Paulo Coelho “Hipi”

Jah, ta sõidab mägedesse, kaugele siinsetest tasandikest, mille on mere käest vallutanud inimesed, kes teavad, mida nad tahavad, ning suudavad taltsutada looduse, kes ei taha lasta end allutada.

Jõukast perekonnast pärit noor brasiillane Paulo, kes tahab saada kirjanikuks, tutvub 1970. aasta sügisel Dami väljakul Amsterdamis, mis oli toona hipide kogunemispaik, hollandlannaga, kes otsib sealt kaaslast bussireisile Nepali. Paulo, kellel on mõni üsna dramaatiline seiklus juba seljataga, plaanis minna küll edasi hoopis Londoni, kuid laseb end sündmustel kaasa vedada. Ta üritab hankida kogemusi, millest hiljem kirjutada.

“Hipi” (portugali keelest tõlkinud Indrek Koff) on väidetavalt Paulo Coelho kõige autobiograafilisem romaan.

“Me olime kaks inimest, kes olid väga uudishimulikud elu ning kõigi võimaluste suhtes. Karla on see naine, kes tahtis, et ma temaga Nepali läheksin. Mina läksin, sest kogemus oli kõige olulisem asi elus – ja on seda endiselt,” rääkis Coelho selle raamatuga seoses ajakirjale Time antud intervjuus.

Nepali ta siis aga ei jõudnudki. Kahju. Mulle meeldinuks, kui sellel lool olnuks õnnelikum lõpp. Praegu oli see kokkuvõttes ju sisuliselt ühe vana kirjaniku nostalgiline tagasivaade enda noorusaega, mida läbis mälestus kellestki, kes sõitis ühel päeval lihtsalt bussiga edasi. Paulo otsustas jääda poolel teel maha Istanbuli, sest oli lummatud hüpnootiliselt tantsivatest sufidest ja tahtis nende kunsti lähemalt tundma õppida.

Buss sõitis edasi, tema jäi maha. Karla oligi läinud. Ja nad ei kohtunud enam kunagi. Lõpp sai siin nüüd küll täiesti hoiatamata ära räägitud, kuid sellest pole midagi hullu, sest lugeda kõlbab seda raamatut ka siis, kui lõpp on ette teada – oluline on teekond ise, mitte selle algus või lõpp – nii võib võtta lühidalt kokku ka selle loo moraali.

Ta süütas ühe tooli kõrval olevatest viirukiküünaldest ja väljus. Ta sulges ukse, kuid teadis, et neile, kes püüavad üle lävede astuda, on uksed alati avatud. Piisab, kui vajutad linki.

Iseenesest kergesti loetav ja huvitav raamat, kuigi mulle tundub, et Coelho maalitud pilti hipiaja olustikust on siiski mõjutanud ka ajaline distants. Raamat ilmus trükist alles eelmisel aastal. Kui ta kirjutanuks selle vahetult pärast kogetud läbielamisi, oma esimese raamatuna, tulnuks see tõenäoliselt teistsugune.

Marko Nugin märgib kultuur.info blogis, et “Hipi” võib “ühe hooga läbi lugeda ja alustada siis uuesti, otsida elu ja armastuse mõtet või kirjutada välja tsitaate, unistada ennast raamatu tegevustiku aega – see raamat võimaldab seda kõike!” Jah, tabav kokkuvõte.

Jaga seda lugu ka teistega!