Täna pikk poliitiline heietus

Erandkorras (ärge sellega ära harjuge!) pöördun siin täna jälle tagasi teemade juurde, millele sai pühendatud kokkuvõttes aastaid oma elust. Juttu tuleb poliitikast.

Kõigepealt küsimus: miks teie arvates lagunes Nõukogude Liit? Perestroika ja glasnost olid ju mõeldud selleks, et anda stagneeruvale kolossile uus hingamine, mitte kiirendada lõpu saabumist. Üleminek plaanimajanduselt turumajandusele algas tegelikult juba enne Eesti iseseisvuse taastamist. Gorbatšov ei soovinud ju kunagi liidu lagunemist, kuigi tema tegevus paljude arvates selleni viis.

Teadmiseks mitte üksnes noorematele, vaid ka meenutuseks minust vanematele inimestele, kes näivad olevat selle sageli unustanud: Eesti iseseisvuse taastamine toimus paljuski reaktsioonina katsetele kindlustada NSV Liidus poliitilist keskvõimu, millega kombineerusid majanduslik ummik ja rahvusküsimuse teravnemine.

Kui NSV Liidu Ülemnõukogu võttis 1991. aasta jaanuaris vastu otsuse korraldada märtsis üleliiduline rahvahääletus NSV Liidu säilitamise küsimuses, siis vastas meie Eesti kohalik Ülemnõukogu sellele otsusega korraldada paar nädalat varem rahvahääletus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses. Üleliidulist rahvahääletust otsustati Eestis boikoteeerida, kuigi siis hääletusele pandud küsimus võib näida tänapäeval küllaltki süütu.

Nimelt taheti teada, kas NSV Liidu kodanikud peavad vajalikuks nimetatud koosluse säilitamist uuendatud võrdõiguslike suveräänsete vabariikide liiduna, kus saavad olema täiel määral garanteeritud kõikidest rahvustest inimeste õigused ja vabadused. Hääletuse tulemus otsustati määrata kindlaks NSV Liidus tervikuna, arvestades hääletustulemusi igas vabariigis eraldi.

Eesti Ülemnõukogu seevastu otsustas küsida Eesti alalistelt elanikelt, jättes kõrvale siin viibinud NSV Liidu sõjaväelased, kas tahetakse Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist. Seda rahvahääletust kutsusid boikoteerima nii enamlased (Interrinne, mis loodi reaktsioonina Rahvarinde asutamisele) kui ka kelamlased. Viimastele ei meeldinud see, et osaleda said ka need, kes ei olnud sõjaeelse Eesti Vabariigi õigusjärgsed kodanikud.

Interrinne omakorda leidis, et küsimus on valesti püstitatud ja rahvahääletus ise vastuolus NSV Liidu konstitutsiooniga, aga Gorbatšov kinnitas veel samal kuul, et Eestil ja teistel liiduvabariikidel on olemas konstitutsiooniline õigus NSV Liidu koosseisust lahkuda.

1991. aasta 3. märtsil Eestis toimunud rahvahääletusest võttis osa 88.9% hääleõiguslikest elanikest, iseseisvuse taastamise poolt oli riigis tervikuna 77.8%, kuigi näiteks Narvas ainult veidi enam kui veerand hääletanutest.

Mina olin siis nö. mitteametliku valimisvaatlejana kaasas oma isal, kes valimiskastiga inimeste kodusid mööda ringi sõitis, ning ei näe põhjust nendes tulemustes kahelda, sest veendusin oma silmaga, et Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse taastamisel oli toona vähemalt Viljandi ümbruses rahva hulgas varjamatult tugev toetus.

17. märtsil, kui toimus suur üleliiduline rahvahääletus, millest võttis siiski osa ainult üheksa liiduvabariiki viieteistkümnest, üritasid interliikumise tegelased korraldada Eestis teist rahvahääletust küsimuses, kas tahetakse, et suveräänne Eesti jääks NSV Liidu koosseisu. Väidetavalt võttis sellest osa 222 tuhat inimest ja neist koguni 95% vastas jaatavalt, aga kuna vabariigi keskvõim seda hääletust ei toetanud ja see suudeti viia läbi vaid mõningates piirkondades, siis ei läinud see tulemus arvesse.

