Eesti Muusika Päevad (1. osa)

Järjekordne postitus sarjast seiklusjutte maalt ja merelt, kuigi tegevus leiab aset linnas ja merest ei ole siin üldse juttu.

Eesti Muusika Päevad algasid tegelikult juba neljapäeval, aga mina jõudsin Tallinna alles reedel, lahkusin laupäeva hommikul vara ega satu sinna uuesti enne järgmist reedet. See üks päev oli aga päris huvitav, mistõttu soovitan EMP raames toimuvaid üritusi võimaluse korral iga päev kuul-/vaatamas käia.

Loo edasist arengut silmas pidades on oluline mainida, et ööl vastu reedet magasin ma vaid paar tundi ja bussis Tallinna poole loksudes ei tulnud samuti und. Lugesin sõidu ajal hoopis veidi ühte raamatut, millest kirjutan siin lähemalt tuleval nädalal.

Muide, põikasin Tallinnas muu hulgas raamatumessile, kust sain viieka eest Levinase “Teisiti kui olla ehk teispool olemust” – hea õhtune meelelahutus, kerge lektüür enne magamaminekut lugemiseks, aga sellestki pikemalt kunagi edaspidi.

Tänaval jalutas Tallinnas päeval vastu üllatavalt palju igasuguseid erinevaid Viljandiga seotud inimesi (ühest punktist teise liikumiseks kulus kokku ehk tunnike ja selle aja jooksul oli neid umbes kümmekond), aga seegi on hetkel ebaoluline kõrvalteema.

“Reverbeebi” ja Saluste nukunäitus

Minu esimene EMP peatus oli Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis, kavas “Reverbeebi” ehk muusika-aastaks salvestatud beebihäältest inspireeritud lühikompositsioonid. Sissepääs maksis neli eurot, mis olnuks ainult selle helisalvestise kuulamise eest selgelt röövimine, aga kuna ma ei olnud varem nimetatud muuseumis käinud, siis kondasin seal ringi päris pikalt, ikka üle tunni aja.

“Reverbeebist” sügavama mulje jättis tegelikult selle kuulamiseks mõeldud ruumis hiljuti avatud Tallinna Linnateatri (astusin varem läbi ka sellest teatrist endast, sain kätte Kristjan Üksküla albumi “Uinunu laul”, aga ei ole jõudnud seda veel kuulata) butafoor-dekoraatori Grete Saluste nukunäitus “Hakiplika unenägu”, mis jääb üles juuni lõpuni.

Grete Saluste unenukud, näitus avatud juuni lõpuni #gretesaluste #näitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Keset ruumi oli asetatud üks lamamisase, kus võis vabalt pikutada (kuna külastajaid seal eriti ei käinud, siis avanes selleks ka võimalus), kõrval lebamas “Unenägude seletusi kogu perele. Koos soovitustega, mida teha, et halb unenägu täide ei läheks, hea aga täituks”, lakke vahtides avanemas see ülaltoodud vaade (panin instasse ka paar pilti Saluste teistest töödest: “Teehaldjad” ja “Kodused”).

Mina seal laste lalina saatel suigatada ei suutnud, kuigi üritasin, sest tegelikult oli selleks ajaks juba uni peale tulnud. Häda oli selles, et kui kõlaritest tuli midagi sellist, mis kõlas nagu igin, vigin, nutt või hala, siis äratas see kohe jälle üles, ei jõudnud veel magama jäädagi.

Kui sain aru, et muuseumis magamisest ei tule midagi välja, siis läksin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kus tegin lihtsalt veidi aega parajaks, suundudes sealt kella viieks edasi Solarise keskusesse, hiljuti avatud kohvikusse Mademoiselle (hinnaklass: õunasaiake maksis kaks eurot), kus toimus vestlusring muusikaajakirjanduse teemal.

Ajakirjandusest ja blogindusest

Jutt oli üldiselt arukas ja asjalik, aga väga rahulik ja kuna mind rusus magamatuse raske koorem, siis oleksin vahepeal peaaegu ära kukkunud. Olukorra päästis Mart Niineste, kes püüdis publiku poolelt pikalt sõna saada ning tormas lõpuks mikrofoni järele nii hoogsalt, et peaaegu koperdas maas olnud juhtmetesse (üritusest tehti otseülekanne ERR-i kultuuriportaali) – hiljem hüppas ta istuma leti otsa, aga sealt kupatati ta kiiresti alla.

