Park “Geeniuste algkursus”

Eeva ParkAprilli lõpus möödus 152 aastat Juhan Liivi sünnist. Loomingu Raamatukogu avaldas sel puhul Eeva Parki kümme aastat tagasi kirjutatud näidendi “Geeniuste algkursus”, mille tegevus leiab aset 1885. aastal ajalehe Virulane toimetuses.

Peategelasteks on toona seal töötanud 21-aastane Liiv ja 20-aastane Eduard Vilde ning 33-aastane Jaak Järv, kes oli ajalehe peatoimetaja ja omanik.

Järv töötas varem Sakala toimetuses. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma 1882. aastal Tallinnas ilmuma hakanud nädalaleht Virulane kujuneski siis Jakobsoni suuna tugevaimaks jätkajaks, olles selle näidendi tegevuse ajal loetuim eestikeelne ajaleht.

“Geeniuste algkursus” (näidend kahes vaatuses, kolmeteistkümnes pildis) on kerge jant, väga rahvalik (publiku naerma saamisega ei tohiks küll probleeme tekkida), mis sobib hästi esitamiseks ka harrastusteatritele.

Aga tuleb märkida, et see on ajalugu populariseeriv ilukirjandus, mitte kirjanduslooline uurimus.

Nii näiteks algab juba esimene pilt sellega, kuidas Liiv loeb 1885. aasta hilissügisel lehest oma luuletust (“Kuusk”, kuigi nimetatud seda ei ole), öeldes seejärel: “Seekord on autori nimigi ära trükitud! Pole enam paljalt tähed all, nii et ükski hing ei tea, kes see selline J. L. peaks olema… Nüüd sai Jott punkt Ellist Jott punkt Liiv ja kui see “punkt” vahelt ära kaob ja terve nimi selgesti kirjas seisab, siis läheb leht siit otseteed Väike-Maarjasse Jakobi nina alla, et vaata nüüd, armas vennas, omaenda silmaga seda ilmaimet: sest alles see oli, kui mina end ainult sinu vennana esitasin, aga tuleb aeg, kus sina end minu vennana esitad…”

Tegelikult ilmus nime “J. Liiv” all juba tema esimene trükivalgust näinud luuletus, mille Virulane avaldas 3. septembril. “Kuusk”, see oli teine, ilmus 15. oktoobril nime “Joh. Liiv” all, sest paljud lugejad ajasid autori muidu ilmselt lihtsalt segamini tema vanema venna Jakobiga, kes oli toona tõesti laiemalt tuntud.

Tavalugejad selliseid nö. ebatäpsusi, mis aitavad näidendi autoril joonistada paremini välja oma tegelaskujude karaktereid, enamasti tõenäoliselt ei märkagi, aga vastavat ajajärku veidi lähemalt uurinud inimestele torkab neid aeg-ajalt silma.

Selle üle, kas Liiv, Vilde ja Järv olid just sellised, nagu sellest näidendist mulje jääb, võib muidugi samuti vaielda, aga kuna tänapäeval ei ela enam ühtegi inimest, kes oleks nendega isiklikult kokku puutunud, siis ei saa üks ilukirjanduslik nägemus olla ilmselt õigem kui mõni teine.

Veel üks asi. Vari, kes figureerib kõrvaltegelasena, tundus mulle küll üleliigne kuni lõpuni, kus tema öelda jäid viimased sõnad (ainult nende pärast teda justkui vaja oligi), aga mõni teine nägi tema osalemises hoopis näidendi ainsat veetlust. Nii et mine võta kinni. Maitsed on erinevad.

Anu Auna “Polaarpoiss”

Käisin eile Anu Auna esimese täispika mängufilmi “Polaarpoiss” eellinastusel Solarise Apollo Kinos. Vabalevisse jõuab see nädala pärast, järgmisel kolmapäeval, mis tähendab, et kõigil peaks olema aega oma plaane teha. Lühidalt: soovitan.

Filmi nimest võib esmapilgul jääda mulje, kui mitte lugeda tutvustust, et seda lugu läbib mingi arktiline teema, kuid tegelikult leiab kogu tegevus aset parasvöötmes, valdavalt Eestis, peamiselt Tallinnas, kuigi mitte ainult seal. Ja isegi kui nimitegelane võib kohati näida külm, kalk, tundetu, siis juba järgmine hetk kinnitab, et nii üheplaaniline selle tegelaskuju karakter ei ole. Kaugel sellest.

