10 küsimust Madis Timpsonile

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Reformierakonnast on tulnud sel sajandil juba kolm Viljandi linnapead. Nüüd on nende kandidaadiks sellele ametikohale Madis Timpson, jurist, praegu linnavolikogu liige. Timpson on ühtlasi Reformierakonna Viljandi piirkonna juht.

LAIAPEA: EKRE kandidaat Viljandi linnapea ametikohale on sageli klikimeedias figureeriv Jaak Madison. Kas reformierakondlased ei kaalunud võimalust tuua siia oma linnapeakandidaadiks mõni sarnane terava ütlemisega värvikas kuju, näiteks Jürgen Ligi, kelle nimi valijatele tutvustamist ei vaja? Sakala juhtkirjas ju nagu leiti, et teie nimi ei ole piisavalt kõlav, kuigi Viljandi linnavolikogu liikmeks valiti teid juba 2005. aastal.

TIMPSON: Eks see ole iga erakonna siseasi, kelle nad linnapeakandidaadiks ülesse seavad. Mina EKRE asemel oleks ikka kellegi kohaliku esitanud, sest praegusel puhul jätab härra Madison veidi sellise peibutuspardi mulje. Mis puudutab Reformierakonda, siis meil ei tulnud sellist mõtet kordagi isegi lauale. Kohalikud valimised peaks olema ikka kohalike inimeste asi. Mis minu kandidatuuri puudutab, siis erakonnakaaslased arvasid, et aeg oleks keerata uus lehekülg ning mind valiti linnapeakandidaadiks konsensuslikult. Tõepoolest, ma pole ehk nii kuulus kui mõni Riigikogu liige, aga ega ma ei kavatse nüüd igal õhtul sellepärast patjasid märjaks nutta. Eks juristidel olegi veidi raskem silma paista, hüvesid me otseselt ei jaga ja meile meeldib sisuline töö. Ma olen täiesti teadlikult valinud selle tee, et parem tegeleda probleemidega sisuliselt, mitte vormiliselt. Niisama targutada targutamise pärast mulle ei meeldi, kuigi see võib tuua tähelepanu ja kuulsust.

LAIAPEA: Töötasite aastaid nõunikuna erinevates ministeeriumites Tallinnas ja viskasite 2012. aastal koguni õhku idee lasta inimestel hääletada, võib-olla isegi kandideerida kohalikel valimistel mitmes omavalitsuses korraga. Kas oletegi nüüd päriselt Viljandis tagasi või jagate oma elu jätkuvalt mitme paiga vahel? Praeguse linnapea kogemus justkui näitab, et kui elukoht on tegelikult mujal, siis võib sellise ameti pidamine muutuda keeruliseks.

TIMPSON: Kõik sai alguse sellest, et lahkusin Viljandi linnavalitsusest 2007. aasta alguses, kus töötasin linnasekretärina. Kes veel ei tea, siis see on see ametikoht, kus seaduse järgi peab olema jurist ning kes siis kirjutab alla koos linnapeaga linna õigusaktidele. Ühel päeval helistas mulle tollane justiitsminister Rein Lang ja kutsus mind omale õigusnõunikuks. Otsustasin pakkumise vastu võtta, mis tähendas siis seda, et iga esmaspäeva hommikul startisin Tallinna poole ja reedel tagasi. Elukoht jäi ikka siia ja minu maksud pole kunagi kuhugi mujale laekunud kui Viljandi linna. Ja makse olen ma päris palju maksnud. Ausalt öeldes ega ma ise ka ei uskunud, et see pidev kurseerimine trassil Viljandi-Tallinn-Viljandi nii pikaks kujuneb. Ise ma pole ennast ühelegi ministrile pakkumas käinud, tavaliselt on nemad helistanud mulle.

Momendi seisuga ma enam ennast kahe linna vahel ei jaga, elan igapäevaselt Viljandis Paalalinnas, kuhu olen sisse kirjutatud juba aastast 1975, kui isale eraldati korter. Esimese eluaasta veetsin kunagise Viljandi linnapea August Maramaa kuulsas valges majas Uueveskil. Kuhugi kolida ei ole mul plaanis.

Mis seda mitmes kohas hääletamist puudutab, siis olen jätkuvalt seda meelt, et ideel on jumet.

LAIAPEA: Väljastpoolt vaadates paistab, et kuulute Reformierakonna siseringi või omate vähemalt häid suhteid selle erakonna tuumikuga. Keskvõimu tasandil on Reformierakond kompinud viimasel ajal võimalusi moodustada parempoolne koalitsioon, kuhu kuuluks ka EKRE. Kas see mõjutab kuidagi ka kohalikul tasandil tehtavaid valikuid? Näiteks: kui sügisel peaks tekkima Viljandis olukord, kus Reformierakonnal on valida kas koalitsioon sotsidega või parempoolne koalitsioon, kuhu tuleks võtta nii IRL kui ka EKRE ja võib-olla veel lisaks vabaerakondlaste valimisliit, siis kumba eelistate?

TIMPSON: Ma ei oska öelda, misasi see Reformierakonna sisering on ja kas ma kuulun sinna. Tõsiasi on see, et mind on kutsunud omale nõunikuks ja ma olen koos töötanud nii Rein Langi, Kristen Michali, Hanno Pevkuri kui ka Arto Aasaga. Viimase kümne aasta jooksul olen osalenud iganädalaselt nii peaminister Ansipi kui ka peaminister Rõivase ametiruumides Stenbocki majas erinevatel nõupidamistel. Eks aastatega teki ikka tuttavaid või õigem oleks öelda sõpru. Mulle tundub, et see siseringi temaatika on veidi ülemütologiseeritud. Kuigi ma polnud ei minister ega Riigikogu liige, ei tundnud mina, et mind poleks kuulatud, kui mul midagi öelda oli.

Viljandi Reformierakonnale ei tule peakontorist käske, kellega peab siinset koalitsiooni tegema. Me oskame siin ise ka mõelda. Oleme otsustanud, et ei hakka enne valimistulemuste selgumist mingeid eelleppeid sõlmima ega diile tegema ning olen selle ka välja öelnud. Eelmine kord sotsid ja IRL leppisid kokku enne valimisi, et Reform tuleb opositsiooni saata ja tegidki nii. Praeguseks on olukord taas muutunud. Partnereid peaks ühendama ikka ühised sisulised eesmärgid, mitte ärategemise rõõm. Üldiselt on viha ja poliitmängurlus halvad kaaslased, mille najal pikaajaliselt ei ole võimalik edukas olla. Aga mis erinevaid koalitsioone Viljandis puudutab, siis mina ei välistaks koalitsioone mitte ühegi partneriga. Kui meie eesmärgid klapivad, siis miks mitte.

LAIAPEA: Olete muu hulgas Reformierakonnaga seotud Liberalismi Akadeemia liige. Selle mõttekoja eesmärgiks on “edendada liberaalset maailmavaadet, et seista vastu sotsialistlike meeleolude tõusule ühiskonnas.” Kas kavatsete teha seda kuidagi ka kohalikul tasandil? Kui lugeda Reformierakonna saadetud esimest valimisreklaami, siis on seal ju puha lubadused rajada, renoveerida, suurendada toetusi jne. Teisi sõnu: sisuliselt lubate omavalitsuse suuremat sekkumist, et parandada inimeste elukeskkonda. Mõned nimetavad seda sotsialismiks.