Üleliidulisel rahvahääletusel toetas NSV Liidu säilitamist uuendatud võrdõiguslike suveräänsete vabariikide liiduna, kus saavad olema täiel määral garanteeritud kõikidest rahvustest inimeste õigused ja vabadused, 76.4% hääletanutest. Tugev enamus oli selle poolt kõigis osalenud liiduvabariikides: kõige väiksem Ukrainas (70.2%) ja Venemaal (71.3%), kõige suurem Kesk-Aasia vabariikides.

Rahvahääletuste tulemustele toetudes töötati siis välja uus liiduleping, millega NSV Liit taheti kujundada ümber suveräänsete riikide liiduks, konföderatsiooniks (varem oli võetud perestroika käigus suund demokraatliku tsentralismi põhimõtte tugevdamisele, NSV Liit pidi saama näiteks otse rahva poolt valitava presidendi).

Uue liidulepingu allkirjastamine pidi toimuma 1991. aasta 20. augustil, aga jäi ära päev varem alanud riigipöördekatse tõttu, mille algatajad soovisid säilitada senist süsteemi, kuid saavutasid Nõukogude Liidu kokkuvarisemise kiirendatud korras. 20. augusti hilisõhtul võttis meie Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest ja analoogilisi samme astuti ka mitmetes teistes liiduvabariikides, mis otsustasid loobuda uue liidulepinguga ühinemisest.

Kui lähtuda nüüd sellest doktriinist, mille kohaselt poliitika on majanduse pealisehitis, siis ei saa jätta meenutamata, et Nõukogude Liit oli tohutu eksperiment mitte üksnes oma poliitilise režiimi poolest, vaid ka majanduslikult ülesehituselt. See oli üks suur nn. ülekandeliit, kus toimus plaanimajanduse käigus vahendite ulatuslik ümberjagamine liiduvabariikide vahel.

Plaanimajandus, mis pidi tegema teooria kohaselt lõpu majanduskriisidele, jäi rahvusvahelises konkurentsis alla turumajandusele ning jooksis lõpuks ummikusse, mis väljendus tavaliste inimeste jaoks defitsiidi ja tühjade poelettide näol. Liidu paremini arenenud osades kasvasid pinged põliselanike ja liidu vaesematest osadest sissetoodud tööjõu (immigrantide) vahel. Vaesemate liiduvabariikide ülevalpidamine jõukamate arvelt muutus viimastele järjest enam vastuvõetamatuks ja tsentraalne juhtimine häirivamaks. Nii tuldi 1987. aastal välja ettepanekuga Eesti NSV täielikuks üleminekuks isemajandamisele jne.

Kuna minu kodanikuteadvuse tekkimine jäi aega ja toimus keskkonnas, kus olid väga populaarsed suveränismi ideed, siis sai ka minust nende tuline pooldaja. Alguses tähendas see poolehoidu Eesti eraldumisele Nõukogude Liidust, seejärel toetust saavutatud riigiõigusliku olukorra säilitamisele.

Kuulusin varakult euroskeptikute hulka, nagu kinnitab juba 1995. aasta kevadel ajalehes Sakala ilmunud arvamuslugu pealkirjaga “Euroopa Liit – eesti rahva hukatus”, milles andsin ühest välismaiste euroskeptikutega toimunud kohtumisest ajendatuna väga karmi hinnangu Euroopa Liidu toimimisele. 2003. aastal toimunud rahvahääletusel olin loomulikult Euroopa Liiduga ühinemise vastu, nagu kolmandik hääletanutest. Eelnevalt olin ma astunud isegi euroskeptilise Vabariikliku Partei liikmeks, aga see koosnes peamiselt varasema poliitilise kogemuseta üliõpilastest ning sisuliselt toimivat erakonda sellest ei saanudki. Mina selle tegevuses aktiivselt ei osalenud ja välja astusin juba 2004. aastal.