Samuti puudub tal märgatav otsene ühisosa Polar Boy nime kandva USA koomiksikangelasega (kas viimane võis mõjuda Aunale, kes on nii filmi režissöör kui ka stsenarist, kuidagi inspireerivalt, selle üle oleks muidugi huvitav spekuleerida), kuigi ingliskeelsena on “Polaarpoiss” just “The Polar Boy”.

“Polaarpoiss” jõudis vaatajateni #polaarpoiss #anuaun #filmid #eestifilm

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Filmi algus, kus peategelane Mattias (Roland Laos) jookseb ringi Berliinis, meenutas mulle hoopis sellist filmi nagu “Lola rennt” (Saksamaa, 1998), mis veel hiljemgi vaatamise ajal sarnaste võttepaikade tõttu korduvalt meelde tuli, kuigi sisuliselt nendel filmidel palju ühist ei ole. Peale selle, et mõlemas figureerib paarike ja käib võidujooks ajaga ning tegemist on heade noortefilmidega.

“Polaarpoiss” on kuulutatud alla 12-aastastele keelatuks ning CSM kirjutaks selle kohta käivas arvustuses ilmselt: vanemad peavad teadma, et “Polaarpoiss” sisaldab arvukalt ülemäära alkoholi tarvitavaid noorukeid, tarvitatakse ka teisi meelemürke, esineb vägivalda, ekraanil näidatakse korduvalt verd, kasutatakse vägisõnu jne. – üks võimalik sisukokkuvõte oleks: sex, drugs & rock ‘n’ roll.

Ja see ei oleks vale, sest kõiki neid seal leidub, aga see oleks eksitav ja kaugeltki mitte ammendav, sest see on tegelikult ilus film (seda ka visuaalselt, kusjuures sisuliselt on selles filmis väga oluline koht fotograafial) ning hoopis muust. “Polaarpoiss” ei mõju otseselt mingi moraalijutlusena, ei pruugi sellena esmapilgul paista, aga on seda oma toimelt – selle mõju poolest, mida see publikule avaldab.

Filmi teine peategelane Hanna (Jaanika Arum) näib esimese hooga olevat lihtsalt särav glitter girl, kuid kannatab, nagu peagi selgub, nn. bipolaarse häire all, mida Mattias hiljem (olles lugenud selle kohta Vikipeediast) matkima asub, et pääseda vanglasse sattumisest. Ja tundub, et alles siis ta õieti ärkabki ellu. Minu jaoks oli põhiliin seejuures just nende kahe omavaheline suhe. Selle arengut oli tõepoolest huvitav jälgida.

Eelmist kahte kinodesse jõudnud Eesti filmi, “Klassikokkutulek” ja “Päevad, mis ajasid segadusse”, ma vaatamas ei käinud (need näivad olevat sellised filmid, mille vaatamiseks mulle piisab väikesest ekraanist ja mille nägemisega ei ole kiiret), aga jäi mulje, et need mõlemad rõhusid vaatajate nostalgilistele tundmustele. “Polaarpoiss” seda ei tee, vaid räägib meie tänapäeva Eesti noortest, kuid ajatu loo. Psühholoogiliselt usutava.

Aun vormis stsenaariumi NIPKOW Programmi residentuuri raames Berliinis ning vaadates meenusidki mulle ainult mingid Saksa filmid, kusjuures head (“Lola rennt”, “Das Experiment” jms.), millest ei ole võetud küll midagi üle otseselt, aga mis on nähtavasti mõjutanud tema käekirja. “Polaarpoisi” puhul kulus ideest teostuseni kaheksa aastat. Jääb ainult üle loota, et tema järgmist filmi ei tule oodata nii kaua.

Jazzkaarekese kokkuvõte

Kuna sain juhuslikult Jazzkaare kõrvalfestivali Viljandi Jazzkaareke 2016 passi, siis käisin kõigil neljal selle raames toimunud kontserdil, neist esimene oli Maria Laura Baccarini & Régis Huby ülesastumine kohvikus Fellin teisipäeval.

Maria Laura Baccarini & Régis Huby #jazzkaar #jazzkaar2016 #viljandi #kohvikfellin

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Tuntud legendi kohaselt tuli eesti keel kunagi rahvusvahelisel keelte iludusvõistlusel itaalia keele järel teisele kohale. Vaevalt selline võistlus tegelikult üldse toimus, aga minu meelest on usutav, et itaalia keel selle võitis, sest see kõlab tõesti väga meloodiliselt.

Ei ole ilmselt juhus, et ooper on tulnud just Itaaliast, sellest keelekeskkonnast.

