Kolm küsimust Tartu valimisliitudele

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eelmine kord pääsesid Tartus volikokku mõlemad toona valimistel osalenud valimisliidud. Nüüd on konkurents minemas aga tihedamaks. Küsimustele vastas kolm valimisliitu.

2013. aastal osales Tartus kohalikel valimistel kaks valimisliitu, rahvuslik-konservatiivne Isamaaline Tartu Kodanik ning liberaalsema suunitlusega Vabakund, mis ületasid mõlemad valimiskünnise. Neist allesjäänud osad otsustasid osaleda nüüd valimistel küll ühiselt, moodustades valimisliidu Tartu Heaks, kuid samas on tänavu kavandamisel lausa kolm uut valimisliitu (Tartu Eest, Südamega Tartu ja Meie Tartu). Kas ei oleks otstarbekam teha üks suur valimisliit, mis jätab oma liikmetele lihtsalt vabamad käed programmiliste seisukohtade kujundamisel? Praegu ähvardab konkurents minna omavahel ju nii tihedaks, et pärast võivad kõik valimisliidud volikogust välja jääda.

Teele Arak (Tartu Eest): “Tartu Eest valimisliit on loodud kindla suunitlusega ja kompaktse ning arusaadava programmi peale, mis meie nägemuses on täna parim viis viia Tartu linna elu- ja arengujärk uuele tasemele. Mitme erineva valimisliidu seisukohtade kombineerimine tekitaks meie nägemuses valijas pigem segadust ja kaotaks rõhuasetused, mille eest iga valimisliit eos seisab. See aga ei tähenda, et me ei oleks valmis läbirääkimisteks. Ühiste tugevate joonte leidmine on kindlasti oluline ja tuleb kasuks hilisemates koalitsiooni läbirääkimistes. Küll aga ei soovi me oma platvormi ajada nii laiaks, et me ei suuda seda hilisemas etapis enam hoomata. Ka ei näe me vajadust kaasamaks oma valimislubadustesse punkte, mis on linna arengukavasse juba sisse kirjutatud ja saavad tehtud olenemata poliitilisest võimust, kes valitseb.”

Jüri-Ott Salm (Tartu Heaks): “Oleme oma võimete piires üritanud leida uusi liikmeid ja koostööd erinevate inimeste ning organisatsioonidega ning me ei ole jäänud suletuks. Tartu Heaks liikmed on erinevatest valimisliitudest ja erakondadest kui ka inimesed ilma sellise taustata. Nimetatud kolmest valimisliidust oleme teadlikud vaid Tartu Eest tegemistest, kellega oleme ka kontaktis olnud, kuid nende poolt seniavaldatud materjalide põhjal näeme, et ideestik Areena arendamisel (täiesti uue keskuse rajamine, mille ehitus olulisel määral sõltuks linna rahastamisest) ei haaku Tartu Heaks eesmärkidega.”

Südamega Tartu: “Põhimõtteliselt ei ole me koostöö vastu. Samas päris nii poliittehnoloogiliselt ei saa ka asjale läheneda, et volikokku saamise nimel tuleks ükskõik kellega ühte heita ja vaated kõrvale jätta. Vastasel korral võiksime ju kõik kohe Reformierakonna nimekirja hea ninaesise järgi minna. Vabakund ja VIK olid eelmisel korral tõesti tublid, kuid praeguseks on nende juhtfiguurid taandunud mugavuspoliitikuteks, kes volikogus mingi erilise mässumeelsusega silma pole paistnud. Eks siit tule ka põhjus, miks nad praegu positsiooni säilitamiseks sellise ebaloomuliku liidu teed on läinud. Reformierakondliku taustaga Tartu Eest tegeleb valimisliitude idee pilastamisega – kandideerida mingi plekkmonstrumi rajamise toetuseks? Ajal, mil suurem osa tartlasi igapäevase äraelamise nimel võitleb, on tuhandeid kordi olulisemaid probleeme. Meie Tartu idee on hetkel liiga hägune, et seda kommenteerida.”

Miks peaksid valijad eelistama teie nimekirja erakondadele ja teistele valimisliitudele? Mis on teie jaoks nende valimiste peateemad? Millele tahate volikogus erilist tähelepanu pöörata?

Teele Arak (Tartu Eest): “Tartu Eest valimisliitu kuuluvad inimesed, kes on täna Tartu linna erinevates valdkondades aktiivsed ja tegusad kodanikud – olgu see haridus, ettevõtlus, IT, sport või perede heaolu. Meid ühendab tugev veendumus, et Tartu linna potentsiaal on kordades suurem kui seda täna on suudetud realiseerida. Tartu on teadus-, IT-, meditsiini- ja kultuurilinn ja ometi ei suuda me korraldada suuri rahvusvahelisi konverentse või kontserte. Tartu peredel ei ole ühiseks ajaveetmiseks piisavalt palju võimalusi samal ajal kui teised Eesti väiksemad linnad ehitavad perekeskusi ja -atraktsioone. Meie jaoks on tänavuste valimiste peateema saada inimestelt mandaat Arena Tartu ja perekeskuse ehitamiseks. Meie kogemus näitab, et selline linnakeskus arendab mitte ainult linna transpordiühendusi, turismi ja tuntust, vaid annab ka tugeva tõuke linna majandusele ja seeläbi inimeste heaolule ja toimetulekule. Kui linnarahvas otsustab selle idee poolt mitte hääletada, siis me aktsepteerime seda otsust ja liigume edasi. Aga me soovime, et linnahalli ja perekeskuse idee oleks vähemalt üks valik linnarahva jaoks tänavustel valimistel. Volikogus on meie põhifookuses kindlustada Raadil oleva linnamaa müük ja sellest saadava finantsi kasutamine sihtotstarbeliselt linnahalli ehituseks. Täna on seal meie hinnagul u 20 miljoni euro väärtuses maad, mida saaks rakendada linnahalli ehituseks. Ühtlasi on vaja kindlustada kokkulepped erinevate osapooltega, mis lubavad järgmised sammud halli ja perekeskuse ehituseks ning majandamiseks ette võtta.”

Jüri-Ott Salm (Tartu Heaks): “Tartu Heaks peamised teemad on järgnevad: investeeringud haridusse ja hariduse korraldus; asjatundlikum ja kaasavam linnajuhtimine, koostöö naabervaldadega, Tartu sisese transpordikorralduse kvaliteedi ja väljapoole ühenduste parandamine, parem linnakeskkond, pered ja toimetulek, kultuuri ja spordivaldkonna toimimine. Kuna teiste valimistel osalevate organisatsioonide programmid pole avalikustatud, on raske hinnata konkreetselt eristumist, kuid senise töö ja kogemuse põhjal volikogus eristume kindlasti selle poolest, et järgnevatel aastatel ei näe me ette tegevusi ega anna lubadusi objektide rajamiseks, mille arvelt väheneksid invetseerimisvõimalused ja toetus haridussektorile ning sotsiaalvaldkonnale. Samuti näeme, et linnavalitsus peab koosnema asjatundjatest, poliitikute roll olgu volikogu töö senisest sisukam läbiviimine.”

Südamega Tartu: “Meie ridades kandideerivad ainult lihast ja luust tartlased, mitte arusaamatu genoomiga poliittrollid. Oma lihtsates ametites on nad end tartlaste südamesse raiunud ja ei vaja tutvustamiseks kalleid reklaamikampaaniaid. Võitleme Tartus laiutava ökorüüste vastu, mille ilmekaimaks näiteks on pargivaenulik üldplaneering, mida tänane linnavalitsus jõuga läbi surub. Samuti ei saa me sallida rahva tahtest üle sõitvat haldusreformi, mis tuleb jõuga seisma panna! Aga ennekõike toome linnajuhtimise juurde inimesed, keda liiga kaua on neoaadel alla surunud.”

Kas saate ühemõtteliselt kinnitada, et kõik teie nimekirjas kandideerivad isikud valituks osutumise korral tõesti volikogu liikmeks asuvad (see tähendab, et nimekirjas ei ole nn. peibutusparte)?

