Koristame maailma ära?

Tallinnas toimus läinud nädalal Puhta Maailma Konverents 2017, millega valmistuti järgmisel aastal saabuvaks suureks üleilmseks koristuspäevaks, kus tahetakse saada prügi korjama 380 miljonit inimest. Viibisin seal vaatlejana, et sellest siin blogida.

Ma olen põhimõtteliselt seisukohal, et juba konverentsiturism ise on keskkonnavaenulik akt, sisuliselt mittevajalik nähtus maailmas, kus saab pidada iga kell videokonverentse, aga kuna samale päevale langes veel kaks asja, mille pärast Tallinnas olla, siis läksin reede hommikul bussi peale, et sinna jõuda. Ja jõudsingi.

Sarnastel rahvusvahelistel konverentsidel räägitakse küll alati palju vajadusest tõsta inimeste teadlikkust oma mõjust keskkonnale, aga nende toimumine ise on samal ajal hoopis omamoodi märk selle puudumisest.

Kokku oli sõitnud delegaate kuuekümne viiest riigist, paljud neist kindlasti lennukiga.

Lennuliiklus on tänapäeval teatavasti kõige keskkonnavaenulikum transpordiviis, see paiskab õhku tohututes, üha kasvavates kogustes süsihappegaasi, mis kutsub esile üleilmseid kliimamuutusi, viies mitmesuguste looduskatastroofideni.

Eelmisel aastal saavutati küll lõpuks esimene kokkulepe, mis näeb edaspidi ette kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise piiramist rahvusvahelises lennundudes, aga see tuli tegelikult üsna tagasihoidlik.

Pealegi ähvardab Donald Trumpi saamine USA presidendiks ka selles osas maailmale väga kahetsusväärselt mõjuda, kuigi mitmed USA kompaniid on teatanud, et jätkavad seatud eesmärkide poole liikumist tema poliitikast hoolimata.

Kui pidevalt rõhutatakse, et kõik saab alguse igast inimesest endast, igaühe enda valikutest, aga selle vana kulunud jutu korrutamiseks (tõsi, antud juhul räägiti siiski ka muust) sõidetakse kogu maailmast kokku, kasutades kõige keskkonnavaenulikumat transpordiviisi, siis jääb asjast paratamatult veidi kummaline mulje.

Ma ei arva, et selle konverentsi toimumine oli viga. Vastupidi, puhtalt mainekujunduslikult oli see Eestile kindlasti väga kasulik, nagu tuleb kasuks ka see, et Eesti Vabariik 100 programm sisaldab üleilmset “Teeme ära, maailm!” koristuspäeva, isegi kui sellest ei võta osa kaugeltki nii palju inimesi nagu korraldajad eesmärgiks seadnud.

Lihtsalt. Kui üritusel esinejad rõhutavad ka ise, et liikumine puhtama maailma poole algab just väikestest asjadest, igaühe enda tagahoovist, kohalikest algatustest, siis on loogiline jõuda järeldusele, et seda ei saa korraldada ülemaailmse hoogtöö ehk mingi kampaania korras.

Feministeeriumi sünnipäeval

Feministeerium tähistas reedel sünnipäeva. 27. jaanuaril möödus täpselt kaks aastat sellest, kui nad esimesed lood veebi üles panid.

Kuna läinud aastal ilmus seal ka üks minu kirjutatud lugu, siis sain kutse pidulikule koosviibimisele, mis toimus ühes ministeeriumi paljudest büroodest ehk ühe toimetaja juures kodus.

Vabas vormis üritusel viibis umbes 20-30 inimest. Tervitusi saatsid veel paljud, kes tulla ei saanud. Mina seal väga kaua ei olnud, aga tundus, et teistel jätkus juttu kauemaks.

Aet Kuusik, üks toimetajatest, pidas samas kõne, milles tõi välja, et eelmisel aastal avati ministeeriumi venekeelne versioon ja korraldati lookirjutamise töötube, avaldati 165 lugu, läbi käis 35 külalisautorit, avati osakond Instagramis, saadi võrdse kohtlemise võrgustiku ning arengukoostöö ümarlaua liikmeks jne. jne. Kõike ma enam täpselt ei mäletagi.