Baccarini ei ole küll ooperilaulja, aga ta on ka näitleja ja tema esinemine oli sellele vastavalt äärmiselt teatraalne. Kahju ainult, et ma kõigest aru ei saanud, sest nende Giorgio Gaberi laulude või muusikaliste jutustuste puhul, mida esitati, olid kahtlemata väga olulised ka sõnad.

Viljandi Vibes sai Baccarini & Huby oma kaamerate ette Tallinnas. Vaadake-kuulake!

Kolmapäeval oli kavas Erki Pärnoja esikplaadi “Himmelbjerget” esitluskontsert Pärimusmuusika Aida suures saalis, mis oli rahvast peaaegu täitsa täis, kuigi mitte päris – hea tulemus Viljandi kohta, kui arvestada, et tegemist ei ole just peavoolupopiga.

Erki Pärnoja kontsert #erkipärnoja #jazzkaar #jazzkaar2016 #viljandi

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

See oli nüüd universaalne muusikakeel, sõnadeta, mis on mõistetav kõigile, aga oma nüansside keerukuse poolest lõpuni arusaadav ainult neile, kes on üritanud seda ise rääkida. See oli, kui võtta asi siin kokku vaid ühe sõnaga: võimas.

Nad katsetasid publiku peal ka uuemat kraami, millest väikest kildu võib näha ülal. Tegelikult oleks pidanud kogu selle loo telefoni võtma ja piraatvideona YouTube-i panema, sest see oli seda väärt, aga ma tahtsin keskenduda siis rohkem kuulamisele.

Neljapäeval esines aida väikeses saalis kontrabassimängija Steinar Raknes, kes oli esimest korda tuuril luuperitega ja samuti uusi asju katsetas. Tema lood sisaldasid ka sõnu, kusjuures mitte niisama muusika saateks, vaid neil oli ka sisu.

Kui mõne nädala eest Eesti Muusika Päevade ajal korduvalt kuulatud Mirjam Tally “First Flight” (esitaja Kristin Kuldkepp; leidsin vahepeal veebist isegi ühe varasema salvestuse) oli akadeemilisema, peenema helikeelega, siis Raknese kontrabassimuusika on rahvalikum, kohati (ilmselt taotluslikult) ülevõimendatult kärisev.

Lisaks päris oma lugudele esitas ta ka töötlusi tuntud paladest (Joni Mitchelli “Woodstock”, Depeche Mode’i “Personal Jesus” jms. vana kuld). Temagi jäi Tallinnas VV kaamerate ette. Vaadake-kuulake!

Eile õhtul oli lõpuks järg Kadri Voorandi kvarteti käes. Aida väike saal oli pilgeni rahvast täis. Paigutati küll ka lisatoole, aga osad jäid ikkagi uksetaha. Voorand ise oli ilmselgelt sõiduvees ja jämmis hiljem veel ka aida kohvikus.

Kontserdi ajal tuli mul selline mõte, et keskajal oleks ta kuulutatud nõiaks ja tuleriidale saadetud, sest temast kiirgas sellist pöörast väge, mis võinuks muutuda ohtlikuks valitsevale korrale. Saalis olid ka kaamerad. Nii et loodetavasti läheb selle kontserdi salvestus ka kuhugi veebi üles.

Tegelikult, mõtlesin ma kohvikus, peaksid kaamerad teda kogu aeg saatma, sest kunagi ei tea, kus ja millal sellest suust jälle kuldmune hakkab lendama, kuigi… võib-olla oli tal eile lihtsalt erakordselt hea tuju, ebatavaliselt positiivne meeleolu (ei ole ju võimalik, et inimene kogu aeg sellises seisundis viibib).

Tingituna vajadusest hoida kokku rahalisi vahendeid jäid mul endal ostmata nii Voorandi värske album “Armupurjus” kui ka Pärnoja “Himmelbjerget”, kuid need mõlemad on sellised, mille kunagi soetada tahaks, kui neid muidugi enne päris läbi ei müüda.

Lisaks mainin, et pärimusmuusika festival otsib vabatahtlikke. Minul on juba pass hangitud, et saaksin teha sealt toredaid blogipostitusi, aga see on eriti hea võimalus väljastpoolt Viljandit pärit noortele (tagatakse ka peavari ja kõhutäis), kes kaaluvad siia õppima tulemist, et linn enne üle vaadata.

Tantsunädala kokkuvõte

Täpsemalt küll vaid lühidalt juttu nendest etendustest, mida ma vaatama jõudsin. Mõnel sai peatutud siin juba varem.

