Tallinnas toimus läinud nädalal Puhta Maailma Konverents 2017, millega valmistuti järgmisel aastal saabuvaks suureks üleilmseks koristuspäevaks, kus tahetakse saada prügi korjama 380 miljonit inimest. Viibisin seal vaatlejana, et sellest siin blogida.
Ma olen põhimõtteliselt seisukohal, et juba konverentsiturism ise on keskkonnavaenulik akt, sisuliselt mittevajalik nähtus maailmas, kus saab pidada iga kell videokonverentse, aga kuna samale päevale langes veel kaks asja, mille pärast Tallinnas olla, siis läksin reede hommikul bussi peale, et sinna jõuda. Ja jõudsingi.
Sarnastel rahvusvahelistel konverentsidel räägitakse küll alati palju vajadusest tõsta inimeste teadlikkust oma mõjust keskkonnale, aga nende toimumine ise on samal ajal hoopis omamoodi märk selle puudumisest.
Kokku oli sõitnud delegaate kuuekümne viiest riigist, paljud neist kindlasti lennukiga.
Lennuliiklus on tänapäeval teatavasti kõige keskkonnavaenulikum transpordiviis, see paiskab õhku tohututes, üha kasvavates kogustes süsihappegaasi, mis kutsub esile üleilmseid kliimamuutusi, viies mitmesuguste looduskatastroofideni.
Eelmisel aastal saavutati küll lõpuks esimene kokkulepe, mis näeb edaspidi ette kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise piiramist rahvusvahelises lennundudes, aga see tuli tegelikult üsna tagasihoidlik.
Pealegi ähvardab Donald Trumpi saamine USA presidendiks ka selles osas maailmale väga kahetsusväärselt mõjuda, kuigi mitmed USA kompaniid on teatanud, et jätkavad seatud eesmärkide poole liikumist tema poliitikast hoolimata.
Kui pidevalt rõhutatakse, et kõik saab alguse igast inimesest endast, igaühe enda valikutest, aga selle vana kulunud jutu korrutamiseks (tõsi, antud juhul räägiti siiski ka muust) sõidetakse kogu maailmast kokku, kasutades kõige keskkonnavaenulikumat transpordiviisi, siis jääb asjast paratamatult veidi kummaline mulje.
Ma ei arva, et selle konverentsi toimumine oli viga. Vastupidi, puhtalt mainekujunduslikult oli see Eestile kindlasti väga kasulik, nagu tuleb kasuks ka see, et Eesti Vabariik 100 programm sisaldab üleilmset “Teeme ära, maailm!” koristuspäeva, isegi kui sellest ei võta osa kaugeltki nii palju inimesi nagu korraldajad eesmärgiks seadnud.
Lihtsalt. Kui üritusel esinejad rõhutavad ka ise, et liikumine puhtama maailma poole algab just väikestest asjadest, igaühe enda tagahoovist, kohalikest algatustest, siis on loogiline jõuda järeldusele, et seda ei saa korraldada ülemaailmse hoogtöö ehk mingi kampaania korras.