Üldiselt rõhutati, et Feministeerium on kõigi autorite kollektiivne ühislooming. Võimalik, et kirjutan neile midagi ka sel aastal.

Ma muidugi arvasin, et kõik on seal äsja alanud Trumpi ajastu tõttu mustas masenduses, aga tegelikult oli meeleolu sünnipäevale kohaselt äärmiselt positiivne. Kuulsin, et Trumpi omavahelistes vestlustes küll vahest mainiti, aga rohkem räägiti muust.

Huvitav, kas Objektiiv kah sel aastal oma sünnipäeva kuidagi sedasi tähistab ja mis meeleolud siis seal valitsevad…

Esimene lumi

25. oktoober 2016, esimene lumi #eesti #esimenelumi #estonia #firstsnow

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

öösel tuli esimene lumi
sügisest on saamas talv
sulas ära möödunud suvi
taevas on täna nii hall

Kolme aasta eest tuli esimene lumi Eestis juba kuu aega varem, aga tegelikult peaks sügis minema talveks üle alles kuu aja pärast, kadripäeval. Vanarahvas ennustab, et kui siis on sula, siis on andresepäeval külm, aga kui kadripäeval külmetab ja lumi maas, siis on järgmisel aastal oodata head viljasaaki. Elame-näeme.

Mulgi mälumäng Riidajas

Riidaja kultuurimajas läbiti eile Mulgi mälumängu viienda hooaja esimene etapp, osales 15 võistkonda. Riidaja võistkond, kuhu kuulusin ka mina, jäi jagama 6.-7. kohta, võitis Abja.

Mulgi mälumängu viienda hooaja esimese etapi võitjad #eesti #mulgimaa #mälumäng

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Esialgu oli küll kavas minna välja eraldi Ärma talu (seda nime kandvaid talusid on Mulgimaal mitmeid, kõnealune asub Põdrala vallas, Vanamõisas) võistkonnaga, mis oleks saanud nimeks “Ärmatajad” (st. härmatise tekitajad), aga kuna Põdrala vallast oleks sellisel juhul osalenud kaks poolikut võistkonda (igast vallast võib olla kuni kolm 5-liikmelist võistkonda), siis langes see plaan ära.

Mulgi mälumäng toimub sellisel kujul üldse viimast hooaega, sest käimasoleva suure valdade ühendamise tõttu valitseb aasta pärast tõenäoliselt hoopis teistsugune haldusjaotus, mis muudab samal moel jätkamise võimatuks (sarnane lugu nagu Võrtsjärve mängudega, mida ähvardab samuti kadumine). Kas asi siis kuidagi teisiti ikkagi edasi läheb, see ei ole praegu veel selge.

Küsimused olid kohati päris huvitavad (24 küsimust + lisaküsimused 3.-4. kohta jagama jäänud võistkondadele; lõpuks taheti ka teada, milline küsimus tundus osalejatele endile kõige parem), aga selliseid vastuseid, mille peale ei tulnud ka võistkonna vanemad liikmed, ma üldiselt ei teadnud. Mõned punktid kaotasime selle tõttu, et parandasime õige vastuse valeks. Mõned jäid saamata selle pärast, et ei võtnud piisavalt aega mõtlemiseks, kiirustasime vastamisega. Nagu ikka, tagantjärele on kõik targemad. Võinuks minna paremini.

Veidi vaidlusi tekitas seal ainuke muusikaküsimus: “Kuulete salvestust 2009. aastast, kirjutage, kes laulavad – nimeta koorikoosseisu nimi”. Õige vastus oli “Tõrva Laulustuudio neidudekoor” (nad võitsid siis telesaate Laululahing). Saalist hakati protesteerima, et õige peaks olema ka lihtsalt “neidudekoor”, sest see ongi ju koorikoosseis. Lõpuks võis saada punkti, nagu ma märkasin, ka “Tõrva neidude laulustuudio” eest. Meie saime kaks punkti, kirjutasime täpse vastuse.

