Kui sügisel Tartus toimunud rassismivastaselt meeleavalduselt põikasin läbi teel Tõrvast Viljandi, siis nüüd käisin sarnasel üritusel Tallinnast tulles, viibides ka eelnenud töötoas, mis andis võimaluse saada lähem ettekujutus ürituse taustast.
Kõigepealt toon sissejuhatuseks väikese valiku Delfi kommentaatorite viisakamaid sõnavõtte, mis on laupäeval nähtu valguses üheaegselt nii absurdselt naljakad kui ka äärmiselt kurvastavad.
“Keegi annab stsenaariumi ette ja valmiskirjutatud kõned samuti. Noorukesed enesest üliheal arvamusel lollpead ei taipa isegi kõnet enne läbi lugeda. Nad ei saa aru, et nende anne ei võimalda tundmatut teksti esitada enda omana. Niipalju siis noortest poliitprostidest.”
“Te pole sallivad, te olete räuskavad vasakradikaalid ja neomarksistid!”
“Tavalised Sorose palgalised trollid! Kust see MTÜ oma raha saab?”
“Palju küll maksti osalemise eest, irw.”
“Nende loosungid oleks otsekui NLKP agitatsiooni- ja propagandaosakonnas koostatud. Ilmselt ongi, lihtsalt osakonda ei ole, aga kunagi välja mõeldud ja kasulike idiootide seas käiku lastud loosungid elavad edasi.”
Kas pole neil anonüümsetel ja erinevate pseudonüümide all ilmunud kommentaaridel mitte väga sarnane käekiri? – Ei, ma ei arva, et need on kirjutanud üks ja sama inimene, aga ma usun, et need on pärit sarnasest keskkonnast, sellest inforuumist, kus uinuv mõistus sünnitab koletisi.
Kuidas minust sai NLKP agitatsiooni- ja propagandaosakond
Töötuba plakatite valmistamiseks pidi algama Genialistide Klubis kell 12. Kui mina sinna umbes pool tundi hiljem kohale jõudsin, siis viibisid seal ainult mõned inimesed. Laual lebas karbitäis kasutatud markereid ja kõrval paar vana pappkasti, aga plakatite tegemine ei olnud veel alanud.
Ürituse idee algataja Miiko Kottise, kes kasutas Facebookis alguses pseudonüümi Rebel Stiina, hiljem Liisi Kasenõmm, hakkas andma parajasti intervjuud Generaadio saatele Provintsi Punk, küsitlejaks Raik Sõster (Facebookis tuntud kui Eriti Diip Nimi).
Kuna mind juba varem häiris, et pseudonüümina kasutatakse reaalselt eksisteeriva inimese nime, siis uurisin kohe, kas on olnud mingit kontakti ka Liisi Kasenõmme endaga, mida ta sellest arvas, et tema nime sedasi kasutatakse, miks just see nimi jne.
Tuli välja, et päris Liisi Kasenõmmega ei olnud asja arutatud. See oli lihtsalt esimene nimi, mis torkas pähe, kui Facebookis hakati virisema, et Rebel Stiina on väljamõeldis. Jäi mulje, et Kottise tõesti ei teadnud varem, et sellise nimega inimene on olemas.
Sõster hakkas seal kah seletama, et sama nimega inimesi võib ju olla palju ja pseudonüümide kasutamist ei saa keegi keelata – see ei ole veel identiteedivargus.
Okei, aga mulle küll ei meeldiks, kui keegi kasutaks pseudonüümina minu nime, ükskõik millisel eesmärgil.
Samas oli kujunenud õhkkonnas mõistetav, miks Kottise otsustas kasutada Facebookis vastavat algatust tehes pseudonüümi – olukorras, kus nn. sallivuslastele saab veebis osaks jõhker verbaalne vägivald, võib ka füüsilise vägivalla oht ju näida – ja ollagi – täiesti reaalne.
Lõpuks said nad oma intervjuu tehtud ning saabus ka ürituse teine korraldaja Luule “Dani” Lille, kes oli juba üks sügisel toimunud rassismivastase meeleavalduse korraldajatest ja haakus Kottise algatusega Facebooki kaudu. Vahepeal tulid juurde veel mõned inimesed. Mõned käisid ka lihtsalt korraks vaatamas – kui nägid, et mingeid plakateid kusagil ei tehta, siis läksid jälle minema.
Tõstatus küsimus, kust saada materjali plakatite valmistamiseks. Kottise oli saanud just palka ja läks poodi, et seda osta (oma raha eest).
Mina vaatasin, et aeg muudkui lendab, ja mõtlesin, et nii ei tule sellest asjast midagi välja. Esialgu ei olnud mul tegelikult kavas seal ise ühtegi plakatit teha, aga siis rebisin need vanad pappkastid tükkideks ja kritseldasin järjest valmis 5-6 loosungit: “Maha paha!”, “Elagu headus!”, “Olge normaalsed!” jms. üldinimlikud, kergelt konservatiivsed, universaalsed, kohati humoorikad sõnumid.