TIMPSON: Olen tõepoolest Liberalismi Akadeemia liige. Korraldame erinevaid konverentse, seminare, anname välja raamatuid jne. Viimane raamat, mille välja andsime, oli Coudenhove-Kalergi “Totaalne riik – totaalne inimene. Paneuroopast”. Ma ise sattusin seda lugema esmakordselt üle paarikümne aasta tagasi ja soovitan soojalt. Aga mis puudutab meie valimislubadusi, siis mul on tunne, et ei koolistaadione ega lasteaedasid ei renoveeri küll keegi muu kui omanik ehk kohalik omavalitsus. Kelle jaoks sotsialism, kelle jaoks omaniku hool oma vara üle.

LAIAPEA: Sotside linnapeakandidaat Helmen Kütt teatas sotsiaaldemokraatide valimisreklaamis: “Meie kõigi ühine eesmärk on luua Viljandi, kus saaks end koduselt tunda iga inimene.” Samas osaleb siin nüüd valimistel ka EKRE, mis tahab võtta kohalikel valimistel mittekodanikelt hääleõiguse ja saata koju tagasi kõik pagulased. Mõned neist ongi nüüd juba ise Viljandist lahkunud. Kuhu te sellel EKRE-SDE teljel paigutute? Kas pooldate kah muulaste vaenamist või olete nn. tolerast?

TIMPSON: Mina olen liberaal ja ausalt öeldes mind ei häiri muust rassist inimesed. Kui muust rassist inimene soovib olla meie ühiskonna osa, siis miks seda talle ette heita. Sõpradele EKRE-st ütlen, et muulaste valimisõiguse äravõtmine on õiguslikult päris problemaatiline, vähemalt senikaua kui me oleme Euroopa Liidus.

LAIAPEA: Reformierakonna suur eesmärk aastateks 2017-2021 on muuta Viljandi kasvava elanikkonnaga linnaks. Mäletan, et eelmiste kohalike valimiste eel rääkis sama juttu praegune linnapea Ando Kiviberg. Sellele vaatamata on Viljandi elanike arvu langus järjekindlalt jätkunud. Mida te nüüd siis reaalselt teha kavatsete, et seda protsessi peatada? On teil selles osas ka mingeid konkreetseid plaane?

TIMPSON: Ausalt öeldes pole see olnud ainult praeguse linnapea jutt. Ma arvan, et see ambitsioon peab olema. Pole ju mingi saladus, et Eestis on ainult kaks linna, kus elanike arv kasvab ja need on Tallinn ja Tartu, igalpool mujal väheneb. Samuti arvan, et selles pole midagi halba, kui noored inimesed lähevad Viljandist väljaspoole õppima, olgu siis kas Tartusse, Tallinnasse või hoopiski piiri taha. Aga nad võiks siia tagasi tulla, et pere luua jne. Ma ise õppisin viis aastat Tartu Ülikoolis ja tulin tagasi. Aga et inimesed siia tuleksid, on vaja häid töökohti ja mugavat elukeskkonda, üks ilma teiseta ei tööta. Üldiselt ma usun, et Viljandil potentsiaali on.

LAIAPEA: Viljandi on küll jätkuvalt suhteliselt turvaline paik, rahulik väikelinn, aga viimastel aastatel on leidnud siin aset mitmed laia tähelepanu äratanud mõrvad, mis on kahjustanud paratamatult ka linna mainet. Eesti esimene koolitulistamine, lasud trepikojas, kägistamine järve ääres. See pilt, mis avaneb krimiuudistest, ei muuda Viljandit võimalike uusasukate silmis ilmselt just kuigi ligitõmbavaks. Kas ka omavalitsus peaks midagi tegema, et see olukord kuidagi paraneks? Praegune siseminister on ju tulnud välja mõttega suurendada omavalitsuste õigusi avaliku korra tagamisel. Mida te sellest arvate?

TIMPSON: Need kolm sündmust on tõepoolest kurvad, aga kohalik omavalitsus ei lase inimesi ennetähtaegselt vanglast vabaks, ei tekita haiglasse kohti ega pane püssi lapsele kooli kaasa. Eks kogu see asi algab pihta ikka kodust, kui minu arvamust kuulda tahate.

Mõelda võiks küll aga linna kaamerasüsteemi uuendamisele. Mind ei sega kaamerad avalikus ruumis, kui need tagavad suuremat turvalisust. Terve London neid täis ja ometigi on sealkandis demokraatiaga hoopis pikaajalisemad kogemused kui meil.

Mis aga siseministri mõtet puudutab, siis mina näen siin soovi probleem “oma hoovi” pealt ära saada. Ühesõnaga, ma ei toeta seda. Pigem võiks mõelda selles suunas, et väljaõppinud politseinikud, kes on oma ala profid, ei peaks tegelema plekimõlkimiste registreerimisega ja muu taolise tühja-tähjaga.

LAIAPEA: Korjate nüüd linnakodanikelt ettepanekuid selle kohta, mida võiks Viljandis teha. Kui aktiivselt on teile vastuseid saadetud? Kas on tulnud ka selliseid uusi, säravaid ideid, millest ei ole varem avalikult juttu olnud?

TIMPSON: Otsustasime jah seekord küsida kõikide linnakodanike käest, mida nemad arvavad meie ideedest ning andsime võimaluse ka ise mõtteid välja pakkuda. Muidu kõik räägivad kaasamisest ja inimeste kuulamisest, aga tegudeni pole eriti jõutud. Tegime selle nüüd teoks ja ei kahetse. Vastuseid tuli päris suur hulk ja ma tänan neid inimesi, kes vaevaks võtsid oma aega kulutada. Mõtteid tuli seinast-seina, alates sellest, et lossimägedesse oleks vaja uus kiik teha kuni selleni, et peaksime kutsuma Edgar Savisaare Viljandi linnapeaks. Sellest viimasest pole tõepoolest ennem juttu olnud, aga kas ta nüüd särav mõte on, las see jääb igaühe otsustada.

LAIAPEA: Jaak Madisoni arvates tuleks korraldada Viljandis rahvahääletus nn. ametite maja lammutamise ja selle asemele Vabadussõja ausamba püstitamise küsimuses. Kas te pooldate sellise rahvahääletuse korraldamist või tuleks see asi lihtsalt ära teha?

TIMPSON: Minu arvates on see vana parteimaja lihtsalt kole ja pealegi amortiseerunud ning selle peaks maha võtma. See avaks lauluväljaku ja lossimäed rohkem linnale. Seda meelt olen küll, et kuidagi peaksime Vabadussõjas hukkunute panust meeles pidama ja ausamba püstitamise poolt olen ma ka. Ma ei välistaks rahvaküsitlust, aga ega ma eriti usu, et inimestel midagi ausamba vastu on.

LAIAPEA: Lõpetuseks. Viljandi linna ja valla võimalikust ühinemisest ei ole viimasel ajal küll enam eriti juttu olnud, aga kuna neli aastat on pikk aeg, siis võib see teema linnavolikogu järgmisel ametiajal taas päevakorda kerkida. Milline on teie seisukoht selles küsimuses?

TIMPSON: Ma ei tea, kas just nelja aasta pärast, aga pikas perspektiivis see ühinemise teema kindlasti lauale tõusetub. Minu arvates on see just see koht, kus peab korraldama rahvaküsitluse ja küsima inimeste käest, mida nad arvavad.

Vanad programmid uuesti välja

Artikkel ilmus 21. juunil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Kohalike valimiste lähenedes on erakonnad ja valimisliidud asunud koguma elanikelt taas ettepanekuid selle kohta, mida nad võiksid võimule saades ära teha. Kõik uus ei ole küll ammu unustatud vana, aga uute valimisprogrammide koostamist on mõistlik alustada vanadest. Samuti tasub Viljandis uurida kaasava eelarve jaoks esitatud ideid, sest nendegi hulgast leiab palju häid mõtteid, mis väärivad teostamist.