Ei mäletagi, millal eelmine kord Riidaja kultuurimajas käisin… Kui veel maal elasin, siis käisin seal sageli kinos. Filme käis näitamas üks vana kinomehaanik, kes tuli Tõrvast, karbid filmidega kaasas. See oli esimene koht, kus mul õnnestus pääseda projektoriruumi. Riidajas said vaadatud sellised filmid nagu “Bad Girls”, “Demolition Man”, “The Age of Innocence” jms. toona Eesti kinodes jooksnud kraami. Ise lasin seal siis kunagi lavalt tantsuks muusikat, esinesin diskorina. Hiljem ei ole sinna eriti sattunud, võib-olla mõned korrad.

Eile näidati ka Andrus Tauli suvel valminud lühikest ülevaatefilmi koduvallast ning esimesele kolmele võistkonnale antud auhinnad olid vist valmistanud kohalikud ettevõtted. Kultuurimajas on tehtud hiljuti korralik remont, kõik kenasti uue värvi alla pandud, uued kardinad jne. Kuuldavasti areng jätkub, peagi on kavas muretseda neil uus projektor – muidugi hoopis erinev neist suurtest kobakatest, mida mina seal kunagi nägin.

Soome-ugrilaste olukorrast

Jaak Prozes Viljandi raamatukogus #viljandi #fennougria #jaakprozes #raamatukogu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnaraamatukogus esines eile Jaak Prozes, asutusest Fenno-Ugria, kes rääkis soome-ugri rahvaste olukorrast Venemaal, aga mõningal määral ka Eestis. Üritus kestis umbes poolteist tundi.

Prozes märkis, et varem on Fenno-Ugria asutus tegelenud ka ühiskondlik-poliitiliste küsimustega, aga Venemaal toimuvaid arenguid silmas pidades seda praegu ei tehta, sest ei taheta jõuda selleni, et seal elavate soome-ugri rahvastega ei oleks üldse võimalik tegeleda (tekivad probleemid viisade saamisega jms.). Seetõttu on tõusnud esiplaanile kultuuri- ja haridusteemad.

Sarnased organisatsioonid on olemas ka Soomes ja Ungaris.

“Kust me üldse teame, et me oleme soome-ugrilased? Kust need mõtteviisid üldse tulevad? Tegelikult algpõhjus on siin 18. sajandi ungari keeleteadlaste avastusel, et ungari keel ja saami keeled on sugulaskeeled,” rääkis Prozes, lisades, et 19. sajandil toimunud rahvuslikkuse tõusu ajal haarasid sellest keeleteadlaste avastusest kinni ungari rahvuslased, samuti ka soomlased, kelle mõju oli tuntav Eestiski, näiteks Mihkel Veske hakkas kirjutama maridest ja mordvalastest, käis isegi maride pühades hiites, nähes seal seda, mis võis olla tema arvates enne sakslaste tulekut ka siin. Sellele ungari keeleteadlaste avastusele rajatigi siis ideoloogia, mis hakkas propageerima soome-ugri rahvaste koostööd. Eesti kontekstis oli oluline see, et rahvuslikul ärkamisajal nähti Soomes suurt eeskuju.

Eesti keelele kõige lähedasemad keeled on liivi ja vadja, alles seejärel soome keel.

Liivi keelt kui esimest keelt ehk emakeelt ei räägi tänapäeval enam keegi, aga selle valdajaid on kokku umbes sada. Liivlaste asuala võis ulatuda kuni Pärnu jõeni, sealses murdes on peidus liivi keelele omaseid sõnu. Liivlastest põlvneb ka umbes kolmandik lätlastest. Viimane rahvaloendus näitas küll, et liivlaste arv on Eestis plahvatuslikult kasvanud, selle märkis oma rahvuseks 22 inimest, aga selle arvu taga on ka eestlasi, kes tegelikult liivi keelt ei valda, vaid lasid ennast lihtsalt niisama liivlaseks lugeda, sest vanaema või vanaisa oli liivlane. (Venemaal elas viimase rahvaloenduse esialgsete tulemuste kohaselt isegi üle seitsmesaja marslase, aga peaegi selline rahvus andmetest siiski kustutati.)

