“Lovesong. Ühe armastuse lugu” (Ugala)

See laul on kurb, aga kaunis; nukker meloodia, kuid siiski ilus viis; nii võiks kesta see lõputult, kuid lõpuks peab ikkagi saabuma lõpp. Ja lõpus kõlab muidugi “The Sound of Silence” (aastast 1964).

Abi Morgani “Lovesong. Ühe armastuse lugu”, lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, jõudis Ugalas lavale juba enam kui kolme aasta eest ning valiti publiku poolt kohe hooaja parimaks lavastuseks. Tubin hinnati siis hiljem ka kolleegide poolt parimaks lavastajaks. Parimaks naisnäitlejaks sai publikuhääletusel toona Adeele Sepp ja parimaks meesnäitlejaks Peeter Jürgens, keda mõlemat kõnealuses tükis näha saab. Lisaks neile on laval Luule Komissarov ja Martin Mill, kes teevad samuti suurepärased rollid.

Lugu räägib, nagu juba näidendi nime põhjal arvata võib, ühest armastusest, täpsemalt ühest abielupaarist. Tegevus leiab üheaegselt aset 1960-ndatel, mil William ja Margaret alles alustasid oma ühist elu, ja tänapäeval, mil see läheneb lõpule. Näha võib seega tegelikult ainult kahte tegelast, kuid kehastab neid neli näitlejat, kes on laval sageli kõik korraga. Nii põimub minevik ühte sellega, mis lõpuks sai; täpselt nagu mälestused saadavad inimesi kõikjal, kuhu viib nende tee. Iseenesest ju lihtne idee, kuid seda on kerge ära lörtsida, aga… siin ei ole seda tehtud.

Etendus on ühes vaatuses, tund ja 45 minutit pikk, nagu üks korralik täispikk mängufilm. Kui lavastus välja tuli, siis kirjutas teatrikriitik Enn Siimer ajalehes Sakala, et see on meisterlik poeetiline tervik. “Ugalas on valminud lavastus, mis jõuab vaatajate südamesse. See on ühtaegu lihtne ja liigutav, poeetiline ja mitmetähenduslik. Ning teema lihtsusest hoolimata üldsegi mitte lihtsustav ega triviaalne,” märkis ta.

Paistab, et laiatarbemeedias ei olegi selle kohta rohkem arvustusi ilmunud. Mõneti üllatav, sest publikule on see lavastus läinud peale üsna hästi. Eilegi plaksutati näitlejad püsti seistes korduvalt tagasi. Ja mulle tundus, et mitte lihtsalt viisakusest, vaid selle pärast, et nähtud lugu, lavastus ja näitlejate mäng teatrikülastajatele tõesti hinge läks.

Blogosfääris on jaganud enda muljeid aastate jooksul mitmed inimesed: mõni vaimustus rohkem, mõni vähem, mõni mitte eriti. Mulle meeldis, muu hulgas ka lavakujundus (kunstnik Liisa Soolepp) ja koreograafia (Raido Mägi). Eks tänaseks on seda juba ka mängitud nii palju, et kõik asjad on kenasti paika loksunud, tükk kulgeb võib-olla sujuvamalt kui esimestel aastatel. Ma ei tea, võrdlusmoment puudub.

Arvustuste vähesust kompenseerib samas ehk veidi see, et Mari Aruväli lahkas kõnealust lavastust veidi oma magistritöös “Aja- ja ruumipoeetika teatris kolme lavastuse näitel”, kust leiab muu hulgas sellise lause: “Lavastus ei kuulu uuenduslike katsetuste hulka, vaid on oma kindla süžeega näide tänapäeva teatrist.” Pean selle üle veel natukene mõtlema, aga, jah, hea näide tänapäeva teatrist selle parimas mõttes.

Täna etendub “Lovesong” Ugalas ka kirjeldustõlkega, mängukavas on neil praegu kirjas veel üks etendus sügisel, aga eks siis paistab, kas huvilistel õnnestubki seda enam edaspidi näha. Kuna loos on juttu ka kinnisvarast, mis näib kohati lausa omaette tegelasena (luues pealegi ruumi, kus kogu tegevus toimub), siis ei ole ehk sobimatu siinkohal lõpetuseks mainida, et Adeele Sepp müüb Viljandis parajasti ühte kena korterit, mille kohta leiab lähemat infot selle lingi tagant.

Jaga seda lugu ka teistega!