Teele Arak (Tartu Eest): “Meie valimisliidus ei ole peibutusparte. Tartu Eest valimisliit ei saanud alguse poliitilisest ambitsioonist iga hinnaga volikokku saada, vaid väga heast ideest, millesse meie liikmed usuvad ja milles näevad tohutut kasu Tartu linnale. Kuna muud võimalust täna selle idee realiseerimiseks ei ole, siis tuleb minna kohalikele valimistele.”

Jüri-Ott Salm (Tartu Heaks): “Nimekirjas ei ole peibutusparte ja kõik kandidaadid on avaldanud valmisolekut ka volikogu töös osalemiseks.”

Südamega Tartu: “Seda saame kindlasti sajaprotsendiliselt kinnitada. Mis erilisi parte meie ridades ikka on: lihtsad inimesed, kes sündisid, elavad ja surevad Tartus. Erinevalt suurparteide esinumbritest on linnavolikogu liikmetele makstav 62-eurone hüvitis istungil osalemise eest meie kandidaatidele piisavaks motivaatoriks – on ju paljud neist praegu suisa töötud.”

10 küsimust valimisliidule Tegus Tallinn

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Päev pärast selle intervjuu andmist pani Mart Luik ameti maha, sest valimisliidu juhid Jüri Mõis ja Urmas Sõõrumaa otsustasid sõlmida kohalikeks valimisteks liidu Edgar Savisaare valimisliiduga. Luik ühines IRL-i nimekirjaga.

Tallinnas osaleb tänavu kohalikel valimistel päris mitmeid valimisliite, neist üks on Tegus Tallinn, mille põhimõtteid ja tegevusplaani puudutavatele küsimustele vastas valimisliidu kampaaniajuht Mart Luik.

LAIAPEA: Te leiate, et linnajuhtimine peab toimuma konkursi korras valitud spetsialistide abiga. Samas näeb teie tegevusplaan ette kaasata linnavalitsuse töösse proportsionaalselt kõik volikogus esindatud erakonnad ja valimisliidud. Kuidas te seda endale ette kujutate? Kas see tähendab, et näiteks linnaosavanemad oleksid endiselt poliitilised funktsionäärid, aga need ametikohad lihtsalt jagatakse laiali kõigi erakondade vahel (a la EKRE saab Mustamäe, Keskerakond Lasnamäe jne.) ja opositsiooni enam ei olegi?

TEGUS TALLINN: Eeskujuks oleme võtnud nii Helsingis, Stockholmis aga ka mujal kasutatava mudeli ja kõige suurem erinevus meie süsteemist, milleni soovime jõuda, on kõigi volikokku valitud poliitiliste jõudude esindatus linnavalitsuses. Sellises linnavalitsuses oleksid linnapea, neli abilinnapead ja linnavalitsuse lihtliikmed. Meie arvestuse järgi oleks kuue volikogu liikme kohta üks linnavalitsuse liikme koht ehk siis 13 linnavalitsuse liiget pluss linnapea. Abilinnapead ja linnaosavanemad valitaks linnavalitsuse liikmete hulgast vastavalt seal väljakujunenud jõudude vahekorrale.

LAIAPEA: Lubate lõpetada ametnike sundparteistamise. Teatavasti on sundparteistamine praegu paljuski tingitud hetkel kehtivast valimisseadusest, mille tõttu üritavad erakonnad tulla välja võimalikult pikkade valimisnimekirjadega, sest sedasi on neile lihtsalt kasulikum. Kas toetate kohalikel valimistel üleminekut täielikele isikuvalimistele, et inimeste sundparteistamine kaotaks erakondade jaoks mõtte?

TEGUS TALLINN: Sundparteistamisele saab vastu astuda, kui selleks on poliitiline tahe. Meie tahame näha sellist linnajuhtimist, kus võim on spetsialistide käes. Isikuvalimised tunduvad hea mõte ja seda varianti tasuks tõesti kaaluda. Kuid sellele ideele tuleb leida toetus Riigikogus.

LAIAPEA: Rõhutate avaliku ja erasektori koostöö tähtsust ning seda, et linn ei eelistaks üht omandivormi teistele. Kas peate siis õigeks ka seda, et avalikest vahenditest makstaks kinni eraettevõtete kasumeid?

TEGUS TALLINN: Heaoluriikide kogemus näitab pigem seda, et avaliku ja erasektori koostöös sündinud ettevõtmised on kvaliteetsemad ja efektiivsemad tehtavate kulude mõttes. Eraettevõtte huvi on saada oma teenus sedavõrd optimaalseks, et ta suudab konkureerida teistega, maksta palgad ja muud kulud ning heal juhul jääb ka veel midagi investeerimiseks. Kui eraettevõte ei suuda pakkuda odavamalt kui linn ise korraldaks, ei ole teenuse ostmisel mõtet.

LAIAPEA: Leiate, et linn ei tohi dubleerida riigi funktsioone. Mida te nende riigi funktsioonide all, mida linn dubleerib, täpsemalt silmas peate? Kas nende alla kuuluvad näiteks Tallinna TV ja munitsipaalpolitsei? Veel midagi?

TEGUS TALLINN: Omavalitsuse ülesannete hulka kuulub küll elanike informeerimine, kuid informeerimise sildi all üleriigilise propagandakanali ülevalpidamine on linnakodanike eksitamine. Munitsipaalpolitsei roll on samuti arusaamatu ja seega on inimeste pahameel õigustatud. Meil on konkreetne idee, et näiteks riigi asi peaks olema finantseerida põhja-lõuna ja ida-lääne suunalised maanteed, mis läbiks Tallinnat. Üks suurim kokkupuutevaldkond on Tallinnas haridus ja siin peaksid koostööd tegema kõik kolm osapoolt: riik, omavalitsus ja erasektor.

LAIAPEA: Lubate teha korda kõik amortiseerunud lasteaiad ja koolimajad. Kui palju see teie hinnangul maksma läheks? Kust tuleb raha?

TEGUS TALLINN: Praegu peab linn üleval päris suurt ja kulukat koolivõrku ja selle jaoks justkui on raha. On pilgeni täis koolimaju ja pooltühje koole. See koolide ja lasteaedade võrk pole paindlik ja ei arvesta arengutega linnaosades. Meie hinnangul saab seda kindlasti kujundada palju efektiivsemaks. Linna eelarvet üldiselt hinnates on seal mitukümmend miljonit eurot kulutatud ebamõistlikult ja selle saab ümber suunata.

LAIAPEA: Tahate kehtestada korra, mille kohaselt kogu munitsipaalelupind ja vähemalt 50% Tallinna kõikidest uutest ehitatavatest eluasemetest (see tähendab ka suur osa valmivatest eramajadest) peavad olema projekteeritud ja ehitatud erivajadustega inimestele või lihtsalt invasõbralikuks kohandatavad. Mille alusel te siin eramajade puhul vahet tahate teha? Kas need nõuded kehtiksid siis kõigi kortermajade suhtes ja vabastatud oleks ainult individuaalelamud? Kumma kategooria alla läheks ridaelamud?

TEGUS TALLINN: Jah, see nõue kehtiks kortermajade osas. Rida- ja individuaalelamute ehitajatelt seda otseselt nõuda ei saa. Samas me leiame, et eramu väärtust kindlasti ei kahanda projekt, mis võimaldab majas liikuda ka näiteks ratatstooliga. Pigem tõstab see järelturul nende ruumide väärtust.

LAIAPEA: Lubate muuta linna jalakäija- ja jalgratturisõbralikuks, vähendada parkimiskoormust ja kaitsta Tallinna rohelust. Milliseid meetmeid kavatsete selleks kasutada? Kas pooldate näiteks automaksu kehtestamist ja kütuseaktsiisi tõstmist, et linn saaks riigilt rohkem raha jalgrattateede rajamiseks ja ühistranspordi arendamiseks?

