Esimene maailmasõda ja sellest välja kasvanud kodusõda on saanud Venemaal taustaks ehk andnud ainest mitmetele sel aastal linastunud suurtele kassafilmidele, millest esimene minulgi lõpuks vaadatud sai.
“Герой” oleks rahuldav romantilise draamana, aga muutub kohutavaks seda läbiva ajalookäsitluse tõttu. Film algab Aleksander III pöördumisega Nikolai II poole, mille kaudu juba toon ette antakse. Seejärel hakkavad omavahel väga tihedalt põimudes kulgema kaks romantilist lugu, üks ümmarguselt sada aastat tagasi ning teine tänapäeval.
Mida edasi, seda selgemaks aga saab, et kui sageli täidab ajalugu filmides sisuliselt kulisside rolli, olles fooniks inimeste vahel arenevatele suhetele, siis antud juhul on hoopis nähtav suure armastuse lugu kõigest abivahend vaatajate ajalooteadvuse kujundamisel. Andrei ja Vera kõrval on kolmas mõlemas ajajärgus eksisteeriv tegelane nimelt pahalane, kes omab minevikus konkreetse, päriselt eksisteerinud isiku nime: Mihhail Ivanovitš Tereštšenko. Kuid seda isikut on kujutatud siin täiesti ebaajalooliselt, tõe poole püüdlemata, kuigi väidetakse, et film põhineb tegelikult toimunul.
Tereštšenko (1886-1956) oli Kiievis sündinud progressiivsete vaadetega suurmaaomanik, ettevõtja ja pankur, kellest sai 1917. aastal ajutises valitsuses kõigepealt rahandus-, seejärel välisminister. Oktoobrirevolutsiooni käigus ta vahistati, aga pärast põgenes peagi välismaale. Filmis kujutatakse teda ülimalt karikatuurse, kasuahne kapitalistina, kes oli süüdi selles, et Venemaa sõtta läks ja seejärel hiljem kaosesse langes. Kuna Tereštšenko oli sõja puhkemise ajal päriselt alles 28-aastane, siis pandi teda loo “usutavuse” huvides mängima täpselt poole vanem näitleja.
“Герой” jõudis Venemaal kinodesse veidi enne seda, kui möödus 130 aastat Tereštšenko sünnist ja 60 aastat surmast. Temast sihikindlalt eemaletõukavat pilti luues ründavad filmi tegijad samas täiesti otsesõnu selliseid 1917. aasta veebruarirevolutsiooni väärtusi nagu vabadus ja demokraatia, mille eestkõnelejana ta esineb. Ja kui Tereštšenko on antikangelane, siis positiivse tegelasena kujutatakse sellist meest nagu Kornilov. Kuna tänapäeva Venemaal ei tea laiem vaatajaskond neist tõenäoliselt rohkem kui Eestis näiteks Artur Vallnerist ja Jüri Vilmsist, siis ei tasu taoliste filmide mõju rahva ajalooteadvuse kujunemisele alahinnata.
Kui see kohutav ajalookäsitlus kõrvale jätta, siis on tegemist klišeedest kubiseva, aga rahuldava fimiga – mitte just väga hea, kuid vaadatav. Tähelepanuväärne ehk veel selle poolest, et oma näitlejadebüüdi teeb tuntud poplaulja Dima Bilan ja temaga läheb voodisse Pihkvast pärit Julia Peresild, kelle esivanemate hulgas leidub ka eestlasi.
Lisaks soovitan lugeda Andrei Arhangelski arvustust ja intervjuud filmi režissööri Juri Vassiljeviga.