Luubi all kunstivärk

Viljandi Linnagaleriis avati eile Eleriin Ello maalinäitus “Lähemale”, mis jääb üles 2. augustini. Eelmise aasta sügisel oli samanimeline seeria vaatamiseks väljas Tallinna Kunstihoone galeriis, aga lähemal vaatlemisel see siiski päris sama näitus ei ole.

Töid on nimekirjas küll taas 15, aga üks on täiesti uus: “Võsa” asemel “Öö”. See erineb enamikest ülejäänutest selle poolest, et on tumedamates toonides (nagu ööle kohane), kuid näitab võib-olla ka tehniliselt uut suunda.

Kunstiteadlaste määratluse kohaselt on tema stiiliks emotsionaalne hüperrealism, aga kunstnik ise ütles avamisel, et kaldub nüüd rohkem abstraktsionismi poole ning järgmisel näitusel näebki ehk hoopis seda.

Kaader Eleriin Ello maalinäituselt “Lähemale” #viljandi #linnagalerii #eleriinello

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kõige traditsioonilisemat laadi võib esmapilgul paista “Park”, aga uurige seda lähemalt. Mitte ninaga vastu maali seistes, vaid seda kaugemalt vaadates. Kas see koht ei tundu kuidagi väga tuttav?

Keegi oli naljatanud, et see on nagu folgi kolmas päev, aga Ello ütles, et võttis need lamavad tüübid Tammsaare pargist. Üks kunstinautleja märkis, et see on ju nagu Schnelli park. Tundub väga tuttav koht, aga nagu päris ikka ei ole kah.

Mulle meenus nüüd seda väikest instasse pandud pilti vaadates Antonioni film “Blow-Up” (1966), kus peategelane avastab pargis tehtud fotosid suurendades, et on pildistanud mõrva. Antud juhul asi vast nii hull ei ole, aga…

Kui Antonioni filmi reklaamlauseks oli, et “mõnikord on reaalsus kõige kummalisem fantaasia”, siis seda pilti vaadates tuli pähe mõte, et mõnikord on fantaasia kõige kummalisem reaalsus – see vist ongi hüperrealism.

Tähelepanu! Järgnevad spoilerid.

Kõigepealt tasub vaadata neid maale nimesid teadmata, et lasta fantaasial vabalt lennata. (Järgnevad spoilerid.) Näiteks üks, mille nimeks mina pakkusin esimese hooga “Must auk”, oli hoopis “Lomp” – nii seostus see mulle kokkuvõttes Kaali järvega. “Põõsas” paistis mõnele nagu mets ülaltvaates. “Tulbid” tekitasid arutelu selle üle, mis lilledega on tegemist.

Mulle endale meeldis kõige rohkem “Laud”, mis on ühest küljest väga dekoratiivne, aga teisest küljest kaugeltki mitte ainult seda. Kui leiduks selle jaoks sobiv koht ja piisavalt raha, siis üritaksin kindlasti kunstnikuga kaubale saada.

Margusele, kelle juures toimunud avamisele sealt edasi suundusin, jättis eriti sügava mulje “Tee”, mida tõsteti ühes kunstiblogis esile juba Tallinnas toimunud näituse puhul. Pildid seal üleval olnud maalidest leiab ka veebist, aga parem on ikka vaadata neid elusuuruses.

Linnagaleriis saab võtta ka tooli, istuda sellega konkreetse maali ette ja sinna kasvõi magama jääda. Samuti lubas galerist avamisel lahkelt, et vajaduse korral võib visata pikali samas leiduvale diivanile. Nii et neid maale saab vaadata rahulikult T-R 10-18 ja L 10-15.

Margus Kangur korteri seinale pandud pildi pidulikul avamisel #kunst #eesti #marguskangur

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Marguse juures avati ametlikult juba varem seinale paigaldatud suur söejoonistus, mis tundus mulle küllaltki abstraktselt mõjuva praktilise superrealismina. Võib näha omapärast kompositsiooni – kujutatud on erinevaid puitstruktuure, mida kasutatakse Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia õppetöös.

Pärast pildi avamist näidati külastajatele rariteetseid videomaterjale, sealhulgas ühte Eestis valminud vähetuntud lühimängufilmi, mis oli saanud mehaaniliselt unikaalsed heliefektid, ning salvestusi aastaid tagasi toimunud kinniselt koosviibimiselt, kus oli kasutatud samuti lavastuslikke elemente.

PS. Kindlasti tahavad kõik juba ammu teada, mis sai sellest võsast, mille nime kandvat maali Ello näitusel olevate tööde nimekirjast sel korral ei leia. Nojah, eks peate minema ikka ise vaatama:)

Jaga seda lugu ka teistega!