TEGUS TALLINN: Meie nägemuses tuleb ehitada katkematu jalgrattatee kesklinnast kõikidesse suurtesse linnaosadesse. Kortermajade ehitamisel tuleb planeerida jalgrattahoidlad. Hinnanguliselt aastal 2030 saab linn loobuda sisepõlemismootoriga ühistranspordist. Kütuseaktsiis ja automaks on riigi tasandi otsused. Reformierakonna ettepaneku parkimisaja pikendamiseks 30 minuti peale peaks aga kindlasti tagasi lükkama, sest see ainult halvendab parkimiskorraldust Tallinnas.

LAIAPEA: Liikluskoormuse vähendamiseks tahate valmistada ette Tallinna ka riigimaantee rajamise. Kuidas suhtute aga mõtesse viia Eestis sisse maanteemaksud?

TEGUS TALLINN: See on taas riigi tasandi otsustamise koht.

LAIAPEA: Kas pooldate Tallinnas kaasava eelarvemenetluse kasutuselevõttu? Seda on rakendatud juba mitmetes teistes Eesti linnades (Tartus, Pärnus, Viljandis jne.).

TEGUS TALLINN: Kui seda teha väga väikeses mahus üldeelarvest, on tegu pigem populistliku sammuga. Lubada linlastel otsustada ühe, viie või kümne protsendi üle hääletada, aga 90 protsendi üle mitte? Meie läheneme kaasavale linnajuhtimisele palju laiemalt, näiteks eespool kirjeldatud linnavalitsuse mudeli abiga. Peame ka oluliseks, et linnavalitsusel oleks kohustus oluliste otsuste ja suurte investeeringute eel need linnakodanikega läbi rääkida.

LAIAPEA: Kas teie valimisliidu tegevus jätkub ka juhul, kui see ei peaks nüüd valimiskünnist ületama?

TEGUS TALLINN: Eks siis näis, praegu panustame küll sellele, et valmisliit võiks saada päris hea tulemuse ja moodustame volikogus ka fraktsiooni. Tõsi, kõik selle liikmed oleksid oma hääletuses vabad. Aktiivsed linnakodanikud, isegi kui nad ei osutu valituks, vaevalt üleöö passiivseks muutuvad.

Kolm küsimust erakondade noortekogudele

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Seoses lähenevate valimistega sai esitatud mõned küsimused ka erakondade noortekogudele. Vastasid nelja noortekogu esindajad.

Sel korral on kohalikel valimistel hääleõigus ka 16- ja 17-aastastel. Kas teil on kavas selliseid noori esmavalijaid nüüd kuidagi eraldi kõnetada, et neist võimalikult paljud just teie erakonda toetaksid?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Plaanime pöörata tähelepanu kõigile noortele, kes on valimisealised. Siiski tasub meeles pidada, et noored pole monoliitne grupp ning nende huvid ja soovid on väga erinevad.

Aktuaalne Kaamera tegi loo Noortest valimisvalvuritest ja ühes lühikeses intervjuus ütles noor naisterahvas: “Oluline on tõsta noorte teadlikkust, et ei tehtaks valesid valikuid.” Meie ülesanne ei ole öelda noortele kas nende valik on õige või mitte. Parim mida me teha saame, on noorte kaasamine ja teavitamine. See on tore, kui noored leiavad, et just meie programm neid kõnetab, kuid peamine eesmärk on äratada noorte huvi poliitika vastu. Seetõttu püüame rohkem tähelepanu pöörata sellele, et noored üldse valima läheksid ning selles osas võtame omalt poolt ülesandeks info jagamise ja tuletame noortele meelde olulisi valimistega seotud kuupäevi.

On oluline, et noored oleksid rohkem kaasatud oma kodukoha tegemistesse ning seda on võimalik teha vaid siis, kui kaasame noori senisest rohkem otsustusprotsessidesse ning anname neile võimaluse oma sõna sekka öelda. IRL Noorte programmis on mitmeid ideid, kuidas noorte hääli nende kodukohas võimendada ning sellest tulenevalt on valimiste üheks eesmärgiks meie ideedele toetuse leidmine.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Kas just eraldi kõnetada. Muidugi me ootame noori sotsiaaldemokraate toetama, aga siinjuures ei ole vanus oluline. Me näeme täna endal ja tegelikult ka teistel poliitilistel noorteorganisatsioonidel olulist rolli hääletamisõigusest teavitamisel, seega muidugi tahame me, et esmavalijad toetaksid meid, kuid seal kõrval ootame, et nad oleksid oma õigusest kohalikel valimistel hääletada teadlikud ja täidaksid kodanikukohustust.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “16.-17.-aastaste seas meil erinevuste tekitamist ei ole. Kohtleme kõiki oma valijaid võrdselt, kuid siiski paneme noortele südamele mitte lasta ennast mõjutada kallutatud seisukohtadest, mis võivad nendeni jõuda nii kodu- kui kooliseinte vahel. Tasub mõelda kriitiliselt, võrrelda erinevaid seisukohti ja maailmavaateid ning teha otsus täiesti ise.”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Loomulikult on noortele oluline tähelepanu pöörata. Samuti tuleb meeles pidada, et esmavalijaid on rohkem kui ainult 16-17 aastased. Eelkõige on meie jaoks oluline, et noored huvituksid poliitikast ja läheksid valima. Selles osas pöörame noortele rohkem tähelepanu, et neid teavitada valimisea langetamisest, suunata noori esmavalijaid valima minema ning kaasa mõtlema oma kodukoha probleemide lahendamisel. Noortel peab olema võimalus kaasa rääkida ning nende arvamusega tuleb arvestada, seeläbi muutes noored aktiivseks ja tegusateks.”

Laiatarbemeedia on võtnud üldiselt negatiivse hoiaku koolides valimiskampaania tegemise suhtes. Postimees ja Eesti Päevaleht on oma juhtkirjades koguni leidnud, et valimistel kandideerivad poliitikud ei tohiks üldse koolides esinemas käia. Mida teie sellest arvate? Kas poliitikud tuleks enne valimisi koolidest eemal hoida? Või oleks just parem, kui nad seal nüüd oma vaateid tutvustamas käiksid?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Haridus- ja Teadusministeerium, Õiguskantsler ning Eesti Noorteühenduste Liit on koostöös välja töötanud dokumendi “Valimised ja kool: põhimõtted, kuidas tagada haridusasutuse neutraalsus KOV valimiste ajal”, mis on justkui hea tava lepe, millest plaanime koos teiste erakondade ja noortekogudega ka lähtuda valimiste perioodi ajal. ENL on ka omalt poolt ulatanud abikäe ning korraldavad koolides debatid, kuhu on kutsutud kindlasti kõigi nimekirjade esindajad. Seega, me arvame, et tasakaalustatud info levitamine koolides on kindlasti oluline. Poliitikud pole kollid, keda kartma peaks. Ükski valija ei peaks langetama oma valikuid meediakajastuse põhjal. Kindlasti avaneb debattide käigus võimalus kandidaatidelt küsimusi küsida ning see on iseenesest positiivne.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Koostöös noorteühenduste liiduga välja töötatud valimiste hea tava, mis puudutab väga suurel määral just koolis toimuvat, on meelespea kõigile poliitikutele ja kandidaatidele. Koolil endal on päris suur otsustusõigus selles osas, kuidas ja kas erakondade või valimisliitude esindajad aktiivsel valimisperioodil kooliga suhestuda saavad. Isiklikult leian, et isiklik lauspropaganda ei peaks olema koolis lubatud, kuna mitmetel koolijuhtidel ja õpetajatel on võimupositsioon, mida võidakse kurjasti ära kasutada. Küll aga on mõistlik võrdsetel alustel korraldada debatte ja arutelusid, kuhu on kaasatud erinevad osapooled. See aitab kindlasti noortel ka oma valikuid teha ja aru saada, mida kohalikud kandidaadid kodukohas ära teha tahavad. Usun, et koolijuhid on mõistlikud ja lähtuvad võrdsuse printsiibist ega eelista üht konkreetset poliitilist liikumist või kandidaati.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “Leiame, et poliitikuid sajaprotsendiliselt koolist eemal hoidma ei peaks, kuid lisaks nendele peaksid koolide programmidesse olema kaasatud ka külalisesinejad Vabariigi Valimiskomisjonist, Riigikogu kantseleist jne. Samuti võiks olla noortele valijatele kättesaadavad ka erinevaid debatid, kus on esindatud suurimad kandideerijad erakondadest ning valimisliitudest. See oleks hea viis koolides poliitikat noortele lähemale tuua.”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Poliitikal ja poliitikutel on kindlasti oma koht koolikeskkonnas. Poliitika ongi suuresti ideed ja nendele toetuse leidmine. Nüüd, kus valimisõigus on antud 16-17 aastatele on neil ka sama suur õigus saada ja tarbida poliitilist informatsiooni ning kes parem mõnda erakonda või maailmavaadet tutvustama kui poliitikud või koolis korraldatud nendevaheline debatt. Seeläbi on õpilastel võimalik kohalikelt poliitikutelt küsimusi küsida ning nende mõtetega lähemalt tutvuda.