Mõned võivad muidugi ironiseerida selle üle, kui valimistel tullakse nüüd välja samade lubadustega, millega esineti eelmine kord. Näiteks veekeskuse osas on need paljusid ammu ära tüüdanud, sest lubatud on seda korduvalt, aga muna on jäänud lõpuks ikkagi munemata. Kuid see ju ei tähenda, et mõte ise on põhimõtteliselt vale. Loodkem siis, et harjutamine teeb meistriks ja viimaks veekeskus siiski kerkib.

Kohaliku omavalitsuse toimimist võib lihtsustatult võrrelda arvutimänguga, kus tuleb järgmisele tasemele jõudmiseks lahendada hulk ülesandeid. Kui üks mängija sellega piisavalt hästi hakkama ei saa, siis on mäng tema jaoks läbi. Ja valijad võivad anda kellelegi teisele võimaluse kätt proovida. Lahendamist vajavad ülesanded jäävad seejuures suuresti samaks: teede ja tänavate remont ning teised sellised igapäevased, jooksvad asjad, millega kohalik võim pidevalt tegelema peab.

Lisanduvad veel muud valimislubadused, millega erakonnad üritavad valijate tähelepanu püüda, üksteisest eristuda, kuid nendegi osas on hea hoida järjepidevust. Kui iga kord tullakse enne valimisi välja uute suurte lubadustega, siis ei pruugi lõpuks midagi tehtud saada, vaid toimub lihtsalt sihitu rapsimine erinevates suundades.

Seetõttu soovitan mina erakondadel võtta nüüd kõigepealt ette enda varasemad valimislubadused. Kriipsutada nende hulgast maha need, mis on juba täidetud või tunduvad täna ebamõistlikud, kuid tulla ülejäänutega julgelt uuesti valijate ette, et saada rahvalt taas mandaat nende täitmiseks.

Veelgi enam. Soovitan võtta häbenematult üle ka teiste erakondade varasemaid lubadusi, kui need tunduvad mõistlikud. Valijate jaoks ei ole suurt vahet, kes vajalikud asjad ära teeb. Peaasi, et need lõpuks tehtud saavad.

Näiteks osales 2009. aastal Viljandis kohalikel valimistel erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, mis lubas muuta linnavalitsuse poolt korraldatavad üritused alkoholivabaks. Seda erakonda enam ei ole, aga minu arvates on see hea mõte. Nii näitaks linnavalitsus ühest küljest positiivset eeskuju, toetaks karskusliikumist, aga teisest küljest hoiaks ka veidi raha kokku – pole ju tegelikult vaja maksumaksjate raha eest šampust ja veini juua.

Karskusteema võib muidugi tunduda valimiste kontekstis triviaalne, tähtsusetu pisiasi, kuid see ei ole alati nii olnud. Juba vahva sõdur Švejk ju ütles, et valitsus, kes tõstab õlle hinda, ei püsi kaua. Jah, see oleks ilmselt ebapopulaarne teema. 90 aastat tagasi, kui Viljandimaa maavolikogu valimisel oli Eesti Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonna töökavas sees kaks lubadust karskuse alal (“kaasaaitamine, et maal vähem joogikohti avataks ja praeguseid võimalust mööda suletaks” ning “salaalkoholi kauplemise vastu energiline võitlus”), ei saanud nende nimekiri maavolikogus ühtegi kohta. 2009. aastal ei ületanud Eesti Kristlikud Demokraadid valimiskünnist.

Sellegi poolest on huvitav vaadata, kas nüüd Viljandis kohalikel valimistel osalev Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mis üritab esitleda ennast teatavasti just kristlik-konservatiivse jõuna, mingis mõttes Jaan Tõnissoni ja Jaan Lattiku kunagiste erakondade ideoloogilise järglasena, nende valimiste eel karskusteema tõstatab või mitte. Ja kuidas reageerivad sellele siis teised erakonnad, eriti Isamaa ja Res Publica Liit.

Vanade programmide kõrval väärivad aga kindlasti tähelepanu ka need ettepanekud, mis juba esitati linnakodanike poolt kaasava eelarve jaoks. See ideekorje on toimunud Viljandis nüüd mitmeid aastaid ja nii on saadud kokku kümneid väga häid, sageli ka küllaltki praktilisi ettepanekuid, mis võiksid leida endale koha erinevate erakondade valimislubaduste hulgas. Pole tingimata vaja mõelda välja midagi täiesti uut. Võib lubada teha lihtsalt seda, mida rahvas on juba välja pakkunud.

Tartu kogemus näitab, et kaasav eelarve on omamoodi viitsütikuga pomm, mis võib tükk aega mulla all sisiseda, enne kui lõpuks plahvatab. Loodi ju seal nüüd lausa eraldi valimisliit, mis sündis seetõttu, et üks kaasava eelarve jaoks esitatud suurejooneline idee ei leidnud toetust erakondade poolt. Mina ei oska hinnata, kas Tartusse uhke linnahalli ehitamine oleks mõistlik või mitte (võib ju juhtuda, et sellest saabki hiljem sarnane koorem nagu on praegu Tallinna linnahall), aga asja eestvedajad on igatahes hakkamist täis ning nende valimisliidu pääsemine volikokku paistab üpriski tõenäoline.

Viljandis võiksid erakonnad sellest õppida ja ise linnakodanike poolt kaasava eelarve jaoks esitatud ideed omaks võtta. Seda enam, et siin ei ole pakutud välja nii kulukaid megaprojekte.

10 küsimust Juhan-Mart Salumäele

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Juhan-Mart Salumäe on sotsiaaldemokraatide Viljandi osakonna esimees. Ta juhib praegu sotside fraktsiooni linnavolikogus ja on kohalikel valimistel nende kandidaat volikogu esimehe ametikohale. Salumäe töötab ühiskonnaõpetuse õpetajana Viljandi Gümnaasiumis.

LAIAPEA: Viljandi sotsiaaldemokraatide juht olete teie, kuid linnapeakandidaadiks kinnitati hoopis Helmen Kütt. Miks nii? Kas tundus, et kogemustest jääb linna juhtimiseks veel vajaka? Näiteks EKRE linnapeakandidaat Jaak Madison on ju teie eakaaslane. Tema küll nii tagasihoidlik ei ole.

SALUMÄE: Ma ei oska öelda, kas ma olen tagasihoidlik, kuid meie nimekiri soovib pakkuda linnapea kohale enda seast parima kandidaadi. Vanus vanuseks, kokkuvõttes loevad kogemused. Meie peamiseks kriteeriumiks esikandidaadi valikul saigi see, kes meist omab linnapeaks olemiseks kõige paremat ettevalmistust. Võime vaadata seda olukorda mistahes nurga alt, aga erinevalt Helmen Kütist ei ole mul abilinnapeaks, ministriks ja Riigikogu sotsiaalkomisjoni juhiks olemise kogemust. Helmen Kütt on täna välja käidud linnapeakandidaatidest selgelt kõige parema poliitilise karastusega ning ühtlasi tõestanud ennast omas valdkonnas väga tugeva juhina. Leian, et ta on meie nimekirjast parim kandidaat ning mul on hea meel, et ta oli nõus linnapeaks kandideerima.

LAIAPEA: Mida arvate vabaerakondlaste ideest valida linnapea avaliku konkursi teel, et ta ei oleks ühegi erakonna esindaja? Nende arvates suurendaks see linnajuhtimises professionaalsust, parandaks poliitilist kultuuri ja vähendaks ebastabiilsust.

