Rubriik: film

“Moest väljas” nähtud

Kinokolmapäev Sakala Keskuses näitas ära.

Filmi nimi kõlab küll hästi, aga võib tekitada vaatajates selle asja suhtes, mida peategelane ajab, lõpuks väikese lootusetuse tunde, et ongi nagu moest väljas või nii. Sisuliselt sobinuks selle filmi nimeks ka “Ökoloogilistel põhjustel”, mis kõlanuks ühtlasi nagu vihje Marko Raadi dokile “Esteetilistel põhjustel” (1999) – ja neil kahel filmil ongi huvitavaid ühisjooni.

Raadi filmi peategelane oli kunstiteadlane Andres Kurg, kellele meeldis Taani arhitektuur, eriti 1950-60-ndate modernism, lausa sel määral, et ta tahtis sinna elama asuda. Filmis jälgitigi tema katseid nö. esteetilistel põhjustel Taani elamisluba saada. (Noorematele teadmiseks, et Eesti ei olnud siis Euroopa Liidu liige ja inimesed ei saanud siit vabalt selle liikmesriikidesse kolida – seda võib vaadata ka kui hoiatusfilmi tulevikust, kus EKRE on saavutanud oma nõudmiste täitumise, piiride taastamise Euroopa Liidu sees.)

Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi dokfilmi peategelane on moedisainer Reet Aus, kes üritab saavutada ökoloogilistel põhjustel muudatusi rõivatööstuses. Tema käigud suurte moefirmade kontoritesse meenutavad vägagi seda kuidas Kurg kohtus Taani bürokraatidega, kes ei osanud tema jutu peale samuti midagi mõistlikku kosta.

Need paralleelid sisendavad lootust, sest täna võib ju Eestist vabalt Taani ümber asuda. Võib-olla on siis ka see asi, mida Aus ajab, mitte lootusetult moest väljas või väljaspool moemaailma peavoolu, vaid hoopis üha enam up & coming. Tore oleks, kuigi ma ise ei jälgi muidugi üldse moodi. (Kunagi vahest kuulasin Fashion TV pealt taustaks muusikat, aga vaadata küll ei viitsinud.)

Kuna selle postitusega sai avatud siin aga ka moerubriik, siis pean oma suhtumist nüüd nähtavasti muutma. Päris huvitav, millest ma siia järgmise moepostituse kirjutan? Mul endal ei ole sellest praegu vähimatki ettekujutust.

Animatudengite lõputöödest

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi täna Priit Pärna Animafilmifestivali raames Viljandi rahvani sel aastal Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud tudengite animatsiooni, tähistades nii rahvusvahelist animapäeva.

Mitmed tööd võis küll liigitada päris selgelt nn. Pärna koolkonda, kuid kõigil tegijatel oli siiski teistest erinev, omanäoline käekiri nii puht tehnilise teostuse, teemade valiku kui ka loo jutustamise mõttes.

Repnau

Kõige enam eristus ülejäänutest Lilli-Krõõt Repnau “Päeva lõpus”, mis kujutas endast vaid üht pilti valgest lehest pimeda ööni – iseenesest ju lihtne idee, aga proovige seda ise sedasi teha, siis ei tundu enam üldse lihtne, hoopis väga raske on.

Samuti jäid selles mõttes teiste hulgast silma Teemu Hotti “Ö pidu” (sisu: tähtede pidu lõpeb alfabeetide sõjaga) ja “Tänavaelu”, kus liiklusmärgid tänaval ellu ärkasid – viimane just oma idee poolest, mida annaks ju arendada edasi lõputult, näiteks mingi seriaali kujul.

Pooltes töödes oli rohkem sellist Eesti animaatoritele tavapärast musta absurdihuumorit, aga samas oli kõigil autoritel ikkagi täiesti omanäoline lähenemine, mitte kuidagi teineteist kopeeriv või kedagi otseselt jäljendav. Tugevad tegijad.