Otse loomulikult peab seejuures säilima koolikeskkonna neutraalsus ning sellele aitab kindlasti kaasa koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi, Õiguskantsleri ning Eesti Noorteühenduste Liidu poolt välja töötatud hea tava lepe. Kuid kindlasti on oluline, et tasakaalustatud info nii erakondadest kui valimistest jõuks ka kooli – eesmärk on ju ikkagi, et noor oleks teadlik valija, kes on valmis minema hääletama ja oma kodukoha muredes kaasa rääkima. Mõistliku suhtumisega on poliitilist informatsiooni ja kooli võimalik ühildada. Lõpliku valiku, keda valida, teeb ikkagi igaüks ise oma südametunnistuse järgi.”

Mis on teie arvates noorte jaoks nendel valimistel kõige olulisemad teemad? Mida te ise nüüd oma kampaanias rõhutada kavatsete?

Sirle Rosenfeldt (IRL Noored): “Poliitikud peavad arvestama, et ühiskond on pidevas muutumises. Üks olulisemaid asju, mis on viimaste kümnendite jooksul muutunud on see, kuidas noored oma vaba aega veedavad. Vanem põlvkond ei mõista tänavaspordi ega e-spordi võlusid, kuid tegemist on harrastusaladega, mis koguvad üha enam populaarsust. Kas teadsite, et augusti alguses lõppes üks maailma tuntumaid e-spordi turniire “Dota2 – The International”? Turniiri auhinnafond oli 24 miljonit dollarit ning finaali vaatas rohkem kui 400 000 inimest.

Eestis toimub üksikuid e-spordi üritusi nagu näiteks “MängudeÖÖ”, mille vastu tunnevad huvi tuhanded noored. Kohalikud omavalitsused peaksid selliseid üritusi toetama ning nende läbi noortega kontakti otsima. MängudeÖÖl tutvustatakse mängutööstuse tagamaid. Kohalik omavalitsus saaks selliste ürituste raames noori oma tegevustesse kaasata. Selleks võiks kasutada gamification meetodit. USAs on rakendatud programme, kus mentorlust, töö- või praktikavõimalusi pakutakse mängude vahendusel. Mäng ei pea olema keeruline, kuid selle tuum peaks olema seotud kohaliku elu edendamisega.

Noored saavad ja tarbivad infot teisiti. See ei tohiks tähendada, et ebamugava infosüsteemi tõttu jäävad nad kohaliku elu korraldamisest kõrvale. Võtame näiteks Tallinna Linnavalitsuse Infosüsteemi AKTAL. Selle abil on nii noortel kui täiskasvanutel keeruline end linnas toimuvaga kursis hoida. Tuleks töötada välja tehniline lahendus, mis oleks kasutajasõbralik ja teeks linna õigusaktide jälgmise lihtsamaks.

Selleks, et toetada noorte algatusi toetame ka kaasava eelarve kasutuselevõttu kõigis omavalitsustes. See on üks kõige otsesemaid viise, kuidas kohalikud elanikud s.h noored saavad oma kodukoha juhtimises kaasa rääkida. See omakorda suurendab huvi linnajuhtimise vastu üldiselt.”

Monika Maljukov (Noored Sotsiaaldemokraadid): “Ei ole olemas ainult noorte teemasid, on mured ja ideed, mis kõnetavad kohalikul tasandil erinevas vanuses inimesi. Kohalikud valimised on kogukonda ja kohalikku elu puudutavad, seega keskselt ühte suurt ideed ei ole võimalik kõikjal rakendada. Lähtuda tuleb kohalikest oludest, kohalike elanike vajadustest ja selle põhjal luua programm, mida valimisvõidu korral omavalitsuse ellu viia. Universaalsematest ideedest oleme noortega oluliste teemadena kirja pannud nii kaasava eelarve põhimõtte rakendamise kõikides omavalitsustes kui ka linna/valla keskkonda – heakorda, haljastust, valgustust, sportimisvõimalusi jmt puudutavad küsimused.”

Kristiina Kull (Vabad Noored): “Noorte jaoks kõige olulisem oleks kindlasti kvaliteetse hariduse omandamine, koolielu mitmekülgsus, kaugemates piirkondades elavatele noortele on kindlasti valuküsimuseks ka kooli- ja kodu vaheline sujuv transport ning sisukad vaba aja veetmise võimalused.

Kuna üha rohkem noori hakkab töökoha leidmisele mõtlema suhteliselt varakult, siis kindlasti peaks tõstatama ka töö leidmise küsimuse oma kodulinnas või lähemas ringkonnas. Kas ja millisel määral oleks töö leidmine oma kodu ümbruses üldse võimalik või tuleb sealt lahkuda? Millised need võimalused on ja kas need oleksid üldse pädevad?”

Sten Laansoo (Reforminoored): “Ühtset suurt teemat, mis kõnetaks kõiki noori ilmselt olemas ei ole. Noored ei ole ka ühtne valijagrupp, vaid neil on palju erinevaid vajadusi ja huvisid. Küll aga peame oluliseks noorte kaasamist ning nende arvamuse kuulda võtmist sh läbi kaasava eelarve rakendamise kohalikes omavalitsustes ning noorte projektide ja sündmuste toetamist omavalitsuste poolt. Kindlasti on noortele olulised vabaaja- ja sportimisvõimalused. Igal noorel peab olema võimalus tegelda enda poolt valitud huvialaga vastavas huvikoolis.”

10 küsimust Harri Juhani Aaltonenile

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaadiks Viljandi linnapea ametikohale on nüüd praegune linnavolikogu aseesimees, erakonna eestseisuse ja volikogu liige Harri Juhani Aaltonen, Soome kodanik, kes on olnud Viljandiga seotud juba veerand sajandit.

LAIAPEA: Eelmiste kohalike valimiste eel valis IRL Viljandis oma linnapeakandidaadiks esialgu Tarmo Looduse, kes aga taandas enda kandidatuuri veel samal nädalal, sest oli sattunud nn. hansaskandaali (tuli välja, et ta oli Herfordi hansapäevadel Viljandit esindades ebakaines olekus lavale taidlema läinud). Teie ümber puhkes veidi sarnane skandaal aasta tagasi, kui teil tekkis ühest pubist teise liikudes mingi möödarääkimine või arusaamatus kohalike araablastega. Seetõttu sooviks teada, millised on teie suhted alkoholiga. Ja kas te toetate mõtet muuta volikogu ja linnavalitsuse vastuvõtud alkoholivabaks (kunagi propageeris seda Viljandis erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, mille juhtkond ühines hiljem Isamaa ja Res Publica Liiduga)?

AALTONEN: Küsimusele eelnenud selgitus on küll natukene ebatäpne ja nende kahe “skandaali” ühine tegur on poliitvastase tahe toimunut üles puhuda. Minul on hea suhe alkoholiga. Toetan ka seda, et kõik linna korraldatud üritused oleksid alkoholivabad. NO PROBLEMS!

LAIAPEA: Te olete juba öelnud, et teie enda jaoks oli linnapeakandidaadiks hakkamise puhul kõige keerulisem see, et pidite jõudma iseendaga kokkuleppele küsimuses, kas olete nõus loobuma Soome kodakondsusest. Linnapeaks saamine seda eeldab. Samas jäi nüüd Sakala juhtkirjast mulje, et kui IRL neid valimisi ei võida, siis te Eesti kodakondsust ei võta. Kas see ongi nii või tõlgendas ajaleht teie plaane valesti? Teisi sõnu: kas te olete otsustanud nüüd kindlasti kodakondsuseksami ära teha või sõltub see veel ikkagi valijate tahtest?

