Rubriik: konservatism

Trump ei ole Reagan ega Bush


Eile astus ametisse Ameerika Ühendriikide 45. president Donald Trump, keda tema toetajad Eestis on võrrelnud kahe varasema vabariiklasest presidendi, Ronald Reagani ja George W. Bushiga. Tegelikult ei saaks miski olla kaugemal tõest.

Reagan oli küll endine näitleja, aga mitte poosetaja. Ta võis teha dramaatilisi avaldusi, kuid ei lõksutanud lõugu lihtsalt niisama. Kui tema tahtis, et üks müür maha lõhutaks, siis Trump nõuab nüüd teise ehitamist. Üks oli müüride lõhkuja, teine on nende ehitaja. Mõlemad olid alguses demokraadid, aga Reagan ei olnud poliitiline tuulelipp.

“Mina ei lahkunud Demokraatlikust Parteist, Demokraatlik Partei jättis mind,” ütles Reagan korduvalt, selgitades, et kui tema nooruses demokraate valis, siis seisis see erakond bürokraatia ja valitsuskulude vähendamise, osariikide ja kohalike omavalitsuste autonoomia suurendamise, madalamate tollimaksude ja rahvusvahelise kaubanduse eest. Vabariiklik Partei tuli samal ajal välja protektsionistlikumate algatustega.

Mõlemad erakonnad muutusid. Ajapikku said vabariiklastest vabakaubanduse eestvõitlejad ja see oli Ronald Reagan, kes hiljem kuulutas, et tema arvates on konservatismi südameks ja hingeks libertaarsus. Trump, kes tuli võimule vabakaubanduslepinguid rünnates, esindab sisuliselt hoopis teistsugust lähenemist.

Reagan võitis 1980. aastal presidendivalimised pea enneolematu ülekaaluga. Tema taga oli 44 osariiki ja üle kaheksa miljoni hääle rohkem kui Jimmy Carteril. Trump sai seevastu ligi kolm miljonit häält vähem kui Hillary Clinton, saades nüüd presidendiks üksnes tänu USA valimissüsteemi omapäradele, kusjuures pärast seda on ameeriklaste toetus talle veelgi langenud.

Trump maandus vabariiklaste hulka võõrkehana, kes esindab anti-intellektuaalset suunda, aga Reagani suur võit oli konservatiivide aastakümneid kestnud intellektuaalse võitluse tulemus. Tema sai selle võidu, mis jäi 1964. aastal saamata Barry Goldwateril, keda Reagan tugevalt toetas ning kelle võitlust ta Vabariikliku Partei sees jätkas. Goldwateri vabariiklaste intellektuaalse tuumiku moodustasid suuresti endised Trumani demokraadid, kelle ideoloogilised mantlipärijad ja järglased olid nüüd kõik Trumpi presidendiks valimise vastu.

Täiesti kohatu on ka tema võrdlemine George W. Bushiga, kes tegi küll kohutavaid vigu, kuid seda ilmselt oma kohatisest lihtsameelsusest, mitte selle pärast, et ta olnuks jõhkard, halva iseloomuga mees.

Trumpi ja Bushi tõenäoliselt kõige tõsisemate tagajärgedega erinevus on nende lähenemine islamile ja moslemitele. Bush, kelle ametiaega jäi 9/11, hoidus oma sõnavõttudes väga hoolikalt islami kui sellise demoniseerimisest ja põhimõttelisest vastandumisest moslemitele, sest sai aru, et suur võitlus käib islamimaailma enda sees. Trump muudab oma retoorikaga USA jaoks aga võimatuks sealt liitlaste leidmise. Kui ta kujutab vaenlastena moslemeid, mitte lihtsalt islamiste, siis kallutab ta neid järjest enam islamistide leeri, sest muudab ka mõõdukate moslemite jaoks võimatuks ameeriklastega koostöö tegemise. Sellisel lähenemisel võivad olla lõpuks täiesti katastroofilised geopoliitilised tagajärjed, Türgist Pakistanini.

Reagan ja Bush apelleerisid oma poliitikat kujundades sisuliselt ühiskonna peavoolule, aga Trump panustas sellele, et tekitada inimestes mingit ohvrimentaliteeti, mis motiveeriks neid teda toetama. Need on põhjapanevalt erinevad lähenemised. Reagan ja Bush ehitasid üles suuri poliitilisi koalitsioone, aga Trump tuli nüüd võimule lihtsalt vastandumise kaudu. Kui ta oma esimese ametiaja üle elab, siis teiseks teda tõenäoliselt ei valita, aga Reagan ja Bush võitsid mõlemad oma teise ametiaja veel kindlamalt kui esimese. Nemad olid tõelised konservatiivid. Trump on lihtsalt populist.

Pätsi ausambast

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum alustas eelmisel aastal juba annetuste kogumist, et rajada Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks Tallinna ausammas Konstantin Pätsile, kuid arutelu selle üle jätkub.

