Kus see jutt nüüd eile pooleli jäigi… ahhjaa, mõtlesin tuua ühe konkreetse näite, millest saigi võib-olla alguse minu kergelt skeptiline suhtumine toimetajatesse.
Aastal 2000 olin suvisel puhkusteperioodil lühikest aega Sakalas, kirjutasin lehte lugusid keeristormidest, energiavõsast jms. asjadest, mis huvitasid üldiselt ka mind ennast, muu hulgas sellest, et Arbo Tammiksaar ja Urmas E. Liiv asusid koguma kaastöid lühifilmi “Magusad unelmad” tarbeks. Põhjendasin hommikul kuidagi ära miks sellest peaks kirjutama (kuna käimas oli hapukurgihooaeg, siis ei olnud see raske), aga kui läksin pärast valmis looga toimetaja juurde, siis tehti selles ainult üks kärbe: välja jäeti lõppu pandud telefoninumber, mille kaudu huvilised filmitegijatega ühendust saanuks võtta.
Nagu WTF?! See oli aeg, kui internet ei olnud Eestis veel kõigile kättesaadav ja üldlevinud kommunikatsioonivahend. Filmitegijatele ja ka mulle endale jäi selline kärbe mõistetamatuks, sest see muutis kogu jutu nende vaatepunktist ju sisuliselt mõttetuks. Toimetaja tõi põhjenduseks, et see olnuks reklaam – kui tahavad panna lehte oma telefoninumbri, siis ostku sinna reklaami. Kui selgitasin, et see on tudengifilm, mitte kommertsprojekt, siis hakkas toimetaja rääkima, et kui selles osalemine kedagi huvitab, siis võib ta helistada ajalehe toimetusse ja sealt filmitegijate telefoninumbri küsida – kui tahtsin panna artikli lõppu lause, mis lugejaid sellisest võimalusest teavitaks, siis see jälle ei sobinud.
Väljaanded on just seda nägu, milliseks toimetajad need teevad, aga seda mõjutab kahtlemata ka ärimudel. Kommertsmeedia esmane eesmärk on koguda klikke, müüa reklaami, teenida raha, mitte edastada lugejatele olulist informatsiooni. Viimast tehakse vaid sel määral, mil see aitab kaasa põhiülesande täitmisele. Ja kui suuremates keeleruumides leidub kriitiline mass lugejaid ka süvitsi minevate, põhjalikumate lugude jaoks, siis Eestis on need tegelikult igal alal nišiteema. Nii koonduvadki need järjest enam riiklikult doteeritud väikese tiraažiga väljaannetesse, mida loeb põhiliselt professionaalide kitsas ring, samas kui peavoolumeedia muutub veelgi pealiskaudsemaks. Toimub informatsiooniline kihistumine, koondumine äärmustesse, keskpõrand kaob. Seetõttu ma täiesti mõistan seda Niineste kerget frustratsiooni, mille põhjus Mademoiselle’is kõigile vist päris hästi kohale ei jõudnud.
Blogindusest. Blogid kuulutati selles vestlusringis, mille salvestuse ERR eile lõpuks ka veebi üles pani, eilseks päevaks, mille parim enne on möödas, muusikablogide kohta näiteid tuua ei osatud. Sirbi peatoimetaja Ott Karulin arvas, et blogisid tasub pidada algajatel autoritel, kes tahavad oma stiili lihvida (nagu seda tegi tema ise), et jõuda lõpuks näiteks Sirbi veergudele. Samas mainis ta ka, et Sirbis saavad arvustused tavaliselt 300-400 klikki. Minus tekitas see küsimuse, mis peaks üldse motiveerima uusi autoreid Sirbile kirjutama, kui selle loetavus ei ületa veebis isegi käesoleva ajaveebi oma (kusjuures siin on see veel suht väike, leidub ikka palju-palju loetavamaid blogisid). Kas sellega kaasnev nö. tunnustatud autori staatus ja väike honorar kaaluvad üles selle, et avaldamistsükkel võib sageli olla mitu nädalat, samas kui blogisse saab jutu pista kohe pärast kirjutamist?