Üritasin hoiduda eelnevalt tantsulavastuste tutvustuste lugemisest, olla võimalikult ebaprofessionaalne vaataja (tegelikult oleksin tahtnud näha neid isegi pealkirju teadmata, et vaadata mida neist siis välja loen), aga päris alati mul puhtaks leheks jääda ei õnnestunud.

Eline Selgis “m e d i t a t s i o o n”. Nagu nimi ütleb. Selgis viis publiku varajasel pärastlõunal sisemisele rännakule, mille käigus oli igaühel võimalik teha oma fantaasiamaailmas ka tantsusamme. Mõjus lõõgastavalt.

Joanna Kalm “Débutante”. Lühidalt: laval võis näha alasti inimest veiderdamas. Mina nägin selles automaatselt torget debutantede-kultuuri pihta, aga ilmselt on mul liiga NY state of mind, sest autori enda tõlgendus näib olevat teine: alastus on vabadus jms. teema.

Samas olid muusikalised katked tuntud lugudest Kalmu esituses nii meeldejäävad, et hiljem võis kuulda koridoris erinevaid tüüpe neid kordamas. Kokkuvõttes saavutas debütant ilmselt oma eesmärgi: jäi vaatajatele meelde.

Vaata ka: “The Reluctant Debutante”

Sylvia Köster “Star”. Tundus nagu tuntud lugu: koogutad muudkui publikule, keerled ringi kuni kukud kokku ja siis tõstetakse sind taevasse. Selle koha peal võinuks minu meelest tulla loogiline lõpp, aga kaastekst andis hiljem seletuse ka järgnenule.

Lugesin just praegu Sirbist lühikest usutlust, kus Kalm ja Köster ise oma asju selgitavad. Paistab, et minu arusaam Kalmu tööst ei olegi siiski väga erinev tema enda omast.

“Sisuliselt on see lugu enese esitlemisest ja kuvandi loomisest ning tegelikust inimesest selle sees ja taga. Siin on protesti kunstniku ja kunsti kui toote esitlemise vastu,” seletas ta.

Janne Ristimetsa Tantsustuudio “Siselend Wiesbadeni”, koreograaf Evelyn Uisk, kes tegi koreograafia ka Ugala “Moraalile” (minu meelest on see Heinrich Christenseni näidend ise üks paras jura, aga lavastus oli hea, sealhulgas koreograafia).

Teadsin nüüd selle tantsulavastuse kohta enne vaatamist nii palju, et Wiesbaden tuli nimesse sellest, et tantsija Jette läheb sinna aastaks vahetusõpilaseks. Võiski näha seda, kuidas ta kõigepealt reisiks valmistus, asudes seejärel raskele teele, mis sarnanes mööda köit kõndimisele, eksles pärast Saksamaal autode vahel ja täitis mingeid kummalisi korraldusi.

Kui ta teekonna lõpus laest rippuva lambiga mängima hakkas, siis mõtlesin, et lõpp tuleb selline, et ta virutab selle vastu lage puruks ning saabub pimedus. Hakkasin taskust telefoni kookima, aga ei teinud seda piisavalt kiiresti – kõks käis ära just enne seda, kui ma filmima hakkasin. Aga pimedust siis kohe ei tulnud, lõpp ei olnudki nii sünge nagu ma olin juba oodanud.

Keity Pook “pineval pinnal // pindpinevus”. Huvitavad mängud video (Madlen Hirtentreu) ja valgusega (Laura Maria Mäits), aga ka tantsutehniliselt päris põnevaid kohti sisaldav (mitte siin fotol nähtav, vaid mõned teised, mida ma üles ei võtnud), hea ülesehitusega lugu.

Jäin kuulama ka sellele hiljem professionaalsete tantsukriitikute, koreograafide ja pedagoogide poolt antud tagasisidet ning tuleb tunnistada, et nemad ikka märkavad ka selliseid asju, mis minusugustel tavavaatajatel nägemata jäävad.

Barbara Lehtna Real Life Company “Meditatsioonid”, mis kujutas endast Tantsunädala residentuuri tulemust, otseselt tantsu eriti ei sisaldanud, vaid oli rohkem selline publikut kaasav meelelahutuslik reality show, milleks oli saadud ilmselt kõvasti inspiratsiooni new age liikumisest. Päris lõbus.

