Tudengite tantsutööd

Täna on siin veidi juttu kolmest tantsulavastusest, mille koreograafideks on Raido Mägi juhendatud TÜ VKA tudengid.

Leanika Mändma !/! Haned, luiged – tulge koju !/! Tädid, onud tulid külla !/! sai nähtud 1. mail, ülejäänud kaks eile õhtul. Mändma tükist mul videolõike ega pilte ei ole, tuginen seega ainult mälule.

Kõigepealt pakuti külalistele pannkooke (moosiga). Järgnesid liikumiskavad ja tantsumängud Entel-Tenteli laulude saatel, koos dramaatiliste süžeekäikudega, esitatuna nii lasteks kehastunud täiskasvanute kui ka alles päris lapstantsijate poolt.

Tuletas meelde enda lapsepõlve, sest meie tegelesime lasteaias sarnaste asjadega, kuigi taustaks mängis siis mitte plaat, vaid kasvataja klaverit, vahest ühtlasi ka lauldes. Kujutatud laste käitumine, tujud jms. tulid ette päris tuttavad.

Samuti ka mõned elemendid ettekantud kavadest. Spooky (mulle meenus praegu oma kasvatajaga seoses Dusty Springfield, neil oli hääles midagi sarnast, võib-olla sellepärast olengi hiljem viimast nii palju kuulanud – kõige taga on ilmselt alateadlik soov minna tagasi lasteaeda), aga väga lõbus.

Annika Vahteri “Sametjoove”. Seda peaks kommenteerima Kalju Saareke või Mait Agu, aga nemad on mõlemad surnud ning minu suurimad isiklikud eeskujud tantsukunsti vallas on Üllar Jörberg ja Ryan Angelos, kusjuures nende tasemeni ei küüni ma loomulikult iialgi. Mis tähendab, et… nojah.

Ülaltoodud videokatkes võib küll näha pigem hoopis swingimist, millest huvitatuile on siin eraldi vaatamissoovitus, kuhu tõmmati kaasa ka inimesi publiku hulgast, aga see oli kulminatsioon, millele eelnes pikk eelmäng ehk soojendus kabareelikus võtmes.

Kui enne vaatamist kargas mulle pealkirja lugedes pähe absintism, siis pärast mõtlesin, et tõlkes võiks see olla “Velvet Fever” (umbes nagu panna kokku “Moulin Rouge!” ja “Saturday Night Fever”, loksutada, destileerida ja valada siis lõpuks välja).

Stella Kruusamägi “VAATA(ME)?” vaadatud #tants #dance #stellakruusamägi #tyvka

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Stella Kruusamägi “VAATA(ME)?”. Tundus, et lavastajal on ka väikene tänavatantsu taust. Päris RUN-DMC “It’s Like That” stiilis andmiseks ei läinud, aga mingi selline look at me ja battle element paistis sees olevat. Akadeemiline publik oli nii šokeeritud, et enne aplausi valitses pikk vaikus.

Mulle meeldis väga ja valmistusin plaksutamiseks juba vähemalt pool minutit enne lõppu, aga siis tuli veel nagu väike väljajuhatus ja pärast ei julgenud hakata seal esimesena plaksutama, vaid vahtisin ringi ja ootasin kuni keegi otsa lahti teeb. Ilmselt oli teistega sama lugu.

Nende moodsate lavastuste puhul ei või ju kunagi teada, kas lõpp ongi lõpp või läheb lugu veel edasi. Vahteri “Sametjoove” sisaldaski just enne sellist kohta, kus publik hakkas juba plaksutama, aga siis selgus, et tükk ei saanudki läbi, vaid läks pärast veel pikalt edasi.

“VAATA(ME)?” järel venis kandev paus isegi juba veidi piinlikult pikaks, aga see ei tähenda, et tegemist olnuks kehvema tööga. Kahte lavastust ühendas see, et mõlema puhul lasti saal alguses tossu täis, aga muidu olid need omavahel umbes sama võrreldavad nagu filmidest “Moulin Rouge!” ja “Agent Sinikael”.