Selle vähem kui poole aasta jooksul, mil olen pidanud siin seda isiklikku kultuurisõda ehk suuresti omamoodi kultuuripropagandale taanduvat blogi, olen avastanud enda jaoks tegelikult päris palju häid eestikeelseid ajaveebe, kus käsitletakse sarnaseid teemasid. Tegelikult tundub, et blogidest võibki kujuneda uus keskpõrand, kus avaldatud tekstid ei ole laiema lugejaskonna jaoks liiga keerulised ega samas ka lihtsalt PR. Millest mina puudust tunnen, see on selline veebileht nagu Perlentaucher, kuhu koondataks kokku viited huvitavamatele erinevates kohtades ilmunud kirjutistele, sest tehnoloogia arengu mõjul killustub ja paisub avalik inforuum ilmselt ka edaspidi ja kõike seda ise läbi kammida ju ei jõua. Selleks oleks vaja tõesti häid toimetajaid (ning toimivat ärimudelit ehk kedagi, kes neile selle eest palka maksaks).
Elusate helide maja. Mademoiselle’ist läksin tagasi EMTA-sse, kus toimus õhtul rida klassikontserte, esitati uudisloomingut ning üle terve maja võis näha-kuulda heli- ja videoinstallatsioone.
Viimastest läksid instasse mõned ülesvõtted: Juhan Soometsa (EKA) “Epitsükloid” on joonistusmasin, mida vaadates käis peast läbi mõte, et robotid saaks ju panna joonistama ka mandalaid (tõenäoliselt keegi ongi seda juba kusagil teinud, aga olen praegu maal netipulga otsas ja ei hakka seda vastavate videode otsimisele raiskama); Mihkel Tombergi (EMTA) “5132” kujutab endast üht võimalikku lahendust koridorides haigutavate aukude täitmiseks (väga praktiline oleks näidata sedasi näiteks reklaame); Madlen Hirtentreu (EKA) “Ürgsupp” on lihtsalt huvitav mäng klaasi, valguse ja varjudega. Selliseid päris huvitavaid installatsioone oli seal tegelikult veel mitmeid ning Hirtentreu kinnitas, et kohe hommikul neid ära ei korjata. Seega, kui keegi tahab neid näha, siis seda on võimalik teha ka sel nädalal (va. muidugi “Epitsükloid”, millel ei saa siiski lasta päris omapäi ehk ilma järelevalveta tegutseda).
Kell 20.30-23.00 toimunud klassikontserte (individuaalkontserdid noorte heliloojate teostest) oli 8×3 ehk kaheksa erinevat kontserti, igaüks kolm korda, et huvilistel oleks võimalik need kõik paari tunni jooksul järjest läbi käia. Mina seda tegingi, kusjuures kahte kontserti kuulasin ka teist korda.
Dario Cervera ja Eemeli Solehmaineni “Kokatuus”, esitasid autorid (kaks klaverit + modulaarsüntesaatorid), sai valitud nii alustuseks kui ka lõpetuseks. Kui esimesel korral oli alguses ruumis ainult kolm kuulajat (samal ajal toimus ka EMTA improvisatsiooni eriala tudengite etteaste, mis osa publikust enda juurde tõmbas), siis viimasel korral ma enam uksest sisse ei mahtunud. Üldiselt oli klassikontsertidel nii seisjaid kui ka põrandal istujaid, kuid publikuks paistsid olevat põhiliselt siiski muusikaerialade tudengid (sealhulgas palju välisüliõpilasi) ja EMTA enda töötajad. Kõrvalisemad isikud, nagu mina, olid vist vähemuses.
Väga positiivne oli see, et juba selle esimese kontserdi järel võttis üks EMTA tudeng endale spontaanselt justkui giidi rolli, mistõttu ei pidanud eriti ise mööda maja klassiruume otsima, vaid võis lihtsalt talle järgneda. Mingil hetkel kaotasin ta silmist, aga sellise teejuhi olemasolu oli alguses väga tore. Järgmine kord võikski panna kohe paika mingid grupijuhid, kes sedasi inimesi juhatama hakkavad.
Kaks korda sai kuulatud veel Mirjam Tally “First Flight”, esitaja Kristin Kuldkepp (kontrabass). See jäigi mulle sellest õhtust meelde kõige paremini, sest see oli minu jaoks kõige ebatavalisem – ma ei olnud varem kuulnud üldse midagi sellist. Tuleb välja, et kontrabassile saab kirjutada väga huvitavat muusikat. Kui järgmisel õhtul toimus Pärimusmuusika Aidas kolme kitarristi kontsert, kus Jalmar Vabarna esitles oma uut albumit “Minapilt” ning esines ka Villu Talsi, siis isegi mõtlesin, et kui Curly Stringsi neljas liige Taavet Niller annab välja oma sooloalbumi, siis selle peaks vist küll ostma, sest kontrabassiga saab teha ikka väga-väga põnevaid asju. (Võib-olla on asi lihtsalt selles, et kitarrimängu on kuulatud juba palju, aga kontrabassimuusika on minu jaoks suht võõras nähtus.) Lisaks oli meeldejääv see kontrast, mille õbluke neiu moodustas oma suure pilliga, mida ta käsitles äärmiselt graatsiliselt (üleminekud õrnuselt jõulisusele olid äkilised, aga nii sujuvad, et jäid täiesti tabamatuks) – enamasti mängivad kontrabassi ju suuremat kasvu mehed, kelle stiil kaldub olema veidi robustsem.
