Kondase Keskuses avati eile kaks uut näitust. Pidulik tseremoonia, kuhu olid saabunud ka pressikorpuse esindajad, keskendus Jean-Louis Cerisier’ ülevaatenäitusele, mida oli tulnud avama Prantsuse suursaadik Michel Raineri, kes on Cerisier’ sõber. Kunstnik ise peaks olema kohal augustis toimuval lõpetamisel.
Kui Eestis seostub naivism eelkõige Paul Kondase (1900-1985) nimega, siis Prantsusmaal on selliseks klassikuks Henri Rousseau (1844-1910), kes oligi üldse esimene, kelle tööde kirjeldamiseks kasutati mõistet art naïf. 1967. aastal avati tema sünnilinnas Lavalis, kus elab umbes 50 tuhat inimest, kohalike kunstnike eestvedamisel naivismimuuseum, mis oli Prantsusmaal esimene selline naiivsele kunstile pühendatud institutsioon.
Laval tegi naivismist endale veel suurema kaubamärgi kui Viljandi. 1968. aastal anti seal Rousseau nimi isegi ühele lütseumile ja järgnenud kümnendil toimus naivismi võimas tagasitulek, mis tipnes 1978. aastal suure näitusega Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis.
Cerisier’ sündis 1957. aastal Châteaubriant’is, mida lahutab Lavalist vaid ligi 70 kilomeetrit, ning kasvas üles Pariisis ja Mayenne’i departemangus, mille keskus on Laval, tuvudes juba nooruses kohalike kunstnikega ja olles seega varakult naivismi mõjuväljas. 1970-ndatel hakkas ta ka ise maalima.
Vahepeal töötas ta aastaid õpetajana Poolas, kus temaga tutvus ka Raineri, kes asus 1989. aastal diplomaatilisse teenistusse minnes tööle Prantsuse suursaatkonnas Varssavis (Cerisier’ oli tema poja õpetaja).
Lõpuks kodumaale naastes kujunes Cerisier’ Lavali ümbruskonna isehakanud kunstnike seltskonnas üheks võtmeisikuks. Ta on aidanud korraldada juba üle poolesaja näituse ning neist üks oli ka eelmisel aastal Raineri vahendusel Kondase Keskuses toimunud ülevaatenäitus Mayenne’i piirkonna art brut loomingust, mis viis omakorda eile avatud näituseni ja selleni, et Kondase Keskus sai kutse korraldada 2018. aastal Eesti naivistide ülevaatenäitus Lavalis.
Cerisier’ ise on kasutanud tervet rida erinevaid tehnikaid, mida sellel näitusel ka näha saab, keskendudes viimasel ajal nähtavasti rohkem kollaažidele, mis on ühtlasi ka teise eile avatud näituse keskmes.
John Digby (1938. aastal Londonis sündinud kunstnik ja luuletaja, kes elab 1978. aastast Ameerikas, Long Islandil) kollaažinäitus “Kuu on luuletus” avamisel eriti tähelepanu ei saanud, sest Digby poolt ühtegi esindajat kohal ei olnud, aga see ei tähenda, et see oleks kuidagi vähem tähelepanuväärne.
Digby kollaažid olid Kondases väljas juba 2014. aastal, aga nüüd on ta tagasi täiesti uue kavaga, mis on inspireeritud peamiselt hiina keelest ja kultuurist, kuid sisaldab ka töötlusi mälestustest, mis on seotud toonase Eestis käimisega.
John Digby ja tema abikaasa Joan, kes on inglise keele ja kirjanduse professor Long Islandi Ülikoolis ning ka ise luuletaja ja fotograaf, omavad muu hulgas väikest kirjastust, mis annab välja originaalseid kunsti- ja luuleraamatuid (sajalistes tiraažides, kõik eksemplarid nummerdatud) – üks selline ilmus ka eile avatud näituse puhul.
“Chinese Moon Poems: translated into English and Estonian” sisaldab 8.-11. sajandi hiina klassikute (Xue Tao, Zhang Ji, Li Bai jne.) poolt kuule pühendatud luuletuste hiina-, inglis- ja eestikeelseid tekste koos tõmmistega kollaažidest, mida võib näha näitusel. Ingliskeelsed tõlked on teinud Hong Ai Bai ja John Digby, eestikeelsed Mathura.
Raamatu võib saada Kondase Keskusest, aga kuna neid on trükitud ainult sada ja mulle antud eksemplar kannab juba järjekorranumbrit 54, siis tasub minna seda hankima võimalikult ruttu. Väike tekstinäide ühest Li Bai luuletusest: oh kuu / on sajandeid ju uuritud su sära / põlvkondi sündinud ja surnud / selle paistel on.
Panin siia üles vahepeale ühe video, kus John Digby tutvustab oma tööd ja tehnikaid. Selle teinud Think Long Island First ajaveebist saab pikemalt lugeda nii tema kui ka tema abikaasa tegemiste kohta (sealt leiab ka nende endi kirjutatud luuletusi).
PS. Avastasin nüüd Digby kohta linke otsides, et Anvil Press Poetry, mis kirjastas ka mõned tema luulekogud, pani hiljuti uksed kinni. Nii kahju! Aga ilmselt näitab see seda, milline on praegu maailmas üldse seis luule kirjastamisega (asjad püsivad üksikute entusiastide õlul ja kui nemad lõpuks ära vajuvad, siis ongi lõpp).