Muusikaauhindade jagamisest

Kui kedagi huvitab, siis mu instast leiab mõned pildid ja lühikesed videolõigud eilselt Eesti muusikaauhindade jagamiselt. Kõva show, kuigi muusika kuulamiseks meeldivad mulle muidugi rohkem veidi teistsugused formaadid.

Vaatemäng oli päris võimas isegi 2. rõdult vaadates, aga lavastatud oli see eelkõige ikkagi telesaate jaoks, mistõttu ei pea enda kohaolekut sellel üritusel edaspidi enam vajalikuks, vaid piirdun ülekande jälgimisega.

Tavapärase iganädalase kokkuvõtte minu YT muusikavoost leiab selle lingi tagant. Seal esineb küll isegi väike kattuvus muusikaauhindade jagamisel esinenutega, kuid üldiselt hoopis teine suund. Ja mitte üksnes geograafilises, vaid ka muusikalises mõttes.

#seepolesulmingitrainspotting

#ugala #moraal #seepolesulmingilutsukevade

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ugala @ Viljandi Lennukitehas tõi eile Marika Palmi lavastuses välja Heinrich Christenseni näidendi “Moraal”, žanrimääratlusega musical lecture, mis ongi sisuliselt moraalijutlus tänapäevasel kujul.

Tehniliselt hästi teostatud, suht tagasihoidlike vahenditega saavutati peaaegu maksimaalne tulemus. Adeele Sepp ja Rait Õunapuu tegid head näitlejatööd, vahetasid karaktereid nagu kuubi. Kaarel Kuusk läbivas kõrvalosas oli samuti igati omal kohal. Selles mõttes oli kõik enam-vähem paigas, aga tükk ise tekitas ebamäärasemaid tundeid. Ja põhjuseid selleks on terve rida.

Alustades sellest, et ma ei kuulu ilmselt sihtgruppi ega saa tegelikult hästi aru, kes üldse on selle sihtgrupp.

Ugala reklaamib seda noortelavastusena, mis on alla 14-aastastele keelatud. Christenseni koduteatri Mungo Park veebilehel seisab, et see on soovitatav alates 8. klassist. Esikal viibis nüüd hulgaliselt minust vanemaid inimesi, kes kujutatud teismeliste üle hoogsalt naerda lõkerdasid, aga ise mõtlesin seal vahepeal, et ülempiir on kuskil 18, kuigi tegelikult võib selline lihtsakoeline moralism juba varem naeruväärselt mõjuda.

Kui Richard Ashcroft laulis kunagi, et “the drugs don’t work, they just make you worse”, siis mõjus see usutavalt ja veenvalt, sest ta laulis ju endast, aga Christenseni uuskristlik moralism (mängitakse läbi seitse surmapattu) ei erine tegelikult palju Jehoova tunnistajate katsetest noori tänaval jumalasõna abil õigele teele kallutada. Peamine vahe on selles, et tema meetodiks on mitte veenmine, vaid naeruvääristamine, teisi sõnu: inimeste üle irvitamine.

Ugala eelreklaam jättis mulje, et tuleb midagi šokeerivat (kasutati loosungit #seepolesulmingilutsukevade, millest on inspireeritud ka selle postituse pealkiri), aga kunagistele PDO fännidele see Viljandis ilmselt šokeerivalt ei mõju. Tänapäeva noorte kohta ei oska eriti midagi öelda, kuid neile võib jääda juba veidi kaugeks kogu see vihjete jada popkultuurile, mida tükk sisaldab.

“Pulp Fiction” ja Madonna poolt ülessoojendatud “Don’t Cry For Me Argentina” olid kuumad siis, kui mina olin teismeline, aga tänaseid teismelisi ei pruugi sellised vihjed ju üldse kõnetada. Rääkimata jutust, mis puudutab Elvist ja tema nõksuvaid puusi, millega Christensen on seostanud teismeliste tekkimise – ajalooliselt mitte just kuigi korrektne, sest nähtus ise (need teismelised nimelt, kes selles tükis kõik justkui lollpeadeks kuulutatakse) esineb juba palju varasemast ajast.

Äärmiselt veidralt mõjus ka see, kui mingi ravimina (justkui popkultuuriga seotud) surmapattude vastu pakuti pidevalt välja džässi, mille juured on ju samuti päris metsikud. Pealegi, paljude arvates lähtub kogu tänapäeva popmuusika džässist, sest “biit tuli Lääne muusikasse jazzi kaudu”, nagu märgib Joachim E. Berendt oma ka eesti keeles ilmunud “Jazziraamatus”, mida väga lugeda soovitan. Ja ma ei saanudki lõpuni aru, kas see oli mingi peen inside joke või mõeldi seda täiesti tõsiselt.