Venemaal esinevad suured käärid selle vahel kui paljud märgivad ennast mõnda soome-ugri rahvusse kuuluvaks ja kui paljud valdavad selle rahvuse keelt, toimub kiire venestumine. Rahvaloenduste andmetel on mõningad soome-ugri rahvad seal küll arvukamaks muutunud, aga selle põhjuseks on asjaolu, et inimestel on kasulikum ennast nende põhjarahvaste hulka märkida, sest selle eest makstakse osades föderatsiooni subjektides dotatsiooni, antakse tehnikat jms. Keeleoskuse osas muutub pilt üha halvemaks. Laste arv on soome-ugrilaste peredes küll suurem kui venelaste endi omades, aga need lapsed sageli assimileeruvad. Kaasa aitavad sellele ka vanemad ise, näiteks kui soovivad, et koolis õpetataks rohkem inglise keelt, vähendades selle arvelt nende emakeele tundide arvu.

Vadja keelt räägib Venemaal emakeelena alla seitsmekümne inimese.

Põhiprobleemiks on seal see, et soome-ugri keeltes ei ole võimalik saada Venemaal mingit haridust. Neid on küll võimalik üldhariduskoolides õppida, aga neis ei saa õppida keemiat, füüsikat, matemaatikat vms. Keeleseadused ei toimi – mitmetes vabariikides on soome-ugri keeled ametlikult riigikeele staatuses, aga sisuliselt on olukord teine, nende oskust ei nõuta üheski ametis. Ja ajakirjandusväljaannete tiraažid on väga väikesed, raamatuid antakse välja vähe, näiteks mari keeles vaid paarkümmend aastas, omakeelseid telesaateid on 2×2 tundi nädalas. Raadio osas on olukord veidi parem, pea igal suuremal rahval on üks oma jaam, aga rekord on saatepäeva osas hommikul kaheksast õhtul kaheksani (maridel). Tegemiseks pole raha ja ei ole ka piisavalt tarbijaid, et need ennast ise ära tasuks, kõik nõuab dotatsioone.

Lisaks veel see, et soome-ugrilased on Venemaal oma vabariikides vähemuses ja võimuorganites alaesindatud, nende rahvusteadvus on nõrk, kodanikuühiskond ei ole eriti arenenud. Eesti üritab aidata nende rahvuslike eliitide kujunemisele kaasa sellega, et pakub võimalusi siinsetes ülikoolides õppimiseks.

Käigust kolmes muuseumis

Käisin eile ühe pensionäride grupiga väikesel väljasõidul, mis viis kolme muuseumi.

Eksponaadid #muuseum #ülenurme #agriculture #visitestonia #põllumajandus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Esimene peatus oli Ülenurmel, kus asub Eesti Põllumajandusmuuseum. Eile toimus samas ka suur sügislaat ja tõuloomade väljanäitus. Laadalt ostsime sinki, sõira ja maitseainesegu, aga loomade väljanäitust vaatama ei jäänud, vaid sõitsime enne selle algust edasi.

Põllumajandusmuuseumis kolamiseks tasub varuda vähemalt paar tundi, et seal asju rahulikult vaadata jõuaks. Näha võib loomulikult mitte üksnes viljapäid, vaid ka kõikvõimalikke vilja- ja loomakasvatusega seotud tööriistu. Kokku on seal väidetavalt 84 tuhat museaali, neist esemekogus ligi 12 tuhat.