SALUMÄE: Teoorias võivad sellisel plaanil eelised olla, aga praktikas ei pruugi see kõik nõnda välja mängida. Esiteks ei garanteeri miski, et konkursiga satuks linna juhtima inimene, kes saab sellega hakkama, nagu ei tähenda poliitilisel teel linnapea valimine kindlasti väiksemat professionaalsust. Kokkuvõttes peab linnapeakandidaat mõlemal juhul välja teenima volikogu heakskiidu ja usalduse. Eksida võivad mõlemad.

Mis puudutab poliitilist kultuuri ja ebastabiilsust, siis see on suuresti kinni linnavolinikes ja erinevate fraktsioonide omavahelises suhtluses. Üks inimene seda iseenesest ei muuda. Ka konkursi teel valitud linnapea vastutusalas ei pruugi saadikurühmad olla ühel meelel. Sellistel juhtudel on poliitiliselt valitud linnapea ehk isegi parem variant, sest siis on tegu suurema tõenäosusega kohaliku inimesega, kes tunneb volinikke ja teab, millistele nuppudele vajutada, et ärevates olukordades aur välja lasta.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et nii linna juhtimise kultuur, professionaalsus kui ka stabiilsus sõltuvad suuresti linnavolinikest. Kui volikogu enamus ikkagi linnavalitsuse ideedega kaasa ei tule, ei tehta ka otsust.

LAIAPEA: Kas kõik sotside nimekirjas kandideerivad isikud, sealhulgas linnapeakandidaat Helmen Kütt, kavatsevad võtta valituks osutumise korral vastu koha linnavolikogus? Või leidub teie hulgas ka peibutusparte? Jaak Madison tuleks enese sõnul ju isegi volikogu lihtliikmeks.

SALUMÄE: Julgen kinnitada, et inimesed, kes meie nimekirjas kandideerivad, tulevad valituks osutumisel volikokku, sealhulgas Helmen Kütt.

LAIAPEA: Eelmiste kohalike valimiste järel moodustasid sotsid Isamaa ja Res Publica Liiduga koalitsiooni, mis 2015. aasta kevadel lagunes. Pärast seda olete olnud opositsioonis. See annab hea võimaluse võrrelda seda, kuidas asjad erinevatest vaatepunktidest paistavad. Mil määral arvestab praegune koalitsioon Viljandis opositsiooni arvamustega? Kui palju te seda ise koalitsioonis olles tegite?

SALUMÄE: Eks seda on raske objektiivselt hinnata ning tõenäoliselt oskavad kõrvalseisjad paremini analüüsida, kuivõrd kaasav oli üks või teine võimuliit. Kui aga omapoolne nägemus asjadest anda, siis julgeksin arvata, et püüdsime arvestada opositsiooni arvamustega nii palju kui võimalik. Ühe näitena sellest võin välja tuua seiga, kui meie osalusel tegutsenud koalitsioonil oli plaanis komisjonide moodustamise aluseid muuta. Vaatamata sellele, et koalitsioon oli jõudnud enda hinnangul juba toimiva lahenduseni, võtsime tol korral opositsiooni poolt tehtud kriitikat kuulda ning toona jäid muudatused ikkagi tegemata. Esile toodud murekohad olid asjakohased.

Püüdsime enne volikogu istungeid võimalikult paljudes teemades opositsiooniga ühistele kokkulepetele jõuda. Mõnikord see õnnestus, teinekord mitte. Aga diskussioonid opositsiooniga olid elavad ning julgeks väita, et konstruktiivsed.

Tänast koalitsiooni kommenteerides valitsevad vastakad tunded. Ühelt poolt julgen väita, et tänane volikogu esimees Tiit Jürmann on püüdnud leida saadikurühmade vahel ühist keelt, kuid linnavalitsuse otsuseid vaadates ma sama öelda ei saa. Kogu ujula saaga juures on opositsioon teinud mitmeid tähelepanekuid, millest linnavalitsus sujuvalt üle libiseb. Kogu veekeskuse rajamise protsess on samuti toimunud ilma sisulise opositsiooni kaasamiseta. Näiteks veekeskuse rajamise otsus SEB panga krundile toimus opositsiooni ja isegi linnavolikogu kaasamata. Ka piirkondliku konkurentsivõime tõstmise meetme projekti kirjutamisel on arvestatud kaunis vähe opositsiooni tähelepanekutega.

LAIAPEA: 2013. aastal Viljandis enim hääli kogunud IRL läheb nüüd valimistele vastu ülimadala reitingu ja sisemiste segaduste kütkes, aga uute tulijatena üritavad lüüa samas sektoris läbi EKRE ja vabaerakondlaste valimisliit. Hetkel tundub, et pärast valimisi ei pruugi olla head alternatiivi sotside ja Reformierakonna koalitsioonile, kuid volikogus olete olnud juba pikemat aega vastandjõud: kord üks koalitsioonis ja teine opositsioonis, siis jälle vastupidi jne. Kas peate sellise koalitsiooni sündi põhimõtteliselt võimalikuks või on sotside ja reformierakondlaste erimeelsused Viljandis nii suured, et see ei saa üldse kõne allagi tulla?

SALUMÄE: Oleme varasemaltki väljendanud, et eos ei välista me koostööd kellegagi. Kui leidub neid, kellega meie mõtted linna juhtimisest kattuvad, leiame viisi nendega koostööd teha, sealhulgas Reformierakonnaga. Kui lugesin Reformierakonna esimest valimisflaierit, siis ma ei ütleks, et seal midagi sellist oleks kirjas olnud, millele me kategooriliselt vastu oleksime. Iseasi, kuidas nad seda kõike plaanivad saavutada.

Lõpuks sõltub kõik valimistulemustest. Eks vaatame, milliseks kujunevad erinevate nimekirjade programmid ja mitu kohta keegi saab.

LAIAPEA: Reformierakonna linnapeakandidaat Madis Timpson teatas juba viljandlastele postkasti saadetud valimisreklaamis ühe esimese asjana, et reformierakondlaste arvates on vaja “teha korda linna süda, kus lammutatud parteimaja asemel on avar linnaväljak vaatega lossimägedele ja lauluväljakule”. Jaak Madisoni arvates tuleks korraldada lausa rahvahääletus küsimuses, kas viljandlased pooldavad nn. ametite maja lammutamist ja Vabadussõja ausamba taastamist. Milline on sotside seisukoht selles asjas?

SALUMÄE: Linna süda tuleb kahtlemata korda teha ning planeerida sedasi, et see vastaks linna vajadustele. Idee ametite maja lammutamisest puht selleks, et selle asemele monument panna, ei kõla kuigi terviklikult. Mis puudutab vaate avamist, siis vaade avaneks lisaks lauluväljakule ka pikalt tühjalt seisnud mõisale, mis samuti ei rikasta kesklinna.

Lühidalt võib öelda, et linna süda tuleb korda teha ning hoolega planeerida. Pelgalt samba püsitamiseks hoonet lammutada oleks lühinägelik samm. Vaja on terviklikku ja linna vajadusi arvestavat plaani, mida täna välja pakutud pole.

LAIAPEA: Keskerakonna linnapeakandidaat Helmut Hallemaa on tõstnud nende valimiste ühe olulisima teemana esile tasuta ühistranspordi, vähemalt eakate ning laste ja õpilaste jaoks tasuta bussisõidu tagamise ka Viljandi linnas. Kas sotsidel on samuti mõni selline konkreetne teema, mida te nüüd kuidagi eriti tähtsaks peate?

SALUMÄE: Ma ei ütleks, et oleks üks kindel teema, sest linna areng seisab väga paljude valdkondade samaaegse arendamise taga. Seega läheneme tervikliku plaaniga. Mis aga kõiki valdkondi korraga ja samaaegselt puudutab, on investeerimissuutlikkus.