Eline Selgis “kvadratuur”. Ametliku tutvustuse kohaselt oli see “mittelineaarne mittetantsulavastus, mille keskmeks on lahendamine ja mittelahendamine”, mis tähendab, et see oligi umbes nagu katse tõestada tantsukeeles Pythagorase teoreemi, tuues järjest välja selle kõik võimalikud tõestused. Mingit nö. lugu oli sealt raske leida, aga vaadata oli ikkagi huvitav.

Annika Vahteri diplomilavastus “Kette” #viljandi #tantsunädal #annikavahter #tyvka

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Annika Vahteri “Kette” oli sisult jälle suhtedraama, aga vist kõige graatsilisema tantsukeelega tükk, mida mul näha õnnestus. Ja see on ka loogiline, kui arvestada, et ta on muu hulgas iluvõimlemistreener, nagu guugeldamine nüüd paljastas – see asjaolu ei mõjunud pärast “Kette” nägemist üldse üllatavalt.

Sylvia Kösteri “Look at All the Silverware” oli hardcore komöödia, umbes nagu “Õhtusöök ühele” tummfilmina viiendas astmes (techno remix), mis kiskus lõpuks päris bakhanaaliks, nagu võib veenduda selle lingi taga leiduvat pilti vaadates. Tantsu palju ei olnud ja laval olid hoopis 11. lennu näitlejad, aga publik sai kõvasti naerda.

Kristina-Maria Heinsalu “Sparkling or Still?”, mis tuli kõige lõpuks, oli samuti komöödia, aga selle kandsid ette tantsijad. Ühte väikest katkendit võib näha selle lingi taga.

Kolmandik Tantsunädala kavas olnud etendustest jäi mul nägemata ja seetõttu ei oska siin nende kohta midagi öelda. Anu Söödi raamatu “Loovtants. Tantsu baaselemendid” esitlusele ma samuti ei jõudnud, aga usun, et tantsuõpetajatele kulub see käsiraamat ära.

PS. Tantsunädala raames etendunud lavastusi, nagu juba varem mainitud, leidub ka Kultuuridessandi kavas, millest tallinlastel, tartlastel ja narvakatel avaneb võimalus saada osa juba tuleval nädalal. Soovitan seda teha, kui vähegi huvi on.

“The Reluctant Debutante”

debutanteKavatsesin eile minna ennelõunal Sakala Keskusesse vaatama Riho Västriku uut dokumentaalfilmi Sven Grünbergist ja sellest kohe hiljem kirjutada, aga ärkasin liiga hilja. Seetõttu sai vaadatud hoopis uuesti “The Reluctant Debutante” (USA, 1958).

Vincente Minnelli filmograafiast (kunagi eelmisel sajandil sai suurem osa sellest nähtud tänu telekanalile TCM) oleks minu esimene soovitus “On a Clear Day You Can See Forever” (1970), aga vaatamist väärivad ka tema teised filmid.

“The Reluctant Debutante” põhineb William Douglas-Home’i samanimelisel näidendil, mis tuli välja mõned aastad varem. Douglas-Home oli ka üks filmi stsenaristidest. Temaga koos täitis seda rolli Julius J. Epstein, kes oli üks “Casablanca” (1942) stsenaariumi eest Oscari võitnutest.

Kõnealune film ei pälvinud kriitikutelt suurt tunnustust ega ka mingit laitust. A. H. Weiler (NY Times) kirjutas esilinastuse järel, et sellel filmil “ei ole rohkem sisu kui sufleel; aga selle kerged koostisosad teevad valmis kena filmi sulgkaalus.”

Filmi reiting IMDb-s on praegu 6.9 tärni kümnest – pole paha, aga ka mitte väga hea.

Vaatajate huvi selle vastu ei olnud samuti kõige suurem. Suurbritannias oli “The Reluctant Debutante” 1959. aastal kinodes küll vaadatavuselt kaheteistkümnes film, aga kokkuvõttes ei toonud see stuudio andmetel tagasi isegi tehtud kulutusi.

Ma ei tea, kas oleksin seda nüüd vaadanud, kui ei oleks seda juba varem näinud, sest lihtsalt guugeldamise põhjal ei pruugi see tunduda millegi poolest väga huviäratav film, kuid seda näinuna torkab silma ka mitmesuguseid huvitavaid fakte.

Näiteks see, et kui enamasti pannakse noorukeid mängima neist vanemad näitlejad, siis John Saxon kehastas 23-aastast olles ise filmi tegemise ajal 22 ja Sandra Dee 17-aastast olles ise 16, oma suure läbimurde alguses.

