Ugala @ Viljandi Lennukitehas tõi eile Marika Palmi lavastuses välja Heinrich Christenseni näidendi “Moraal”, žanrimääratlusega musical lecture, mis ongi sisuliselt moraalijutlus tänapäevasel kujul.
Tehniliselt hästi teostatud, suht tagasihoidlike vahenditega saavutati peaaegu maksimaalne tulemus. Adeele Sepp ja Rait Õunapuu tegid head näitlejatööd, vahetasid karaktereid nagu kuubi. Kaarel Kuusk läbivas kõrvalosas oli samuti igati omal kohal. Selles mõttes oli kõik enam-vähem paigas, aga tükk ise tekitas ebamäärasemaid tundeid. Ja põhjuseid selleks on terve rida.
Alustades sellest, et ma ei kuulu ilmselt sihtgruppi ega saa tegelikult hästi aru, kes üldse on selle sihtgrupp.
Ugala reklaamib seda noortelavastusena, mis on alla 14-aastastele keelatud. Christenseni koduteatri Mungo Park veebilehel seisab, et see on soovitatav alates 8. klassist. Esikal viibis nüüd hulgaliselt minust vanemaid inimesi, kes kujutatud teismeliste üle hoogsalt naerda lõkerdasid, aga ise mõtlesin seal vahepeal, et ülempiir on kuskil 18, kuigi tegelikult võib selline lihtsakoeline moralism juba varem naeruväärselt mõjuda.
Kui Richard Ashcroft laulis kunagi, et “the drugs don’t work, they just make you worse”, siis mõjus see usutavalt ja veenvalt, sest ta laulis ju endast, aga Christenseni uuskristlik moralism (mängitakse läbi seitse surmapattu) ei erine tegelikult palju Jehoova tunnistajate katsetest noori tänaval jumalasõna abil õigele teele kallutada. Peamine vahe on selles, et tema meetodiks on mitte veenmine, vaid naeruvääristamine, teisi sõnu: inimeste üle irvitamine.
Ugala eelreklaam jättis mulje, et tuleb midagi šokeerivat (kasutati loosungit #seepolesulmingilutsukevade, millest on inspireeritud ka selle postituse pealkiri), aga kunagistele PDO fännidele see Viljandis ilmselt šokeerivalt ei mõju. Tänapäeva noorte kohta ei oska eriti midagi öelda, kuid neile võib jääda juba veidi kaugeks kogu see vihjete jada popkultuurile, mida tükk sisaldab.
“Pulp Fiction” ja Madonna poolt ülessoojendatud “Don’t Cry For Me Argentina” olid kuumad siis, kui mina olin teismeline, aga tänaseid teismelisi ei pruugi sellised vihjed ju üldse kõnetada. Rääkimata jutust, mis puudutab Elvist ja tema nõksuvaid puusi, millega Christensen on seostanud teismeliste tekkimise – ajalooliselt mitte just kuigi korrektne, sest nähtus ise (need teismelised nimelt, kes selles tükis kõik justkui lollpeadeks kuulutatakse) esineb juba palju varasemast ajast.
Äärmiselt veidralt mõjus ka see, kui mingi ravimina (justkui popkultuuriga seotud) surmapattude vastu pakuti pidevalt välja džässi, mille juured on ju samuti päris metsikud. Pealegi, paljude arvates lähtub kogu tänapäeva popmuusika džässist, sest “biit tuli Lääne muusikasse jazzi kaudu”, nagu märgib Joachim E. Berendt oma ka eesti keeles ilmunud “Jazziraamatus”, mida väga lugeda soovitan. Ja ma ei saanudki lõpuni aru, kas see oli mingi peen inside joke või mõeldi seda täiesti tõsiselt.
Lühidalt: ma pole üldse vaimustuses näidendist endast. Kui tahetakse moraliseerida, siis ei maksa seda minu arvates kunagi teha väga otse ja utreeritult, aga siin tehti just seda. See on selline tükk, mille pileti võib osta vanaema oma lapselapsele, kelle pärast ta on mures, aga lapselaps mõtleb pärast etendust: “WTF?! Miks mul oli vaja tulla seda jama vaatama?” – äärmuslik näide, aga minu meelest asjakohane.
Paistis, et publikule see eile küll üldiselt meeldis, naerdi ja plaksutati kõvasti, mitmed etendused on ka juba välja müüdud, aga kuna ma ei saa aru, kellele see on mõeldud, kes ja milleks seda vaatama peaks, siis soovitan käia seda vaatamas võimalikult ruttu, sest ma ei usu, et see väga kauaks mängukavasse jääb. Seda enam, et publikuhuvi puudumisel võivad teatrid võtta mängukavast maha ka juba väljakuulutatud etendusi, nagu mõni nüüd on teinud.
* * *
Kui teatrit käisin vaatamas õhtul, siis hommikul sai vaadatud kinokolmapäeval Sakala Keskuses ära “Uhiuus testament”, mis oli jälle veidi teistpidi mäng kristlikel teemadel, kuigi samuti komöödia. Kohati päris vaimukas, kohati päris jura, teist korda ei vaataks.
Lisaks selline tähtis teade, et olen nüüd kah snapchatis (kasutajanimi: minginimi). Võib-olla teen täna õhtul muusikaauhindade jagamiselt sinna ülekande. Pean otsima enne YT-st mõne tutoriali, et vaadata kuidas see värk üldse toimib.