Pätsi roll Eesti ajaloos on äärmiselt vastuoluline. Ühest küljest juhtis ta vabariigi rajamist, aga teisest küljest 1934. aasta riigipööret, millele järgnesid vaikiv ajastu ja hääletu alistumine.

“Pätsi karjääri suurim vastuolu peitub Eesti Vabariigi eksistentsi viimastes nädalates, napilt kahes kuus. Miks riigiehitaja, kes nii mitmelgi keerulisel hetkel eelmise kümnendi jooksul ja veel baaside ajalgi oli rõhutanud Eesti riigi püsimajäämist ja selle institutsioonide tähtsust, nõustus, ehk küll sunniviisil, ent siiski, allkirjastama kõik Eesti riiklikku ühtsust hävitavad ebaseaduslikud määrused, mida Nõukogude valitsus 16.6.1940 alates esitas kas otse või hiljem Johannes Varese valitsuse kaudu? Miks riigimees, kes silmapaistva isiksusena oli rajanud Eesti Vabariiki, nõustus kaasa töötama ka selle täielikule hävingule?” küsib Soome ajaloolane Martti Turtola oma raamatus “President Konstantin Päts. Eesti ja Soome teed”.

Neile küsimustele võibki vastuseid otsima jääda, sest Pätsi enda selgitusi selle kohta meil ei ole.

Ausamba rajamise eestvedaja Trivimi Velliste ütles eelmisel nädalal toimunud avalikul arutelul, et ajaloolased on üsna üksmeelsed selles, et mitte kuidagi ei saa eirata Pätsi erakordselt suurt tähtsust Eesti riigi sünniloos ning väiteid, et tänu Pätsile kaotasime me iseseisvuse, ei saa võtta tõsiselt ükski ajaloolane. Nii see ilmselt on. Päts aitas iseseisvuse kaotamist vaid vormistada.

Samas väitis Velliste, et 1934. aastal toimunu oli kooskõlas kehtinud seadustega ega olnudki üldse riigipööre. Ta rõhutas, et sellel oli nii poliitilise ladviku kui ka kultuurieliidi tugev toetus. Kui viimasega tuleb kahjuks nõustuda, siis esimene väide ei vasta küll tõele. 1934. aastal toimus riigipööre, mille käigus mindi vastuollu ka toona kehtinud seadustega. See on vaieldamatu tõsiasi, mida vastupidise korrutamine enam mitte kuidagi olematuks ei muuda.

“Me ei soovi, kui kätte jõuab Eesti Vabariigi 100. aastapäev, et meie pealinna avalikus ruumis oleks mälestusmärk ainult ühele riigipeale, ja see on Boriss Jeltsin. Meil ei ole mitte midagi selle vastu. Me austame Boriss Jeltsinit, kogu tema vastuolulisuses, me teame, et Boriss Jeltsinil on olulised teened, et me jälle vabaks saime. Ja selle pärast ta on igati omal kohal,” seletas Velliste samas. “Aga, ma küsin ka täna, kas me tõesti kavatseme leppida sellega, et Boriss Jeltsin jääbki ainukeseks riigipeaks selle riigi pealinnas, kui see riik saab saja aastaseks?”

Minu meelest võinuks küll jääda ära ka see Jeltsini bareljeef, mille paigaldamise eest seisid osaliselt samad inimesed, kes toetavad Pätsi ausamba püstitamist. Jeltsin mängis positiivset rolli, kui allkirjastas 1991. aastal Eesti riikliku iseseisvuse tunnustamise akti, aga sekkus sõjaliselt Tšetšeenias ja saatis tankid ka Venemaa enda parlamendi vastu. Putin oli tema valik.

Hea küll. Jeltsini bareljeefil on kirjas, et see on püstitatud “tema panuse eest Eesti iseseisvuse rahumeelses taastamises 1990-1991.” Selle eest vääribki ta ju tõesti tunnustamist, kuigi teda muidu väga eeskujulikuks poliitikategelaseks pidada ei saa. Võib-olla vääriks siis ka Päts ikkagi ausammast.

Aga… kui tahetakse tuua nüüd esile tema rolli Eesti iseseisvuse sünni juures, siis võiks minu arvates järgida siiski kompromissettepanekut püstitada mälestusmärk kõigile Eestimaa Päästekomitee liikmetele. Vastasel korral jääb vältimatult mulje, et kiidetakse heaks ka kogu Pätsi hilisem tegevus. Põhjendatud kriitikat on selle plaani kohta avaldatud juba palju. Oleks ebamõistlik seda lihtsalt ignoreerida.

Riik ja religioon

Eesti Päevaleht küsib sel nädalal erakondadelt, mida nad arvavad presidendi ja usu suhtest, luteriusu rollist ning mošee rajamisest Eestisse. Küsimustele on juba vastanud Krista Aru (Vabaerakond) ja Mart Helme (EKRE). Allpool on toodud minu (erakondliku eelistuseta parteitu konservatiiv) vastused.

