Helle Vahersalu näitus

Viljandi Linnagaleriis avati eile tuntud Tartu kunstniku ja kunstipedagoogi Helle Vahersalu ülevaatenäitus “Maalid XX-XXI sajandist”, kus on väljas umbes veerandsada tööd, alates 1970-ndatest ja lõpetades päris viimaste aastatega.

Helle Vahersalu näituse avamine #viljandi #eesti #kunst #hellevahersalu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

77-aastane kunstnik ise kohal ei olnud. Näituse kuraator Aate-Heli Õun rääkis, et Vahersalu oli öelnud, et ei hakka sellise pimedaga tulema. Samas märkis Õun, et näitus kestab kolmekuningapäevani, kui on juba küllalt valged ajad, ning on võimalik, et siis tuleb ka Vahersalu ise Viljandi ja kui kellelgi on huvi näha teda silmast silma, siis äkki avaneb see võimalus.

Avamisele olidki kogunenud põhiliselt Vahersalu enda vanad tuttavad, kes teda nüüd näha tahtsid. Kuna kunstnik ise ei olnud kohal, siis kujunes üritus selliseks, et oma mälestusi temast rääkisid teised.

Üks tema kunagine kursusekaaslane Tartu Kunstikooli päevilt meenutas, et Vahersalu oli kooliajal ülimalt energiline, aga ka enesekriitiline, üks tema enesekriitilisemaid koolikaaslasi, ja väga suur klassikalise muusika austaja, käis kõigil Tartu Ülikooli aulas toimunud klassikalise muusika kontsertidel. Kohe täiendati samas kõrvalt, et tema isa oli pillimees, mängis Tapa sümfooniaorkestris. Ja tütar õppis viiulit.

Tiiu Männiste meenutab kunagist õpetajat #viljandi #eesti #kunst #hellevahersalu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui see vana kooliõde leidis, et Vahersalu maalid ei sobi mingis mõttes kokku tema natuuriga (need on justkui õrnad, ülitundlikud, aga isiksusena olevat Vahersalu jõuline, tugev naine, hästi jutukas, samas seesmiselt väga emotsionaalne), siis kultuuriakadeemia õppejõud Tiiu Männiste, kellele Vahersalu andis neli aastat maali ja kompositsiooni, meenutas, et ta oligi väga tundlik ja võis äkki isegi mõne tühise asja peale nutma hakata.

Männiste sõnul õpetas Vahersalu hästi huvitavalt, aga tema õpetamise stiil oli aeg-ajalt kergelt koleeriline, natuke range. Ta oli ka nagu rohkem kasvataja, võis hurjutada ja kärkida, aga õpilased said temalt väga palju.

Kunstikooli õpilased said käia näituseid vaatamas tasuta ja olla siis alati oodanud, kui Vahersalul midagi väljas oli, sest ta tundus toona (1970-ndatel) väga kaasaegne ja mõjub Männiste hinnangul väga kaasaegsena ka täna. Kergelt sarnane Lola Liivatiga. Kui viimasel ajal kasutab ta rohkem heledamaid toone, siis alguses oli iseloomulikum allnähtav koloriit.

Paar maali Helle Vahersalu varasemast loomeperioodist #viljandi #eesti #kunst #hellevahersalu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Neil piltidel on näha kunstiajaloolane Mari Pill (1980-ndad) ja sisearhitekt Maire Kangur (1979), mõlemad tänaseks surnud.

Vahersalu näitus on Viljandis nüüd vist üldse esimest korda. Aate-Heli Õun rääkis küll avamisel, et ehk õnnestub panna kunagi kokku veel üks valik, aga väga ei maksa selle peale ilmselt lootma jääda. Pealegi oleksid siis näitusel hoopis teised pildid. Praegune on koostatud erakogudes olevatest maalidest ja jääb avatuks 7. jaanuarini.

Flanki debüütalbumist

2013. aastal tegevust alustanud Tartu bänd Flank andis tänavu välja debüütalbumi (10 lugu, kestus kokku 38:24), mille ilmumist toetanud hooandjad said ketta eksklusiivses puidust ümbrises.

Puitplaadid #madismeister #flankmusic #eesti #muusika

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Hiljem kasutas samasugust pakkematerjali ka Madis Meister, kelle meditatsiooniplaadist “Aitäh” oli siin veidi juttu juba varem. Paistab, et tegemist on mingi uue trendiga.

Need puidust ümbrised on kujunduselt ja tehniliselt lahenduselt küllaltki erinevad, selles mõttes omanäolised ja huvitavad. Ainsaks puuduseks ehk see, et need on umbes poole paksemad kui tavalised plastikust karbid, rääkimata papist ümbristest.

Sisu räägib enda eest ise…

See on plaadil esimene laul, helipilvest saab kuulata veel ka kuuendat ja üheksandat. Mulle endale meeldis eriti seitsmes. Kummaline, et singlina ei ole avaldatud seda – minu meelest äärmiselt tugeva hitipotentsiaaliga lugu.

Selle seitsmenda loo nimi on “Open Your Heart”. Mulle meenus seda kuulates kohe “Last Christmas”, aga kui too laul räägib ka südame murdumisest, siis see kõlab rohkem ilusalt kui valusalt. Väike katkend…

Pikemalt saab kuulata, kui selle eest raha välja käia. Või siis paluge seda raadiost sooviloona.

Muusikaviktoriinist

Eile toimunud Viljandi muusikaviktoriinil tegi küsimused meie võistkond. Minu poolt oli kolm laulu ja lisaks lõpetuseks veel kaks küsimust.

