Rubriik: film

Ugala Teatrikinos näeb täna Cannes’is kuldse palmioksaga pärjatud Jacques Audiard filmi “Dheepan” (2015), mille kohta saan kirjutada arvustuse ära enne seanssi, sest ma eelmisel aastal juba korra vaatasin seda (kasutades kaasaegseid filmilevikanaleid).

Kuna mulle juhtus toona subtiitriteta koopia, siis läks suur osa jutust kaduma, sest tamili keelest ei saa ma aru vist ühtegi sõna (vähemalt ei jäänud kõrva midagi sellist, mis kusagilt tuttav ette tulnuks). Ugalas näidatakse seda eesti- ja venekeelsete subtiitritega.

Kui lähtuda arusaamast, et täiuslik film on selline, mille sisust ei lähe midagi märkimisväärselt olulist kaduma, kui vaadata pilti helita või kuulata heli pildita, siis… ei ole täiuslikke filme tõenäoliselt olemas.

Kui ma ei oleks lugenud enne vaatamist arvustusi, milles toodi välja, et filmis nähtav pagulaspere on fiktiivne, moodustudes üksteisele täiesti võõrastest inimestest, siis võinuks vabalt juhtuda, et üks oluline liin jäänuks kohe alguses tabamata.

suvaline kaader filmist

Ja kuna ma tamilikeelsest jutust midagi aru ei saanud, siis mõne asjaga võiski ju nii minna. Seetõttu tasub seda nüüd ikkagi uuesti vaadata. Seda enam, et suur ekraan teatrisaalis on midagi hoopis muud kui 1366 x 768 pikselit.

Iga filmi võib vaadata mitme nurga alt. “Dheepan” on minu meelest kõige parem sellest vaatepunktist, et tegemist on looga inimestest, kes on sattunud võõrasse keskkonda, mille keelt nad ei mõista, eemale omaenda kultuurist. Loona kohanemisraskustest ja identiteedist. Samuti ka suhtedraamana.

Pariisi eeslinnade kujutamisel on jäänud siiski ületamatuks Mathieu Kassovitzi “La Haine” (1995), mis võitis Cannes’is 20 aastat varem parima lavastaja kategoorias. Selles osas ei ole “Dheepan” väga muljetavaldav, nagu ka mitte põneviku või tapafilmina.

“Ma jumaldasin esimest üheksakümmet minutit sellest filmist ning jälestasin viimast kümmet,” kirjutas Jordan Hoffman @ Vanity Fair. Mina päris nii ei ütleks, aga mõistan teda. Filmi lõpp ei tundu olevat just kõige õnnestunum, kuid ei oskaks pakkuda praegu ise välja ka midagi paremat.

Samas on hea see, et viimaks jääb ikkagi tsipake ruumi erinevateks tõlgendusteks. Küsimusele, kas filmi õnnelik lõpp on soovunelm või isegi unenägu, jättis Audiard Sirbis avaldatud intervjuus otsesõnu vastamata.

Võib ju tõesti kujutleda, et päris viimastel minutitel nähtav idüll on kõigest peategelaste fantaasiapilt, nende nö. Euroopa unelm, tegelik reaalsus aga just eelnenud košmaar. Kuigi, jah, film olnuks parem, kui loole oleks leitud mingi usutavam lahendus.

Selle filmi tegemist saatis algusest peale uskumatu ebaõnn, kuid kõigi tagasilöökide kiuste jõudis see lõpuks ikkagi vaatajateni. Tulemus ei ole küll silmapaistvalt erakordne, aga see on siiski päris meeldiv film.

2011. aastal läks Brian Duffieldi kirjutatud stsenaarium nn. musta nimekirja. See on igal aastal detsembris koostatav nimekiri USA filmitööstusega seotud inimestele meeldinud stsenaariumitest, mis ei ole jõudnud tootmisse. Ligi kolmandik neist on aga hiljem filmideks vormitud ning nende hulgast on tulnud ka päris hinnatud töid, näiteks viimati “Spotlight” ja “The Revenant”.