Teised hakkasid samuti plakateid tegema, otsides vahepeal netist, mida nende peale kirjutada. Lõpuks saabus ka poest toodud alusmaterjal ja siis läks see asi neil seal hoogsamalt käima. Mina olin oma portsu juba valmis teinud.
Mingil hetkel saabus Märt Põder (Piraadipartei/Vabakund) ning jutt läks selle peale, et kusagilt on vaja tuua ära meeleavaldusel jagamiseks prinditud lendlehed. Taheti, et seda teeks Põder, kellel on jalgratas, aga tema tuli mitte ratta, vaid lapsega.
Seda ma enam ei mäleta, kas Gea Kangilaski (Vabakund/SDE) oli nendega kohe kaasas või käisid nad vahepeal ära ja tulid hiljem tagasi kolmekesi või oli ta alguses lihtsalt kusagil kõrvalruumis. Igatahes käis töötoast läbi ka tema, aga ta ei öelnud eriti midagi, lihtsalt vaatas.
Nii, nüüd ei ole ma enam päris kindel mis järjekorras miski toimus (kuna olin juba teist ööd järjest olnud peaaegu magamata, siis ei suutnud kõike hästi fikseerida). Ja see kirjeldus lähebki sedasi liiga pikaks. Lühidalt: Põder läks lõpuks lendlehtede järgi. Kusagil oli ta enne näinud ka Silver Meikarit (SDE), kes oli öelnud, et ta “vist tuleb” meeleavaldusele.
Ürituse noored korraldajad olid muide väga rõõmsad selle üle, et selline tuntud poliitik on nende meeleavaldusele tulemas. Samuti mainisid nad, et Oudekki Loone on ennast Facebookis tulijaks märkinud, aga kui küsisin, kas nendega on lepitud kokku ka mingeid sõnavõtte, siis selgus, et ei ole – sõna saavad need, kes tahavad. Üks sõnavõtja värvati sealt samast töötoast, kus ta ühtlasi ka oma kõne valmis kirjutas.
Ja korraldajad ise leppisid omavahel vaid umbes pool tundi enne üritust kokku kumb ütleb avasõnad ja kumb peab lõpukõne.
Kui veebikommentaatorid on näinud selle meeleavalduse taga nüüd mingit hullu planeerimist, siis minu meelest oli see suuresti organiseerimata improvisatsioon, mille puhul asjad lihtsalt väga õnnestunult kokku jooksid.
#tartu #sallivuskevad #meeleavaldus
A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on
Märt Põder ilmselt toetas ürituse noori korraldajaid veidi nõu ja jõuga, lastes selle kohta käiva info läbi ka Vabakunna kanalitest sotsiaalmeedias ja tehes nendega temaatilise saate Generaadios, kus sai sõna ka EKRE noorteühenduse Sinine Äratus juhatuse liige Ruuben Kaalep, kes oli laupäeval väljas oma (päris gay) loosungiga, ja aidates ka hiljem, aga ilmselgelt ei olnud see parteiline üritus.
Asja taha saadi ka paar noortekeskust ja sõna saidki just need, kes seda ise tahtsid. Poliitilistest tegelastest siis kolm sotsi (Meikar, Kangilaski ja Ott Maidre), riigikogulane Oudekki Loone (Keskerakond) ning roheliste juhatuse liige Marko Kaasik, kes kandideeris kohalikel valimistel Vabakunna nimekirjas.
Samas ei olnud see ka Vabakunna üritus, kuigi Vabakund seda toetama asus, sest kogu ettevõtmise algataja Kottise (rääkisin temaga veidi ka pärast meeleavaldust) ei teadnud Kangilaskit, kes oli nende linnapeakandidaat, nähtavasti üldse enne seda, kui viimane meeleavaldusel kõnega esines ja seal oma nime ütles. Tõuge kogu selle ürituse toimumiseks tuli ikkagi just temalt.
Mis see siis oli? Mina võrdleksin seda sähvatust (koos sügisese meeleavaldusega) liikumisega “Aitab valelikust poliitikast”. Need on küll paljuski erinevad, aga sarnased selles mõttes, et mõlemad kujutavad endast reaktsiooni, mille sotsiaalseks baasiks on sisuliselt nn. creative class, välisele ärritajale. Ühel juhul oli ärritajaks poliitiline korruptsioon, teisel juhul on selleks võõraviha ja agressiivsuse kasv ühiskonnas.
“Aitab valelikust poliitikast” summutati president Ilvese algatatud Jääkeldri protsessi kaudu Rahvakogu nime kandnud asendustegevuseks, mis aitas kindlasti kaasa EKRE ning Vabaerakonna pääsemisele parlamenti (kui oleks valitud tegelike reformide tee, siis puudunuks pind selliste protestiparteide esiletõusuks). Nüüd on EKRE ja RÜE (laupäevast meeleavaldust oli muide jälgimas ka selle juhatuse liige Silver Kuusik) rassistlik agitatsioon ja poliitpropaganda kutsumas esile sellist vastusurvet. Milleni see võib viia?
