Etnosfäär tõestas, et väärib täit tähelepanu – kõrvad tasub nende suhtes kindlasti lahti hoida, aga arenguruumi on ka parimatel.
Trio Etnosfäär kontsert 25. I Viljandis, Pärimusmuusika Aidas.
Etnosfäär on väga pretensioonikas nimi ühe ansambli jaoks, sest juba lihtsalt sõnana viitab see millelegi hoomamatult laiemale kui kolmest liikmest koosnev muusikaline kollektiiv. Tuntud antropoloog Wade Davis, kes võttis 2001. aastal ilmunud raamatus “Light at the Edge of the World: A Journey Through the Realm of Vanishing Cultures” kasutusele selle mõiste ingliskeelse vaste, määratleb etnosfääri lausa kõigi mõtete, unistuste, ideede, uskumuste, müütide, intuitsioonide ja inspiratsioonide, milleni inimeste kujutlusvõime on teadvuse tärkamisest alates jõudnud, kogusummana. See tähendab, et sisuliselt mõtleb ta selle all kogu inimkonna vaimupärandit. Davise hinnangul on etnosfäär, meie planeedi kultuuriline mitmekesisus, tänapäeval samasuguses ohus nagu biosfäär, bioloogiline mitmekesisus. Sellisele ansamblile, mille missiooniks on ilmselt mitte ainult kultuurilise mitmekesisuse säilitamine, vaid ka arendamine, mänguruumi avardamine ja laiendamine (osalemine kultuurilises evolutsiooniprotsessis), nimi Etnosfäär samas muidugi sobib.
Ühtlasi võib igaüks lugeda sellest kohe välja, et nende lood koosnevad väga erinevatest, kuid üksteisest lahutamatuks seotud kihtidest – umbes nagu Maa atmosfäär – nii tekitatakse juba semantilisel tasandil ootus kogeda neid kuulates midagi ebatavalist, unenäolist, lendlevat.
Kõnealuse ansambli visiitkaardina on see nimi tabav, kuigi mitte väga originaalne. Samal ajal, kui Eestis sündis Etnosfäär, alustas Horvaatias oma esinemistega peamiselt turistidele mõeldud folkloorishow Etnosphere (väidetavalt parim Zagrebis) ning varem on avaldanud sama nime all lugusid vene muusikaprodutsent Jevgeni Gorbunov (stiiliks trance). Eesti ansambli Etnosfäär lood võib liigitada eklektiliseks folktroonikaks, kui tingimata vaja, kuid sama hästi võib kasutada nende määratlemiseks definitsiooni, mille andis oma raamatus Davis (asja sisu kohta ütlevad nii ühevõrra vähe kui ka palju mõlemad).
Etnosfäär alustas 2016. aasta kevadel duona, mille moodustasid Kathi Koch ja Kaarel Kuusk. Nende esimene esinemine toimus rahvamuusikatöötluste festivalil Moisekatsi Elohelü, kui valmis oli ainult kaks lugu. Žürii otsus oli kindel. Peapreemia läks neile. Järgnesid Sofar Sounds (otsige YouTube-ist üles “Setu Hällilaul”) ja Viljandi folk. 2017. aasta alguses ühines nendega Karl-Markus Kohv ning ettevõtmine sai sisse uue hoo. Pärast triostumist on Etnosfääril olnud paarkümmend avalikku esinemist. Eelmisel aastal avaldati stuudioalbum “A mis tuu om?”, mida on tõstetud tähelepanuväärse artefaktina esile nii ajakirjas Muusika kui ka Klassikaraadios. Läbi on käidud telesaadetest “Terevisioon” ja “Pärimuzoon”. Lühidalt: tundub, et neil läheb hästi.
Kõike seda arvestades on lihtsalt õnnetu juhus, et pean kirjutama neist nüüd kultuurilehes Sirp pikemalt just seoses selle kontserdiga. Tahaks öelda, et see oli suurepärane, aga ei saa, midagi jäi siiski puudu. Midagi jäi kriipima.