“Jane Got a Gun” ei jõudnud sellesse nimekirja viimaste seas, kuid oli siiski tabeli teises pooles, saades enam kui kolmesaja küsitletu käest (iga vastaja võis tuua välja kuni kümme stsenaariumit) kokku üheksa häält. Võrdluseks, et “Saving Mr. Banks” sai neid samal aastal 13, aga “Self/less” ainult kuus.

2012. aasta kevadel teatati, et filmis hakkab mängima peaosa Natalie Portman, keda võibki ilmselt tänada selle olemasolu eest (ta on ka üks filmi produtsentidest). Protsessi käigus vahetusid nii režissöör, operaator kui ka juhtivad meesosatäitjad (korduvalt).

Esilinastus oli kuulutatud välja 2014. aasta augustisse, aga lükati korduvalt edasi, kuni filmile õigusi omanud levifirma läks pankrotti. Seejärel omandas need teine ettevõte, mis kavatses lasta filmi kõigepealt välja Euroopas, esilinastus pidi leidma aset eelmise aasta novembris Prantsusmaal, aga lükati seal toimunud terroriaktide tõttu jälle edasi.

Lõpuks jõudis “Jane Got a Gun” tänavu siiski mitmetes riikides kinolevisse (Eestisse vist ei tulegi), aga osutus seal läbikukkumiseks ja ka kriitikud ei ole seda nüüd väga kõrgelt hinnanud, kusjuures ära jäeti isegi pressilinastused.

Aga mitte seetõttu, et see oleks halb film, mille pärast on põhjust häbi tunda. “See oli veider juhtum, kus stuudio ning levitaja lihtsalt otsustasid, et nad on nagunii vastu näppe saanud ega tahtnud pressilinastustega vaeva näha,” märkis Scott Mendelson @ Forbes, kelle sõnul väärinuks see film paremat kohtlemist.

Jah, see ei ole ilmselt midagi sellist, mis läheks kinoajalukku, aga see on päris hea, suht rahulik western, tehtud suure lugupidamisega selle žanri suhtes. Tõenäoliselt saab sellest üks unustatud film, mida suurematel filmihuvilistel on tulevikus ikka ja jälle meeldiv avastada.

Kuna ma üritan ärata selle postitusega filmi vastu huvi, mitte selle vaatamist rikkuda, siis ei hakka ma selle sisu siin üldse lahkama, vaid panen lõpetuseks lihtsalt viite torrentilehele.

Vähemalt mulle see küll meeldis. Ja Portman on selles võib-olla isegi ühes oma parimas rollis, kuigi see ei ole kaugeltki nii suurejooneline nagu mitmed tema varasemad osatäitmised – ma nii mõistan, miks ta seda filmi nii väga teha tahtis, et see lõpuks ikkagi valmis sai.

PS. Kui keegi tahab nüüd siiski lugeda rohkem filmi sisu kohta, siis soovitan kiigata selle lingi taha, mis viib leheküljele, kus pakutakse USA lapsevanematele informatsiooni, mis peaks abistama neid lastele filmide valimisel. Seal on üldse väga huvitavad sisukokkuvõtted, kuigi seda filmi näiteks alla 16-aastastele ei soovitata – ja eriti naljakas on lugeda sealt neid tekste tegelikult pärast filmi vaatamist, kui on juba teada, mida see endast täpsemalt kujutab.

Ugala Teatrikinos sai eile nähtud László Nemesi “Sauli poeg” (“Saul fia”). Film on väga realistlik, aga ebausutav selles mõttes, et reaalsuses oleks lugu lõppenud tõenäoliselt palju varem.

