EKA GD16 SHOW @ EKA galerii

EKA galeriis on veel järgmise kolmapäevani avatud kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna lõputööde näitus, mida mina käisin vaatamas nädal tagasi. Juhtusin sinna (täiesti juhuslikult) hetkel, mil oli just alanud Maria Kesküla juhitud giidituur.

Kuna neid tuure, mis olid osa Kesküla enda lõputööst, rohkem kavas ei ole, siis peavad huvilised tutvuma nüüd näitusega omal käel, piirdudes tekstiliste abimaterjalide kasutamisega. Järgneb väike kokkuvõte (koos mõningate kommentaaridega) sellest, mida seal näha saab.

Näituse kujundus, mille autoriks on samuti Kesküla, tuli tuuril tagasihoidlikult jutuks alles lõpus, aga siin on sobilik sellest alustada, sest see on ju kõige esimene asi, mis uksest sisse astudes silma jääb, vaatajale kogu asjast esimese mulje jätab ehk juba mingi üldisema pildi annab.

Kasutatud on palju valget, aga see ei mõju steriilselt, nagu sellistel puhkudel sageli olema kipub, sest kohe paistab ka värve (valge ei ole rangelt võttes värv, vaid kujutab endast kõigi värvide summat, puhast pinda) ning eksponaatide jaoks loodud funktsionaalsed stendid tekitavad asjaliku meeleolu.

Pilk pöördub automaatselt vasakule, sest seal on suured värvilised tähed värvilisel taustal, mis osutuvad EKA avatud uste päeva ja sisseastumise visuaalseks identiteediks, autoriteks Henno Luts, Maria Muuk ja Juuso Siltanen.

Toonid võinuks olla ehk veidi teravamad, et need veelgi paremini silma torkaks, tähelepanu tõmbaks, kuigi sellisel juhul ei oleks need sobinud nii hästi kasutatud aabitsatähestiku-kontseptsiooniga ja jätnuks rohkem reklaamiliku kui kunstipärase mulje.

Kui kedagi huvitab, siis kuuetunnine salvestus EKA avatud uste päevast on veebis järelvaadatav (ei pea vaatama kõike algusest lõpuni, saab ka kohe soovitud osakonna juurde hüpata, aga niisama taustaks on kogu jutt parem kui raadio).

GD16 SHOW enda visuaalne identiteet, autoriteks Laura Herma ja Iida Kaisa Urm, mõjub väga hästi plakatite, veebilehe ja sotsiaalmeedia osas, kuid näituse buklett on formaadis, mida on küll hea lugeda, aga mitte mugav kaasa võtta, ja tekib küsimus: miks on selle kujunduses kasutatud lisaks valgele ja mustale (mittevärvid) ainult kollast triipu, mitte ka punast, sinist ja rohelist?

Poole väiksem formaat, isegi kui tulemus olnuks poole paksem, muutnuks bukleti oluliselt käepärasemaks, rohkem värve visuaalselt köitvamaks.

Tegelikult võinuks ka näituse kujunduses joosta kusagilt läbi, näiteks üle seinte, mõned värvilised triibud. Värve ei ole vaja karta, need muudavad elu värvilisemaks, aga neid tuleb lihtsalt maitsekalt kasutada.

Ja kui juba maitsest rääkida, siis jõuame EKA lõputööde festivali TASE ’16 visuaalse identiteedini, mille autoriteks on Johann Kabonen, Henri Kutsar ja Aimur Takk. Mulle tundub see nagu mingi jõhker nali. Tõeliselt apetiitse sotsiaalse esteetikana esitletakse tõelist maitsetust.

Mäng fontidega ja kõik muu mõjub päris teravmeelselt, kuid need nokatsid ja kruusid, mida meenetena müüa üritatakse (kas leidub tõesti mõni heauskne, kes on neid kunsti pähe ostnud, nagu päriselt?), on ju lausa halva maitse etalonid. Minu meelest läheb see nali neil juba veidi üle piiri, olles umbes nagu Ed Woodi filmide nomineerimine Oscarile.