Lühidalt filmi sisust. Lugu leiab aset jõuka kõrgklassi maailmas. Ameerikas kasvanud 17-aastane Jane (Dee) saabub Inglismaale, kus teda ootavad pankurist isa (Rex Harrison) ja kasuema (Kay Kendall), kes tunneb kohustust tuua Jane nn. debütandina seltskonda. On aasta 1958, viimane hooaeg, sest kuninganna on otsustanud vastava kombe kaotada, pidades seda iganenuks (nii juhtus ka päriselt – Jane leiab filmis, et kuninganna sai asjale pihta).

Ilma mingi entusiasmita käib tüdruk debütantide ballidel, tundes igavust tantsupartneritest, kes räägivad temaga kriketist ja liiklusest, kuid armub ballil mängiva bändi trummarisse (Saxon), kes on pooleldi ameeriklane, pooleldi itaalia päritolu (Saxon ise on italoamericani). Siinkohal ümberjutustus lõpeb, sest muidu muutuks see juba spoileriks. Piisab kui öelda, et nalja saab palju.

Harrison ja Kendall olid just aasta varem ka päriselt abiellunud. Enne seda oli viimasel muu hulgas afääre mõningate aadlikega. Ühtlasi oli tal just diagnoositud leukeemia, millest ta kuulis alles filmivõtete ajal. Ja juba järgmisel aastal ta suri, vaid 32-aastaselt, jõudes teha enne veel vaid ühe filmi.

Filmi võtted toimusid Prantsusmaal, sest Harrisonil oli probleeme Briti maksuametiga. Tema ja Kendall olid mõlemad inglased, nagu nende poolt kehastatud tegelased. Dee ameeriklanna, kuid põlvnes russiinidest, tema vanemad (immigrantide lapsed) kohtusid vene õigeusu kirikus toimunud tantsul.

Ilmselgelt oli näitlejate valikul vaadatud, et nad oleksid oma taustalt sarnased mängitud tegelastele. Dee puhul näis roll elavat aga edasi ka tema eraelus: 1960. aastal ta abiellus, olles saanud 18, popstaar Bobby Dariniga, kes oli siis 24.

Tänaseks on pea kõik selle filmi tegemisega seotud inimesed muidugi juba surnud. Siin nimetatutest elab veel vaid Saxon.

“The Reluctant Debutante” meenus mulle kõigepealt seoses ühe Tantsunädala raames nähtud etendusega, seejärel meenutas seda Djuna Barnesi “Öömets”, kus ei ole samuti hoidutud aadlitiitlite ihalemise naeruvääristamisest, ning lõpuks veel üks asi, mida omakorda meenutas üks teine asi.

Kindlasti tasuks seda vaadata neil, kellele meeldib 1950-ndate mood, aga ka filmid nagu “The Princess Diaries” või “Four Weddings and a Funeral” – “The Reluctant Debutante” on oma fiilingu ja hoiakute poolest justkui nende omapärane sümbioos.

Djuna Barnes “Öömets”

Djuna BarnesRomaan, millele kirjutatud eessõna alustas T. S. Eliot lausega: “Kui tõstatub küsimus loomingulisele kirjatööle sissejuhatuse kirjutamisest, siis tunnen ma alati, et need vähesed raamatud, mis eessõna väärivad, on just need, mida oleks kohatu tutvustada.”

Ja ometigi ta seda tegi, märkides muu hulgas: “Kui ma ütlesin, et “Öömets” meeldib esmajoones luule lugejatele, siis ei tahtnud ma väita, et see ei ole romaan, vaid et see on nii hea romaan, et seda saavad tõeliselt hinnata ainult arenenud luuletundlikkusega lugejad.”

Kardetavasti on tal õigus. Jeanette Winterson oma sissejuhatuses kirjutas, et “inimesi, kes on sellest kuulnud, on palju enam kui neid, kes on seda lugenud. Raamatu lugemine on jäänud enamjaolt ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste pärusmaaks.”

Krista Mits, tõlkija, tõi saateks välja, et 1960-ndatel märkis Barnes ühes kirjas enda kohta, et paradoksaalselt võib teda pidada “selle sajandi kõige kuulsamaks tundmatuks”. Jah, siis võis see veel nii tunduda, aga tänapäeval teda enam vaevalt kuigi palju teatakse.

