Kaido Rätsep Kondase Keskuses

Kaido Rätsep räägib oma maalidest #kunst #kondasekeskus #naivism

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kondase Keskuses avati täna Kaido Rätsepa näitus “Elu ja ülirohkesti”, kus on pandud välja tema “koomiksilaadsed kristlikud punkpildid”, mille võib liigitada ka loomulikuks naivismiks.

Rätsep hakkas kunstiga tegelema lasteaias, kus korraldas juba 4-aastaselt rühmakaaslastele oma esimese isikunäituse, aga ei ole seda õppinud ega kedagi teadlikult jäljendanud. Samas harmoneeruvad tema tööd väga hästi Kondase omadega, sobides täiuslikult just sellesse kohta. Ja ühtlasi praeguse ajaga, kui õhus on juba tunda läheneva kevade hõngu, aga väljas veel sünk ja sopane – täpselt õige hetk, et minna vaatama selliseid rõõmsailmelisi pilte.

Avamisel rääkis ta pikalt oma elukäigust. Lapsepõlvest. Siis sellest, kuidas temast sai punkar (ansambli The Shitheads laulja), kes võttis punki väga tõsiselt ja sõprade mõjul alla käis. Ikka päris põhja: narkomaan, alkass, kodutu, kes magas kus juhtus, koos teiste asotsiaalidega külmas majas odekolonni jõi jne. Aegamisi saabunud kristlikust ärkamisest, mis tal august välja aitas tulla.

Ka näituse pealkiri on viide ühele kirjakohale Johannese evangeeliumis: Siis ütles Jeesus taas: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks. Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud. Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.”

Kõlasid mõned laulud, palju usujuttu, autor tutvustas lähemalt piltidel leiduvat. Tahes-tahtmata tuli seda kõike kuulates pähe küsimus, kas nii sügavalt põhjast on üldse võimalik tulla välja ilma mõnele religioonile toetumata. Ega näiteid selle kohta eriti ei ole. Ja kui ise sama teed läbi ei ole käinud, siis ju tegelikult ei tea, kuigi tahaks loota, et ka ateistidel on siiski mingi võimalus, et kõik ei pea tingimata usklikeks hakkama, et päästetud saada.

Pildid pärinevad viimastest aastatest, värskeimad sellest aastast, ning tegema hakkas Rätsep neid oma vennatütre mõjul. Alguses oli joonistanud talle ühe küünilise, musta huumoriga naljapildi, aga see ei meeldinud. Lõpuks leidis siis sellise elurõõmsama stiili.

Muusikaauhindade jagamisest

Kui kedagi huvitab, siis mu instast leiab mõned pildid ja lühikesed videolõigud eilselt Eesti muusikaauhindade jagamiselt. Kõva show, kuigi muusika kuulamiseks meeldivad mulle muidugi rohkem veidi teistsugused formaadid.

Vaatemäng oli päris võimas isegi 2. rõdult vaadates, aga lavastatud oli see eelkõige ikkagi telesaate jaoks, mistõttu ei pea enda kohaolekut sellel üritusel edaspidi enam vajalikuks, vaid piirdun ülekande jälgimisega.

Tavapärase iganädalase kokkuvõtte minu YT muusikavoost leiab selle lingi tagant. Seal esineb küll isegi väike kattuvus muusikaauhindade jagamisel esinenutega, kuid üldiselt hoopis teine suund. Ja mitte üksnes geograafilises, vaid ka muusikalises mõttes.

#seepolesulmingitrainspotting

#ugala #moraal #seepolesulmingilutsukevade

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ugala @ Viljandi Lennukitehas tõi eile Marika Palmi lavastuses välja Heinrich Christenseni näidendi “Moraal”, žanrimääratlusega musical lecture, mis ongi sisuliselt moraalijutlus tänapäevasel kujul.

Tehniliselt hästi teostatud, suht tagasihoidlike vahenditega saavutati peaaegu maksimaalne tulemus. Adeele Sepp ja Rait Õunapuu tegid head näitlejatööd, vahetasid karaktereid nagu kuubi. Kaarel Kuusk läbivas kõrvalosas oli samuti igati omal kohal. Selles mõttes oli kõik enam-vähem paigas, aga tükk ise tekitas ebamäärasemaid tundeid. Ja põhjuseid selleks on terve rida.

Alustades sellest, et ma ei kuulu ilmselt sihtgruppi ega saa tegelikult hästi aru, kes üldse on selle sihtgrupp.