Viljandi linn pole viimasel paaril aastal olnud projektide finantseerimisel kuigi edukas välisrahastuse taotleja. See tähendab, et suured investeeringud on jäänud kas tegemata või lahendatud odavama lahendusega enda eelarvest. Nii võib juhtuda, et tehtavad lahendused on poolikud nagu näiteks Viljandi staadion ja Sakala keskus ning jätta lahendamata tegelikud probleemid. Samuti vähendab välisrahastuse väike osakaal linna võimekust oma allasutuste töötajate palkasid tõsta.

Eelnevat arvesse võttes seame järgmise nelja aasta eesmärgiks parandada linna võimekust välisrahastuse taotlemisel. Kui suudame selle probleemi lahendada, saame tõsisemalt rääkida koolide staadionite renoveerimisest ja bussitranspordi parandamisest.

LAIAPEA: Eelmiste valimiste järel viidi Viljandis sotside algatusel sisse kaasava eelarve koostamine, mis on iseenesest väärt ettevõtmine, kuid pole kukkunud välja just kõige paremini. Kas kavatsete uuesti võimule saades kaasava eelarve menetlemise korda muuta või ei näe te vajadust seda parandada?

SALUMÄE: Väita, et kaasava eelarve protsess oleks täna veatu, oleks iseenesele näkku valetamine. Hetkel on esinenud mõningad puudujäägid nn sõelumisprotsessis, kuid samas ei saa öelda, et Viljandis oleks tehtud midagi kardinaalselt erinevalt kui näiteks Tartus. Aga eks me peame tõsisemalt analüüsima, kuidas ikkagi sõelumisprotsessi parandada ning paremini läbi mõtlema projekteerimist puudutavad punktid. Samuti leian, et kaasava eelarve maht on liiga väike, et sellel täna korralik mõju oleks.

LAIAPEA: Teine suur murelaps on olnud Viljandi noortevolikogu, mille esimehed vahetusid vahepeal sellise hooga, et keegi ei suutnud enam järge pidada. Nüüd olete saanud selle rolli enda kanda. Kas ei oleks mõistlikum reorganiseerida see linnavolikogu ajutisest komisjonist korralikuks noortevolikoguks, mille esimees valitakse selle enda liikmete poolt ega pea kuuluma linnavolinike hulka? Selline noortevolikogu toimib edukalt näiteks Tõrva linnas.

SALUMÄE: Mai lõpus korraldasime noortevolikogu noortega meeskonna arenguseminari, kus lisaks liikmetele endile osalesid ka Viljandi Hariduse Arengufondi juht Urmo Reitav, haridus- ja kultuuriameti kultuuri ja noorsootöö spetsialist Vilja Volmer ning Eesti Noorteühenduste Liidu osaluskogude koordinaator Heiki Viisimaa. Enne seda kohtusid noortevolikogu esindajad ka volikogu eestseisusega. Nende diskussioonide tulemusel jõuti järeldusele, et juhendaja küsimus tuleb lahendada. Oldi ühel meelel, et volikogu poolt määratud esimehel ei pruugi olla seda kompetentsi, mis on tarvilik osaluskogu juhendamiseks. Rõhutan, et küsimus on juhendamises, mitte juhtimises, sest juhtimise funktsioon ongi juba noorte valitud spiikril. Spiiker ja esimees moodustavad omamoodi tandemi, kus üks on juhendavas positsioonis ja teine reaalselt juhtimas. Julgen väita, et minu esimeheks oleku ajal on see ka nii toiminud.

Arenguseminaril ja eestseisuse koosolekul leiti aga sedagi, et ajutise komisjoni staatuses olemine annab unikaalsed eelised, kuna siis on antud noortele otsesem kanal volikogu eelnõude sisusse panustamiseks ning ka osaluskogu eelarvestamine on noorte jaoks lihtsam ning tegelikult ka läbipaistvam. Kõik peab toimuma sarnastel alustel kui linnavolikogu komisjonides. Seega Viljandi mudel on noorte osaluskogude kontekstis unikaalne, aga tänu sellele ka omade selgete eelistega.

Viljandi Noorte Volikogu (VNV) on noorte osaluskogu nagu iga teinegi, mis tähendab, et selle edukaks ja jätkusuutlikkuks toimimiseks on vaja oma mentorit või lausa mentoreid. Vastasel korral kipuvad sellised ühendused olema kõikuva tegevusaktiivsusega. Kuna volikogu poolt määratud esimees ei kipu olema selleks parim isik, aga ajutise komisjonina jätkamine tema olemasolu eeldab, siis pakub noortevolikogu enne selle koosseisu tegevuse lõppu välja rea VNV põhimääruse muudatusi. Üks osa muudatustest muudaksid VNV nõuandvateks liikmeteks ja abijuhendajateks Viljandi Avatud Noortetoa juhataja ning haridus- ja kultuuriameti kultuuri ja noorsootöö spetsialisti, kes oma tööülesannetest lähtuvalt puutuvadki pidevalt noortevaldkonnaga kokku. Nii oleks noortele toeks kolm inimest, kellest üks oleks otsene side volikoguga, teine linnavalitsusega ning kolmas noortetoaga ehk nende kanalitega, mis annavad neile sisulist infot kui ka pakuvad taristulist abi.

Kriitilisem isik võiks küsida, et kas sellised muudatused mitte ei too lisaks kahte kontrollijat, kes piiravad noorte tegevust, kuid vaidleksin siin vastu. Tavapärane praktika on, et ühe õppeaasta möödudes muutub VNV koosseis väga laias ulatuses, mis tähendab, et liikmeteks tulevad noored, kes pole millegi sellisega kunagi varem kokku puutunud. Siin ongi vaja mentoreid. Et aga mentorlus oleks osaluskogule kohane, ongi vaja siin inimesi, kes tunnevad noorsootöö aluseid ning kes ei oleks poliitilistest mängudest sõltuvad nagu seda võib olla volikogu liige. Nii oleks olemas ka lülid, mis aitavad hoida osaluskogu järjepidevana. Koolides toimuvad õpilasesindused sarnase loogika järgi ning julgen väita, et Viljandi Gümnaasiumis selline lähenemine töötab.

Samuti leiti, et volikogu poolt valitud inimene ei tohiks kulgeda parteilist kuuluvust arvestades.

LAIAPEA: Sotsid paistsid eelmine kord silma selle poolest, et kandidaatide nimekirjas oli suhteliselt palju noori, nende hulgas teie ise. Nüüd saavad kohalikel valimistel hääleõiguse juba 16-aastased. Uuringud näitavad, et need noored, kes ei lähe valima juba esimesel võimalusel, ei tee seda suure tõenäosusega ka edaspidi. Neist saavadki sageli mittevalijad. Kas teil on kavas seda esmavalijate gruppi Viljandis nüüd kuidagi eraldi kõnetada, et valimisaktiivsus siin tulevikus päris kängu ei jääks? Eelmine kord käisid ju Viljandis valimas napilt pooled hääleõiguslikud linnakodanikud.

SALUMÄE: Konkreetne vastus – jah! Täpsema plaani selleks jätan hetkel enda ja oma nimekirja teada.

Ühe valimisliidu sünd

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Käisin eile õhtul ühe valimisliidu asutamiskoosolekul. Viljandi lokaalis Legend kogunes käputäis vabaerakondlasi, et panna alus valimisliidule Kogukondlik Viljandi, millega oodatakse ühinema neid, kes ei taha kandideerida kohalikel valimistel ühegi erakonna nimekirjas.

Esialgu oli vabaerakondlastel kavas teha valimisliit koos Isamaa ja Res Publica Liidu kohalike tegelastega, aga kui IRL valis oma uueks juhiks Viljandist pärit Helir-Valdor Seederi, siis taganes selle erakonna kohalik osakond oma varasemast plaanist ja otsustas tulla Viljandis ikkagi välja parteinimekirjaga. Vabaerakondlased jäid truuks mõttele luua valimisliit.