Tegelikult on veidi kahjugi, et tudengid ei ole kasutanud oma lavastustes muusikana midagi sellist nagu, näiteks, Beastie Boys. Kruusamägi elus kidramees ja Mändma Entel-Tentel ongi vist kõige riskantsemad valikud, mida mul on õnnestunud nüüd selles osas kuulda.

Millest ma ei kirjuta

Loore Martma kodukontsert Lepiku talu õues #looremartma #kuuekodukontserdid

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Käisin laupäeval Loore Martma kodukontserdil. See oli väga kaunis ja kena, aga nii privaatne, peaaegu kinnine koosviibimine, et ma ei saa sellest kirjutada, sest see oleks justkui tungimine teiste privaatsfääri, selle kiskumine avalikkuse rambivalgusse, sest lõpuks on see blogi ikkagi osa avalikust infovoost, mitte lihtsalt minu välismälu, kuigi täidab paljuski ka seda rolli.

Ühtegi päris sellist kontserti tal enam ilmselt ei tule, aga mõned sarnased on veel ees.

Teisipäeval sõitsin pärast “Polaarpoisi” vaatamist Tallinnast Viljandi hääletades, sest õhtul enam busse ei tulnud. Eelmisest korrast, kui ma seda tegin, oli möödas juba vähemalt kümme aastat. Sain ühe autoga Imavere risti, teisega sealt Viljandi. Mõlemad autojuhid olid päris värvikad tegelased, rääkisid huvitavaid jutte, aga ma ei saa sellest kirjutada, sest see oleks jälle nagu usalduse kuritarvitamine.

Kui olen maininud siin ajaveebis vahest mõnda niisama tuttavat, siis enamasti kuidagi umbisikuliselt, et inimene ei oleks teistele otseselt äratuntav. Ja ka endast kirjutan tegelikult suht vähe, kui võrrelda paljude teiste blogijatega, üldiselt mitte rohkem kui on vaja lugejate huvi hoidmiseks – kasutan inimeste uudishimu (jõhkralt, aga seda vähemalt tunnistades) ära kultuuripropaganda huvides.

Muide, hetkel mängib mul klappides taustaks Argo Vals, täpsemalt tema Viljandi Vibes Live @ Tallinn Music Week.

Seega, jah, tuleb tunnistada, et päris adekvaatset pilti see ajaveeb minust ei anna, sest paljudest asjadest ei kirjuta ma siin praktiliselt üldse. Nimelisel aadressil sai see avatud tegelikult üksnes seetõttu, et see aadress oli mul juba varasemast olemas ning seisis kasutamata (kasutasin ainult @laiapea.eu postkasti) – sisuliselt on tegemist rohkem kultuuripäeviku kui isikliku blogiga.

Nii palju nüüd siis selgituseks neile, kes on vahest küsinud, miks ma siin ühest või teisest asjast ei kirjuta. Ühest küljest lihtsalt ei jõuaks kõigest kirjutada, aga teisest küljest ei olegi see ajaveeb mõeldud selleks, et siin kõigest kirjutada.

Jazzkaarekese kokkuvõte

Kuna sain juhuslikult Jazzkaare kõrvalfestivali Viljandi Jazzkaareke 2016 passi, siis käisin kõigil neljal selle raames toimunud kontserdil, neist esimene oli Maria Laura Baccarini & Régis Huby ülesastumine kohvikus Fellin teisipäeval.

Maria Laura Baccarini & Régis Huby #jazzkaar #jazzkaar2016 #viljandi #kohvikfellin

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Tuntud legendi kohaselt tuli eesti keel kunagi rahvusvahelisel keelte iludusvõistlusel itaalia keele järel teisele kohale. Vaevalt selline võistlus tegelikult üldse toimus, aga minu meelest on usutav, et itaalia keel selle võitis, sest see kõlab tõesti väga meloodiliselt.

Ei ole ilmselt juhus, et ooper on tulnud just Itaaliast, sellest keelekeskkonnast.

Baccarini ei ole küll ooperilaulja, aga ta on ka näitleja ja tema esinemine oli sellele vastavalt äärmiselt teatraalne. Kahju ainult, et ma kõigest aru ei saanud, sest nende Giorgio Gaberi laulude või muusikaliste jutustuste puhul, mida esitati, olid kahtlemata väga olulised ka sõnad.

