Tragöödiast komöödiaks

Jutt jätkub sealt, kus see eelmises postituses pooleli jäi.

Delphine Coulin on mitte üksnes kirjanik, “Samba Prantsusmaal” oli tema kolmas romaan, vaid ka filmitegija, seda koos oma vanema õe Murieliga. Nende esimene täispikk mängufilm, “17 tüdrukut” (“17 filles”), tuli välja samal aastal, 2011, mil kõnealune romaan ning räägib koolitüdrukutest, kes sõlmivad kokkuleppe jääda üheaegselt rasedaks (põhineb väidetavalt tõestisündinud lool, kuigi mõned asjaosalised ise on tunnistanud, et mingit kokkulepet ei olnud – see lihtsalt juhtus nii). Seda arvestades ei ole üllatav, et “Samba Prantsusmaal” on väga filmilik raamat ja selle põhjal tehtigi ka film.

Samba2014Üllatav on aga see, et filmi “Samba” (2014) lavastajad-stsenaristid on mitte nimetatud õed, vaid hoopis üks teine sarnane loominguline duo, mille moodustavad Olivier Nakache ja Éric Toledano, kelle endi tuntuim ja hinnatuim film on samuti just 2011. aastal kinodesse jõudnud “1+1” (“Intouchables”), ning kui raamatus on sisuliselt tegemist tragöödiaga, siis filmis on tehtud sellest loost midagi komöödiale sarnanevat.

Nakache ja Toledano üritasid nähtavasti ekspluateerida sama valemit, mis tõi neile edu “1+1” puhul (isegi ühte peategelastest kehastab sama näitleja, Omar Sy), aga enam see nii hästi ei õnnestunud. Ja kui võrrelda filmi raamatuga, siis esineb tegelikult päris suuri erinevusi mitte üksnes detailide ning rõhuasetuste, vaid ka tegevusliinide osas. Raamatu eestikeelse tõlke kaanepilt on võetud filmist, kus romaani minajutustaja on tõstetud üheks keskseks tegelaseks, aga raamatus täidab viidatud persoon tunduvalt väiksemat rolli. Mõni teine tegelane omab samas raamatus palju suuremat kaalu kui filmis.

Lugesin ajalehes Le Télégramme ilmunud intervjuud, kus Coulin rääkis, et kahe loomingulise tandemi ühendajaks saigi see, et mõlemal tulid filmid 2011. aastal välja samal ajal ja juhtusid seetõttu sageli samadele festivalidele. Tema õde kohtus ühe sellise ajal New Yorgis Toledanoga, kes ütles, et tahab töötada uuesti Omar Sy ja dokumentideta sisserändajate teemaga. Muriel rääkis selle peale Delphine’i romaanist. Jne.

Kui varem oli Coulin romaanide kirjutamise ja filmide tegemise selgelt lahus hoidnud ning küsimus tema romaanide ekraniseerimisest ei olnud üldse tõstatunudki, siis 2013. aastal avaldatud romaani “Voir du pays” otsustas ta juba koos oma õega filmiks vormida. See esilinastus kevadel Cannes’i filmifestivalil ja jõuab Prantsusmaal kinolevisse järgmisel nädalal, üht peategelastest kehastab seal tuntud laulja SoKo.

Kui pöörduda lõpuks tagasi raamatu juurde, siis mulle meenusid seda lugedes kaks varasemat romaani. Kõigepealt Lion Feuchtwangeri “Simone” (1944, e.k. 1964), mille tegevus leiab aset Teise maailmasõja alguses Prantsusmaal, kus Feuchtwanger siis ise pagulasena viibis. Hiljem aga Richard Wagneri “Das reiche Mädchen” (2007), mille kirjutamiseks andis Wagnerile tõuke Katrin Reemtsma traagilise lõpuga lugu.

“Samba Prantsusmaal” sai Prantsusmaal 2011. aastal Landerneau auhinna, millega tõstetakse suurte raamatumüüjate poolt esile neid vähetuntud prantsuskeelseid autoreid, kelle puhul nähakse potentsiaali saada üldloetavateks.

Muide, Prantsuse Instituut ootab praegu taotlusi toetuse saamiseks kirjastustelt, mis soovivad anda eesti keeles välja prantsuskeelsete autorite tõlketeoseid.

Jaga seda lugu ka teistega!