Jürgensoni “KATARIINA”

Eile jõudis Koidu Seltsimajas vaatajate ette juba varem kultuuridessandi raames Tallinnas ja Tartus mängitud Grete Jürgensoni monolavastus “KATARIINA”, mida saab nüüd Viljandis näha veel ka täna ja homme õhtul kell seitse.

Kui öelda sõna “monotükk”, siis mõistetakse selle all Eestis enamasti automaatselt stand-up komöödiat, sest enamik siin mööda maad tuuritavaid ühe-mehe-šõusid (Peeter Oja, Henrik Normann jt.) ongi just seda, aga antud juhul on tegemist draamaga, kuigi see sisaldab ka koomilisi elemente, humoorikaid kohti.

Lugu algab sellest kuidas keisrinna Jelizaveta Petrovna poolt väljavalitud saksa vürstiplika Sophie Friederike Auguste reisib Venemaale, et saada naiseks mehele, kes teda ei armasta. Ja lõpeb seal, kus temast saab keisrinna Katariina II, kes sai hiljem tuntuks ka kui Katariina Suur.

Seega hõlmab tegevus aastaid 1744-1762, mil kujutatud isik täitis suurvürstinna Jekaterina Aleksejevna rolli ehk oli lihtsalt Katariina, mis tähendab, et vaatajatele näidataksegi sisuliselt võõrsilt tulnud vürstiplika kasvamist Venemaa keisrinnaks.

Tegemist ei ole loomulikult lihtsalt mingi ajalookursuse või püstijalaloenguga, kuigi sõnaline osa on suur, vaid ikkagi teatritükiga, kust ei puudu liikumine, emotsioonid, miimika, küünlavalgus ja muusika ning veel mõned atribuudid, kusjuures kõrvalosas astub üles Kalju Komissarovi hääl.

Poliitiliselt ebakorrektne tükk

Eestis paistab Venemaaga seotud asjade hindamine kuidagi positiivselt olevat hetkel täielik tabu, nagu näitas hästi viimane Eurovisiooni lauluvõistlus – kui tavaliselt on Venemaa saanud siit finaalis 12 punkti, siis nüüd ei antud (vist üldse esimest korda?) ühtegi.

Seda arvestades on isegi omamoodi julgustükk (eriti kui pidada silmas, et antud persooni valitsusaega jäi Krimmi ühendamine Venemaaga) tulla siin praegu välja sellise lavastusega, mille peale võidakse ju süüdistada lausa russofiilias, kuigi tegelikult on seal kohti, mis peaksid meeldima ka russofoobidele (näiteks need, kus Katariina põrandal püherdab ja ahastusest oigab).

Mulle kui veendunud vabariiklasele on muidugi poliitiliselt hoopis vastuvõetamatu igasugune aadlike idealiseerimine. Jürgenson ei lähe selles osas nii kaugele nagu Varro Vooglaid & Co., aga on mingis mõttes ohtlikumgi, sest tema kujutatud suurvürstinna mõjub kokkuvõttes päris inimliku, mitte konstrueerituna.

Tasakaalustuseks soovitan lugeda läbi Vjatšeslav Šiškovi monumentaalse ajaloolise jutustuse “Jemeljan Pugatšov” (kõik kolm köidet, kokku 2175 lehekülge), mis annab sellest naisest, tema järgnenud valitsemisajast ja toonasest Venemaast veidi teistsuguse ning kaugeltki mitte nii ilusa pildi.

Minge kindlasti vaatama!

Koidu Seltsimaja väike saal oli eile pilgeni rahvast täis, jäid vaid mõned üksikud vabad kohad, aga publiku hulgas paistis olevat ka suhteliselt palju Jürgensoni kursusekaaslasi TÜ VKA teatrikunsti 11. lennust, teisi tudengeid ja õppejõude. Täna ja homme on niisama linnarahvale tõenäoliselt rohkem ruumi.

Etendused on tasuta ja soovitan neid loomulikult vaatama minna. Näiteks noortel kasvõi juba selleks, et kui Jürgenson tähistab kunagi oma 50. lavajuubelit, siis saaksite lastelastele justkui möödaminnes öelda: “Jaa, teda käisin vaatamas juba siis, kui ta veel teatrikoolis õppis!” – kas poleks see siis uhke tunne!?

PS. Alles pühapäeval sama hoone teises tiivas avatud uus kunstigalerii Supersonicum sai endale fesaris eraldi lehekülje (lisage meeldivaks, et näha kui seal midagi jälle toimub ehk tulekul on).

Jaga seda lugu ka teistega!