“Öömets” (“Nightwood”) ilmus ingliskeelsena juba 1936. aastal ja on läinud kirjanduslukku eelkõige sellega, et käsitleb naistevahelise (aga mitte ainult) armastuse teemat (kuid mitte ainult seda), mis oli toona kaasaja kirjanduses suht uudne, kuigi tuntud juba antiikmütoloogiast, aga ei mõju 21. sajandil üldiselt enam šokeerivalt.

Lugu ise on kokkuvõttes kurb, aga see on antud edasi humoorikalt ja teravmeelselt. Raamat on loetav nii ühe hooga (koos kaastekstidega on juttu kokku 140 lehekülge) kui ka nädalase järjejutuna (jagatud kaheksaks peatükiks, neist viimane õige lühike).

Peaks minema eriti hästi peale neile, kellele meeldivad pikad kirjeldused ja omapärased võrdlused, väike stiilinäide: “Kui Hedvig tantsis, kergelt veinist svipsis, sai tantsupõrandast taktikaliste manöövrite tanner; nagu treenitult kõpsusid tema kontsad staccato vastu põrandat, õlanukid olid eneseteadlikult kõrgele tõstetud, otsekui kannaks ta seal tresside ja narmastega epolette; peapööretes oli jäist valvsust nagu vahikorras ohte trotsival tunnimehel.”

Alguses tundus selline stiil mulle endalegi veidi tüütu, kui ta vahepeal pidevalt samas taktis edasi pani, aga esimese peatüki lõpuks harjusin sellega ära. Tekst sisaldab samas ka vähemtuntud võõrsõnu, näiteks gümnosofist, ning ohtralt viiteid maailma kultuurilukku, mistõttu ei ole see ilmselt tõesti seeditav päris igaühele. Aga need, kes sellest aru saavad, peaksid oskama seda hinnata.

Loomingu Raamatukogu on vahendanud eesti keelde taas ühe väärt teose, kusjuures märkasin, et selle toimetajaks oli Kai Aareleid, kelle enda romaanist “Linnade põletamine” siin nö. kirjandusrubriigis just eelmisena juttu sai tehtud.

Tantsunädal / Jazzkaareke

Laupäeval alanud Tantsunädal kestab Viljandis veel vaid viis päeva, pakkudes ainulaadset kava, millest osa on küll juba kahjuks seljataga. Selle omamoodi soojenduseks olid Kultuuridessandi läbimängud, millest ma eriti osa ei saanud, sest olin siis Tallinnas.

Tallinlastel, aga ka tartlastel ja narvakatel avaneb seega võimalus saada mõningatest Tantsunädala kavas olevatest lavastustest osa isegi Viljandisse sõitmata, kuigi seda alles tuleval kuul – selleks, et see meelest ära ei läheks, soovitan dessandi kava juba täna järjehoidjasse panna.

Läbimängude ajal sai vaadatud ainult Helle Mari Toomeli “La muerte mi miel/Surm mu mesi”, kus ta ka ise tantsijana laval oli (lisaks temale veel Karl Kask ja Tanel Ting). Minu lühike kokkuvõte: tükk algas aeglaselt, keris ennast järjest üles ning saavutas siis kulminatsiooni: võrgutamine ja armumäng kasvasid üle vägistamiseks, mille tulemusel olid lõpuks kõik õnnetud.

2. mail võib seda näha Narvas, 4. mail Tallinnas ja 7. mail Tartus. Kõigis neis kohtades toimub hiljem temaatiline vestlusring. Minu arvates võiksid saata sinna oma esindajad või vaatlejad nii Feministeerium kui ka Uued Uudised – tänapäeva tants käib ikka ühiskondlikult olulistel, teravatel teemadel, mis peaksid pakkuma ju huvi paljudele.

Dessandi kavas on ka Jelena Meltsi diplomilavastus “SUHE”, mida mina käisin kultuuriakadeemias vaatamas eile. Selle ülesehitus oli mõneti sarnane (algus lüüriline, vahepeal läks agressiivseks, lõpus mindi lahku), kuid kolmiku asemel oli laval monogaamne paar, mille osapooli kehastasid Eveli Maksim ja Stella Kruusamägi. Ühte hästi lühikest katkendit sellest võib näha allpool.

“SUHE” (katkend), lavastaja @jelena.melts #tantsunädal #kultuuridessant

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

3. mail saab kogu lavastust tervikuna näha Narvas, 5. mail Tallinnas ja 6. mail Tartus. Ka sellele järgneb kõikjal vestlusring. Seda tasuks minna vaatama näiteks SA PTK ehk Objektiivi ning Eesti LGBT Ühingu esindajatel.