Eksponaadid #setumaa #muuseum #agriculture #visitestonia #põllumajandus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Järgmine peatus oli Seto Talumuuseumis, mille juures asub ka tsäimaja ehk teemaja, kus sai söödud lõunaks suppi, magustoiduks rukkijahuvahtu ja joodud veidi kohvi. Sealne kohv mulle ei maitsenud (ongi hea, kohvi joomine on kahjulik harjumus), aga supp ja rukkijahuvaht olid päris head.

Seto Talumuuseumis oli viimaseid päevi üleval näitus “Kaetud peaga naised”, mis on kutsunud esile teravaid reaktsioone nende poolt, kellele ei meeldi, et seal võib seto rahvarõivais naiste kõrval näha ka pilte moslemeist. Meie grupist keegi neid vaadates närvi ei läinud, aga varem olla osad külastajad päris ärritunud, tahtnud neid rikkuda ja maha rebida, süüdistanud muuseumi töötajaid pagulaste vastuvõtmise ja islami propageerimises jms. Pikemalt saab selle näituse tagamaadest lugeda Feministeeriumi lehelt.

Pobeda, Mosse, Volga ja Žigull #eesti #maanteemuuseum #autod #cars #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viimaseks peatuseks jäi Eesti Maanteemuuseum, mis oli jälle nii suur kompleks, et seal kuluks rahulikult jalutades mitu tundi. Selles mõttes, et kui sinna juba kohale sõita, siis tasub varuda kohapeal viibimiseks rohkem aega.

Maanteemuuseumis oli minu jaoks kõige üllatavam uus teadmine see, et sinisel taustal olevate valgete tähtedega teeviidad võeti Eestis kasutusele alles 1960-ndatel. Kui enne sõda olid need kollaste tähtedega mustal taustal, siis Saksa okupatsiooni ajal tulid mustade tähtedega kollasel taustal ning sama värvikombinatsioon jäi ka pärast sõda, lihtsalt saksakeelsed kohanimed asendusid eesti- ja venekeelsetega. Mulle meeldivad kõige rohkem sini-valged, aga seda ilmselt lihtsalt seetõttu, et olen nendega harjunud ning sinine ja valge ongi minu lemmikvärvid.

Postiljon #postman #visitestonia #eesti

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pärast pildistasin veel bussiaknast Ihamarus vana postitee ääres asuvat Rändaja kuju, mis seisab seal juba neli aastat. Metallplaatidest valmistatud pilkupüüdva kuju autor Mati Karmin on muu hulgas teinud ka Viljandis asuva C. R. Jakobsoni monumendi. Rändaja on väga hästi maastikku sobiv, hea töö.

Üldiselt tasubki varuda neis muuseumides käimiseks rohkem aega. Seto Talumuuseum ei ole väga suur, aga põllumajandusmuuseum ja maanteemuuseum on küll mõlemad sellised, kus võiks veeta vabalt pool päeva või isegi veel kauem.

Viljandi-Mulgimaa teelõik

Järjekordne postitus sarjast “Tunne oma kodumaad!” räägib sellest, mis jääb Viljandi ja Mulgimaa vahele.

Väljasõit Viljandist #viljandi #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui mõõta Männimäe poolt servast, siis on Viljandi linnast mööda maanteed Loodi suunas sõites Mulgimaa piirini 4-5 kilomeetrit.

Raudna jõgi, Orika silla juures #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Esimene tähtis punkt sellel teel asub Orika silla juures (ametlikult nimetatakse seda küll Järveotsa sillaks, aga kohalikud üldiselt nii ei räägi), kus Viljandi järvest saab alguse Raudna jõgi. See on vana kalastuskoht, kus ei olnud eile pärastlõunal ühtegi kalameest, kuigi vees oli näha palju väikeseid kalu.

Kihelkonnapiir #paistu #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Edasi viib tee, mis kulgeb kohati läbi kaseallee, mööda põldudest ja majadest, kuni kätte jõuab Paistu kihelkond, mille piirilt paremale keerates saab Sinialliku linnamäe, järve ja allikate juurde.

Siit algab Mulgimaa #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ja kohe samast, kust Paistu kihelkond, algabki ka Mulgimaa.