“Tänapäeva Soome plakat”

Näituse “Tänapäeva Soome plakat” avamine #viljandi #linnagalerii #näitus #soome #plakat #graafilinedisain

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnagaleriis avati täna Haapsalu Graafilise Disaini Festivali külalisnäitus “Tänapäeva Soome plakat”, mis jääb sinna augusti lõpuni. Välja pandud 88 teost enam kui veerandsajalt autorilt annavad ülevaate nii uusimatest suundadest kui ka varasematest trendidest, esindatud on nii manalamehed kui ka päris noored tegijad. Tundus äärmiselt esinduslik valik (kuraator Marko Kekishev).

Publik näitusel “Tänapäeva Soome plakat” #viljandi #linnagalerii #näitus #soome #plakat #graafilinedisain

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Eraldi tõstan esile paar kirjadeta dekoratiivplakatit, millest ma pilti ei teinud, aga mille puhul vaatasin ainsana autori nime, et seda nüüd hiljem guugeldada: Santtu Mustonen. Tuleb välja, et tegemist on kunstnikuga, kelle stuudio asub hoopis Brooklynis, New Yorgis. Seega küll Soomest pärit, aga rahvusvahelise haardega tegelane. Pildid neist kahest ja paljudest teistest plakatitest võib leida tema enda instavoost, aga paremini mõjuvad need loomulikult elusuuruses nähtuna ehk ise seda näitust külastades.

Mari-Liis Laanemaa “Mandala”

Sakala Keskuses avati täna Mari-Liis Laanemaa näitus “Mandala”, mis juhatab sisse 20.-21. augustil Viljandis toimuva Mandalafestivali ja jääb üles kuni selle ürituse lõpuni. Tegemist on valikuga tema parimatest paladest.

Mari-Liis Laanemaa näituse “Mandala” avamine #viljandi #sakalakeskus #kunst #mariliislaanemaa

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pildid on valminud enam kui kahekümne aasta jooksul, aga välja on pandud mitte erineva suurusega ja erinevates tehnikates originaalid, vaid hoopis lõuendile tehtud digiprindid, mis on mahutatud nüüd ühesugusesse vormi ja ühtlasi ka müügis.

Laanemaa rääkis avamisel, et ta puutus mandalatega esimest korda kokku humanitaarinstituudis, kus õppis orientalistikat ja jaapani filoloogiat. Need jätsid talle nii sügava mulje, et ta hakkas nendega kohe tegelema ja kuidagi iseenesest juhtus, et ta valis mandalad ka oma esimese diplominäituse teemaks 1994. aastal kunstiakadeemias, kus ta õppis graafikat.

Samas selgitas ta, et ei mõtle praktiliselt kunagi, et hakkab nüüd mandalat tegema, vaid lihtsalt alustab alati paberi keskelt, mitte äärest või alt, ja nii tulebki sealt väljapoole liikudes välja mandala. Talle lihtsalt sobib selline kompositsioon.

Mari-Liis Laanemaa “Täiusliku elu mandala” (2015, digiprint siidimaalist) #kunst #mandala #mariliislaanemaa

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Päris paljud tema mandalad on tõesti küllaltki ebatraditsioonilised, kasutavad justkui vaid mandala vormi, kuid samas esineb neil sageli siiski ka budistlikke sümboleid. Meenutab mingil määral seda, mida mõned mehed on teinud Venemaal ikoonikunsti aluseks võttes.

Ja viimastel aastatel on tal jäänud keskendumiseks küll vähe aega, sest palju tähelepanu nõuab pisipoeg, aga viimane mandala valmis alles eile õhtul. See nüüd veel näitusel vaatamiseks väljas ei olnud, kuid võib sinna enne mandalafestivali siiski jõuda.

Laanemaa rõhutas avamisel veel, et on nõudnud tohutut jõudu ja meelekindlust, et jääda oma kunstis truuks ilu ja harmoonia poole püüdlemisele, kui tänapäeva kaasaegse kunsti maailm väärtustab üldiselt hoopis teistsuguseid suundumusi ega hinda seda kuigi kõrgelt. Tore, et ta seda on suutnud.

Luubi all kunstivärk

Viljandi Linnagaleriis avati eile Eleriin Ello maalinäitus “Lähemale”, mis jääb üles 2. augustini. Eelmise aasta sügisel oli samanimeline seeria vaatamiseks väljas Tallinna Kunstihoone galeriis, aga lähemal vaatlemisel see siiski päris sama näitus ei ole.

