Tudengite tantsutööd

Täna on siin veidi juttu kolmest tantsulavastusest, mille koreograafideks on Raido Mägi juhendatud TÜ VKA tudengid.

Leanika Mändma !/! Haned, luiged – tulge koju !/! Tädid, onud tulid külla !/! sai nähtud 1. mail, ülejäänud kaks eile õhtul. Mändma tükist mul videolõike ega pilte ei ole, tuginen seega ainult mälule.

Kõigepealt pakuti külalistele pannkooke (moosiga). Järgnesid liikumiskavad ja tantsumängud Entel-Tenteli laulude saatel, koos dramaatiliste süžeekäikudega, esitatuna nii lasteks kehastunud täiskasvanute kui ka alles päris lapstantsijate poolt.

Tuletas meelde enda lapsepõlve, sest meie tegelesime lasteaias sarnaste asjadega, kuigi taustaks mängis siis mitte plaat, vaid kasvataja klaverit, vahest ühtlasi ka lauldes. Kujutatud laste käitumine, tujud jms. tulid ette päris tuttavad.

Samuti ka mõned elemendid ettekantud kavadest. Spooky (mulle meenus praegu oma kasvatajaga seoses Dusty Springfield, neil oli hääles midagi sarnast, võib-olla sellepärast olengi hiljem viimast nii palju kuulanud – kõige taga on ilmselt alateadlik soov minna tagasi lasteaeda), aga väga lõbus.

Annika Vahteri “Sametjoove”. Seda peaks kommenteerima Kalju Saareke või Mait Agu, aga nemad on mõlemad surnud ning minu suurimad isiklikud eeskujud tantsukunsti vallas on Üllar Jörberg ja Ryan Angelos, kusjuures nende tasemeni ei küüni ma loomulikult iialgi. Mis tähendab, et… nojah.

Ülaltoodud videokatkes võib küll näha pigem hoopis swingimist, millest huvitatuile on siin eraldi vaatamissoovitus, kuhu tõmmati kaasa ka inimesi publiku hulgast, aga see oli kulminatsioon, millele eelnes pikk eelmäng ehk soojendus kabareelikus võtmes.

Kui enne vaatamist kargas mulle pealkirja lugedes pähe absintism, siis pärast mõtlesin, et tõlkes võiks see olla “Velvet Fever” (umbes nagu panna kokku “Moulin Rouge!” ja “Saturday Night Fever”, loksutada, destileerida ja valada siis lõpuks välja).

Stella Kruusamägi “VAATA(ME)?” vaadatud #tants #dance #stellakruusamägi #tyvka

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Stella Kruusamägi “VAATA(ME)?”. Tundus, et lavastajal on ka väikene tänavatantsu taust. Päris RUN-DMC “It’s Like That” stiilis andmiseks ei läinud, aga mingi selline look at me ja battle element paistis sees olevat. Akadeemiline publik oli nii šokeeritud, et enne aplausi valitses pikk vaikus.

Mulle meeldis väga ja valmistusin plaksutamiseks juba vähemalt pool minutit enne lõppu, aga siis tuli veel nagu väike väljajuhatus ja pärast ei julgenud hakata seal esimesena plaksutama, vaid vahtisin ringi ja ootasin kuni keegi otsa lahti teeb. Ilmselt oli teistega sama lugu.

Nende moodsate lavastuste puhul ei või ju kunagi teada, kas lõpp ongi lõpp või läheb lugu veel edasi. Vahteri “Sametjoove” sisaldaski just enne sellist kohta, kus publik hakkas juba plaksutama, aga siis selgus, et tükk ei saanudki läbi, vaid läks pärast veel pikalt edasi.

“VAATA(ME)?” järel venis kandev paus isegi juba veidi piinlikult pikaks, aga see ei tähenda, et tegemist olnuks kehvema tööga. Kahte lavastust ühendas see, et mõlema puhul lasti saal alguses tossu täis, aga muidu olid need omavahel umbes sama võrreldavad nagu filmidest “Moulin Rouge!” ja “Agent Sinikael”.

Tegelikult on veidi kahjugi, et tudengid ei ole kasutanud oma lavastustes muusikana midagi sellist nagu, näiteks, Beastie Boys. Kruusamägi elus kidramees ja Mändma Entel-Tentel ongi vist kõige riskantsemad valikud, mida mul on õnnestunud nüüd selles osas kuulda.

Jaga seda lugu ka teistega!