Pall on opositsiooni käes

On üsna arusaamatu, miks liberaalne opositsioon ei ole ikka veel kasutanud võimalust moodustada varivalitsus, mis võiks pakkuda tõsiseltvõetavat, positiivset alternatiivi praegusele valitsuskoalitsioonile.

Läinud aasta kevadel, kui valimistel lüüa saanud peaminister Jüri Ratas oli juba pidanud oma ametiseisundit kuritarvitades Stenbocki majas EKRE ja Isamaa juhtidega koalitsiooniläbirääkimisi (hoolimata sellest, et president Kersti Kaljulaid oli lubanud teha ettepaneku valitsuse moodustamiseks valimised võitnud erakonna juhile), avaldasin arvamust, et Reformierakonna juht Kaja Kallas võiks leppida presidendi poolt määratud (ametlikuks) peaministrikandidaadiks saades sotside, roheliste ja erakonnaga Eesti 200 kokku alternatiivses koalitsioonis, sõlmida koalitsioonilepingu ning moodustada valitsuse. Parlamendis jäänuks see valitsus siis ilmselt ametisse kinnitamata ja võimule tulnuks ikkagi see koosseis, mis viibib seal praegu, aga nii saanuks vähemalt loodud laiapõhjaline varivalitsus, mis olnuks valmis riigi juhtimise iga hetk üle võtma.

Minu soovitus lähtus äratundmisest, et pärast Jüri Ratase teise valitsuse ametisse astumist satuvad Keskerakond ja Isamaa kahvlisse. Tooni hakkab andma EKRE, sest see erakond on uues koalitsioonis ainus osapool, kellel ei ole midagi kaotada, kui see valitsus kokku kukub. Tugev varivalitsus kujutanuks endast vajalikku vastukaalu EKRE survele.

Sisuliselt sama soovitust on jaganud hiljem mitmed teisedki. Kantar Emori juhataja Karin Niines kirjutas Eesti Päevalehes, et Reformierakond võib jääda neljaks aastaks opositsiooni vinduma või moodustada koos sotsidega varivalitsuse, kuhu võiks kaasata ka Eesti 200, mis muutuks kujunenud olukorras moraalseks majakaks neile, kellele EKRE retoorika närvidele käib. Turu-uuringute AS-i uuringujuht Juhan Kivirähk leidis ühes Eesti Rahvusringhäälingu kaudu edastatud poliitikakommentaaris, et lihtsalt valitsuse kritiseerimise asemel oleks Reformierakonnal mõistlikum demonstreerida oma erimeelsusi selgete alternatiivide pakkumisega läbi varivalitsuse moodustamise.

Uuringufirmade esindajate jutu saab muidugi heita kõrvale väitega, et nad lähtuvad vaid oma erialasest huvist: tahavad hakata viima läbi uuringuid, kus võrreldakse valitsuse ja varivalitsuse populaarsust. Aga kas see ei oleks siis ka opositsiooni huvides, kui need näitaksid, et varivalitsus on populaarsem? Või on liberaalne opositsioon tõesti nii enesekriitiline, et eeldab vastupidist tulemust?

Minu meelest peaks olema ammu selge, et Keskerakonna ja Isamaa tänane ladvik seda valitsuskoalitsiooni ei lõhu. See võib laguneda kas EKRE tahtel või hoopis altpoolt, Riigikogu tasandil, kui Keskerakonna ja Isamaa rahulolematud saadikud lähevad üle opositsiooni poolele. Et see juhtuks, peavad nad aga nägema tõsiseltvõetavat alternatiivi praegusele valitsusele.

Kui küsisin novembri lõpus Kaja Kallaselt, millal moodustavad Reformierakond ja sotsid varivalitsuse, mis oleks valmis kohe võimule tulema, kui praegune valitsus kaotab parlamendis enamuse toetuse, rääkis ta, et Reformierakonnal on valitsuse moodustamiseks sisuliselt siiski ainult kaks varianti: kas Keskerakonnaga või Isamaa ja sotsidega. “Ja need mõlemad variandid on ju ikkagi laua peal,” arvas ta.

