TÜVKA omakultuuriakadeemia raames pidas Ele Viskus eile loengu teemal “Looming kui taaskasutus”, mis oli heaks soojenduseks ansambli Antsud plaadiesitlusele, sest suurema osa nende repertuaarist moodustavad töötlused regilauludest.
Viskus rääkis, et popkultuuris on hakanud sel sajandil levima retro ja nostalgia, varasemalt loodu töötlemine, miksimine ja remiksimine, tuues näiteks Nirvana ristamise Rick Astleyga – uuenduslikkuses ei nähta enam omaette väärtust, mille poole püüelda.
Antsude debüütalbumi “Öö ja päeva vahel” (kümme laulu, kestus 40:30) kohta kehtib see nii ja naa, sest nad tuginevad varasemale loomingule, aga see ei ole retro, see ei ole nostalgia. See ei ole ka midagi maailma mastaabis väga-väga uuenduslikku, aga see on värskendav.
Žanriliselt kergete indie sugemetega, kohati isegi pungilikult kõlav poprockfolk (üks lugu sisaldab ka räppimist – mitte nagu Crazy Town, aga veidi sarnane vibe), mida on raske täpselt määratleda. Kuuleb ka kõvasti torupilli.
Plaadile valitud nimi on äärmiselt tabav.
Nad ise rõhutasid Fellinis toimunud kontserdil, et neil ei ole ühtegi armastuslaulu, kuid ometigi kõlavad kõik nende laulud väga helgelt, aga… sõnasid kuulama jäädes koorub neist sageli välja midagi hoopis süngemat.
See ruum, kust need laulud tulevad ja kuhu need kuuluvad, asub justkui öö ja päeva vahel, olemata üks ega teine.
Ja see on tegelikult rohkem lava ees hüppamise ja õõtsumise kui kohvikus istumise muusika.
Ühesõnaga: kihvt. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on kihvt nii “mürk, õel, mürgine” kui ka “kellegi meelest mingitelt omadustelt väga hinnatav, vahva, tore, äge.”
Õelad ja mürgised ei ole nad küll mingil juhul, aga sarnaselt mitmeti mõistetavad, täiesti vastupidistes tähendustes tajutavad on ka paljud nende laulud, kui neid hoolikalt kuulata. Esmapilgul kergelt hõljuvad, süvenemisel järjest sügavamaks muutuvad.
Vaadake üle: FB, SC, YT. Plaadi saab näiteks aida poest.