Sünopsis (spoileritega): Saul (Géza Röhrig) kuulub koonduslaagri vangidest moodustatud Sonderkommandosse (e.k. erikomando), mis tegeleb saabujate gaasikambrisse juhatamise, nende riiete läbiotsimise, laipade väljavedamise ja kambri koristamisega. Ühest laibakuhilast leitakse veel vaevu hingitsev poiss, erakordne haruldus, kelle eluküünla kustutab arst. Saul asub lausa maniakaalselt tegutsema, et korraldada talle juutide usutavadele vastavad matused. Hiljem väidab ta, et tegemist on tema abieluvälise pojaga, aga õhku jäetakse ka võimalus, kahtlus, et see oli lihtsalt üks poiss.

Kaamera jälgib Sauli antud oludes justkui hullumeelset, psühhootilist sebimist, mis on suunatud laiba kättesaamisele, rabi leidmisele ja poisi mahamatmisele, aga annab seejuures jooksvalt ülevaate kogu surmalaagri toimimisest, näitab milliseks see on inimesed muutnud, kuidas sundolukorda asetatutel on säilinud ikkagi mingi inimlikkus, aga piiramatu võim teiste üle on muutnud tooresteks jõhkarditeks.

Soovitan kindlasti lugeda Sirbis ilmunud intervjuud Nemesi endaga, kus ta selgitab, et “Auschwitzis ei olnud küsimus ellujäämises, vaid surmas. Tahtsin minna sellesse aega ja asetada vaataja ühe inimese nahka, kes oli kõige selle keskel. Tahtsin tuua mineviku olevikku.”

Kaspar Viilup @ ERR soovitab seda oma arvustuses kõigile, märkides vaid, et “esimesel kohtingul ei tasu võib-olla tõesti seda filmi vaatama minna. Võib segaseid tundeid tekitada.” Nojah, nii ja naa, oleneb ju ka kohtingu eesmärgist. Kui tahetakse saavutada teise inimesega mingit sügavamat kontakti, siis ongi võib-olla just hea alustada kohe selliste teemade arutamisest.

Viilup peab oluliseks punktiks seda, et “meile ei suruta hinnanguid peale, vaid sa pead need ise looma. Vastumeelselt ei vaataks seda filmi ilmselt ka tulihingeline nats, sest tema peaks sellisel juhul Sauli lihtsalt anti-kangelaseks ning hoiaks pöialt kõigile filmis figureerinud väeülematele.”

Mina ei näinud seal küll ühtegi vähegi positiivsest küljest kujutatud natsi, kellele oleks võimalik kuidagi pöialt hoida, kuigi selle kohta oleks iseenesest ju päris huvitav lugeda näiteks Jaak Madisoni filmikommentaari. Ja on tegelikult kohutav, kui see kõik ei mõju šokeerivalt, vaid näib lihtsalt põnevikuna. Ma arvan, et sellisel juhul ei ole see film oma otstarvet täitnud.

Ugalas vaatas publik seda väga vaikselt. Ja kui alguses mõni haigutas, siis hiljem kostus vesistamist.

Maarja Tinn @ Õpetajate Leht kirjutab, et see film “sobib ühteaegu nii inimsusevastaste kuritegude teema sissejuhatuseks kui ka refleksiooniks, kuna annab lahkesti kätte mitmeid võimalusi hilisemaks tunnitööks, näiteks toetab ekraanilt nähtu dialoogi tekkimist”, jagades seejuures oma kogemusi tööst õpilastega.

Ma ise vaatasin kunagi, kui see alles välja oli tulnud, ajalootunnis “Schindleri nimekirja” (klassis, telekast). Sellele järgnes samuti huvitav arutelu, aga nö. retkeks ajalukku sobib “Sauli poeg” ilmselt paremini, selles on vähem hollywoodilikke kaanoneid.

Tegelikult võiks näidata koolides muidugi mõlemat. Ja mitte õpilastele kohustuslikuna, vaid pakkuda neile lihtsalt võimalust neid vaadata. Põhimõtteliselt saaks seal ju sedasi igal aastal holokausti ohvrite mälestuspäeval mõnda teemakohast filmi näidata, sest sellisteks asjadeks see päev ju lõpuks mõeldud ongi, et inimesed ei unustaks.