Niineste teatas bravuurikalt, et teoretiseerida võib mida iganes (ma tema täpseid sõnu enam ei mäleta, annan siin lihtsalt edasi jutu mõtte), aga proovigu inimesed midagi ise ära teha. Ta selgitas minu arvates üsna hästi kui suure vastuseisuga toimetuste sees oma lugude ja teemade läbisurumisel tuleb tegemist teha.

Immo Mihkelson, kes kuulus vestlusringi valitud tegelaste hulka, hakkas seepeale rääkima (nähtavasti pointi tabamata), et võib-olla ei väärigi kõik trükkimist ja kuidagi sujuvalt jõudis jutt hoopis selleni, et lood peaksid käima enne avaldamist läbi mitme toimetaja käe alt, et paraneks nende kvaliteet.

Nojah, lubage muiata! Mul ei ole küll mingeid kogemusi muusikateemadega, aga mis puudutab poliitikat, siis toimetajad: muutsid pealkirjasid (enda arvates ilmselt müüvateks, minu arvates idiootseteks); parandasid sisse kirja- ja stiilivigu; tõstsid sõnu lausetes ümber nii, et muutus teksti tähendus; tegid sõnastuses mingeid täiesti mõttetuid muudatusi, mille ainus ratsionaalne seletus on püüd õigustada enda olemasolu. Ja siis avaldati need lood minu nime all.

Järgmises osas: miks toimetajad on ikkagi olulised, mida räägiti Mademoiselle’is blogidest, mida võis näha-kuulda hiljem muusika- ja teatriakadeemias ning mis pärast seda veel juhtus.

Näitused kevadises Viljandis

Viljandis avatakse viimasel ajal pea iga päev näitus või paar. Arvata võib, et kaua see nii kesta ei saa, varsti tuleb sisse väike paus, sest ega neid näitusepindu siin nüüd nii palju kah ei ole, et saakski kogu aeg sellise tempoga edasi panna. Samas on praegu üleval erakordselt hea, mitmekesine valik, mille pärast tasuks ehk sõita kohale isegi kaugemalt, et kõik need näitused järjest läbi käia, oma silmaga üle vaadata.

Kondases laupäeval avatud “Valgus paistab läbi”, mille tekstiilikunstnik Reet Talimaa ja klaasikunstnik Kai Kiudsoo-Värv pühendasid oma emale, toob vaatajateni juba vanemate meistrite töid. Samas on 17. aprillini jätkuvalt avatud ka TÜVKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia erialade näitus “(R)EVOLUTSIOON”, millest siin juba pärast avamist veidi juttu oli, ning 12. maini filmistuudio Animailm nukkude ja dekoratsioonide näitus.

Kristi Kivestu isikunäitus “Sakala šaržid”, avatud 5. maini #viljandi #sakalakeskus #näitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sakala Keskuses avati teisipäeval Kristi Kivestu isikunäitus “Sakala šaržid”, kus on pandud välja paarkümmend ajalehes Sakala ilmunud persoonilugude juurde tehtud joonistust – tegelikult ka üks selline, mille pilt ilmus lehes alles nüüd pärast näituse avamist, nimelt see Heimar Lenk või täpsemalt Jürgen Ligi keha, millele on monteeritud otsa Lengi pea. Veidi lähemalt saab selle nalja kohta lugeda Hooandja lehelt.

Preili Ida maalinäitus, avatud 16. maini #viljandi #wimka #idalepparu #näitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Wimkas avati eile preili Ida esimene maalinäitus. Tema töid on lisaks väljas nii Kondases kui ka märtsis Ugala ajutises majas avatud visuaaltehnoloogia üliõpilaste värvuskompositsiooni tööde näitusel. Seega on tal praegu üleval isikunäitus ja kaks grupinäitust, mis teeb temast ilmselt hetkel Viljandis kõige enam eksponeeritud kunstniku või selles suunas teel olija (vähemalt tunnevad inimesed juba huvi tema maalide ostmise vastu). Nii et hoidke silm peal.

Täna avatakse kaks fotonäitust: kell 17 Viljandi Linnagaleriis Dmitri Kotjuhi “Kirjud hetked”, kell 18 Viljandi Linnaraamatukogu trepihallis Brite Vilgo “Üksteist”. Kusjuures kogu see loetelu ei ole veel üldsegi ammendav, vaid hõlmab ainult neid näituseid, mida olen juba vaatamas käinud või mille avamisele täna minna kavatsen.