2004 ja 2009 sai eurovalimistel minu hääle üksikkandidaat Martin Helme, kellega ma küll siis päris kõiges ei nõustunud, aga kes esindas Eestis kõige tugevamalt seda suunda, mis vastandus föderaliseerumisprotsessi toetajatele. Helme sihiks oli ja on jätkuvalt Eesti lahkumine Euroopa Liidust, aga mina leidsin, et kui rahvas juba otsustas nii ülekaalukalt sinna astuda, siis on see asi otsustatud, tagasiteed enam ei ole – mõistlikum on keskenduda föderaliseerumisprotsessi pidurdamisele ning taotleda reforme Euroopa Liidu toimimises, uuesti eraldumine oleks liiga valus.

Minu vaated antud küsimuses vastasid täielikult sellele poliitilisele platvormile, millele tuginedes loodi 2009. aastal Briti konservatiivide eestvedamisel Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioon Euroopa Parlamendis ning millest lähtudes Briti peaminister David Cameron tuli välja oma ettepanekutega Euroopa Liidu reformimiseks. Äärmiselt kahju, et teda tõsiselt ei võetud ja kõigis neis püüdlustes nähti vaid katset noppida punkte sisepoliitilises võimuvõitluses.

2014. aasta eurovalimistel andsin oma hääle Oudekki Loonele, kellest on saanud nüüd Keskerakonna peasekretär, sest tema vaated Euroopa Liidu arengut puudutavates küsimustes on mulle kõige lähemal. Ta saab aru asja tuumast, ilmnenud probleemide olemusest, aga ei soovi samas Euroopat tükkideks lammutada.

Briti konservatiivid olid minu silmis suurimad eurorealistid, vajalike reformide kõige tugevamad toetajad, aga kui 2015. aasta parlamendivalimiste eel tõusis seal võimsalt Euroopa Liidust lahkumist taotleva UK Iseseisvuspartei reiting, siis ühinesin hoopis madalseisus liberaaldemokraatide veebitiimiga. Liberaaldemokraadid on Briti kõige euroopameelsem erakond ja mulle oli selge, et kui nemad langevad ning UKIP tõuseb, siis kallutab see jõudude tasakaalu ka konservatiivide hulgas viimase poole, sest konservatism selle tõelises tähenduses on mitte mingi dogmaatiline ideoloogia, vaid ühiskonnas tasakaalupunkti otsimine.

Kõigil nendel, kes tahavad tõesti mõista Briti konservatiivide poliitikat ja selle aluseks olevat lähenemist, soovitan lugeda raamatut “Tory Modernisation 2.0: the Future of the Conservative Party”.

Konservatiivid võitsid 2015. aasta mais toimunud valimised Cameroni juhtimisel varasemast veel parema tulemusega, aga liberaaldemokraatidele sai osaks suur häving ja UKIP neljakordistas oma häältesaagi. Sel hetkel sai selgeks, et rahvahääletus Euroopa Liidu liikmelisuse küsimuses tuleb pigem varem kui hiljem ning kui Cameron ei saavuta läbirääkimistel teiste riikidega olulist läbimurret Euroopa Liidu reformimiseks, siis on tal raske saada rahvahääletusel toetust selle liikmeks jäämisele.

Suurbritannia on demokraatlik riik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas, ning Cameroni lahkumine peaministri ametikohalt on lihtsalt asjade loomulik käik. Kahju, et asjad selleni jõudsid, sest see olnuks välditav, kui teised riigid ja nende juhtivad poliitilised jõud Cameroni plaani Euroopa Liidu reformimiseks toetanud oleksid.

Lugesin eile tähelepanelikult Eesti poliitikute kommentaare. Nõustun täielikult Loone ja üldiselt Helmega (välja arvatud see, et ma ei pea Euroopa Liidust lahkumist täna heaks alternatiiviks sinna kuulumisele).