Kui ma poole kuue paiku Legendi jõudsin, siis istus seal ühes nurgalauas kolm meest. Rohkem külastajaid ei olnud. Tellisin omale magustoidu nimega “Viljandi rippsild” (maitsev, kuid veidi kallis). Samal ajal jõudis kohale ka fotograaf, kelle Delfi oli saatnud pilte tegema. Rohkem ajakirjanikke ei tulnud.

Vabaerakondlased olid reserveerinud oma ürituse tarbeks eraldi laua, varunud kohvi ja kooki. Peagi ühines nende laudkonnaga üks naisterahvas, hiljem ka teine. Jäin sinna umbes pooleks tunniks. Selle aja jooksul käis Legendis veel oma kümmekond inimest. Tundus, et neist keegi selle koosoleku vastu huvi ei tundnud. Seega oli see üsna tagasihoidlik üritus.

Valimistel osaletakse kindlasti

Vabaerakonna Järva- ja Viljandimaa piirkonna juht Ain Ostra, kes kavatseb ise kandideerida tulevases Põhja-Sakala vallas, rääkis, et ajaraam jäi natukene kitsaks, sest taheti võimalikult kiiresti välja öelda, et valimistele minnakse ikkagi oma nimekirjaga, valimisliiduga. “Mitmed inimesed ei saanud täna tulla,” märkis Ostra. “See tuli nii kiiresti, et nad ei jõudnud reageerida. Ja mis seal salata, on ka paar sellist inimest, kes täna ei taha veel oma näoga siia tulla.”

Põhijõud olid aga kohal. Ettevõtja Indrek Palu, valimisliidu võimalik esinumber, ütles, et miinimumplaan on panna valimistel välja 15 inimest, 27-liikmeline nimekiri ei ole omaette eesmärk. Ta kinnitas samas veel ka hiljem üle, et plaan on oma nimekirjaga valimistele kindlasti välja minna. Nii et küllap see siis ka juhtub.

Kuna eelmistel kohalikel valimistel kandideeris Palu hoopis Karksi vallas (2013. aastal sai tema juhitud valimisliit Vaba Karksi Kodanik seal 6% häältest ja ühe koha volikogus), siis küsisin, kas ta on nüüd ise päriselt Viljandi kodanik. “Nüüd ma olen Viljandi kodanik juba,” vastas Palu. “Nüüd ma olen otsapidi siin Viljandis oma ettevõttega, äriga, tegelikult kõik harrastused, hobid ja kõik elu on siin. Karksi-Nuias on praegu ainult veel pind, kus ma elan.”

Osades viljandlastes võib tekitada ilmselt veidi segadust see, et Indrek Palu nime kandvaid isikuid on mitu ja Viljandiga on neist mõningal määral seotud ka mõni teine. Antud juhul käib jutt inimesest, keda võis näha mõne aasta eest saates “Meie inimesed” (veebis järelvaadatav).

Linnapeakandidaati ei tulegi

Eile allkirjastati valimisliidu loomiseks vajalik seltsinguleping ja asjaosalised kinnitasid, et teevad sellele nüüd Facebooki ka lehekülje, kuhu pannakse üles kõik oma teesid ja esialgsed programmilised lubadused, et neid seal arutada saaks. Mõningatest asjadest aga muidugi juba räägiti. Teistega võrreldes on üks suurimaid erinevusi ilmselt see, et kindlasti ei kuulutata välja oma linnapeakandidaati.

Ostra ja Palu rõhutasid, et linnapea tuleks valida avaliku konkursi korras. Valimistel tuleks valida nende nägemuse kohaselt üksnes volikogu, mitte linnapäid. Kui linnapea pannakse paika avaliku konkursiga, siis ei ole ta ühegi erakonna esindaja ning see suurendaks linnajuhtimises professionaalsust ja stabiilsust, vähendaks erakondade üksteisele ärapanemist. “Kohalik omavalitsus ei ole see koht, kus erakonnad peaksid omavahel sõdima,” rõhutas Ostra, “jätame selle omavahelise sõdimise riigi tasandile.”

Kui juhtisin tähelepanu sellele, et avalikud valimisdebatid on toimunud siin varasematel kordadel üldiselt linnapeakandidaatide vahel, siis ütles Palu, et sinna saadetaks ikka keegi, et ta seletaks ära, miks ei ole seda vaja teha. Suuremad otsused peaks tema sõnul käima ikka läbi komisjonide ning komisjonide töö peaks olema avalik. Kui märkisin, et varasemad katsed istungeid rohkem rahvale avada ei ole Viljandis eriti tulemusi andnud, sest huvilisi tuleb väga vähe, siis arvas ta, et liiga ruttu löödi käega ja seal on kindlasti võimalusi asju paremini teha.

Mis puudutab kaasavat eelarvet, siis sellega tuleks Palu sõnul kindlasti jätkata ning selle süsteemi tõhustamine on nende valimisprogrammis sees. Samuti tahetakse luua eraldi noortele suunatud programm. “Viljandi noorel peaks tekkima arusaamine, et linn toetab ka tema väikeseid mõtteid, mis teinekord võivad üpris suurteks osutuda,” rõhutas Palu. “See oleks nagu präänik nendele noorematele valijatele.”

Toetused väikeettevõtlusele

Eraldi tõi Palu välja ka vajaduse toetada väikeettevõtlust. “Väikeettevõtluse toetamine ei ole linnas praegu prioriteetne,” ütles ettevõtja, lisades, et näiteks Karksi vallas on selline toetus täiesti olemas. Kui märkisin, et Viljandi linnal ei ole selliste toetuste maksmiseks raha, siis leidis ta, et see ei peagi olema materiaalne.

“Mingi sorteerimise, valiku peaks ikka tegema,” tunnistas Palu, lisades samas, et “on kohti kust saab ka kokku tõmmata. Mingeid publitsistlikke rahajagamisi ma väga ei salli. Ma ei ole väga kursis ka Viljandi linna eelarvega praegu, aga kohti kust kokku tõmmata leiaks ikka.”

Tema arvates aitaks väikeettevõtluse toetamine ka noori paremini Viljandi jätta. “Me oleme kultuuripealinn siin ja see kõik peaks toetama seda, et see väike käsitööline või see väikene präänikutegija, et nad suudaksid kõik siin ära elada. Selle mudeli, ma arvan, me töötaksime välja oma meeskonnaga, see peab saama toimima, mujal maailmas see toimib taolistes kohtades. See ei ole nii võimatu,” rääkis Palu, rõhutades, et selles osas tuleb teha siin kindlasti mingeid muudatusi.

Samuti tuleks püüda leida uuesti kontakt nende inimestega, kes on Viljandist ära läinud, et neid tagasi tuua, ning tõhustada noorsootööd. “Mul endal on 15-aastane baas noorsootööst,” ütles Palu. “Ma olen kõrvalt vaadanud seda Viljandi noorsootööd ja noortega tegelemist ning siin on ka üht-teist, mis kindlasti läheb meie programmi sisse.”

Kogukonnad ja haldusreform

Mis puudutab Viljandi linna ja valla võimalikku ühinemist, siis ütles Palu: “Kindlasti esialgu koostöö, miks mitte ka ühinemine.” Kui küsisin, kas kohalik võim ei liiguks sedasi elanikest liiga kaugele, siis arvas ta, et võib-olla saavad tulla siis just esile ka väiksemad kogukonnad, külad jne. Ta tõi näiteks Taani haldusreformi, kus tehti suured omavalitsused, kuid võitnud olevat sellest väiksemad kogukonnad. “Igat asja kannatab teha. Kui õieti teha ja hästi teha, siis õnnestub,” arvas Palu.

