Vikerkaar nr. 6, 2017

Vikerkaare selle numbri teemadeks on vene diasporaa, emigratsioon, lähivälismaa.

Otsa teeb lahti Igor Severjanini (1887-1941) Toilas kirjutatud “Õnne poees” (1915) Jaan Unduski tõlkes, millele järgneb tõlkija kirjutis Severjanini loomingulistest suhetest Eesti ja siurulaste, eelkõige Henrik Visnapuuga.

Seejärel tuleb Ivan Narodny (1869-1953) “Tehismees” (ilmunud 1912. aastal Ameerikas) Triinu Pakki tõlkes (hea, humoorikas lugu), mida saadab Toivo Kitveli kirjutis antud nime all esinenud Jaan Sibulast endast.

1984. aastal Leedus sündinud Taissija Orali viis luuletust Maarja Kangro tõlkes, autorit tutvustab Igor Kotjuh.

Kotjuhi enda luuleproosat Aare Pilve tõlkes. Andrei Ivanovi “Klaasitükike” Veronika Einbergi tõlkes.

Sergei Zavjalovi (sünd. 1958) “Nõukogude kantaadid” Aare Pilve tõlkes, koos tõlkija saatesõna ja kommentaaridega. Tagapool tuleb veel Pilve intervjuu Zavjaloviga, mis on minu meelest märksa huvitavam kui need tekstid, mis tema loomingut siin esindavad.

Kevin M. F. Platti essee “Vene kultuuri hääled Balti lähivälismaal”, millele kajavad samas vastu Pille-Riin Larm, Boris Veizenen ja Sergei Moreino. Viimane torkab irooniliselt: “Ja tõlgibki siis ameerika poiss (professor!) vene keelest ja püüab meie kohta (meile?) midagi öelda.” Konkreetsemalt: Platti tekstidel “on oma sisemine loogika; isegi kui ta kirjutab ilmselget jama, nagu et “Vabavärss mõjub harilikult alati vene kõrvale omamoodi šokeerivalt”, meeldib mulle mõelda, et talle meeldib nõnda mõelda. Mind ei ärrita, et ta kirjutab, nagu oleks tal piisav teadmistevaru teema kohta, sest juba esimestest ridadest ma kuulen: he travels light.” Kohati räägivad autorid üksteisest täiesti mööda, kuid sellegi poolest huvitav mõttevahetus. Sellist vormi, kus kellegi esseele järgnevad teiste pikemad kommentaarid, võiks ehk rohkemgi kasutada.

Mart Niineste mälestuskildude kogumit “Eesti rock ja vene rock: plahvatuslik paralleelajalugu” asusin lugema kerge eelarvamusega, mille on tekitanud tema viimase aja enesekordustesse kalduvad heietused, kuid see osutus üldse kõige sisukamaks ja huvitavamaks Niineste sulest pärinevaks tekstiks, mida ma olen kunagi lugenud.

Liisa Kaljula “Sots-art – Ida-Euroopa poliitiline pop” oli samuti päris huvitav.

Kunstiloo rubriigis teeb Elnara Taidre juttu Alexei Gordinist, nõukogudejärgse kunstniku seiklustest kapitalistlikus maailmas. Ühtlasi on avaldatud ajakirja kaanel ja sees reprosid Gordini töödest.

Lõpetuseks Jaan Puhveli lühike kirjutis, kus ta kuulutab Jakob Georg von Bergi (1760-1844) “Eestimaa priiuse mahavaikitud võtmekujuks”. Berg heideti 1821. aastal Eestimaa rüütelkonnast välja, süüdistatuna 80 tuhande rubla ärandamises. Enda kaitsmisest ta loobus, väites, et kasutas seda raha puhtalt Eestimaa hüvanguks. Puhvel arvab, et Berg maksis selle altkäemaksuna Venemaa siseministeeriumi tagurlikule juhile, et saada tema heakskiit orjuse lõpetamisele Eestimaa kubermangus.

Jaga seda lugu ka teistega!