Kallas möönis, et varivalitsusi võidakse küll moodustada riikides, kus võimul on korraga üks erakond, aga leidis, et koalitsioonide puhul ei ole selline lähenemine mõistlik. Samuti märkis ta, et neil on erakonnas ja Riigikogu fraktsioonis väga palju tublisid inimesi ja kui hakata ütlema, et üks neist on varivalitsuses minister ja teine ei ole, siis ei pruugi see omavahelisele koostööle hästi mõjuda. Kõige olulisem oli aga ikkagi see, et nii pandaks kinni võimalus moodustada valitsus Keskerakonna või Isamaaga.

Eelmisel nädalal uurisin, kas ta usub endiselt, et Keskerakonna või Isamaa juhtide kannatus võib katkeda ja võimalus nendega koalitsiooni tegemiseks on jätkuvalt laual. Või oleks opositsioonil siiski mõistlikum lähtuda eeldusest, et seda ei juhtu? Kallas tunnistas nüüd, et pidevad skandaalid, mis mööduvad kiiresti, muudavad EKRE koalitsioonipartnereid järjest tuimemaks. “Me oleme arvestanud sellega, et me peame olema opositsioonis pikalt,” rääkis ta, “aga see ei tähenda seda, et me jätkuvalt ei töötaks Keskerakonna ja Isamaa inimestega, et seda olukorda muuta ja uut valitsust moodustada, sest et see alternatiiv on ju endiselt olemas…”

Ilmselt oleks nüüd siiski mõistlikum moodustada laiapõhjaline varivalitsus. Sellega võetaks tõesti laualt võimalus teha koalitsioon Keskerakonna või Isamaaga, aga selline võimalus näib olevat nii või teisiti vaid teoreetiline, sisuliselt soovmõtlemine. Samas pandaks sellega selge valiku ette need Keskerakonna ja Isamaa saadikud, kes praeguse koalitsiooniga rahul ei ole: kas kuulata oma südametunnistust ehk toetada alternatiivset lahendust või jääda ustavaks parteile? See aga avaldaks omakorda Keskerakonna ja Isamaa juhtidele survet tegeleda senisest tugevamalt EKRE ohjeldamisega, et nende fraktsioonid parlamendis (Raimond Kaljulaidi eeskuju järgides) lihtsalt laiali ei jookseks.

Eestis on varivalitsusi moodustatud seni ainult valimiskampaaniate ajal tähelepanu saamiseks (viimati tegid seda nii EKRE kui ka Eesti 200, samuti kuulutati pidulikult välja erakondadeülene Eesti ökoriigi varivalitsus), aga pärast valimisi ei ole neist enam midagi kuulda olnud. Tegelikult peaks varivalitsuse töö – vastutustundlike alternatiivide pakkumine valitsuse poliitilistele algatustele – siis alles algama. Mõnel pool, näiteks Soomes ja Rootsis, koostavad opositsioonilised erakonnad isegi alternatiivseid riigieelarveid. Ja alternatiivide pakkumine on ju alati konstruktiivsem tegevus kui lihtsalt obstruktsiooni kasutamine.

Isamaa hoidumine Mart Helme toetamisest viimasel tema vastu algatatud umbusaldushääletusel Riigikogus ei olnud kindlasti märk koalitsiooni peatsest lagunemisest. See oli kõigest väike noomitus selle eest, et senjöör alfaisane tekitas täiesti tühjalt kohalt pingeid suhetes sõbraliku naaberriigiga. Isamaa halli kardinali Urmas Reinsalu jaoks ületas lihtsalt talutavuse piiri, et Helme sõitis nii süüdimatult sisse valdkonda, mille eest tema praegu ministrina vastutab.

Jüri Ratas ei tee uut poliitilist kannapööret ja Keskerakonnas ei puhke tema vastu mingit mässu, sest kõik võtmetähtsusega isikud on seal praegu just nendel ametikohtadel, kus nad olla tahavad.

Läinud aasta tõestas ilmekalt, et EKRE koalitsioonipartnerite kannatus on kummist. Seda kummi saab venitada tõenäoliselt veel pikalt. Võib-olla isegi aastaid. Kas Reformierakond tahab oodata tõesti nii kaua, et Keskerakonna ja Isamaa juhtidel hakkaks järsku piinlik ning nad tunnistaksid avalikult, et EKRE laskmine valitsusse oli viga? Mina ei usu, et see üldse kunagi juhtub.

Artikkel ilmus 14. jaanuaril 2020 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Jaga seda lugu ka teistega!