Ostra meenutas Vabaerakonna ideed luua kahetasandilised omavalitsused, kus väikestele omavalitsustele ülejõukäivad ülesanded on delegeeritud maakonna tasandile. “Siis ei koondu võim ainult ühte kohta, ta ei kaugene, see osavald jääb ikkagi sinna alles,” rääkis ta.

Mis puudutab valimisliidu nime Kogukondlik Viljandi, siis ütles Ostra, et see otsus tehti suht kiiresti ning mõne hinnangul on see kohmakas, ebaõnnestunud, aga tema arvates väljendab see sellist kogukonnaga arvestamist, mida on palju sees ka valmivas programmis. Palu sõnul valiti Kogukondlik Viljandi nimeks selle pärast, et kogukond teebki omavalitsuse. Kui küsisin, kas neil on olnud nüüd siin kontakte ka kohalike kogukonnaaktivistidega, siis ütles Palu, et ta ise on kah väike aktivist siin, Seasaare teatri näitleja ja aktiivne seltsiliige, aga läbirääkimised selliste seltsingute moodi asjadega siin veel käivad, ei ole teada kuhu need viivad.

“Ega me täna ei tea veel ka seda, mis saab IRL-i nimekirjast,” märkis Ostra, tuues välja, et otsuse valimisliidu kasuks langetasid kohalikud irlikad esialgu siiski mingisugustele tõekspidamistele tuginedes ja nemadki ei pruugi nüüd kõik parteinimekirja minna.

10 küsimust Jaak Madisonile

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond osaleb sel aastal oma nimekirjaga kohalikel valimistel ka Viljandi linnas. Hiljuti teatati, et seda nimekirja juhib Jaak Madison, kes on praegu Riigikogu noorim liige. Madison vastas mõningatele küsimustele, mis võivad pakkuda huvi Viljandi valijatele.

LAIAPEA: Eelmine kord kandideerisite kohalikel valimistel Albu vallas. Miks teete seda nüüd Viljandis, mitte loodavas Järva vallas või hoopis Tallinnas, mis on saanud Riigikogus töötamise ajal ju ilmselt teie kodulinnaks?

MADISON: Kandideerin Viljandis, kuna see on osa Järva- ja Viljandimaa ringkonnast, kust valijad andsid mandaadi Riigikogu valimistel. Tallinnat olen välistanud, sest mu peamine side on siiski Kesk-Eestiga ja pealinn on vaid koht, kus peatud töö tõttu.

LAIAPEA: Hetkel kehtiva seaduse järgi võivad kohalikel valimistel konkreetses omavalitsuses kandideerida ainult need, kelle püsiv elukoht asub hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas. Kas kavatsete teha nüüd fiktiivse sissekirjutuse või soetate endale Viljandisse tõesti püsiva elukoha?

MADISON: Möödunud aastal jäi silm peale ühele korterile, mis asus Grand hotelli kõrval asuvas majas ning oli tükk aega mõte, et ehk võiks selle soetada. Samas on mul kodukoht Albu vallas, elan ise nädala sees Tallinnas ja seega ma pole leidnud aega, et soetada kinnisvara näiteks Viljandisse, veel. Seega sellele küsimusele ei ole mul hetkel vastust – mõlemad variandid on võimalikud.

LAIAPEA: EKRE oli kahe tooli seaduse vastu ja teie erakonna esimees Mart Helme tunnistas pärast selle vastuvõtmist, et see ehitab üles võimuvertikaali, suurendab korruptsiooniohtu, rikub tegelikult võimude lahususe printsiipi. Kas jätkate parlamendis võitlemist reeglite muutmise nimel või jäätegi nüüd nende järgi mängima?

MADISON: Konservatiivne Rahvaerakond on toetanud ja jääb toetama seisukohta, et kahe tooli seadust ei oleks tarvis. Seega kindlasti oleme poolt, et see seadus tühistada, kuid praegusel hetkel ei saa me siiski ka end karistada ja seada kordades kehvemasse positsiooni võrreldes kartellierakondadega. See, et nemad on midagi läbi surunud, ei anna neile õigust eeldada, et me nüüd jäämegi nurgas nukrutsema ja vaatama, kuidas nad seda seadust täiel määral kasutavad.

LAIAPEA: Albus kandideerisite kohalikel valimistel EKRE liikmena Isamaa ja Res Publica Liidu valimisnimekirjas. Viljandis leppis IRL vabaerakondlastega nüüd juba kokku valimisliidu loomise, selle saatus on hetkel küll veidi lahtine [vahepeal teatas IRL, et osaleb Viljandis valimistel ikkagi parteinimekirjaga, vabaerakondlased on nördinud], aga kas EKRE oleks põhimõtteliselt valmis osalema siin ka mõnes valimisliidus? Näiteks rahvaliitlased tegid omal ajal tugevat koostööd sotsidega valimisliidus Kodune Viljandi, mis oli valimistel väga edukas, omaette nimekirjaga läks neil palju halvemini.

MADISON: Tõsi on, et 2013. aastal sattusin ka IRLi valimisnimekirja. Põhjus oli selles, et lubasin olla liidus vallavanemaga, kes oli üle 20 aasta juhtinud valda valimisliiduga, olles küll ise vana isamaaliitlane. Paraku aga IRLi peakontor surus vallavanemale peale, et ta peab nüüd panema välja erakonna nimekirja ning ma ei hakanud seeõttu jalgu trampima. Selle aasta kohalikel valimistel on eesmärk see, et suudame panna välja võimalikult paljudes kohtades erakonna nimekirja, st 40-50 omavalitsuses. Koostöö on kindlasti võimalik ja seda eriti just peale valimisi, kuid praegu on otsus see, et inimestel peab olema võimalus toetada Konservatiivset Rahvaerakonda, kes on selgelt eristunud oma programmi ja ideoloogiaga.

LAIAPEA: Olete juba kinnitanud, et ei ole lihtsalt peibutuspart, vaid olete valmis tulema valituks osutumise korral isegi volikogu lihtliikmeks. See on kena plaan, aga kas olete hoidnud ennast kursis ka Viljandi linnavolikogu senise tegevusega? Jälginud ülekandeid selle istungitest? Kas te olete kindel, et leiaksite Riigikogus töötamise kõrvalt aega osalemiseks linnavolikogu istungitel ja volikogu komisjonide koosolekutel?

MADISON: Olen hoidnud end kursis läbi informatsiooni, mida annavad mulle Viljandi osakonna liikmed, Sakala ajaleht veebis ja minu enda käigud Viljandisse.

LAIAPEA: Kuidas või kust te üldse ammutate praegu infot Viljandis toimuva kohta? Sakala on ikka tellitud?

MADISON: Sakala veebis on väga hea väljaanne ja paberkujul loen Riigikogu raamatukogus, seega eraldi tellimine oleks topelttöö.

LAIAPEA: EKRE valimisprogramm on alles valmimisel, kuid lubasite viljandlastele juba rahvahääletuste kaudu otsedemokraatia suurendamist. See on küll iseenesest väga meeldiv, aga tekitas samas veidi nõutust, sest tõite konkreetse näitena välja nn. ametite maja lammutamise ning selle asemele Vabadussõja ausamba püstitamise, mis olevat vaja panna rahvahääletusele. Minu teada jäid tulisemad vaidlused selles asjas paari aasta taha, kusjuures Vabadussõja ausamba taastamise teema tõstatasid toona Riigikogu valimiste eel just EKRE enda liikmed, ja asi on juba sisuliselt otsustatud, protsess käimas. Mida te nüüd selle kohta rahvahääletusel küsida tahate?

