Rubriik: kirjandus

“Tühisuse pidu” (prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm), mida lahutas Milan Kundera (sünd. 1929) eelmisest romaanist 13-14 aastat, on vana klassiku viimane romaan ka selles mõttes, et jääbki (tema enese sõnul) viimaseks. Nii võib seda vaadata autori enda pandud punktina või täpina i peal, hüvastijätuna.

Kui see ilmus 2014. aasta kevadel Prantsusmaal, siis olid arvustused üldiselt kiitvad (itaalia keelde tõlgituna avaldati see juba varem, 2013. aasta sügisel), aga kui see tuli eelmisel aastal välja ingliskeelses tõlkes, siis kaldusid need olema sageli negatiivsed.

Lugesin nüüd läbi hulga Briti ja USA laiatarbemeedias (mitte kitsamale publikule suunatud kirjandusajakirjades, vaid suurtes väljaannetes) ilmunud artikleid, mille tähemärkide koguarv ei jää ilmselt palju alla raamatu enda omale, sest mind hakkas lähemalt huvitama selle teose retseptsioon. Käesolevas postituses on kokkuvõte Briti kriitikute, seeria järgmises osas USA omade ja viimases minu enda muljetest koos mõningate kommentaaride või järeldustega, milleni jõudsin neid arvustusi lugedes, retseptsiooni kohta. (Praegu olgu vaid märgitud, et mul on raamat loetud ja need kohad arvustustest on valitud siia äärmiselt hoolikalt.)

Esimesed lood kõnealuse romaani ingliskeelse tõlke ilmumise puhul avaldati Suurbritannias 2015. aasta mais suurtes päevalehtedes Guardian ja Daily Telegraph ning need olidki kõige pikemad, põhjalikumad, asjatundlikumad ja positiivsemad.

Jonathan Coe (Guardian) artikkel oli küll pealkirjastatud provokatiivselt, “Kui oluline on Milan Kundera täna?”, ning pühendatud rohkem laiema ülevaate andmisele kui konkreetsele teosele, aga jõudis lõpuks siiski välja selle soovitamiseni.

[Coe artiklile viitas Sirbis veebruaris ka Mihkel Kunnus, aga tema ei olnud oma heietust (kuna ma seda ise lõpuni ei viitsinud lugeda, siis ei soovita seda tegelikult ka teistele, aga kui siin juba sedasi linkide kogumiseks läks, siis ei saa sellele viitamata jätta, sest tegemist on vist seni ainukese eestikeelses ajakirjanduses ilmunud tekstiga, kui jätta kõrvale Linda Järve blogipostitus, milles seda raamatut mainitakse) kirjutades nähtavasti Kundera viimast romaani veel ise lugenud.]

Coe märgib kokkuvõtteks, et kalduvus näha maailma üksnes mehe vaatepunktist on moonutanud “Tühisuse pidu” vähem kui peaaegu midagi muud Kundera poolt kirjutatut ja see võib olla hea punkt tema taasavastamiseks nende jaoks, keda naiste küllaltki piiratud kujutamine tema teostes on varem peletanud.

Duncan White (Daily Telegraph) on meelestatud veelgi positiivsemalt, leides oma arvustuses, et “Tühisuse pidu” võibki olla just see raamat, mis on Kundera esteetilise ideaali otsingute kulminatsiooniks.

Seejärel möödus nädalaid ilma ühegi arvustuseta, kuni järg jõudis nn. teise ringi arvustajateni väiksemates väljaannetes, kelle hinnangud olid valdavalt negatiivsed, artiklid lühemad ja pealiskaudsemad.

Simon Schama (Financial Times) leiab, et see ei ole üldse romaan, ning torkab sarkastiliselt, et “kergus, tuleb välja, võib muutuda talumatuks.” Economisti arvustuses antakse mõista, et lugejatele võib tunduda, et seda raamatut ei maksa võtta tõsiselt (kõik neli artiklile jäetud kommentaari annavad aga omakorda mõista, et hoopis seda arvustust ei tasu võtta tõsiselt).

Leo Robson (New Statesman) kirjutab, et Kundera kirjanduslik meetod on kasvanud suuremaks temast endast ega mõju enam uudselt ning see “tekitab mõtte, et uudsus oligi võib-olla kõik, mis tal kunagi oli.” Daniel Hahn (Spectator) leiab, et selle raamatu puhul võib tunda rõõmu stiilist, aga “stiilist üksi ei piisa.”

Kõige viimasena ilmus vabakutselise kriitiku Leyla Sanai arvustus (Independentis), mis on positiivne ning tõuseb esile selle poolest, et tema on kõigi nende kriitikute hulgas ainuke naine. Ja mida ta siis arvab sellest kuidas Kundera kujutab naisi?