Alustan lõpust. Kontsert oli liiga lühike, kestis vaid veidi üle tunni. Täieliku pettumuse valmistas see, et ei esitatud isegi ühtegi lisalugu. Võib-olla andis ka publik liiga kergesti alla (ei plaksutanud piisavalt kaua), sest paljud nooremad tahtsid ilmselt joosta teises kohas järgnenud jätkupeole, kuid võinuks ikkagi järgida head tava esitada lõpus vähemalt üks lisalugu. Kindlasti oli kontserdil teisigi inimesi, kes poole ööni kestnud jätkupeole ei läinud. Meie jaoks ei olnud Etnosfääri esinemine sissejuhatus, vaid see oligi kogu õhtune kultuuriprogramm. Kontserdi kava koostades tasuks varuda edaspidi kindlasti aega ka paari lisaloo tarbeks. Antud juhul lõpetati palaga, mida Kuusk nimetas küll nende isiklikuks lemmikuks, kuid mis kõlas nagu kohalikest juurviljadest valmistatud Balkani etnopop – tõmbas tõenäoliselt hästi käima need, kes läksid edasi pidutsema, kuid jättis teistele teatava lõpetamatuse tunde. Lõppu võinuks panna midagi rahulikumat.
Esitamisele ei tulnud rohkem lugusid kui leidub plaadil, kuid mõned neist seal olevatega ei kattunud. Oli ka üks esmaettekanne. Selles mõttes oli kontsert hea, pakkus mingit lisaväärtust ka suurimatele fännidele. Nagu plaadil, nii tegi ka sellel kontserdil osades lugudes kaasa Eesti Noorte Segakoor. Kui koor juba lavale tuua, võiks seda tegelikult isegi rohkem kasutada ja anda sellele veidi aktiivsema rolli.
Etnosfääri lugude lähtepunktiks on vanad regilaulud, mille tõlgenduste ümber ehitatakse nüüdisaegsed helimaastikud. Kasutatud traditsioonilistest rahvapillidest (torupill, vilepill, parmupill, kannel) domineerivamaks muutuvad seejuures süntesaatorid. Kui kuulsa Briti ajakirja Future Music numbritega käiksid endiselt kaasas CD-plaadid, võiks Etnosfäär mõne oma looga vabalt sellise kogumiku peale jõuda (nagu kunagi Bizarre). Nad sobiksid sinna seltskonda nii helikeele kui mängulisuse poolest. Kontserdil hakkasid aga hoopis trummid kohati nii võimsalt domineerima, et ülejäänust tambiti justkui lihtsalt üle. Pärimusmuusika Ait ei olnud ilmselt kõige sobivam koht sellise muusika jaoks. Minu abikaasa arvas, et paremini kõlanuks nad vabaõhulaval. Nõustun. Kusagil, kus helilained hajuvad koos päikesega silmapiiri taha, jätnuks Etnosfäär kindlasti sügavama mulje. Kuid selleks on praegu vale aastaaeg.
Ise mõtlesin ka kiriku peale. Reaalsuses see Eestis muidugi mõistmist ei leiaks (Anu Saagim tõestas seda juba ligi kümne aasta eest, kui korraldas Madonna kontserdi skandaalse järelpeo Püha Vaimu kirikus). Pealegi võivad vanad, lagunevad, muinsuskaitse all olevad hooned mõne Etnosfääri rajuma loo ajal lihtsalt kokku variseda. Kuid fantaasiamaailmas sobivad need lood, mis kõlavad üheaegselt sakraalselt ja paganlikult, üsna hästi näiteks reformatsioonieelsetesse, värvikirevatesse kirikutesse, mida kaunistavad tänapäeval peamiselt Karja kirikust tuntud omapärased skulptuurid ning maalingud.
Huvitav oleks näha nende esimest muusikavideo.
Järgmisel päeval Etnosfääri albumit kuulates meenus mulle biitlite “Strawberry Fields Forever”. Mitte seetõttu, et nad oleksid sealt snitti võtnud. Ka ei arva ma, et nad võiksid kunagi sama mõjukana maailma muusikalukku minna. Sealt kõlas lihtsalt vastu sarnane mängulust, valmisolek otsida ja eksperimenteerida. Algus on paljutõotav. Vaatame, mis neist edasi saab.
Arikkel ilmus 1. veebruaril 2019 kultuurilehes Sirp.