Aga võib-olla ma lihtsalt ei tunne ega taju seda, mis on tänapäeval stiilne, olen lihtsalt nii vanamoodne.

Näitusel osaleb 15 noort disainerit, mitmed juba nimetatud veel ka eraldi töödega, millel kõigil peatuma ei hakka, sest väga pikkasid postitusi ei viitsita eriti lugeda. Palju on erinevaid trükiseid, juttu tuleb siin veel vaid kahest.

Maren Poel on pannud kokku A4 formaadis paksu raamatu (402 lehekülge, tiraaž 15 eksemplari), milles seadnud kõrvuti omaenda lapsepõlvejoonistused (roosal, paksemal paberil) ja tõmmised 1990-ndate krimiuudistest (valgel, õhukesele paberil), luues nii terava kontrasti.

“Ohtlik Tallinn, mis oli toona tapmiste arvult maailma kolmas linn, oli minu kodulinn,” võib lugeda selle kohta näituse bukletist. “Minu lapsepõlve Tallinn aga jääb alati õnnelikuks, põnevaks ja turvaliseks kohaks.”

Mina seda raamatut seal sirvima ei hakanud, aga idee on huvitav.

Kaasa võtsin tasuta jagatud suure ajalehe (630×420 mm, 12 lehekülge puhast teksti), autoriteks Ott Kagovere ja Maria Muuk, mis sisaldab pikki väljavõtteid vabas vormis toimunud aruteludest erialastel (selle sõna kõige laiemas tähenduses) teemadel teiste tudengite ja õppejõududega.

Eile jõudsin viimaks nii kaugele, et neist esimene läbi lugeda. Tekst katkes küll lõpuks poole lause pealt, aga oli vägagi huvitav: tudengite omavaheline toimetamata jutt graafilise disaini kohast ühiskonnas, tulevikuväljavaadetest, kunsti ja turunõuete suhetest, kooliajast, kriitilise mõtlemise olulisusest, kriitika vajalikkusest jms. Tasub kindlasti lugeda neil, kes selle eriala vastu lähemat huvi tunnevad.

Antud juhul oli see osa lõputöödest, aga minu arvates võiks kõigil erialadel (ja ka teistes ülikoolides) enne lõpetamist sarnaseid arutelusid korraldada, jutt kirja panna, lõpetajatele samalaadsel kujul kaasa anda ja sisseastujatele tutvumiseks jagada.

Tegelikult tasubki sellelt näituselt läbi astuda juba ainuüksi selle ajalehe pärast – kui muud vaatama ei viitsi hakata, siis see sealt kaasa võtta ja hiljem lugeda. Tavameediast selliseid tekste ei leia.

EKA TASE ’16 peanäitusest

Fragment EKA graafika osakonna suurteosest “Rüütelkonna hoone. Ruum 143” #eka #tase16 #graafika #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Eesti Kunstiakadeemia otsustas pikendada paari päeva võrra oma lõputööde festivali TASE ’16 peanäituse lahtiolekuaega. Kirjutasin sellest näitusest küll juba veidi läinud nädalal portaalis kultuur.info, aga teen nüüd ka siin juttu, et keelitada ikka võimalikult paljusid seda vaatama, sest see tõesti on seda väärt.

Katarina Meisteri suur kroonimismaal EKA lõputööde näitusel #eka #tase16 #katarinameister #kunst #maalikunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Või õigemini toon ära rea instasse postitatud pildikesi teostest, mida sai mainitud viidatud sõnavõtus, aga ka mõningatest teistest.

Täiendades neid vaid lühikeste kommentaaridega.

Birgit Pählapuu pokaalide kollektsioon “Veranda” #eka #tase16 #birgitpählapuu #kunst #klaasikunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Juhul kui on midagi lisada seal varem öeldule.