Simo Runnel nägi eile unes, et ma olen kusagil kirjutanud, et ainus hea blogi, mida ma olen näinud, on Oudekki oma. Tegelikult olen ma mõnda teist head blogi ikkagi kah näinud. Ja tema blogi asemel on nüüd Keskerakonna pressiteated. See eilne oli minu meelest tõesti päris hea.

Isamaa ja Res Publica Liidu poolt esinesid avaldustega Marko Mihkelson, Urmas Reinsalu ja Margus Tsahkna, Vabaerakonnast Andres Herkel. Nõustun nendega selles, et alanud on suur segaduste ajastu, rõõmustamiseks ei ole põhjust, Eesti eesistumisperiood nihkub ilmselt ettepoole, föderaliseerumisprotsessil tuleks hoog maha võtta ning vaja on kainet meelt. Ka sellega, et Putin joob šampust, kuigi see on sama kasutu tõdemus nagu see, et NSV Liidu kokkuvarisemine oli USA huvides – mida me selle teadmisega peale hakkame, kas kuulutame, et selle taga olidki vaid USA imperialistide sepitsused, või mis?

Mihkelson, Reinsalu, Tsahkna ja Herkel on selle rahvahääletuse tulemuse eest samas muidugi ka isiklikult vastutavad sellega, et ei toetanud Briti konservatiive EKRE fraktsiooni loomisel Euroopa Parlamendis ning Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Liidu asutamisel, vaid otsustasid jätta IRL föderaliseerumisprotsessi toetava Euroopa Rahvapartei liikmeks. Nii et neil tasuks ka peeglisse vaadata ning mõelda sügavalt järele omaenda valikute ja nende laiema mõju üle, sest nüüd juhtunu oli prognoositav juba palju varem, aga see võinuks olla välditav, kui õigel ajal leidunuks poliitilist tahet. Täna on hilja halada.

Kõige suurema pettumuse valmistas Jevgeni Ossinovski, kes peaks tundma olukorda Suurbritannias piisavalt hästi ja on kindlasti võimeline paremaks, aga esines mingi Urmas Espenbergi stiilis avaldusega, mis näib lähtuvat eeldusest, et kui lahmida sama hoogsalt nagu Uued Uudised, ainult teises suunas, siis õnnestub sotsidel võita enda taha osa EKRE toetajaskonnast.

Nähtavasti näevad Eesti sotsid Briti rahvahääletuse tulemuses nüüd järjekordset ettekäänet, et mitte nõuda omaenda valimisprogrammis antud lubaduse (just selle, mille pärast mina viimastel Riigikogu valimistel oma hääle neile andsin) töötada välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks täitmist, kuigi see sai kirja isegi koalitsioonilepingusse, mis peaks teoreetiliselt olema valitsuskoalitsiooni tegevuse aluseks.

Reformierakonna poolt tegid head rahulikud avaldused peaminister Taavi Rõivas ja välisminister Marina Kaljurand, samas kui nende presidendikandidaadiks pürgiva Siim Kallase ebaadekvaatne jutt jõujoontest Briti parlamendis tuletas mulle meelde kuidas jõudsin järeldusele, et tõsine sisuline debatt Euroopa Liidu teemadel on Eestis praktiliselt võimatu, sest neist teemadest avalikult rääkivad inimesed neid tegelikult ei valda.

Kõigepealt hakkas mind häirima see, kui mitmed Euroopa Liidu suhtes kriitilised tegelased (Ivar Raig, Andres Arrak jne.) hakkasid seletama, et Euroopa Ühendriikide idee käis välja juba V. I. Lenin – kui nad oleksid enda poolt viidatud artikleid lugenud, siis pidanuks nad teadma, et Lenin laitis selle mõtte neis hoopis maha.

