Nädal tagasi jõudis postkasti Kali Briis Bandi “Let’s Play Love” (üheksa lugu, kestus kokku 38:36), mida nüüd 5-6 korda erineval ajal ja erineva ilmaga kuulanud olen. Hästi kokkukõlav, pehme saund, mis sobib nii päikesepaistelise päeva, uduse hommiku kui ka jaheda ööga.
Ülejäänud paladest eristub selgelt “Moment”, mis albumi keskel mõneks minutiks hoo maha võtab, “kuhugi konkreetselt välja jõudmata”, nagu kirjutas Margus Haav. Kaisa Laurimaa pani see koguni “tihti skip’ile vajutama”, aga mulle meeldis.
Meenutas selliseid asju nagu, lihtsalt näiteks, Depeche Mode’i “Agent Orange” või “Uselink”, millest ei saa kunagi tuntud hitte ja mida kontsertidel tavaliselt ei mängitagi, aga mis mõjuvad sobival hetkel huvitavate vahepaladena, omamoodi mõttepausidena ehk pausidena mõtlemise jaoks, mis katkestavad kauamängivate ühtlast kulgu, surudes kuulaja välja mugavustsoonist.
Mõlemad ülalnimetatud kriitikud leidsid, et kohati läheb see album häirivalt elektrooniliseks, aga mina mõtlesin kuulates vahepeal just, et võiks olla veel rohkem electropop, rohkem süntide domineerimist ja sellist tumedamat saundi nagu “Moment”, kuigi ka praegusel kujul on album täiesti kuulatav, asjad kenasti tasakaalus.
Erkki Tero kuulis seal melanhooliat ning leidis koguni, et “kohatine paine või taak katab kummalisel kombel ka rõõmunootidega lugusid.” Mina seda ei märganud (va. “Moment”, mis oli tõesti melanhoolne), aga võib-olla olen ma lihtsalt ise liiga melanhoolne selleks, et see album tunduks melanhoolsena. Ja saund on minu meelest rohkem suviselt sillerdav kui nätsuselt veniv.
Tänavu siit ilmast lahkunud David Bowie ja Prince on need, kellele avaldatakse plaadiümbrisel tänu inspireerimise eest, aga see ei tähenda seda, et neid oleks jäljendatud. Üllataval kombel mainitakse samas ka Jim Carreyt, kes paistab olevat mõjutanud siiski rohkem kaanekujundust kui laule endit.
Lõpetuseks siia hoopis Katja von Kasseli singli “Lili Marlene” värskeim video, mis haakub mõtteliselt ja sobib mingis mõttes ka muusikaliselt KBB albumi jätkuks. Kui viimane räägib esimesest armastusest, siis “Lili Marlene” usust tõelise armastuse igikestvusse.