MADISON: Vabadussõja ausamba taastamiseks on loodud MTÜ, kus on EKRE liikmeid ja kes on teinud mitmeid kohtumisi ka linnapea Ando Kivibergiga. Samas on siiani konkreetne otsus linnavalitsuses tegemata, et ametite maja läheb lammutamisele ja et finantseering ausamba taastamiseks oleks olemas. Seetõttu saab öelda, et on toimunud arenguid, kuid lõplikult paigas pole midagi. Kui mainida Konservatiivse Rahvaerakonna seotust sellega, siis jah – mina näiteks toetan ausamba taastamise ideed. Samas ma tean, et nii ei arva väga paljud ja sellest johtuvalt oleks mõistlikum saada ka linnaelanike arvamus läbi rahvaküsitluse.

LAIAPEA: Samuti olete juba rõhutanud, et “üks suur ülesanne saab olema Viljandis ka pugejatest linnavalitsuse tuulutamine”. Mida selle all täpselt silmas peate? Kas lihtsalt võimupöörde korraldamist? Või on kavas hakata tegema “puhastust” ametnike hulgas?

MADISON: Iga ametniku tööjätkamine sõltub tema kompetentsist ja võimetest. Igal juhul peab uus linnavalitsus seda üle hindama ja vajadusel korrektuure tegema. Ma võrdleks seda ministeeriumitega, kus ametnike ridade puhastamine on kriitilise tähtsusega küsimus. Pugejalikkus seisneb aga selles, et samade parteide esindajad on võimul nii Viljandis kui ka riigi tasandil (IRL), kuid puudub isegi elementaarne julgus väljendada oma seisukohta, et kohalike omvalitsuste rahastamine oleks pidanud ammu olema kriisieelsel tasemel. Põhiline probleem on selles, et enamus kardavad öelda probleeme välja, sest äkki erakonna juhatuses keegi pahandab. See ongi pugejalikkus.

LAIAPEA: Muide, keda te ise näete Viljandis enda võimalike koalitsioonipartneritena? Või eelistaksite põhimõtteliselt jääda opositsiooni?

MADISON: Selline küsimus juba, et “kas eelistate jääda põhimõtteliselt opositsiooni”, on täis eelarvamusi ja ebakorrektne. Iga erakond, kes osaleb valimistel, peab olema valmis võtma ka juhtimisvastutust ja seda teeb ka Konservatiivne Rahvaerakond. Me pole kunagi välistanud koostööd kellegagi ja eriti veel kohalikul tasandil. Õnneks on kohalikes omavalitsustes erakondlik maailmavaade või ideoloogia tagaplaanil ja küsimus on ikkagi tegevusplaanis ja nende kattuvuses. Seega koostööd on võimalik teha Viljandis kõigi volikogus esindatud jõududega, arvestades eriti veel seda, et kõik nad on saanud inimestelt toetuse.

LAIAPEA: Viimane küsimus. Rõhutate kõvasti “eestluse” tähtsust, aga eestluse aluseks on teatavasti kultuur. Milliseid kultuuriüritusi te Viljandis viimati külastasite?

MADISON: Kuna kõige vabamad hetked on üldiselt suvel, siis viimane üritus oli Viljandi folk. Õnneks olen aga Riigikogus mulgi toetusrühma liige ja sealt nad saadavad püsivalt infot Viljandimaal laiemalt toimuva kohta.

EKRE tõetund läheneb

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eelmistel kohalikel valimistel saadud viletsat tulemust, mis jäi kõvasti alla isegi Rahvaliidu neli aastat varem kogutud ülimalt tagasihoidlikule häältesaagile, põhjendasid Helme & Co. sellega, et erakond oli alles “loomisel”, kuigi tegelikult oli tegemist ju mitte päris uue erakonna, vaid lihtsalt ümberpakendatud Rahvaliiduga. Sel aastal nad enam sellist vabandust kasutada ei saa.

Kui eelmise aasta oktoobris kuulutas Mart Helme, et EKRE läheb oma nimekirjaga kohalikele valimistele seitsmekümnes omavalitsuses, siis käesoleva aasta märtsis käis jutt juba poole väiksemast arvust. 2013. aastal suutis EKRE tulla oma nimekirjaga välja ainult kolmeteistkümnes omavalitsuses. Eks paistab kui palju neid sel korral lõpuks tegelikult katta suudetakse, aga pealahing tuleb kindlasti Tallinnas.

Eelmistel kohalikel valimistel kogus EKRE Tallinnas 2.72% häältest, jäädes sellega kindlalt valimiskünnise alla, kuid 2014. aasta eurovalimistel saadi juba 3.23% ja 2015. aastal Riigikogu valimistel 5.98% häältest. Nüüd näitavad küsitlused, et seda erakonda võib toetada sügisel kohalikel valimistel pealinnas umbes seitse protsenti valijatest. See oleks juba arvestatav tulemus.

Kuid küsitlused on üks asi ja valimised teine. Kohalikel valimistel on vaja ka tugevat kandidaatide nimekirja. Eelmine kord oli EKRE kandidaat Tallinna linnapea ametikohale erakonna esimees Mart Helme, kes kandideerib nüüd hoopis Pärnu linnapeaks. Tallinna linnapeaks tahab sel korral saada tema poeg Martin Helme, kes kandideeris Pärnu linnapeaks 2009. aastal valimisliidu “Aus Pärnu” esinumbrina.

Pärnus üritas Martin saavutada edu sellega, et kuulutas senised linnajuhid korrumpeerunud lurjusteks ning lubas linnapeaks saamise korral enda palka poole võrra vähendada, aga tema häältesaak jäi tagasihoidlikuks. “Aus Pärnu” kogus 3.75% häältest. Helme ise sai seal siis vähem hääli kui neli kuud varem toimunud eurovalimistel, kuigi valimas käinute arv tuli kõvasti suurem.

On loogiline, et ta nüüd Tallinnas oma isa asemel linnapeaks kandideerib, sest tegelikult sai ta temast rohkem hääli juba 2013. aasta kohalikel valimistel, aga Mart Helme kandideerimine Pärnus nõrgestab samas paratamatult EKRE nimekirja Tallinnas. Kui ka teised tuntumad tegijad seal nüüd oma panust ei anna, siis võib valimiskünnise ületamine osutuda erakonnale ju lõpuks ikkagi ületamatult raskeks.

Nii lähevad omavahel vastuollu soov tulla enda nimekirjaga välja võimalikult paljudes omavalitsustes ja eesmärk pääseda Tallinna volikokku.

Martin Helme kuulutas erakonna kongressil, et just EKRE õlgadel lasub Keskerakonna väljavahetamine Tallinnas, sest IRL on kokku varisemas ja Reformierakond pakub lahjat programmi lahja esinumbriga. Reformierakonna linnapeakandidaat ei ole tegelikult küll veel teada (Kristen Michali asemel võib selleks saada lõpuks siiski hoopis Eerik-Niiles Kross, kellel on näidata ette tugev tulemus 2013. aastast IRL-i linnapeakandidaadina), aga kindlasti kuulub teiste paremerakondade nõrkus nende faktorite hulka, mis aitavad kaasa EKRE edule valimistel.

Põhiküsimus on seega, kas teised Tallinnas opositsiooni kuuluvad jõud on ennast valijate silmis piisavalt täis teinud selleks, et nende nõrkus kaaluks üles EKRE puudused. Vastuse saame 15. oktoobril.

PS. Fotol on eelmiste kohalike valimiste eel EKRE poolt loodud “Tallinna valitsemise varikabinet”, millest ei olnud pärast valimisi enam midagi kuulda, sest erakond linnavolikokku ei pääsenud.