“Emadepäev” (Ugala)

Ugala dramaturgi Liis Aedmaa autorilavastus “Emadepäev” on üks hoogne jant, tragikoomiline pillerkaar, mida on raske arvustada, sest tegijad ise on asetanud selle sisuliselt väljaspoole kriitikat.

“Emadepäev” on läbi #ugala #teater

A post shared by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui sissejuhatuseks kuulutatakse, et Eesti teater tegeleb valdavalt keskealiste meeste probleemidega, sest lavastajad on keskealised mehed ja naislavastajatel ei ole sageli samuti lapsi, aga nüüd on siin üks tükk, mille on teinud emad, kes tõesti mõistavad emasid, siis ju diskvalifitseeritakse igasugune kriitika, millega võivad esineda need, kes ei ole emad.

Emade endi puhul rõhutakse solidaarsustundele. Näitlejad teatavad kohe alguses, et neil on nelja peale kokku kaheksa last ja miski sellest, mida järgneva paari tunni jooksul laval esitatakse, ei muuda seda, et nad neid väga armastavad.

Näitlejad hüppavad laval ühest rollist teise, aga tegelased kannavad seejuures nende endi nimesid. Nii etenduse käigus kui ka väljaspool seda on peetud oluliseks mainida, et emadel on justkui eelsoodumus võtta loomingu pihta tehtavat kriitikat kordades isiklikumalt kui meestel (või lasteta naistel), sest nad ei suuda loomingut endast eraldada.

Ma ei taha sellega öelda, et kõnealuse lavastuse kritiseerimine on muudetud nii täiesti võimatuks, vaid juhin tähelepanu üksnes tõsiasjale, et see mõjutab kindlasti retseptsiooni.

Kui lavastaja oleks mees ja näitlejad kõik lasteta naised, siis mõjuks sama asi lavalt vaatajatele tõenäoliselt teisiti. Võib-olla nähtaks selles siis lausa irvitamist, aga nüüd annab asjaosaliste emadus neile justkui omamoodi indulgentsi, tükile teistsuguse tähenduse.

Mõtlesin, et mõni hüpoteetiline keskealine meeskriitik võiks öelda, et naised elavad seal lihtsalt välja enda frustratsiooni, aga reaalsuses kirjutas Sakala reporter Margus Haav hoopis, et “Emadepäev” on vaimukas ja südamlik uuslavastus, mis hiilgab teema suurepärase ning elulise läbitunnetusega.

Tõenäoliselt jäävadki arvustused nüüd üldiselt kiidulaulude tasemele, sest ülaltoodud põhjustel ei taha keegi öelda selle tüki kohta midagi kriitilist, kartes, et asjaosalised võivad seda liiga südamesse võtta.

Ja ega seal ei olegi eriti midagi kritiseerida. Omas võtmes on asi ju üsna hästi tehtud, mängitakse südamega jne. Mina olen lihtsalt võib-olla liiga tõsine inimene ega saa hästi aru, miks on kõik vaja keerata naljaks. Samas on nali teatavasti omamoodi kaitserefleks, järelikult on seda siis vaja. Vähemalt kellelegi.

Tegemist on sõnalavastusega, kus räägitakse palju, aga see ei mõju uinutavalt, sest lavalt kostuv on päris vali ja närviline. Mõni ütleks, et neurootiline. Korduvalt esineb ka laulmist, esitatakse näiteks “Shout” (eestikeelsete subtiitritega). Päris ürgkarje-teraapia praktiseerimiseni ei jõuta, kuid selles suunas liigutakse küll.

Tegelased on kohati stereotüüpsed (püüdlik lasteaiakasvataja, kes mõjub pealetükkivalt; väliselt igati edukas naine, kes on alkohoolik), aga eks stereotüübid olegi sageli elust võetud. Oleks siiski huvitav teada, mida arvavad sellest päris lasteaiakasvatajad, kes üritavad anda endast parima, või sellised naised, kes ei ole alkohoolikud, aga vastavad muus osas antud tegelaskujule.

Mida arvavad teised emad, vanaemad… emakriitikud, kriitikemad, emadest kriitikud, kriitikutest emad.

NB! Need vaatajad, kes ei talu kirsitubaka lõhna, ei tohiks istuda kõige ette. Mitmed vanemad inimesed hakkasid seal selle peale köhima.

Jaga seda lugu ka teistega!