Töid on nimekirjas küll taas 15, aga üks on täiesti uus: “Võsa” asemel “Öö”. See erineb enamikest ülejäänutest selle poolest, et on tumedamates toonides (nagu ööle kohane), kuid näitab võib-olla ka tehniliselt uut suunda.

Kunstiteadlaste määratluse kohaselt on tema stiiliks emotsionaalne hüperrealism, aga kunstnik ise ütles avamisel, et kaldub nüüd rohkem abstraktsionismi poole ning järgmisel näitusel näebki ehk hoopis seda.

Kaader Eleriin Ello maalinäituselt “Lähemale” #viljandi #linnagalerii #eleriinello

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kõige traditsioonilisemat laadi võib esmapilgul paista “Park”, aga uurige seda lähemalt. Mitte ninaga vastu maali seistes, vaid seda kaugemalt vaadates. Kas see koht ei tundu kuidagi väga tuttav?

Keegi oli naljatanud, et see on nagu folgi kolmas päev, aga Ello ütles, et võttis need lamavad tüübid Tammsaare pargist. Üks kunstinautleja märkis, et see on ju nagu Schnelli park. Tundub väga tuttav koht, aga nagu päris ikka ei ole kah.

Mulle meenus nüüd seda väikest instasse pandud pilti vaadates Antonioni film “Blow-Up” (1966), kus peategelane avastab pargis tehtud fotosid suurendades, et on pildistanud mõrva. Antud juhul asi vast nii hull ei ole, aga…

Kui Antonioni filmi reklaamlauseks oli, et “mõnikord on reaalsus kõige kummalisem fantaasia”, siis seda pilti vaadates tuli pähe mõte, et mõnikord on fantaasia kõige kummalisem reaalsus – see vist ongi hüperrealism.

Tähelepanu! Järgnevad spoilerid.

Kõigepealt tasub vaadata neid maale nimesid teadmata, et lasta fantaasial vabalt lennata. (Järgnevad spoilerid.) Näiteks üks, mille nimeks mina pakkusin esimese hooga “Must auk”, oli hoopis “Lomp” – nii seostus see mulle kokkuvõttes Kaali järvega. “Põõsas” paistis mõnele nagu mets ülaltvaates. “Tulbid” tekitasid arutelu selle üle, mis lilledega on tegemist.

Mulle endale meeldis kõige rohkem “Laud”, mis on ühest küljest väga dekoratiivne, aga teisest küljest kaugeltki mitte ainult seda. Kui leiduks selle jaoks sobiv koht ja piisavalt raha, siis üritaksin kindlasti kunstnikuga kaubale saada.

Margusele, kelle juures toimunud avamisele sealt edasi suundusin, jättis eriti sügava mulje “Tee”, mida tõsteti ühes kunstiblogis esile juba Tallinnas toimunud näituse puhul. Pildid seal üleval olnud maalidest leiab ka veebist, aga parem on ikka vaadata neid elusuuruses.

Linnagaleriis saab võtta ka tooli, istuda sellega konkreetse maali ette ja sinna kasvõi magama jääda. Samuti lubas galerist avamisel lahkelt, et vajaduse korral võib visata pikali samas leiduvale diivanile. Nii et neid maale saab vaadata rahulikult T-R 10-18 ja L 10-15.

Margus Kangur korteri seinale pandud pildi pidulikul avamisel #kunst #eesti #marguskangur

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Marguse juures avati ametlikult juba varem seinale paigaldatud suur söejoonistus, mis tundus mulle küllaltki abstraktselt mõjuva praktilise superrealismina. Võib näha omapärast kompositsiooni – kujutatud on erinevaid puitstruktuure, mida kasutatakse Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia õppetöös.

Pärast pildi avamist näidati külastajatele rariteetseid videomaterjale, sealhulgas ühte Eestis valminud vähetuntud lühimängufilmi, mis oli saanud mehaaniliselt unikaalsed heliefektid, ning salvestusi aastaid tagasi toimunud kinniselt koosviibimiselt, kus oli kasutatud samuti lavastuslikke elemente.

PS. Kindlasti tahavad kõik juba ammu teada, mis sai sellest võsast, mille nime kandvat maali Ello näitusel olevate tööde nimekirjast sel korral ei leia. Nojah, eks peate minema ikka ise vaatama:)