AALTONEN: Minu tulevane saatus on linnakodanike otsustada.

LAIAPEA: Sel korral osaleb Viljandis valimistel oma nimekirjaga ka EKRE, mille programmis on kirjas, et kohalikel valimistel peaks olema hääleõigus ainult Eesti kodanikel. Samas on nende endi linnapeakandidaadiks siin inimene, kes ei ole mitte kunagi Viljandis elanud. Mis te arvate, kas kohalikel valimistel tuleks lasta kandideerida ainult neil, kelle püsiv elukoht on ka päriselt selles omavalitsuses, kus nad kandideerida tahavad?

AALTONEN: Minu teada juba kehtib seadus, mis lubab kandideerida inimesel vaid omavalitsuses kus tema elab. Jäägu see valija otsustada kes päriselt elab Viljandis ja tahab ka päriselt olla pikaajaline linnapea.

LAIAPEA: Praegune linnapea Ando Kiviberg otsustas nüüd IRL-i nimekirjas mitte kandideerida, sest erakond ei olnud valmis rahuldama tema nõudmisi mehe edasise poliitilise karjääri kindlustamiseks. Kas teie ambitsioonid piirduvad Viljandi linnapea ametikohaga või tahate samuti saada edaspidi Riigikogu liikmeks? Kui võtate nüüd Eesti kodakondsuse, kas kandideerite siis ka järgmistel Riigikogu valimistel? Varem on ju Viljandi linnapead korduvalt poole ametiaja pealt ära Riigikokku läinud.

AALTONEN: Mina tegutsen selle nimel, et Viljandi oleks ka edaspidi Eesti ilusaim ja parim paik elamiseks. Kindlasti ei kandideeri 2019 Riigikogu valimistel ja tahaksin teada ka teiste linnapeakandidaatide olukorda, ehk mis nemad teevad 2019?

LAIAPEA: 2013. aastal saatis IRL viljandlastele postkasti valimisreklaami, mille peal oli pilt teist koos Kivibergiga ja lubadus Viljandi ühiselt paremaks teha. Praegu pole veel teada, kas Kiviberg neil valimistel Viljandis kandideerib, aga IRL-i nimekirjas ta seda igatahes ei tee. Mida te arvate sellest vabaerakondlaste eestvedamisel loodavast valimisliidust, millega ta nüüd läbirääkimisi on pidanud? Pooldasite te ju isegi esialgu ühise valimisliidu loomist. Kas usute, et sellest võiks kujuneda IRL-ile tugev koostööpartner?

AALTONEN: Meie nimekiri on avatud kõikidele inimestele kes jagavad meie väärtusi ja tahavad linnarahva heaks töötada, ka Andole. Meie pole kunagi sulgenud koostöö tegemist Andoga, vaid oleme teda pikalt ja lojaalselt toetanud. Kui millegipärast valimisliitu ei sünni, kutsun seda plaaninud inimesi liituma meiega, sest Viljandi vajab aktiivseid ja mõtlevaid kodanikke.

LAIAPEA: Lõpuks langetatud otsus osaleda Viljandis valimistel ikkagi parteinimekirjaga on küll mõistetav, sest IRL sai siit pärit esimehe, kuid erakonna reiting on jätkuvalt suhteliselt madal, väljavaated valimistel edu saavutada seetõttu üsna kesised. Milline on valimistulemus, millega te ise Viljandis rahule jääksite?

AALTONEN: IRL-i edu on alati olnud suurem kui bränd, sest meil on õiged väärtused ja head inimesed. Mina olen rahul tulemusega, mis on sündinud vabas riigis elavate inimeste vabast tahtest.

LAIAPEA: Tallinnas ja üleriigiliselt on IRL vastandunud varem kõvasti Keskerakonnale, kuid Riigikogus kuulutakse nüüd koos koalitsiooni. Viljandis ei ole IRL ja Keskerakond seni koos võimul olnud, kuigi valimislubadused on olnud küll kohati hämmastvalt sarnased (näiteks 2013. aastal andsite lubaduse teha koos naabervallaga Viljandis tasuta bussisõidu ja “tasuta ühistransport” on jätkuvalt ka Keskerakonna loosungiks). Kas peate koalitsiooni Keskerakonnaga nüüd, kui see on sündinud keskvõimu tasandil, Viljandis põhimõtteliselt mõeldavaks? Või on see IRL-i jaoks siin välistatud?

AALTONEN: Jälle küsimuse seletav osa pole tõsi. IRL ja Keskerakond on varem kuulunud samasse koalitsiooni mitu, mitu aastat. IRL hakkab koalisiooni moodustama alles peale valimisi ja kindlasti meie ei välista ennetavalt ühtegi volikogusse saavat rühmitust.

[Täpsustus: IRL ja Keskerakond kuulusid Viljandis aastaid koos koalitsiooni, mida juhtis Reformierakond. Millegipärast oli küsitlejal tekkinud selle koha peale mäluauk. – Laiapea]

LAIAPEA: IRL-i ja sotside koalitsioon lagunes 2015. aastal Viljandis terava sõnasõja saatel. Kas tänaseks on läbisaamine paranenud?

AALTONEN: Jah, tervitame teineteist.

LAIAPEA: Reformierakond on kuulutanud nüüd oma suureks eesmärgiks muuta Viljandi kasvava elanikkonnaga linnaks. Sama rääkisid eelmiste valimiste eel ka Ando Kiviberg ja teised irlikad, kuid sellele vaatamata on jätkunud Viljandi elanike arvu langemine (kui 2013. aastaks langes see alla 19 tuhande, siis nüüd on see juba alla 18 tuhande). Mida teha, et see protsess peatada?

AALTONEN: Mingeid imenippe pole olemas, kui me just ei taha tuua Viljandi linna hulgaliselt inimesi välismaalt. Ise ei poolda sellist käitumist. Võiks ka arutada, et kas ainult kasv saab olla ainukene eesmärk. Võiksime olla rahul ja õnnelikud ka tänase rahvaarvuga. Üldiselt on mul hea meel, et väga mitu IRL-i aasta 2013 lubadustest on nüüd ka konkurentide programmis.

LAIAPEA: Ja viimaks. Veekeskus. Kas pooldate selle rajamist varasema plaani järgi (Kaalu tänava äärde, nagu näeb ette viimase arhitektuurivõistluse võidutöö) või peate mingil põhjusel (kui jah, siis võiksite seda lähemalt selgitada) vajalikuks lõhkuda maha hoone, kus asub praegu SEB Panga kontor, ja korraldada uus arhitektuurivõistlus?

AALTONEN: Mina arvan, et kõige realistlikum ja kindla ajakava järgi teostatav võimalus on Kaalu tänava versioon. Selleks et seda teha saaks peame leidma kompromissi VTÜ-ga ja loodan et ka nemad tunnistavad endale, kui suur vastutus nendel on nii enda liikmete (kes suurelt osalt on ka linna/valla elanikud) kui ka teiste linna/valla kodanike ees. Veekeskus on ÜHINE projekt.

10 küsimust Martin Helmele

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond annab tänavu kohalikel valimistel Tallinnas tuld Martin Helme juhtimisel. Praegu juhib Helme EKRE fraktsiooni Riigikogus. Linnapeakandidaat vastas mõningatele küsimustele.

LAIAPEA: Eelmine kord oli EKRE kandidaat Tallinna linnapea ametikohale erakonna esimees Mart Helme. Miks te nüüd sellise vahetuse tegite? Kas isa kavatseb pensionile jääda ja järgmistele Riigikogu valimistele läheb juba kogu erakond vastu uue esinumbriga?