“On kahju, et Kundera naisi defineerib peaaegu alati nende välimus ja et naised on siin kõigest erootiline aines. Siiski, vanad harjumused surevad raskelt, ning Kundera on võluv nii mitmel muul moel, et talle on kerge andestada,” kirjutab Sanai.

Sama mõtet väljendas prantsuskeelse väljaande ilmumisel ajalehe Le Nouvel Observateur ringküsitluses bengali kirjanik Taslima Nasrin: “Kuigi ta on kohati seksistlik, ei saa ma teda mitte austada tema stimuleeriva filosoofia eest, mis kasvatab meie mõtlemist. “Lugeja kujutlusvõime viib automaatselt lõpule autori visiooni,” ütles ta. Tema lood jätavad tohutu vabaduse nende lugejate kujutlusvõimele. Mina kui feminist võin süüdistada teda vabalt seksismis; kirglikuna kunsti ja kirjanduse suhtes oman ma aga samasugust vabadust veeta unetuid öid tema raamatuid lugedes.”

Loomingu Raamatukogus ilmunud Michel Faberi “Fahrenheiti kaksikud” sisaldab viit novelli (tõlkinud Krista Kaer) 2005. aastal avaldatud jutukogust “The Fahrenheit Twins”, kus neid on tosina jagu rohkem. Miks just need viis? Ei tea, ei ole ingliskeelset kogu lugenud. Aga tehtud valiku põhjal jääb sellest hea mulje.

Mõned inimesed alustavad romaanide lugemist lõpust, et see kohe teada saada, ning mõned loevad novellidest kõigepealt esimese ja viimase lause. Tegin nüüd alguses isegi nii, üritades seejuures kujutleda üldjoontes lugu, mis võib jääda nende kahe lause vahele.

“Turvamaja” esimene lause: “Ma ärkan üles, pilgutan taevasse vaadates kõvasti silmi ning esimene asi, mis mulle meenub, on see, et mu naine ei saa mulle andestada.” Viimane lause: “Ma ei ole enam kadunud.”

Minu mõte: no sellega on lugu selge, mingi peretüli, tõenäoliselt koduvägivald. Mees jõi ennast täis, läks naisele kallale ning ärkas hiljem maantekraavis või jäi talle vahele teise naisega ja löödi majast välja või siis on lihtsalt alkohoolik. Igatahes näeb ta lõpuks valgust, parandab ennast, hakkab korralikuks. Ainult pealkiri on kummaline, arvatavasti viide mingile võõrutuskeskusele.

Tegelik sisu: mees, kes on lahkunud teadmata põhjusel kodust, eksleb kodutuna linnas, jõudes Turvamajani, mis on sisuliselt kodutute varjupaik (eesti keeles omavad need sõnad veidi erinevaid konnotatsioone, aga ingliskeelne “The Safehouse” on väga tabav pealkiri), kuigi küllaltki ebatavaline ja veider, kus ta leiab lõpuks sisemise rahu.

“Andy tuleb tagasi” esimene lause: “Tema silmad avanesid võbinal ja ta avastas üllatusega, et ta on elus.” Viimane lause: “Ta ei teadnud, kas ta üldse oskab tagasiteed leida.”

Minu mõte: kui lähtuda esimesest (need kaks on avaldatud järjest ka ingliskeelses väljaandes, mille sisukorda hiljem vaatasin), siis võib teine novell rääkida ju sellest, et mees sai kusagil ringi hulkudes lõpuks peksa ja jõudis viimaks järeldusele, et peab minema tagasi koju, aga ei tea nüüd, kas see tal enam üldse õnnestub (võib-olla naine ikkagi ei andesta).

Tegelik sisu: viis aastat ebakontaktses olekus (“Selgus, et viis aastat oli ta olnud jampsiv imbetsill,” kirjutab autor, kes on töötanud ise haiglaõena) viibinud Andy tuleb hooldekodus järsku mõistusele, naine viib ta sealt peagi koju, aga aeg ei ole vahepeal peatunud, lapsed on kasvanud suuremaks, inimesed muutunud, jäänud vanemaks ja teineteisest võõrdunud.

Kui minu kujutlustes pidanuks nende novellide näol olema tegemist moralismi elemente sisaldava sotsrealismiga selle sõna kõige laiemas tähenduses (mitte sotsialistlik, isegi mitte sotsiaalne realism, vaid sotsiaalseid olusid kujutav realism), siis Faber kujutab neis tegelikult hoopis reaalsusest irdumist, lähenedes seejuures kohati ulmele, eriti ülejäänud kolmes novellis, mis võtavad enda alla enam kui 2/3 raamatu mahust.

Seletan oma eksimust sellega, et ei olnud temalt varem midagi lugenud, ei teadnud sellest autorist õieti midagi ning valisin automaatselt vaatenurga, sellise lähenemise, mis tundub mulle endale hetkel kõige lähedasem ja vajalikum. Mis ei tähenda seda, et need novellid oleksid valmistanud mulle pettumuse.