Ürituse kõige nõrgem koht oli minu arvates see, kus Meikar läks õiendama oma loosungitega välja tulnud EKRE poistega, soovitades neil teha seda kusagil mujal, ning teatas lõpuks: “Jah, ma olen täiesti sallimatu – see on sallimatus sallimatuse vastu.”
See oligi just selline suhtumine, mida vastumeeleavaldajad ilmselt ootasid, et näidata nagu kannataksid nad sallivuslaste viharünnakute all (toita seda ohvri- ja märtrikompleksi, mille peale EKRE oma reitingu kasvatamiseks mängib). Aga konfrontatsioon ei olnud kindlasti see, mida taotlesid meeleavalduse noored korraldajad. Rääkisin nendega varem töötoas veidi ka Kaalepist. Nad ei vihka teda, pigem kutsub ta esile kaastundlikku ohkamist.
See oli vist Lille, kes kutsuski meeleavaldusel pärast Meikari sõnavõttu kõiki üles Ruubenit kallistama, mida paljud ka tegid. Mina mitte. Ja ma ei arva, et oleksin selle tõttu olnud tema suhtes kuidagi sallimatum, nagu EKRE propagandajuht Urmas Espenberg oma portaalis mõista üritab anda, sest… kui mulle tuleb tänaval vastu keegi, kes kannab särki, millele on kirjutatud “Fuck me, I’m gay!”, siis ei pea ma tingimata seda palvet kuulda võtma, et tõestada, et ma ei ole homofoob.
Kaalepi loosung “OLEN EKREST JA TAHAN KALLI” oli minu meelest samast ooperist, mõjus meeleheitlikult. Mis puudutab EKRE poiste teist loosungit “Tõrvikurongkäigul oli vähem viha ja ilusamad tüdrukud”, siis viha oli seal kindlasti rohkem (piisab kui kuulata seal peetud kõnesid) ja… kas soov tutvuda ilusate tüdrukutega ongi siis see, mille pärast nad poliitikaga tegelevad? Tahavad kalli jms.
Kui nii, siis ei ole nad muidugi veel päris lootusetud juhtumid, sest neis on säilinud ikkagi ka midagi inimlikku.
Riigikogulane peab kõnet #tartu #sallivuskevad #meeleavaldus #oudekkiloone
A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on
Kõige parema kõne pidas minu arvates Loone, veidi pikemaid lõike tema ning Meikari sõnavõttudest saab vaadata Delfi uudises toodud videolõikudest. Loone sõnum EKRE poistele oli mitte ära minna, vaid tulla üle teisele poolele.
Mis puudutab seda loosungit, “Maha paha!”, mille ma talle kätte pistsin, siis minu arvates see talle sobis ja see meeldis ka talle endale, aga vahepeal kuulsin seal tegelikult ka ühe noormehe negatiivset kommentaari: “Loonel on selline plakat, aga ise on ta üks Savisaare suurimaid toetajad!”
Nojah, poliitikas saab mängida ainult nende kaartidega, mis sul on parajasti käepärast. Näiteks mina ei ole Keskerakonna toetaja, aga andsin viimastel eurovalimistel hääle just Loonele, sest tema arusaamine Euroopa Liidu probleemidest ja võimalikest lahendustest vastas kõige paremini, kuigi mitte kõiges minu omale.
Muide, seda “Olge normaalsed!” loosungit pakkusin alguses punkaritele, aga nemad seda siiski ei võtnud.
Praegu tuli meelde, et guugeldades võib jääda mulje, et ka mina olen siin osa mingist “Vabakunna vandenõust”, sest 2013. aastal tegin kohalike valimiste eel neile väikese toetusavalduse. Sellega oli lugu nii, et Märt Põder lihtsalt küsis, kas ma ei tahaks seda teha. Kuna sellise valimisliidu idee mulle põhimõtteliselt väga meeldis, siis ma selle kirjutasin. Ja sellega kogu minu seotus nendega piirdubki.
Laupäevase meeleavalduse tõi ilmselt kokku rohkem ikkagi sellel osalenute mingis olulises osas kattuv väärtusruum, mitte see, et seal taga olnuks mingi organisatsioon. Nii palju kui mina olen aru saanud, siis Vabakund praegu väga aktiivselt ei tegutse ning selle võrgustik on Tartus osaliselt isegi laiali pudenenud. Aga eks tartlased ise teavad seda paremini.
Minu meelest väga tore, et selline meeleavaldus toimus, sest kui Eestis jätkuvad pidevalt rassistlikud manifestatsioonid, siis peab ju tegema ennast aeg-ajalt tänavatel nähtavaks ning kuuldavaks ka see osa ühiskonnast, mis nendega ei nõustu.