Sandra Kossorotova moedisain #eka #tase16 #sandrakossorotova #fashion

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aga enamasti räägivad teosed enda eest ise.

Kuigi kohapeal muidugi hoopis valjemini.

Või siis vähemalt loetavamal kujul.

Nagu igaüks võib ise kujutleda.

Grisli Soppe-Kahar “Armastusekujulised prillid” #eka #tase16 #grislisoppekahar #kunst #art #painting

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Näitus jääb avatuks laupäevani.

Ja seal on vaatamist muidugi umbes tuhat korda rohkem. Võib-olla veel rohkem.

Blogiauhindade jagamisel

Kui seal juba kohal käisin ja äramärkimist leidsin, siis on vist viisakas sellest suurest blogiauhindade jagamisest siin pikemalt kirjutada. Seda enam, et käesolevale ajaveebile oma hääle andnud on tõenäoliselt ka selle lugejad.

Kui ma oma kandidatuuri üles seadsin, siis märkisin, et tegin seda vaid selleks, et “saada ettekääne sinna auhindade jagamisele kohale minna, vaadata mis toimub ja teha sellest siia reportaaž.” Ei saa öelda, et oleksin võtnud kõnealust üritust just kuidagi ülemäära tõsiselt või lootnud auhinnalisele kohale tulla.

Tegelikult käis laupäeva õhtul isegi korraks peast läbi, et peaks Siiri Sisaski esinemise Vabaduse väljakul lõpuni kuulama ja kohe viimase bussiga tagasi Viljandi sõitma, et saaksin kirjutada siia hommikul varakult sellisest toredast üritusest nagu Tallinn Art Week.

Aga siis mõtlesin, et kui juba olen siin veksli välja käinud ja parajasti Tallinnas viibin, siis tuleb ikka minna – muidu on pärast lugejate ees piinlik, et annan katteta lubadusi. Eriti nende ees, kes võtsid tõesti vaevaks minu poolt hääletada.

Üritus pidi algama kell kaheksa, aga kui viis minutit varem sisse läksin, siis veel teisele korrusele ei lastud. Küsiti, kas olen press või blogija. Kui vastasin, et blogija, siis öeldi, et muusikutel käib alles heliproov. Uurisin, kui kaua sellega võib veel minna, aga selget vastust ei saanud. Läksin tagasi välja, kuulasin edasi Sisaski esinemist. Wabaduse ette moodustus samal ajal järjekord.

saba

Lõpuks vaatasin, et järjekord läheb juba liiga pikaks ja läksin samuti ritta, et see veel pikemaks muutuks.

Kuna olin telefonil aku päevaga peaaegu tühjaks kulutanud, siis jäid paar klõpsu järjekorrast ainsateks, mis ma sellest üritusest tegin. Hiljem pildistasin veel ülevalt aknast avanenud vaadet, aga muidu olin rangel säästurežiimil.

Kui lõpuks sisse jõudsin, siis kamandati alaealised trepil kohe kõrvale (nähtavasti pidi neil olema kaasas vanemate kirjalik luba vms.), aga mind lasti sel korral küsimusi esitamata läbi, kuigi dress code oli selgelt täitmata.

Ürituse teates oli kirjas, et dress code on smart casual, aga mina läksin tossudes ja oma tavalistes, igapäevastes riietes (stiili nimi: mugavus). Mõtlesin, et “ohhoo, lasti läbi, face control ei pidanudki kinni”.

Ruum oli valdavalt täis noori naisterahvaid, kes nägid välja nagu elukutselised ilublogijad. Tundsin ennast kohe nagu viies ratas vankri all ja mõtlesin hetke, kas keerata ots ringi või lasta endale kuul pähe, aga siis leidsin, et pole mõtet hakata kohe uuesti välja trügima.