Lühidalt: ma pole üldse vaimustuses näidendist endast. Kui tahetakse moraliseerida, siis ei maksa seda minu arvates kunagi teha väga otse ja utreeritult, aga siin tehti just seda. See on selline tükk, mille pileti võib osta vanaema oma lapselapsele, kelle pärast ta on mures, aga lapselaps mõtleb pärast etendust: “WTF?! Miks mul oli vaja tulla seda jama vaatama?” – äärmuslik näide, aga minu meelest asjakohane.

Paistis, et publikule see eile küll üldiselt meeldis, naerdi ja plaksutati kõvasti, mitmed etendused on ka juba välja müüdud, aga kuna ma ei saa aru, kellele see on mõeldud, kes ja milleks seda vaatama peaks, siis soovitan käia seda vaatamas võimalikult ruttu, sest ma ei usu, et see väga kauaks mängukavasse jääb. Seda enam, et publikuhuvi puudumisel võivad teatrid võtta mängukavast maha ka juba väljakuulutatud etendusi, nagu mõni nüüd on teinud.

* * *

Kui teatrit käisin vaatamas õhtul, siis hommikul sai vaadatud kinokolmapäeval Sakala Keskuses ära “Uhiuus testament”, mis oli jälle veidi teistpidi mäng kristlikel teemadel, kuigi samuti komöödia. Kohati päris vaimukas, kohati päris jura, teist korda ei vaataks.

Lisaks selline tähtis teade, et olen nüüd kah snapchatis (kasutajanimi: minginimi). Võib-olla teen täna õhtul muusikaauhindade jagamiselt sinna ülekande. Pean otsima enne YT-st mõne tutoriali, et vaadata kuidas see värk üldse toimib.

Rihards Libietise helimaastikud

Rihards Libietis Orchestra #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Jazziklubi eilsel üritusel kohvikus Fellin esinesid Rihards Libietise orkestri kidrad, bass, tšello ja trummar-klaverimängija.

Tema eelmisel aastal ilmunud albumi “Scream, Breathe, Cry” peal, kust eilne kava suuresti pärines, astub lisaks Libietisele endale üles veel 11 muusikut. Juba 2014. aasta sügisel tehtud “RL Elektronix” on valmistatud aga üksinda.

Viimati nimetet plaat kujutab endast kirjelduse kohaselt looduse, tunnete, igapäevaste sündmuste tõlkimist muusikasse, olles ühtlasi elektrooniline eksperiment, sest kõik lood on tehtud Logic Pro X abil (lisatud siiski kidrad, bass).

“Peamine eesmärk oli saavutada heli kaudu filmilik kogemus,” seisab plaadiümbrisel. Ja see on tal ka päris hästi õnnestunud. Nagu heliriba olematule filmile, mida igaüks võib endale ise ette kujutada. “Lihtsalt sulge oma silmad ja lase oma meelel täita tühikud.”

Värskema albumi “Scream, Breathe, Cry” nimi võib jätta mulje, et tegemist on millegi masendavaga, aga nii see ei ole. See plaat on tegelikult isegi helgem kui “RL Elektronix”, mille pealt kostub ka süngemaid teemasid.


Hoiatus video juurde: suitsetamine kahjustab teie tervist!

Teine album jätkab sarnasel helipiltide lainel, kuid on mitte filmilik, vaid pigem kirjanduslik, sarnaneb rohkem raamatule, mis koosneb jutustustest. Plaadiümbriselt leiab iga loo kohta illustratsiooni ja sissejuhatava rea, näiteks ülaltoodule: The mist fell in love with the mountain ehk udu armus mäkke.

Eksperimenteeritud on erinevate tehnikate-stiilidega. Ja see muudab terviku meeldivalt mitmekesiseks, vaheldusrikkaks, nagu tuli selgelt välja ka eilsel kontserdil, kus ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et hakkaks haigutama.

Tasub silm peal hoida – vaadata, mida ta järgmiseks teeb, sest ega kaks ju kolmandata jääda saa.

Millegipärast tuli mulle neid kuulates eile meelde Autumn’s Grey Solace – kuulake ka neid, väga hea.