Ugala reklaamib seda noortelavastusena, mis on alla 14-aastastele keelatud. Christenseni koduteatri Mungo Park veebilehel seisab, et see on soovitatav alates 8. klassist. Esikal viibis nüüd hulgaliselt minust vanemaid inimesi, kes kujutatud teismeliste üle hoogsalt naerda lõkerdasid, aga ise mõtlesin seal vahepeal, et ülempiir on kuskil 18, kuigi tegelikult võib selline lihtsakoeline moralism juba varem naeruväärselt mõjuda.

Kui Richard Ashcroft laulis kunagi, et “the drugs don’t work, they just make you worse”, siis mõjus see usutavalt ja veenvalt, sest ta laulis ju endast, aga Christenseni uuskristlik moralism (mängitakse läbi seitse surmapattu) ei erine tegelikult palju Jehoova tunnistajate katsetest noori tänaval jumalasõna abil õigele teele kallutada. Peamine vahe on selles, et tema meetodiks on mitte veenmine, vaid naeruvääristamine, teisi sõnu: inimeste üle irvitamine.

Ugala eelreklaam jättis mulje, et tuleb midagi šokeerivat (kasutati loosungit #seepolesulmingilutsukevade, millest on inspireeritud ka selle postituse pealkiri), aga kunagistele PDO fännidele see Viljandis ilmselt šokeerivalt ei mõju. Tänapäeva noorte kohta ei oska eriti midagi öelda, kuid neile võib jääda juba veidi kaugeks kogu see vihjete jada popkultuurile, mida tükk sisaldab.

“Pulp Fiction” ja Madonna poolt ülessoojendatud “Don’t Cry For Me Argentina” olid kuumad siis, kui mina olin teismeline, aga tänaseid teismelisi ei pruugi sellised vihjed ju üldse kõnetada. Rääkimata jutust, mis puudutab Elvist ja tema nõksuvaid puusi, millega Christensen on seostanud teismeliste tekkimise – ajalooliselt mitte just kuigi korrektne, sest nähtus ise (need teismelised nimelt, kes selles tükis kõik justkui lollpeadeks kuulutatakse) esineb juba palju varasemast ajast.

Äärmiselt veidralt mõjus ka see, kui mingi ravimina (justkui popkultuuriga seotud) surmapattude vastu pakuti pidevalt välja džässi, mille juured on ju samuti päris metsikud. Pealegi, paljude arvates lähtub kogu tänapäeva popmuusika džässist, sest “biit tuli Lääne muusikasse jazzi kaudu”, nagu märgib Joachim E. Berendt oma ka eesti keeles ilmunud “Jazziraamatus”, mida väga lugeda soovitan. Ja ma ei saanudki lõpuni aru, kas see oli mingi peen inside joke või mõeldi seda täiesti tõsiselt.

Lühidalt: ma pole üldse vaimustuses näidendist endast. Kui tahetakse moraliseerida, siis ei maksa seda minu arvates kunagi teha väga otse ja utreeritult, aga siin tehti just seda. See on selline tükk, mille pileti võib osta vanaema oma lapselapsele, kelle pärast ta on mures, aga lapselaps mõtleb pärast etendust: “WTF?! Miks mul oli vaja tulla seda jama vaatama?” – äärmuslik näide, aga minu meelest asjakohane.

Paistis, et publikule see eile küll üldiselt meeldis, naerdi ja plaksutati kõvasti, mitmed etendused on ka juba välja müüdud, aga kuna ma ei saa aru, kellele see on mõeldud, kes ja milleks seda vaatama peaks, siis soovitan käia seda vaatamas võimalikult ruttu, sest ma ei usu, et see väga kauaks mängukavasse jääb. Seda enam, et publikuhuvi puudumisel võivad teatrid võtta mängukavast maha ka juba väljakuulutatud etendusi, nagu mõni nüüd on teinud.

* * *

Kui teatrit käisin vaatamas õhtul, siis hommikul sai vaadatud kinokolmapäeval Sakala Keskuses ära “Uhiuus testament”, mis oli jälle veidi teistpidi mäng kristlikel teemadel, kuigi samuti komöödia. Kohati päris vaimukas, kohati päris jura, teist korda ei vaataks.

Lisaks selline tähtis teade, et olen nüüd kah snapchatis (kasutajanimi: minginimi). Võib-olla teen täna õhtul muusikaauhindade jagamiselt sinna ülekande. Pean otsima enne YT-st mõne tutoriali, et vaadata kuidas see värk üldse toimib.