Kuna lootust auhinda saada ei olnud, siis läksin saali tagumisse poolde, et lihtsalt kuulata mis toimub. Kohe varsti saabus sinna Aile, ansamblist Antsud, kes tundis mind ära, sest käisin kevadel nende kontserdil, millest siin veidi kirjutasin. Tundub, et ebatavalistel asjaoludel toimuvad kohtumised selle ansambli liikmetega on kujunemas juba mingiks reegliks, aga see selleks.

Ailega koos oli Agnes, kes peab selliseid blogisid nagu Sekkarileiud ja Meie kodu lugu (koos mehega). Mina ei olnud neist varem midagi kuulnud, aga nüüd eile vaatasin, et mõlemad on päris huvitavad. Esimese püsilugejat minust ilmselt ei saa, sest naisteriided ei ole päris minu teema, aga mulle meeldib selle idee. Ka Aile peab oma kirevast elust blogi, aga tema sellega võistlusel ei osalenud, vaid oli tulnud toetama teisi tuttavaid.

blogiauhinnad

Mingil hetkel läks Aile maniküüri tegema (jah, seal oli eraldi nurk, kus sai lasta endale maniküüri teha) ja Agnes lihtsalt ringi liikuma, aga siis jõudis kohale isik, kes esineb tänapäeval blogosfääris nime all Manjana ning peab blogi nimega Suurte inimeste jutud. Tema tegi hiljem ka selle ülaltoodud pildi, esiplaanil näha mina, Aile ja Agnes.

Ja nende kolmega kogu minu suhtlusringkond sellel üritusel piirduski – kui arvata välja see pool minutit kuulsust Elu24 eetris (videos alates 35:30), mil käisin võtmas vastu uhket tunnistust selle kohta, et sain kultuuriblogide kategoorias III koha. Korraks nägin seal silmanurgast vist ka Kadi, kes peab blogi rohelisemrohi, aga kuna ei ole teda varem näinud, siis ei ole päris kindel. Üldiselt olid koos minu jaoks võõrad näod, kuigi mõne puhul tekkis tunne, et oleks nagu kusagilt tuttav.

Nii palju ma seda meie blogosfääri siis tunnengi. Meelde jäid sealt veel sotsiaalsukelduja ja Gerttu, kellest ma ei olnud samuti varem midagi kuulnud, aga kes leidsid äramärkimist oma kategooriates ja asusid kah seal tagapool, jäädes ka ülaltoodud pildile.

Kultuuriblogide kategoorias tegi valiku ainult 13.3% kõigist hääletajatest, esimeseks ja teiseks tulnud Triinu ja Tuuli ei olnud kumbki kohal (minu poolt favoriitideks peetud jäid hoopis tahapoole) ja ma ei imestaks, kui olingi seal üritusel ainuke selle kategooria esindaja. Raamatublogide esikolmikust ei olnud kohal kedagi ning selles kategoorias tegi valiku veelgi väiksem osa kõigist hääletajatest. Nii et meie teemad asuvad ikkagi väljaspool blogosfääri peavoolu.

Ametlike tulemuste kohaselt sain 194 häält, aga Manjana väitis (ja seda on öelnud ka mõni teine), et hääletas minu poolt mitu korda (ühelt IP aadressilt läks arvesse küll ainult üks kord, aga eks inimesed leia võimalusi kasutada mitmeid). Seega ma ei tea kui palju tegelikult oli erinevaid inimesi, kes mulle hääle andsid, aga, noh, suur tänu kõigile. Tore ikka, kui keegi loeb ja hääletada viitsib.

Ürituselt lahkusin pärast ametliku osa lõppu ja öösel lihtsalt magasin, korralikult kaheksa tundi. Kuna eelnenud ööl olin ma olnud ärkvel, see tähendab vahtinud öö otsa arvutiekraani, ja ainult hommikul bussiga Tallinna sõites paar tundi maganud, siis ei olnud see raske.