Kui Euroopa Komisjoni eelmine president José Manuel Barroso soojendas üles vana rahvusriikide föderatsiooni idee (üks mudel, mida võiks minu arvates isegi kaaluda), siis kuulutas valvekommentaator Ahto Lobjakas, toona veel Eesti Välispoliitika Instituudi analüütikuna, selle lausa neologismiks, kuigi see oli üleval juba Euroopa Tulevikukonvendi ajal, selle käis välja juba Jacques Delors (kirjutas sellest ka oma mälestustes, mis on ilmunud isegi eesti keeles) ja tegelikult pärineb see idee veelgi varasemast ajast.

Probleem on selles, et Eestis kommenteerivad inimesed sageli asju, millesse nad ei ole tegelikult vaevunud süvenema, opereerivad selliste pseudoteadmistega, millega asjadega päriselt kursis olevad inimesed lihtsalt ei viitsi hakata vaidlema, sest need on nii rumalad, aga… nii jäävadki kõlama just need ja avalik poliitiline debatt toimub lõpuks suuresti mingis ajuvabas ebareaalsuses, millega normaalsed inimesed ei taha teha enam mingit tegemist.

Niisiis. Miks teie arvates lagunes Nõukogude Liit? Analoogia ei ole muidugi päris täpne ja ajalugu ei kordu tegelikult kunagi, aga Suubritannia tänast rolli võib ju võrrelda ka sellega, mida täitsid siis Balti riigid, aga meie oma sellega, mis kuulus siis Kesk-Aasia vabariikidele.

Lugesin eile ka ühe endise erakonnajuhi kommentaari ja kirjutan siin samuti veidi sellest kust nüüd Briti rahvahääletusele eelnenud kampaania ajal infot sain. Kui jätta kõrvale ajakirjandus (Briti oma, sest eestikeelsest meediast ei jälgi ma välisuudiseid enam üldse – ei tasu vaeva), siis põhiliselt meilidest, mida sealsed liberaaldemokraadid saadavad oma aktivistidele (tehniliselt olen vist isegi nende erakonna liige), aga ka paari Briti konservatiivi käest, kes toetasid Cameroni suunda.

Kuna ma ise enam poliitikaga ei tegele, siis piirdus minu panus selle alles esmaspäeval tehtud väikese postitusega, mis on osutunud muide juba käesoleva ajaveebi kõige loetumaks, aga see selleks.

Noh, mis nüüd siis Euroopa Liidust edasi saab? Ma ei tea. Prantslastelt kuulsin, et viimasel ajal räägitakse palju ideest kujundada Euroopa Liit ümber tugevamalt integreerunud väiksematest regionaalsetest blokkidest koosnevaks ühenduseks, aga… mis vahet seal on mida Grand Orient oma loožides arutab, kui lõpuks ei võeta kuulda isegi vabamüürlasi, keegi kurssi muuta ei julge, vajalikke otsuseid ei langetata ja selle tulemusena jätkub lõputu soigumine?

Eks aeg näitab, mis sellest liidust saab. Kui mõelda viimase saja aasta jooksul toimunud arengutele, kõigile selle aja jooksul Eestit tabanud režiimimuutustele, revolutsioonidele ja sõdadele, siis tasub olla valmis kõigeks ega maksa imestada mitte millegi üle.

Pakilisim küsimus on ehk hoopis see, kuidas Briti rahvahääletus mõjutab Eesti presidendivalimisi. Läinud kuul juba kirjutasin siin ühes tellimuspostituses, et välisministri vahetamine on praegu väga halb mõte.

Ma tegelikult juba andsin oma hääle Allar Jõksi toetuseks, et nad saaksid hakata saatma mulle meilile valimispropagandat. Jõksi eilne avaldus oli päris viisakas, kuigi ma ei oleks nii optimistlik selles osas, mis puudutab Eesti võimekust pakkuda välja omapoolseid lahendusi. Probleemide lahendamine eeldab kõigepealt nende mõistmist, aga ma ei ole märganud, et seda Eestis piisavalt oleks, kuigi meie enda ajalugu pidanuks andma selles osas ju hea õppetunni.