Akadeemia käesoleva aasta teise numbri avavad Lauri Vahtre ettekanne rahvusluse paratamatusest ja Toomas Kiho oma rahvusülikoolist.
Vahtre jutt on üldsõnaline heietamine, mis viib elementaarse järelduseni, et rahvuste kui selliste väljasuremine on isegi teoreetiliselt võimatu. Inimene ei saa olla kultuurita, järelikult ka mitte keeleta ja rahvuseta, kuid ometi ei tähenda see, et ka eesti rahvas oleks paratamatus. Et see kestaks, tuleb seda pidevalt taasluua, nii bioloogilises kui kultuurilises mõttes.
Kiho artikkel tõestab, et selline baastõdede kordamine on Eestis jätkuvalt vajalik, sest kõigile ei ole need veel kaugeltki selged. Tartu Ülikooli nõukogu endise liikmena kirjutab ta murelikult ülikooli rahvusvahelistamisest, mis tähendab ingliskeelestamist ehk eestikeelse osa kokkutõmbamist. Kiho rõhutab, et Tartu Ülikool on üks kesksemaid institutsioone, mis üldse meie rahvust, kultuuri ja keelt peaks hoidma ja edendama.
Kõnelus Haldur Õimuga teoreetilisest keeleteadusest Eestis, semiootikaga seoses, jäi mul praegu lugemata.
Eli Pilve kirjutab Eesti Rahvaerakonna ja Eesti Maarahva Liidu maapoliitikast ning selle kujunemisest 1919. aasta maaseaduse eel. Kirjutis jätkub ajakirja järgmises numbris. Pilve kirjutab neil teemadel praegu doktoritööd ja on tutvustanud oma esialgseid uurimistulemusi ka Õpetajate Lehes.
Kaire Maimetsalt äärmiselt huvitav analüüs Tõnis Mäe laulu “Koit” muusikalisest võlujõust koos arvukate näidetega selles kasutatud boolerorütmi esinemisest mujal. Maimets leiab, et 1988. aastal ei saanud ükski teine laul kanda siin võimsamalt muusikalist sõnumit Eesti kuulumisest Lääne-Euroopasse ning sel muusikalisel ulatumisel üle aegade ja riigipiiride on oma roll ka laulu hilisemas püsimajäämises ehk edus.
Sophie Reyeri varem avaldamata luulet (otse käsikirjast tõlkinud Jüri Talvet), et tormlev süda / saaks välja laotada / oma avarust – sisaldab mõningaid paeluvaid kohti, aga üldiselt siiski ei vasta minu maitsele.
Meelis Sütt ja Ants Parktal tutvustavad Wilfred R. Bioni metapsühholoogilist käsitust mõtlemisest, tehes seda enese sõnul nii eestipärases keeles kui võimalik. Lugesin eessõna algust, kus nad võtavad soome-ugri rahvaid tähistava soome-ugri asemel kasutusele sõnaühendi sugri-mugri ning asuvad psühhoanalüüsi sünonüümina tarvitama sõna meelesõõlamine. Sirvisin edasi.
Viie välisautori jutu usunditest Kušaani impeeriumis (tõlkinud Jaan Lahe) jätsin vahele, aga selle olemasolu meelde.
Uku Tooming arvustab P. F. Strawsoni teost “Analüüs ja metafüüsika: Sissejuhatus filosoofiasse”, märkides, et see on küll mõeldud sissejuhatusena filosoofiasse, kuid ettevalmistuseta lugejale võib selle raamatu esitusviis jääda siiski üpris hämaraks.
Leo Luks kirjutab Zygmunt Baumani (1925-2017) ja Rein Raua raamatust “Iseduse praktikad”, mis ilmus 2015. aastal inglise ja eelmisel aastal ka eesti keeles. Luksi sõnul on see kahe targa ja haritud inimese vestluse protokoll, mille lihtsus ja võlu seisneb selles, et ei püüta hõlmata kõiki olulisi subjektiteeoriaid inimkonna ajaloos. Filosoofi pilguga lugedes tundis ta siiski puudust pisut täpsematest positsioonidest iseduse küsimuses.
Piraadin sealt siia lõpetuseks arvustuse viimase lõigu: “Arvutivõrkude mõju isedusele on vaatlusaluses raamatus kõige mahukamalt käsitletud alateema. Tuleb tõdeda, et autorid ei lähe häirekella löömisega liiale, vaid püüavad tuua tasakaalukalt esile ka interneti positiivseid mõjusid. Lõpetaksingi selle arvustuse ühe omapoolse positiivse näitega. Selleks kirjatööks valmistudes hankisin ligi 30 Baumani teost internetist, de iure illegaalselt leheküljelt http://libgen.io. Polnuks seda võimalust, jäänuksid mu taustauuringud hõredaks, sest vaevalt olnuks mul piisavalt närvi laenutada permanentse remondi kiuste tagauksest mõningaid TÜ raamatukogus saadaolevaid Baumani teoseid. Baumani mahuka loomingu kokkuostmisest ei tasu tõsisel toonil rääkida eesti intellektuaali puhul, kes elutseb samuti prekariaadi hulka arvamise ohus, millest Iseduse praktikates räägitakse (vt lk 102). Julgen oletada, et vanameistrit see ülestunnistus ei häirinuks ning ta mõistnuks suurepäraselt, kelle nähtamatu karvane käsi paistab nende seaduste tagant, mis püstitavad akadeemilise kirjavara kättesaadavuse teele barjääre. Viidatud leheküljelt saab alla laadida ka vaatlusaluse raamatu ingliskeelse versiooni, loodan, et Rein Raud käsitab seda tõika komplimendina oma mõtlemisele. Samuti suhtus olukorda Zygmunt Bauman – arvestades tema kõrgendatud huvi arvutivõrkudes toimuva vastu, oleks rumal oletada, et vanameister polnud teadlik seal levivast akadeemilisest infovahetusest.” Braavo!