Kas Eesti president peaks käima jõulude ajal kirikus või näitama muul moel üles positiivset suhtumist usu ja usklike vastu?

Meie põhiseadus ütleb, et Eestis on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba, riigikirikut ei ole. Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning kedagi ei tohi sundida neid muutma. Seega, kui president ei taha, siis ei pea ta kirikus käima.

Jõulude tähistamine ei ole muide kohustuslik ka kristlastele, näiteks Jehoova tunnistajad seda ei tee, vaid hoopis usuvad, et Jumal ei kiida seda heaks, sest jõulud said alguse paganlikest kommetest ja tavadest. Jeesus ise ütles, et tuleks tähistada tema surma-, mitte sünnipäeva, ning tema apostlid ja algkristlased jõule ei tähistanud. Pealegi ei ole ühtegi tõendit, et Jeesus sündis just sellel päeval.

Presidendi usulised veendumused ja suhtumine religiooni on tema isiklik asi, aga Eesti riigipeana peaks ta näitama üles austust kõigi Eesti elanike usuliste veendumuste vastu. See ei tähenda seda, et ta peaks hakkama külastama erinevaid usutalitusi. Pigem võiks president tulla välja algatusega muuta pühade ja tähtpäevade seadust, et sealt kaoksid usupühad, kuid kõik töötajad saaksid selle arvelt juurde õiguse võtta vabu päevi just siis, kui nende usutunnistus seda nõuab. Selline muudatus võib aidata isegi kaasa usulisele ärkamisele, suurendada Eestis usklike arvu.

Kas Eesti riik peaks kohtlema luteriusku ja luterikirikut teistest paremini – näiteks eelistades luteri vaimulikke riiklikel tseremooniatel, toetades pühakodade kordategemist jms?

Juba meie esimene põhiseadus ütles, et riigiusku Eestis ei ole. Eestis ei ole riigikirikut. EELK on üritanud seda rolli küll mingil määral täita, aga viimase rahvaloenduse andmetel peab ennast ise luterlasteks vähem kui kümme protsenti Eesti elanikest. Riik peaks kohtlema kõiki religioone ja konfessioone võrdselt, olema nende suhtes neutraalne, eelistamata ühte teisele.

Mis puudutab pühakodade kordategemist, siis saab riigi eesmärgiks olla siin ainult arhitektuurimälestiste kaitse. Eesti on kahjuks täis lagunevaid kirikuhooneid, mida nende omanikud ei suuda korras hoida. Toetuste jagamist pühakodade programmi kaudu tuleks vastavalt võimalustele laiendada ka sellistele hoonetele, kus jumalateenistusi ei toimu. Mõnel juhul võib osutuda otstarberkaks ka hoone funktsiooni muutmine: tühjalt seisva, ilma koguduseta pühakoja ümberkujundamine lihtsalt kontserdisaaliks, külamajaks või kohalikuks muuseumiks.

Kas edukamaks sisserändajate Eesti ühiskonda lõimimiseks oleks vaja suurendada meie ühiskonna usklikkust või hoopis ilmalikkust? Kuidas seda saavutada?

Tugeva enamuse Eesti uusasukatest moodustavad nii praegu kui ka kogu ettenähtavas tulevikus Venemaalt ja Ukrainast pärit inimesed, kes kuuluvad valdavalt õigeusku. Viimase rahvaloenduse andmetel on see Eestis juba levinuim usk. Sisserändajate edukamaks lõimimiseks Eesti ühiskonda on vaja tugevdada keeleõpet, et ei toimuks getostumist keelelisel pinnal. Ühiskonna usklikkus või ilmalikkus sõltub vabas maailmas ikkagi inimestest, kes selle ühiskonna moodustavad, mitte riiklikest regulatsioonidest. Viimaste abil saab reguleerida seda, kui palju ja keda kusagilt juurde lastakse, aga mitte muuta inimeste usulisi veendumusi. Vastasel korral ei valitse Eestis enam usuvabadus.

Üldhariduskoolide programmi tuleks viia mitte usuõpetus, vaid võrdlev usundilugu, et anda õpilastele korralik ülevaade nii religiooni ja ateismi ajaloost Eestis kui ka tänapäeval maailmas laiemalt levinud religioonide kujunemisest ja põhiseisukohtadest, et noortel oleks kergem ümbritsevas maailmas orienteeruda. See aitaks kaasa ka sisserändajate lõimimisele Eesti ühiskonda, suurendaks vastastikust mõistmist erineva usutunnistusega inimeste vahel.

Millal ja mis tingimustel võiks püstitada mošee Tallinna või mujale Eestisse?

Uute pühakodade, sealhulgas mošeede püstitamine ei kuulu riigi pädevusse. Sellega võivad tegeleda kogudused või kohalik islamikogukond ise, kui projektile rahastus suudetakse leida. Riik ei pea selles küsimuses üldse mingit seisukohta võtma. Tingimuseks on aga loomulikult see, et tuleb järgida Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi, näiteks planeerimisseadust ja ehitusseadustikku.