HELME: Olen väga seda meelt, et poliitik peaks reeglina kandideerima ühes ja samas kohas. Siis on valijal võimalus oma valikule ka järgmine kord hinnang anda ja poliitiku seisukohalt on tal teadmine, et see ongi tema ringkond, kus ei saa pada ja udu ajada – tuleb siin ka tulevikus valijale silma vaadata. Poliitiku jaoks on pluss muidugi see, et ta on selles kohas end juba üles töötanud ja tuttav nägu, see annab konkurentsieelise. Mart kandideeris 2015 Pärnus – väga edukalt! – ja mina Tallinnas. Oluline on ka see, et Mart on pärnakas ja niipalju kui mina mäletan alati heietanud Pärnusse tagasi kolimise teemal. Pensionile ta kindlasti jääda ei plaani ja erakonna juhi ametit maha panna ka ei plaani. Miks ta peaks? Tema esimeheks oleku ajal on partei viidud parlamenti, tõusnud vaikselt aga kindlalt kõige väiksemast parlamendierakonnast populaarsuselt kolmandaks ja kui luure vastab tõele, siis paneme kohalikel valimistel nimekirjasid rohkem välja kui kaks valitsusparteid. Oleks jabur selline esimees välja vahetada. Ja me alles kogume hoogu!

LAIAPEA: EKRE on tulnud välja algatusega jätta mittekodanikud kohalikel valimistel hääleõiguseta, kuid praegu on see neil olemas ja umbes viiendik Tallinna elanikkonnast ei oma Eesti kodakondsust. Kas üritate püüda siiski kuidagi ka selliste valijate hääli, kellel ei peakski teie arvates üldse hääleõigust olema?

HELME: Ei, me ei ürita vene hääli püüda. Meie suhtumine on, et Eesti on eestlaste poolt eestlaste jaoks loodud riik, kus kõigil teistel võib hea olla, eestlastel peab hea olema. See tähendab, et siinsed mitte-eestlased on selle sõna sisulises tähenduses integreerunud, austavad siinset maad ja rahvast, on tänulikud, et saavad siin oma elu ehitada ja ei esita pretensioone või nõudmisi, vaid näitavad head tahet. Selliseid venelasi on Eestis küll. Need on need, kes valisid 90-ndate alguses nö meie poole ja kipuvad oma kibestumiseks avastama, et meie poliitiline eliit on järgmised 25 aastat lipitsenud ja kapituleerunud revanšistlike šovinistide, putinistide ees, kiitnud neid “omadeks” ja “lojaalseteks” – mida nad ei ole – kuid jätnud tegelikult lojaalsed mitte-eestlased täiesti tähelepanuta. Kuid nende hulgas on nii konservatiive kui Eesti patrioote ja mõned neist hääletavad ka meie poolt. Ilma, et me peaks neile vene keeles lubama venekeelseid lasteaedu või vägisi pähe määritud kodakondsust.

LAIAPEA: Tänavu omavad kohalikel valimistel hääleõigust juba 16-aastased. EKRE oli valimisea langetamise vastu, aga kas teil on nüüd siiski kavas pöörduda kuidagi eraldi ka selliste noorte valijate poole? Mujal Euroopas on mõned sarnased erakonnad, näiteks Austria Vabaduspartei, noorte hulgas ju küllaltki populaarsed.

HELME: Meil on oma kampaaniaplaan olemas ja selles on tähelepanu pööratud ka küsimusele, kuidas jõuda noorteni. Nii sõnumi kui meediumi mõttes. Me olemegi noorte hulgas popid. Me kõnetame neid nii oma rahvusliku sõnumi kui oma poliitilise stiiliga, mis kasvab välja meie siirast ja kirglikust lähenemisest poliitikale. Ma ei usu siiski, et noorte hääl seekord valimistulemusi kuigivõrd mõjutab. Neid on liiga vähe ja nende valimisaktiivsus on väga väike. Küsimus on ikka pika perspektiivi realiseerimises.

LAIAPEA: Kandideerite ise Mustamäe valimisringkonnas, kus küsitlused ennustavad kõige madalamat valimisaktiivsust. Kas teil on endal mingi teooria või arvamus selle kohta, millest see võib olla tingitud?

HELME: Minu teooria on see, et küsitlustel on valim nii väike, et taolisi linnaosa põhiseid asju ei saa väga tõsiselt võtta. Üldine reegel on see: kui valijad tunnevad, et neist midagi sõltub, siis nad on aktiivsed, kui nad ei usu, et midagi muutub, siis nad ei tule välja.

LAIAPEA: Ütlete oma valimisplatvormis, et Tallinnas tuleb lõpetada “Keskerakonna ainuvõim”. Kas seda tuleb mõista nii, et olete valmis minema koalitsiooni Keskerakonnaga? Selles mõttes, et ainsaks realistlikuks alternatiiviks näib ju olevat koalitsioon Kristen Michali ja sotsidega.

HELME: Olen üpris kindel, et mitte keegi – kahjuks ka meie mitte – ei võta seekord Tallinnas ainuvõimu. See tähendab, et tuleb koalitsioon. Millised kombinatsioonid üldse võimalikuks osutuvad ja kellel on milline kauplemispositsioon, seda otsustab valija. Mulle ei meeldi välistamisloosungid. Esiteks, teades poliitikuid väga lähedalt, ei usu ma suuremat osa neist. Teiseks on see väga rumal viis enda nurka mängimiseks. Kõige olulisem on ikkagi see, et sa saaks ellu viia oma programmi ja valimislubadusi, tegemata järeleandmisi oma põhimõtetes. Ma ei näe kuidagi võimalust, et me saaks oma peamisi valimislubadusi eestluse kaitsest, korruptsiooni välja juurimisest, bürokraatia vähendamisest jne jne ellu viia Keskerakonnaga. Aga mis puutub sotse, siis nemad muudkui välistavad järjest kõiki, mis tähendab, et nad sisuliselt kas valetavad valijatele poliitilisi poose võttes või kavatsevad olla need, kes blokeerivad ühisrinde tegemise Keskerakonna vastu ja sellega aitavad Keskil Tallinna valitsemist jätkata. Mage.

LAIAPEA: Tallinnas osaleb sel korral valimistel ka palju valimisliite. Teiste hulgas Kristiina Ojulandi partei eestvedamisel loodud Meie Tallinn, mille linnapeakandidaat on EKRE-st välja visatud Maria Kaljuste. Ojulandi jutust jääb mulje, et nende nimekirjas kandideerib ka EKRE praeguseid liikmeid. Kui tõsiseks te seda konkurenti peate? Ja kas need EKRE liikmed, kes kandideerivad konkureeriva valimisliidu nimekirjas, peaksid erakonnast lahkuma?

HELME: Meie erakonna põhikiri ütleb, et liikmed, kes tegutsevad erakonna konkurentide heaks visatakse välja. Juhatus otsustas eelmisel koosolekul, et kõik liikmed, kes kandideerivad kohtades, kus on meie enda nimekiri kas mõnes teises nimekirjas või ka üksikkandidaadina visatakse selle puntki alusel erandeid tegemata välja. Kui kellelgi on soovi minna mõne teise jõuga peaks tal olema korrektsust ja viisakust enne ise välja astuda. Ja asi ei puuduta üldse ainult Tallinnat, vaid kõiki omavalitsusi. Ojulandi valimisliitu me konkurendiks ei pea.

LAIAPEA: Küsitlused näitavad küll, et EKRE on tõusnud Eestis populaarseimaks konservatiivseks jõuks, kuid samas sektoris püüavad siiski hääli ka Isamaa ja Res Publica Liit, vabaerakondlik Vaba Tallinna Kodanik ja osaliselt isegi Reformierakond. Kas ei oleks mõistlikum, kui EKRE, IRL ja Vabaerakond osaleksid Tallinnas kohalikel valimistel ühiselt, moodustaksid konservatiivide valimisliidu? Praegu võib ju juhtuda, et kõik need nimekirjad jäävad napilt künnise alla ja volikogus esindamata.

