Viljandi Linnagaleriis avati eile tuntud Tartu kunstniku ja kunstipedagoogi Helle Vahersalu ülevaatenäitus “Maalid XX-XXI sajandist”, kus on väljas umbes veerandsada tööd, alates 1970-ndatest ja lõpetades päris viimaste aastatega.
77-aastane kunstnik ise kohal ei olnud. Näituse kuraator Aate-Heli Õun rääkis, et Vahersalu oli öelnud, et ei hakka sellise pimedaga tulema. Samas märkis Õun, et näitus kestab kolmekuningapäevani, kui on juba küllalt valged ajad, ning on võimalik, et siis tuleb ka Vahersalu ise Viljandi ja kui kellelgi on huvi näha teda silmast silma, siis äkki avaneb see võimalus.
Avamisele olidki kogunenud põhiliselt Vahersalu enda vanad tuttavad, kes teda nüüd näha tahtsid. Kuna kunstnik ise ei olnud kohal, siis kujunes üritus selliseks, et oma mälestusi temast rääkisid teised.
Üks tema kunagine kursusekaaslane Tartu Kunstikooli päevilt meenutas, et Vahersalu oli kooliajal ülimalt energiline, aga ka enesekriitiline, üks tema enesekriitilisemaid koolikaaslasi, ja väga suur klassikalise muusika austaja, käis kõigil Tartu Ülikooli aulas toimunud klassikalise muusika kontsertidel. Kohe täiendati samas kõrvalt, et tema isa oli pillimees, mängis Tapa sümfooniaorkestris. Ja tütar õppis viiulit.
Kui see vana kooliõde leidis, et Vahersalu maalid ei sobi mingis mõttes kokku tema natuuriga (need on justkui õrnad, ülitundlikud, aga isiksusena olevat Vahersalu jõuline, tugev naine, hästi jutukas, samas seesmiselt väga emotsionaalne), siis kultuuriakadeemia õppejõud Tiiu Männiste, kellele Vahersalu andis neli aastat maali ja kompositsiooni, meenutas, et ta oligi väga tundlik ja võis äkki isegi mõne tühise asja peale nutma hakata.
Männiste sõnul õpetas Vahersalu hästi huvitavalt, aga tema õpetamise stiil oli aeg-ajalt kergelt koleeriline, natuke range. Ta oli ka nagu rohkem kasvataja, võis hurjutada ja kärkida, aga õpilased said temalt väga palju.
Kunstikooli õpilased said käia näituseid vaatamas tasuta ja olla siis alati oodanud, kui Vahersalul midagi väljas oli, sest ta tundus toona (1970-ndatel) väga kaasaegne ja mõjub Männiste hinnangul väga kaasaegsena ka täna. Kergelt sarnane Lola Liivatiga. Kui viimasel ajal kasutab ta rohkem heledamaid toone, siis alguses oli iseloomulikum allnähtav koloriit.
Neil piltidel on näha kunstiajaloolane Mari Pill (1980-ndad) ja sisearhitekt Maire Kangur (1979), mõlemad tänaseks surnud.
Vahersalu näitus on Viljandis nüüd vist üldse esimest korda. Aate-Heli Õun rääkis küll avamisel, et ehk õnnestub panna kunagi kokku veel üks valik, aga väga ei maksa selle peale ilmselt lootma jääda. Pealegi oleksid siis näitusel hoopis teised pildid. Praegune on koostatud erakogudes olevatest maalidest ja jääb avatuks 7. jaanuarini.