Timo Laine “Tankid ja tarakanid”

Raamatu alapealkiri “Pealtnägijana lagunevas Nõukogude impeeriumis” võib jätta mulje, et tegemist on reportaažiga Nõukogude Liidust, milles antakse läbi ühe vahetu pealtnägija silmade pilt selle hiigelriigi kokkuvarisemisest. Nii kitsalt seda siiski mõeldud ei ole.

Laine käis Nõukogude Liidus esimest korda 1977. aastal, kui ta oli üheksa-aastane, bussireisil Moskvas, kuid järgmine kord alles 1990. aastal, kui külastas esimest korda Eestit. Selleks ajaks oli meie laulev revolutsioon saanud juba sisse kõva hoo, möödas olid nii öölaulupeod kui Balti kett. NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress oli MRP salaprotokollid juba õigustühiseks kuulutanud. Lühidalt: protsess käis.

See osa, mis jääb tema Eestisse saabumise ja Nõukogude Liidu ametliku laialisaatmise vahele, moodustab kogu raamatust vaid umbes kolmandiku. Ja sellestki suure osa võtavad enda alla poliitiliste arengute ümberjutustamine ja nende üle mõtisklemine, kuigi leidub ka mõningaid huvitavaid kirjeldusi autori poolt oma silmaga nähtust ja kogetust.

Kohati paneb tekst muidugi kergelt muigama. Näiteks sai heaoluühiskonnas kasvanud soomlasele osaks tõeline kultuurišokk, kui ta külastas esmakordselt Eestis viibides Mooste sovhoosi.

“Näidissovhoosi karm tegelikkus paljastus mulle väga kiiresti,” kirjutab ta dramaatiliselt. “Juba esimesel päeval tutvusin sovhoosi laudaga, kus mind vapustas tappev hais. Minu meelest on normaalne, et laudad haisevad, aga see oli midagi tõesti jubedat.”

Täielik illusioonide purunemine leidis samal päeval aset sööklas, kulunud taburetil määrdunud ja koristamata laua ääres, mille jalad ärritavalt kõikusid. Kui selgus, et seal pakuti söögiks ainult siniseid kartuleid, varises Laine varasem ettekujutus Nõukogude Liidust täiesti kokku.

“Pärast Mooste sööklat ei mõjunud mulle enam mingi nõukogude propaganda. Olin saanud vaktsiini, mis muutis mind immuunseks. Mind oli petetud!” kuulutab autor.

Nojah. Vähemalt ei ole väidetud, nagu ühes läinud aastal eesti keelde tõlgitud populaarses teoses, et sel ajal korjasid lapsed Eestis tänavale visatud banaanikoori, et nende küljest veel viimaseid riismeid süüa.

* * *

Mõnda asja mäletan ma lihtsalt teisiti, näiteks: Laine kohaselt tekkisid 1992. aastal rahavahetuse ajal poodide juurde pikad järjekorrad, sest kardeti suurt hinnatõusu. Minu meelest osteti poed kaubast tühjaks, sest kroonide vastu sai vahetada ainult piiratud hulga rublasid. Ilmselt oli siis nii üht kui teist.

Huvitavamad tundusid tegelikult lühemad kirjeldused reisidest, mis viisid Laine 1980-ndate teisel poolel Ida-Euroopa sotsialistlikesse riikidesse (Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia jne.) ja hiljem juba endistele Nõukogude Liidu aladele ning Serbiasse ja Albaaniasse. Ta jõudis otsaga välja isegi Hiina.

Nõukogude impeeriumi all ei mõelda seega kitsalt NSV Liitu, seda on üritatud haarata mõnevõrra laiemas tähenduses. Võiks lausa öelda, et autor kujutab sotsialistliku maailmasüsteemi üldkriisi. Tema mõtisklused plaanimajanduse probleemidest ning kommunistliku ideoloogia ja tegelikkuse omavahelistest suhetest on küllaltki tabavad.

Läbi käib ka päris hämmastavaid kilde. Näiteks rääkinud venelased hiljem Lainele, et paljud temavanused vene lapsed elasid Leonid Brežnevi surma väga raskelt üle, paljud nutsid jne. Teadsin, et Stalini surma järel puhkes Venemaal massihüsteeria, mille käigus inimesi suurlinnades surnuks tallati, aga et ka Brežnevi surma peale lapsed nutma puhkesid, see oli küll uudis.

PS. Lugedes meenus mulle üks teine väga hea raamat.

“1980. aastatel usuti kõikjal Soomes, et Soome ja Nõukogude Liit olid sõlminud lepingu ebaseaduslike piiriületajate kiire tagasisaatmise kohta päritolumaale. Kuigi sellist lepingut ilmselt polnudki, nõudis Nõukogude Liit jooksikute tagasisaatmist nii intensiivselt, et tavaliselt nad saadetigi tagasi. Et varju leida, pidi põgenik mööda pääsema ka Soome piirivalvuritest ja mingil moel Rootsi jõudma,” kirjutab Laine.

Selle peale meenus Jussi Pekkarineni ja Juha Pohjoneni “Läbi Soome kadalipu. Inimeste väljaandmised Nõukogude Liidule 1944-1981”. Soovitan teemast lähemalt huvitatutel seda kindlasti lugeda.

Jaga seda lugu ka teistega!