HELME: Esiteks, kõik nimetatud seltskonnad võivad küll flirtida konservatiivsete ja ka rahvuslike teemadega, aga päriselt nad seda maailmavaadet ei kanna. Just sellepärast olemegi me kõigist teistest selgelt ees. Teiseks, valimiskünnis võib hirmutada mõnda teist erakonda või ka valimisliitu, meid mitte. Kolmandaks, valimisliidud ei huvita meid, me ehitame üles üleriigilist tugevat erakonda ja see tähendab, et meil peab organisatsiooni kohalik tasand olema kõikjal nii tugev, et suudab end kehtestada. See tulebki raskelt. Valimisliitu minek on kergema vastupanu teed minemine ja väga lühikese perspektiiviga poliitika tegemine. Ja lõpetuseks, meid ei häiri, kui mõni pärapartei lõplikult kustub. Pakun, et valijaid ka mitte. Konkurents on ka poliitikas edasiviiv jõud.

LAIAPEA: IRL-i linnapeakandidaat Raivo Aeg on soojendanud üles vana idee, millega tulid kunagi välja USA saatkonna sagedased külalised Jüri Luik ja Marko Mihkelson, nimetada Lembitu park ümber Reagani pargiks. Nähtavasti soovivad nad tähistada nii seda, et tänavu möödub 800 aastat Madisepäeva lahingust, kus meie legendaarne väepealik oma rahva vabadust ja iseseisvust kaitstes langes. Kas toetate seda eestlaste rahvusliku ajaloomälu vastu suunatud psühholoogilise sõja operatsiooni? Kas Tallinna lennujaam peaks kandma Lennart Meri asemel Donald Trumpi nime?

HELME: Inimesena, kelle jaoks Reagan oli juba nõukogude ajal iidol ja keda ma pean ka tänasel päeval 20. sajandi üheks suurimaks riigimeheks, ei toeta ma seda plaani üldse kohe. Esiteks ei meeldi mulle kohanimede ümber tegemine, eriti nõme on, kui seda tehakse mingi lööktöö korras. Arusaadavalt on tegemist piinliku katsega tähelepanu saada ja teisalt tähelepanu kõrvale juhtida sellelt, et IRL-il pole Tallinnas mingit sõnumit. Riigis ka tegelikult mitte.

LAIAPEA: Vabaerakondlased ja nendega seotud valimisliidud propageerivad ideed nö. “depolitiseerida” omavalitsuste juhtimine. See tähendab panna linnavalitsus paika avaliku konkursi teel. Mida te sellest arvate?

HELME: Piinlik populism. Milleks siis üldse valimised, palkame parima personalifirma ja see paneb linnavalitsuse paika! Kuidas küll keegi varem pole millegi nii geniaalse peale tulnud, eks? Avalik võim saab legitiimsuse valimistel. Kampaania käigus on läbi nämmutatud eri parteide peamised plaanid, mida on kas toetatud või mitte. Valimiste järel võimule tulevatele inimestele on antud mandaat. Kust tuleb depolitiseeritud (linna)valitsuse mandaat? Tema legitiimsus? Ei ole vaja depolitiseeritud linnapead. Valimised ongi see konkurss, mis tehakse. On vaja maha hääletada võim, mis ei teeni (linna)rahvast. Konkurss ametnikele ja võimalikult hea tasemega spetsialistide palkamine peaks olema iga poliitilise juhi loogiline käitumine, sest ametnike poolt tehtud hea töö eest nopib ju loorberid poliitik. Et selle asemel on meil ebakompetentsed parteibroilerid näitab, et juhtimistasandil ei saada aru, kuidas tulemust saavutada, vaid käsitletakse avalikku võimu isikliku hüvena. Sellist mõtteviisi ei muuda, see tuleb võimult maha hääletada ja loota, et uued inimesed teenivad isikliku hüve asemel ühishüve.

LAIAPEA: Viljandi linnapeaks kandideeriv Jaak Madison, teie erakonnakaaslane, on lubanud, et tuleb valituks osutumise korral isegi linnavolikogu lihtliikmeks. Olete ilmselt samuti nõus, et kahe tooli seadus on põhimõtteliselt väär, aga kui sellised mängureeglid kehtestati, siis tuleb nende järgi mängida. Kas olete valmis andma valijatele kindlas kõneviisis lubaduse asuda Tallinna volikogu liikmeks isegi juhul, kui EKRE peaks jääma seal opositsiooni?

HELME: Jah, olime kahe tooli seaduse vastu. Isegi kui ta kuulutati olevat kooskõlas põhiseadusega ei muuda see fakti, et tegu on väga halva seadusega. Kahe tooli seadus pärsib kohalikul tasandil värske vere esiletõusmist, uute nägude tulemist poliitikasse. Ta loob eelise vanadele olijatele ja Toompeal olevatele jõududele. See kõik ahendab poliitilist vereringlust. Aga seadus pandi kehtima ja me peame siis vastavalt sellele oma valijate huve kaitsma. See tähendab, et kõik meie Riigikogu saadikud kandideerivad. Ja loomulikult hakkavad nad tööle kohalikus volikogus. Selle lisatööga peab hakkama saama. Võin anda kindla lubaduse, et hakkan tööle Tallinna volikogus. Juhin tähelepanu, et kahe tooli seadus mõte selles oligi, et Riigikogu kohast ei pea selleks loobuma, lihtsalt tööd tuleb juurde. Palju parem küsimus on, et kui tekiks võimalus asuda Tallinna linnapea kohale – mis ei ole ühitatav Riigikogu mandaadiga – kumma siis valiks. Olen seda meelt, et kui tekib võimalust Riigikogust pealinna meeriks minna, siis tuleb see võimalus realiseerida.

Jaak Madisoni tõetund

Artikkel ilmus 24. augustil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

See inimene, kes ahvatles Jaak Madisoni nüüd Viljandi linnapeaks kandideerima, oli tõeliselt salakaval, sest need valimised võivad lüüa jalad alt ambitsioonika noorpoliitiku edasiselt karjäärilt.

Madison pääses 2015. aastal Riigikokku mitte tänu enda tuntusele, vaid üksnes põhjusel, et oli kõrgel kohal EKRE üleriigilises nimekirjas ning esinumber Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas. Üheksa kuud varem kogus innukas parteiaktivist eurovalimistel kogu riigist kokku kõigest 89 häält, jäädes EKRE nimekirjas selgelt tuntumate tegelaste varju. Riigikokku kandideerides toimis ta erakonna kohapealse lipukandjana, keda valisid ka Mart ja Martin Helme toetajad, kes usaldasid oma iidolite valikut. See tagas talle näiliselt tugeva mandaadi.

Tegelikult jäi EKRE saak meie valimisringkonnas alla riigi keskmisele. Veel madalam oli see ainult Tallinnas, Tartus ja Ida-Virumaal, kus muukeelsete valijate osakaal on tunduvalt suurem. Järva- ja Viljandimaa pidanuks olema osa EKRE tuumikalast, kuid jäi teistest selgelt eesti valijaskonnaga piirkondadest maha. See näitab, et Madison oli toona tegelikult suhteliselt nõrk esinumber, kes ei suutnud erakonna potentsiaali siin täielikult realiseerida.

Järgnenud aastatel on ta tõestanud ennast hea müügimehe, osava eneseturundajana, kellel jutt jookseb ludinal ega takerdu kunagi, kuigi ei pruugi olla alati väga sisukas. Meedia armastab teda, sest tema bravuurikad ja kohati vastuolulised avaldused toovad kergesti klikke, see tähendab raha reklaamiandjatelt. Facebook ja veebiväljaannete kommentaariumid on samas täis EKRE trolle, kelle arvates selle partei liikmed peaksid asuma väljaspool igasugust kriitikat. Nii võib jääda kergesti mulje, et Madison ongi juba tõsiseltvõetav poliitik, kellel on oma suur toetajaskond.

Selliste järeldustega tasuks olla siiski ettevaatlik, sest meediareaalsus on üks asi, tegelikkus teine. Ja tõde selgub alles valimispäeval.

Ei ole raske mõista, millised kalkulatsioonid ajendasid Jaak Madisoni kandideerima nüüd kohalikel valimistel Viljandi linnas. Ta on seda juba ise avalikult tunnistanud. Tegemist on Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna elanike arvult suurima omavalitsusega. See ongi kõik.