Laule käis küsimusi koostades peast läbi tohutul hulgal ja valida nende hulgast välja vaid kolm oli küllaltki raske. Lõpuks lähtusin sellest, et need oleksid kõik käesolevast aastast. Kuna teiste valitud lugude hulgas ei olnud ühtegi isegi sellest kümnendist, siis mõtlesin, et tuleks asja veidi tasakaalustada.

Neist lugudest esimene oli “Daddy’s Car”, mille kirjutas tehisintellekt, matkides seda tehes biitlite stiili. Ise jõudsin selleni kultuur.err.ee portaalis ilmunud intervjuu kaudu, kus Vaiko Eplik tõi ühe enda viimase aja lemmikloona välja “Mr. Shadow”, mis pärineb samalt autorilt. Eplik märkis, et talle see biitlite stiilis tehtud lugu väga ei meeldinud, aga “Mr. Shadow” on üks lahedamaid asju, mida ta on sel aastal kuulnud.

Mina lähtusin loo valikul sellest, et “Mr. Shadow” on saanud YouTube-is kolm korda vähem kuvamisi kui “Daddy’s Car” ja viimase puhul peaks olema äratuntav vähemalt see, et loo kirjutamisel matkiti biitleid.

Nii ka oli. Eile osales muusikaviktoriinil 12 võistkonda. Laulu nime ei teadnud keegi (pakuti “Diamond Sky”, “Take Me To The Sky”, “The Other Side”, “Love Song”, “Promise Land”, “Tomorrow Never Knows”, “Take Me To The Distance” ja “Meeter”), kuid küsimusele, mis bändi stiili selle kirjutamisel matkiti, vastas õigesti üheksa võistkonda (pakuti veel selliseid bände nagu Oasis ja Beach Boys).

Esitaja asemel küsisin, kes või mis selle loo kirjutas, lisades samas, et küsimus sisaldab vihjet. Ainult üks võistkond kirjutas “tehisintellekt”, ülejäänud pakkusid valdavalt arvutit või arvutiprogrammi. Aastat ei arvanud ära keegi.

Tänaseks on “Daddy’s Car” saanud YT-s enam kui 1.3 miljonit kuvamist. Päris tundmatu looga seega tegemist ei ole, aga ilmnes, et ka väga tuntud see pole. Järgmisel aastal peaks ilmuma sellelt tehisintellektilt juba terve kauamängiv.

Teiseks sai valitud Leonard Coheni “You Want It Darker”, mis pärineb veidi enne tema surma ilmunud samanimeliselt albumilt, mida mõned kriitikud on nimetanud isegi tema parimaks. Seda lugu on YT-s kuvatud üle viie miljoni korra.

Valiku tegemisel lähtusin ma sellest, et Cohenist on tema surmaga seoses nüüd meedias palju juttu olnud ja eespool oli meil juba sees Falco “Out of the Dark”, millega see laul omapärasel moel kokku sobib. Mingit teemat meil ei olnud, aga vaatasin siiski veidi ka teiste valikuid.

Esitaja tundis ära kümme võistkonda. Loo nimeks pakuti viiel juhul “I’m Ready My Lord”, ühel lihtsalt “I’m Ready”. Kaks võistkonda pani kirja täpse nime, kaks lihtsalt “Darker” – kõik need neli võistkonda teadsid täpselt ka aastat, aga neist kolm märkis albumiks lihtsalt “Darker”, täiesti täpse vastuse andis ainult esikohale tulnud võistkond.

Kolmandaks sai pandud Savages “Adore”, sest mulle lihtsalt meeldib see laul. See on kogunud YT-s vaid veidi rohkem kuvamisi kui “Daddy’s Car” ning bändi ja albumit teadsid ainult võitjad, üks nende võistkonna liige kandis parajasti juhtumisi ka selle särki. Loo nime ja/või õige aasta märkisid ka mõned teised, aga enamasti pakuti nimeks “I Don’t Lie”, “I Don’t Like”, “Don’t Lie” või “Don’t Like”.

Järgmiseks küsisin, mis aastal alustas tegevust ja mis nime kandis Viljandi esimene kitarriansambel. Kuna see küsimus oli minu meelest tegelikult päris raske, siis andsin ka rea vihjeid…

* ansambel, kus elektrikitarridel musitseerisid Rein Terro juhendusel vene noorukid, tegutses kultuurimajas

* Vello Salumetsa raamatu “Rockrapsoodia” andmetel kuulusid selle mängukavva sentimentaalsed lookesed a la Marino Marini või Paul Anka

* ansambli nimi annab tagurpidi loetuna kokku ühe viietähelise sõna, millega tähistatakse paljudes keeltes ühte valdkonda, mis võistleb oma populaarsuselt võib-olla lausa muusika endaga

Ja vihjena aastale lasin alljärgnevat lugu, mis just siis välja tuli…

Ma ei tea, kas keegi seda ansamblit muidu ka teadnud oleks, aga seitse võistkonda arvas ära, et selle nimi oli Trops. Aasta eest (1966) sai punkti kolm võistkonda. Aastaga võis eksida +/-1, aga mitmed panid mööda 2-3 aastaga.

Lõpuks palusin nimetada see hiljuti surnud Eesti helilooja, kes kirjutas muu hulgas järgmised laulud: “Oma laulu ei leia ma üles”, “See on mu laul”, “Üks väike laul” ja “Olematu laul”. – Valter Ojakääru teadsid kõik.

Kuna jäime eelmine kord oma võistkonnaga ise viimaseks, siis sai pandud nüüd viimasele kohale välja väike ergutusauhind, Tõnu Trubetsky luulekogu “Anarhia” (1994), mille saab anda loodetavasti üle järgmisel muusikaviktoriinil.

Selline meeldejääv õhtu siis. Samas kindlasti mitte nii meeldejääv nagu sellele eelnenud päev, aga sellest ma siin ei kirjuta.