Andrei J. Liimets @ Sirp toob omakorda sisse rahvusluse tõusulaine tänapäeva Euroopas, resümeerides: “Ma ei ole kindel, kas vaataja väljub kinost parema inimesena või saab klassikaliselt katartilise elamuse osaliseks. “Sauli poeg” manab aga Euroopa mineviku deemonid ette piisavalt jõuliselt sundimaks tegema kõik võimaliku selleks, et ajalugu ei korduks.”

Seda kindlasti, aga samas võib seda filmi vaadata ka kujundliku loona ühe rahvuse sünnist.

Enne holokausti ei olnud sionism, see tähendab toetus ideele juutide oma rahvusriigist, juutide hulgas kaugeltki nii levinud, aga juhtunu tõestas paljudele, et üks kindel linn ja varjupaik on siiski vajalik, sest teiste rahvaste heatahtlikkuse peale ei saa loota – Saksamaal olid juudid ju assimileerunud isegi paremini kui paljudes teistes riikides, aga see ei lugenud midagi.

“Sauli poeg” näitabki ka seda kuidas need erinevatest maadest pärit, erinevaid keeli kõnelevad inimesed, kes teineteise jutust alati hästi arugi ei saanud, suruti holokausti kaudu ehk välise vaenulikkuse poolt kokku üheks rahvuseks.

Juudi mütoloogias on Saul muide ühendatud Iisraeli esimene kuningas, küllaltki vastuoluline kuju, kes oli muu hulgas valmis hukkama oma armastatud poja Joonatani, sest liisk näitas, et just tema oli patustanud väljakuulutatud paastu vastu, mistõttu Jumal ei andnud vastust küsimusele, kas Saul peaks jätkama sõda vilistide vastu, et nad täielikult purustada, ja kas see sõda osutub edukaks. Joonatani elu päästis üksnes teiste juutide sekkumine.

“Sonderkommando tegelik roll ja olemus on pakkunud ajaloolastele üpris elavat vaidlusmaterjali. Pole lihtne hinnata, kas nad olid kollaborandid, kes abistasid massimõrvareid pajukipisku eest, või teistest holokaustis elu kaotanutest pikemalt kannatama sunnitud ohvrid – õigupoolest on teada päris mitu Sonderkommando korraldatud mässukatset,” kirjutab Liimets.

Selles filmis on üks kõrvaltegelane ka dr. Miklós Nyiszli, päriselt eksisteerinud juudist arst, kellest sai Auschwitzis kurikuulsa Josef Mengele sunniviisiline kaastöötaja. Tema annab oma mälestustes nendest erikomandodest tegelikult hoopis negatiivsema pildi.

Tõenäoliselt ongi just nende täidetud roll põhjuseks, miks Iisrael ei soostunud seda filmi rahastama: riik, mis loodi selleks, et kaitsta maailma juute, ei saa juba põhimõtteliselt toetada ise sellise filmi valmimist, milles kujutatakse kuidagi inimlikena neid, kes aitavad viia läbi teiste juutide tööstuslikku tapmist – see oleks mõeldamatu.

Sakslased olid vangide enda kasuks tööle panemisel aga üldse väga osavad, minnes sõjavangide puhul isegi nii kaugele, et värvasid nende hulgast lõpuks üksusi, mis tegelesid vangilaagrite valvamisega, näiteks Viljandis rakendati selleks põhiliselt ukrainlasi.

Heili Sepp @ Müürileht on kirjutanud samuti huvitava arvustuse, aga ma ei hakka seda siin kommenteerima, sest see postitus on veninud juba niigi liiga pikaks. Tasulist lugemist pakuvad Greta Varts @ Ekspress, Liina Ristoja @ EPL ja Karlo Funk @ Postimees.