Paremini jäid meelde veel Krõõt-Kärt Kaevu “Pala sooloflöödile” (esiettekanne), autori esituses, mis sisaldas samuti huvitavaid, ootamatuid käike, ning Valentin Penningeri seade Arvo Pärdi teosele “Summa”, autori esituses (viiul + sämpler), kuigi viimase ajal keskendusin tegelikult rohkem enda käes olnud Penningeri telefoni hoidmisele, et seda esitust talle filmida, mistõttu ei saanud suunata kogu tähelepanu muusikale, vaid pidin vaatama ka seda, et telefon vahepeal viltu ei vajuks ja liiga palju ei väriseks. Ka ülejäänud neli klassikontsertidel kõlanud teost olid sellised, mille täna veel ära tunneksin.
Seevastu kell 23 alanud sinfonieti kontsert, kus tulid esiettekandele kaheksa noore helilooja teosed, on jäänud meelde hoopis teisiti, sest selleks ajaks olin ma oma päevase muusikanormi ilmselt täis saanud ning kontserdi ajal tuli tagasi ka vahepeal lahkunud uni. Lisaks kanti teosed ette hoopis teises järjekorras kui oli kirjas minu käes olnud kavalehel. Nii suudaksin neist täna eristada veel vaid kahte, kusjuures mõlema puhul on põhjus selles, et miski mõjus häirivalt. Einike Leppiku “Intuitions I. Wide” jäi meelde, sest mulle tundus, et üks esitajatest pani oma partiis vahepeal täiesti mööda (mina ei tea, mis oli kirjas nootides, võib-olla oli see taotluslik, aga selline mulje jäi). Ekke Västriku “Undamine” oli aga kohutavalt uinutav ja ärritav, sest vähemalt 3-4 korda tundus, et nüüd õnneks on lõpp käes, aga see undamine läks pärast seda ikka edasi.
Sellele öisele kontserdile oli tulnud ilmselt ka palju selliseid inimesi, kes varem toimunud kontsertidel ei käinud ja said eelmisel ööl korralikult magada. Nende muljed võivad olla loomulikult hoopis teistsugused. Klassikontsertidega üheaegselt kell 21.30-22.30 EMTA ooperistuudios toimunud esiettekandeid ma kuulamas ei käinud, sest kui mina sinna saali vaatasin, siis oli see juba pilgeni rahvast täis ja ma ei viitsinud ukseaugus seista.
Kokkuvõttes võib öelda, et EMP reedestest üritustest jäi mulle kõige paremini meelde see, mis oli dramaatiline, ebatavaline, ootamatu või lihtsalt ärritav. Kahe sel nädalal EMP raames toimuva kontserdi kohta peaksin kirjutama arvustused portaali kultuur.info blogisse (lihtsalt tasuta sissepääsu eest, muud tasu saamata) ning hetkel tundub hea mõte teha seda mingis punkvõtmes, võib-olla veidi provokatiivses stiilis, aga eks otsustan seda siis, kui seal on käidud, asjad nähtud ja kuuldud.
EMTA majast südaööl lahkudes ei teadnud ma veel, et ees seisab taas magamata öö, mille jooksul korjan tee pealt üles isegi ühe koksi (nii saab minust varsti alkohoolik, edaspidi piirdun taas mahlaga – öine Tallinn on täis näiteid sellest kui laastavalt mõjub inimestele alkohol – oleksin isegi peaaegu astunud Vabaduse platsil ühte vereloiku). Magada sain alles hommikul Tallinn-Tartu bussis. Laupäeval Tartus toimunust tuleb siin juttu homme – nüüd on kõik paari päeva võrra nihkes, sest mul ei olnud postituste kirjutamiseks vahepeal kas aega või siis viitsimist, kui aega oli, neid telefoni kaudu toksida.
“Vladimir: Kas mina magasin sel ajal, kui teised kannatasid? Või magan ma praegu? Ja mis ütlen ma homme ärgates tänase päeva kohta?” – nende sõnadega algab Kristjan Üksküla albumi “Uinunu laul” plaadiümbrisel toodud katkend Samuel Becketti näidendist “Godot’d oodates”.