Samuti hoolitsetakse siin traditsiooniliselt hästi elanike muusikalise meelelahutuse eest: esmaspäeval käisin kuulamas kultuuriakadeemia 1. kursuse üliõpilaste kontserti, teisipäeval esinesid Viljandi Jazziklubi üritusel kohvikus Fellin Valga Muusikakooli ansambel Man Da Riin (nende FB) ja Viljandi Muusikakooli ansambel Moonrocket (Koolijazzi kõvemad tegijad), eile oli akadeemias 2. kursuse üliõpilaste kontsert, täna on Pärimusmuusika Aidas täies hiilguses vonKuusk, homme olen Tallinnas, laupäeval on aidas aga kolme kitarristi kontsert ehk Villu Talsi, J-P Piirainen ja Jalmar Vabarna. Mis sa hing veel tahta oskad!

(R)EVOLUTSIOON / Perekonnavaled / Viirusekandur

Kondase Keskuses avati eile TÜVKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia erialade näitus “(R)EVOLUTSIOON”, mis vahetas välja veebruaris avatud näituse “Segatud meediumid”, kus võis näha vilistlaste ja nende õppejõudude plaaniväliseid töid.

Tudengite poolt kuni 17. aprillini okupeeritud kahes ruumis tegutseb visuaalistani vabariik. Ühes asub must kapp, millel on veerandsada ust, neist iga taga omaette maailm, näiteks ühes väike mudel samast ruumist koos keset seda asuva kapiga.

Mul ei tulnud seal meelde uurida, kes on selle autor, aga kui mina oleksin nende õppejõud, siis annaksin ma talle kindlasti lisapunkti teravmeelsuse eest, sest seda vaadates meenus mulle kohe vana hea “Ühes mustas-mustas…” õudusjutt.

Lisaks tegelikult ka “Cube”-triloogia (millele, nagu nüüd Wikipediast lugesin, kavandatakse järge), aga see on juba veidi liiga creepy.

Ülejäänud maailmad ulatusid paberist metsast kõrvalruumis elava robotini (rühmatöö). Oli näha, et tudengitel fantaasia lendab – mitte kõigil ühes, vaid erinevates suundades.

Eilsel avamisel oli vist isegi rohkem rahvast kui mina seal kunagi varem näinud olen. Ja aprillis rändab näitus edasi Tallinna, mais Pärnu (täpsemalt hoiab kursis visuaaltehnoloogide FB lehekülg).

Lisaks näitustele on visuaaltehnoloogia õppekava 25. juubeliaasta tähistamiseks kavas veel temaatiline konverents, mis toimub 22. märtsil ja on huvilistele tasuta. Registreeruda tuleb 18. märtsiks, täpsema info leiab selle lingi tagant.

* * *

Kinokolmapäeval sai nähtud Valentin Kuigi ja Manfred Vainokivi “Perekonnavaled”, mille sisu võtab lühidalt kokku fraas c’est la vie kõigi oma varjunditega.

See ei ole selline film, mida tingimata ka teist korda vaadata tahaks, aga pärast selle nägemist võib olla rahul, et seda sai nähtud: meeldiv, ilus, hea, tugev film, mis käib sujuvalt ja isegi justkui kergelt, hõljudes läbi rea sügavaid, tõsiseid teemasid.

Pärnus filmitud loo tegevus hargneb kaunites, rahulikes kaadrites, klassikalise muusika taustal ja suuresti orkestrimaailmas, aga samas kaugeltki mitte ainult seal; töö-, pere- ja intiimsuhete (vaatajate silme ees) üha keerulisemaks muutuvas puntras.

Nagu jaanuaris esilinastunud Kadri Kõusaare “Ema”, nii puudutab ka “Perekonnavaled” riivamisi omastehoolde teemat, mis on vananeva rahvastikuga Eestis nähtavasti järjest aktuaalsem, jõudes seetõttu ka filmidesse, kuigi siin ei ole see üldse kuidagi kesksel kohal.

Mingit ühte väga keskset, kogu lugu kandvat teemat sellel filmil tegelikult ei olegi, see on nagu lihtsalt c’est la vie, vaade ellu, mis algab äratundmisega, et iga elu läheneb kord lõpule, ning lõpeb tõdemusega, et peagi sündimas on uus.

Ja kõik kestab edasi, kogu see värk.

Minge kinno!

Lisaks veel üks c’est la vie film: “Viirusekandur”, eile telelinastunud Andres Maimiku ja Rain Tolki dokumentaal Kalev Rajangust, mida saab vaadata ETV veebilehel.

Tegelikult ju päris kurb lugu, aga selline on elu, sellised on inimesed, kellest me tänaval mööda kõnnime.