Viljandi Vibes sai Baccarini & Huby oma kaamerate ette Tallinnas. Vaadake-kuulake!

Kolmapäeval oli kavas Erki Pärnoja esikplaadi “Himmelbjerget” esitluskontsert Pärimusmuusika Aida suures saalis, mis oli rahvast peaaegu täitsa täis, kuigi mitte päris – hea tulemus Viljandi kohta, kui arvestada, et tegemist ei ole just peavoolupopiga.

Erki Pärnoja kontsert #erkipärnoja #jazzkaar #jazzkaar2016 #viljandi

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

See oli nüüd universaalne muusikakeel, sõnadeta, mis on mõistetav kõigile, aga oma nüansside keerukuse poolest lõpuni arusaadav ainult neile, kes on üritanud seda ise rääkida. See oli, kui võtta asi siin kokku vaid ühe sõnaga: võimas.

Nad katsetasid publiku peal ka uuemat kraami, millest väikest kildu võib näha ülal. Tegelikult oleks pidanud kogu selle loo telefoni võtma ja piraatvideona YouTube-i panema, sest see oli seda väärt, aga ma tahtsin keskenduda siis rohkem kuulamisele.

Neljapäeval esines aida väikeses saalis kontrabassimängija Steinar Raknes, kes oli esimest korda tuuril luuperitega ja samuti uusi asju katsetas. Tema lood sisaldasid ka sõnu, kusjuures mitte niisama muusika saateks, vaid neil oli ka sisu.

Kui mõne nädala eest Eesti Muusika Päevade ajal korduvalt kuulatud Mirjam Tally “First Flight” (esitaja Kristin Kuldkepp; leidsin vahepeal veebist isegi ühe varasema salvestuse) oli akadeemilisema, peenema helikeelega, siis Raknese kontrabassimuusika on rahvalikum, kohati (ilmselt taotluslikult) ülevõimendatult kärisev.

Lisaks päris oma lugudele esitas ta ka töötlusi tuntud paladest (Joni Mitchelli “Woodstock”, Depeche Mode’i “Personal Jesus” jms. vana kuld). Temagi jäi Tallinnas VV kaamerate ette. Vaadake-kuulake!

Eile õhtul oli lõpuks järg Kadri Voorandi kvarteti käes. Aida väike saal oli pilgeni rahvast täis. Paigutati küll ka lisatoole, aga osad jäid ikkagi uksetaha. Voorand ise oli ilmselgelt sõiduvees ja jämmis hiljem veel ka aida kohvikus.

Kontserdi ajal tuli mul selline mõte, et keskajal oleks ta kuulutatud nõiaks ja tuleriidale saadetud, sest temast kiirgas sellist pöörast väge, mis võinuks muutuda ohtlikuks valitsevale korrale. Saalis olid ka kaamerad. Nii et loodetavasti läheb selle kontserdi salvestus ka kuhugi veebi üles.

Tegelikult, mõtlesin ma kohvikus, peaksid kaamerad teda kogu aeg saatma, sest kunagi ei tea, kus ja millal sellest suust jälle kuldmune hakkab lendama, kuigi… võib-olla oli tal eile lihtsalt erakordselt hea tuju, ebatavaliselt positiivne meeleolu (ei ole ju võimalik, et inimene kogu aeg sellises seisundis viibib).

Tingituna vajadusest hoida kokku rahalisi vahendeid jäid mul endal ostmata nii Voorandi värske album “Armupurjus” kui ka Pärnoja “Himmelbjerget”, kuid need mõlemad on sellised, mille kunagi soetada tahaks, kui neid muidugi enne päris läbi ei müüda.

Lisaks mainin, et pärimusmuusika festival otsib vabatahtlikke. Minul on juba pass hangitud, et saaksin teha sealt toredaid blogipostitusi, aga see on eriti hea võimalus väljastpoolt Viljandit pärit noortele (tagatakse ka peavari ja kõhutäis), kes kaaluvad siia õppima tulemist, et linn enne üle vaadata.