Paraku on jäänud Madisoni kalkulatsioonidest välja tõsiasi, et nüüd tulevadki kohalikud, mitte Riigikogu valimised. Kohalikud volikogud on mõeldud kohalike elanike jaoks. Hetkel kehtiv valimisseadus ütleb selgelt, et kandideerida võivad need, kelle püsiv elukoht asub vastavas vallas või linnas. Seejuures arvestatakse rahvastikuregistri andmeid. Rahvastikuregistri seadus omakorda ütleb, et elukohateates ei tohi esitada valeandmeid.

Eelmine õiguskantsler Indrek Teder märkis just seoses kohalike valimistega, et “rahvastikuregistri seaduse kohaselt ei saa suvalise aadressi andmist elukoha aadressina pidada juriidiliselt korrektseks.” Võib ju olla, et meie praegune õiguskantsler (kes sai ametisse, sest lubas riigikogulastele, et ei ole kahe tooli seaduse vastu) asuks selles asjas liberaalsemale seisukohale, kuid see ei muudaks kuidagi fakti, et Madisoni püsiv elukoht ei asu Viljandis. Fiktiivne sissekirjutus muudab ta üksnes valetajaks, mitte viljandlaseks.

Täpselt sama reha otsa astus juba 2009. aastal Martin Helme. Tema otsustas kandideerida siis kohalikel valimistel Pärnus, juhtides valimisliitu “Aus Pärnu”, sest oli saanud sealt mõned kuud varem eurovalimistel suhteliselt palju hääli. Valimisaktiivsus tuli kohalikel valimistel tunduvalt suurem, aga Helme poolt kogutud häälte arv langes ning tema valimisliidul ei õnnestunud seal volikokku pääseda. Pärnakad ju teadsid, et tegemist ei ole pärnakaga. Miks pidanuks nad ta siis kohalikku volikokku valima?!

Kui Madisoni avantüür osutub Viljandis edukamaks, siis räägib see nii mõndagi ka Viljandi valijate kohta. Eelkõige näitaks see muidugi viljandlaste suurt avatust poliitilistele immigrantidele, sisserändajatest õnneotsijatele. Teisalt kõneleks see aga ka sallivusest, valmisolekust vaadata patustajate tegudele läbi sõrmede.

Portaal Objektiiv, mida peab SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, märkis hiljuti oma juhtkirjas, et konservatiivse elukäsituse aluseks olevate ideaalide kaitsmine ei alga suurtest sõnadest ja kõlavatest loosungitest, vaid isiklikest valikutest ning personaalsest eeskujust. Hoolega uudisvoogu jälginutel ei ole ilmselt raske aimata, keda Objektiivi toimetajad seda kirjutades silmas pidasid.

Seega võib lõpetuseks öelda, et Madisoni tõetund saab olema ühtlasi konservatiivsuse test Viljandi valijate jaoks. Tema häältesaak näitab, kui palju on siin tõeliselt avatud ja sallivaid valijaid.

Käes on aeg täielikeks isikuvalimisteks

Artikkel ilmus 27. juulil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Keskerakonna suured siseheitlused valimisnimekirjade koostamisel Tallinnas ja Ando Kivibergi võimaliku kandideerimise või mittekandideerimise saaga Viljandis on järjekordseks kinnituseks, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.

2013. aastal osalesin Viljandi linnas valimistel protestikandidaadina just selleks, et propageerida ideed võtta volikogude valimisel kasutusele kord, mille kohaselt osutuvad valituks valijatelt enim hääli saanud kandidaadid. See tähendab, et erakondade valimisnimekirjad kaotavad mõtte.

Kui võtta kohalikel valimistel kasutusele üksiku ülekantava hääle meetod, mis on ennast praktikas hästi tõestanud sellistes Eestiga võrreldavates väikeriikides nagu Iirimaa ja Malta, siis kanduvad hääled kandidaatide vahel edasi vastavalt valijate endi poolt märgitud eelistustele.

Kutsusin 2013. aastal üles valima mitte ennast kui inimest, vaid andma häält selle idee poolt, mida ma valimistel esindasin – selle rõhutamiseks lubasin valijatele üksnes seda, et astun valituks osutumise korral koheselt tagasi. Mul õnnestus koguda siis Viljandis kokku 1,3 protsenti häältest. Märkimisväärne tulemus, kui arvestada, et esimeseks ja kolmandaks platseerunud erakondade vahe jäi väiksemaks. Vägagi võimalik, et Reformierakonnal või sotsidel jäid selle tõttu siin valimised toona võitmata.

Need hääled ei tulnud mulle kui inimesele, sest mina volikokku ei pürginud, vaid antigi just selle idee poolt, mida ma valimistel esindasin. Küll väike, kuid siiski arvestatav hulk valijaid saatis oma häält andes sõnumi, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.

Kahjuks näitasid järgnenud aastad, et ükski Eestis praegu eksisteeriv erakond, sealhulgas oma retoorikas “poliitilisele kartellile” vastanduvad Vabaerakond ja EKRE, ei ole valmis toetama seda ega ka teisi sama radikaalseid ideid Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamiseks.

Vaatamata sellele olen jätkuvalt veendunud, et selline muutus on vajalik. Eelkõige moraalsetel, eetilistel põhjustel.

Üleminek täielikele isikuvalimistele jätaks kohalikel valimistel kandideerima ainult need, kes tõesti tahavad ja on valmis kohalikes volikogudes kohalikke elanikke esindama. Kaoksid nii peibutuspardid kui ka sundparteistamine, mis tulenevad otseselt hetkel kehtivast valimisseadusest, sest praegu on erakondade huvides tulla välja võimalikult pikkade valimisnimekirjadega ja tuua kohalikele valimistele hääli koguma igasuguseid tuntud tegelasi, kes hiljem volikogu töös ei osale.

Riigikogulased võtsid küll vahepeal vastu nn. kahe-tooli-seaduse, mis võimaldab istuda neil taas ka kohalikes volikogudes, ja lubavad nüüd seda tõesti tegema hakata, kuid tõe kriteeriumiks on teatavasti praktika.

Paljud seda võib-olla enam ei mäleta, aga kui riigikogulastel juba kunagi varem oli selline võimalus, siis kujunes üheks probleemiks see, et nad ei jõudnud sageli volikogu istungitele, sest samal ajal tuli ette midagi olulisemat, mis nõudis pealinnas viibimist. Inimesed ikkagi ei ole kummist ja ka riigikogulased ei ole mingid üliinimesed, kuigi neile endile võib mõnikord tunduda teisiti.

Lisaks tuleb muidugi pidada meeles, et poliitikute jutt ei pruugi maksta mitte midagi. Nad võivad anda lubadusi, mida neil ei ole kavaski täita. Näiteks eelmiste kohalike valimiste eel saadeti viljandlaste postkastidesse valimisreklaam üleskutsega valida Keskerakonna esinumber Priit Toobal linnavolikokku, aga kui valijad seda tegid, siis ta sinna ei läinud. Ta ei ole jõudnud sinna ka pärast Riigikogust lahkumist.

Nüüdki võib ju juhtuda, et mõni kandidaat annab siin oma erakonnale hääli kogudes valijatele küll lubaduse volikokku minna, aga hiljem seda enam ei mäleta. Täielike isikuvalimiste korral oleks selline asi välistatud, sest selliste kandidaatide valimistel osalemisel ei oleks lihtsalt enam mingit mõtet.

Samuti muutub sellisel juhul palju konkreetsemaks poliitiline vastutus, mida valitud valijate ees kandma peavad. Kui praegu kipub see vahest laiali hajuma, siis täielike isikuvalimiste korral on selge, et iga rahvasaadik vastustab enda valijate ees isiklikult kõigi otsuste eest, mida ta nende valitud esindajana nende nimel toetab. See ongi ju esindusdemokraatia mõte.

Nii et täielike isikuvalimiste ideed ei maksa siiski maha matta. Kui praegune kord tekitab erakondades valimisnimekirjade koostamisel suuri pingeid ja sisemisi lahkhelisid, siis ehk jõuab ka Eesti poliitiline klass kunagi ikkagi äratundmisele, et see vajab muutmist, väljavahetamist lollikindlama süsteemi vastu.