Laupäeval käisin vaatamas eurütmiakontserti “Bachist Pärdini”, mida pidanuks nägema haridusminister Jürgen Ligi, sest selle paaritunnise kava täitsid Viljandi, Tartu ja Aruküla waldorfkoolide lapsed, kelle jaoks eurütmia on osa õppekavast. Mulle väga meeldis (muide, kehastati mitte üksnes muusikat, vaid ka luuletusi, näiteks Jaan Kaplinski “Valgus ei saagi vanaks…”), aga mina olen juba niigi waldorfpedagoogika fänn.

Veel enne seda oli Tantsunädala kavas Brite Vilgo fotonäitust tutvustanud perfonks. Näitus on Viljandi Linnaraamatukogu trepihallis üleval laupäeva pärastlõunani ja nagu selle lingi tagant lugeda saab on ta avatud ideedele ja ettepanekutele, kuhu see võiks edasi rännata. Nii et minge vaadake ning kui on pakkuda välja mõni koht, siis andke talle sellest teada.

Jõudsin laupäeval ka Põhja- ja Baltimaade pärimusmuusika kõrgkoolide võrgustiku Nordtrad aastakohtumise lõpukontserdile, mis ei olnud küll osa Tantsunädala kavast, kuid muutus kohati samuti päris tantsuliseks. Tuleval reedel saab kuulata Pärimusmuusika Aidas koolinoorte suurt üleriigilist võistumängimist. Peaks ka sealt läbi astuma.

Tantsunädalale sõidab sisse Jazzkaareke

Kui keegi veel ei tea, siis alanud on Jazzkaar, mis aitab sisustada Viljandis sel nädalal neli õhtut.

Kohvikus Fellin esinevad teisipäeval Maria Laura Baccarini & Régis Huby, kelle tõttu mul jääb ilmselt nägemata üks tantsulavastus – ja järgmisele jõudmiseks tuleb nähtavasti minna linnas jalgsi liikumiselt üle jalgrattaga sõitmisele.

Kolmapäeval toimub aidas Erki Pärnoja plaadiesitluskontsert. Selle nahka läheb samuti vähemalt üks, aga tõenäoliselt isegi kaks tantsulavastust.

Neljapäeval on seal kavas Steinar Raknes, keda peaks minema ikkagi samuti kuulama, sest ma ju alles avastasin enda jaoks kontrabassimuusika ja kui nüüd selline mees siia esinema tuleb, siis oleks patt see võimalus mööda lasta. Sealt peaks jõudma kuidagi (enne lõppu?) Romaani muusikaviktoriinile, kust tuleks pärast (enne lõppu?) edasi tormata, et vähemalt üks selle õhtu kolmest tantsulavastusest nähtud saaks.

Reedel paistab tulevat rahulikum õhtu vähemalt selles mõttes, et ei ole vaja olla mitmes kohas korraga. Ja laupäevaks on hetkel kavas ainult Kadri Voorandi kvartett. Tantsunädal saab selleks ajaks läbi.

Veel mõned väga olulised teadaanded

Ma arvan, et ei hakka siia tantsulavastuste kohta nädala sees rohkem postitusi tegema, vaid avaldan laupäeval lihtsalt ühe kokkuvõtte, kus kõigist veidi juttu tuleb, aga mitte pikalt. Kui keegi tahab enamat, siis tuleb minna neid ise vaatama. Eriti võiksite minna vaatama neid, kuhu mina ei jõua. Ja siis neist blogida. Hästi pikalt.

Eile sai käidud veel Viljandi Teatrihoovis filmiõhtul “Tants Ekraanil: ootamatused”, kus olid kavas Philippe Genty, Peeping Tom, Blanca Li ning Zimmermann & de Perrot – nende nägemine oleks kulunud eriti ära tudengitele, keda paraku publiku hulgas ei olnud. Nüüd tuleb neil leppida YouTube-ist leitavate lühikeste klippidega, mis ei anna edasi kaugeltki kõike. Samuti puuduvad seal Igor Uibo kommentaarid.

Kuna suurem osa selle ajaveebi lugejatest tuleb endiselt Tallinnast, nagu statistika jätkuvalt näitab, siis eraldi soovitus (lisaks Jazzkaarele, loomulikult, mille programmi leiab selle lingi tagant) on minna täna õhtul Kristjan Üksküla plaadiesitluskontserdile. Plaadist endast sai siin juba kirjutatud. Kuna ma ei saa päris kogu aeg Tallinna vahet sõeluda, siis ise täna kontserdile ei jõua, aga usun, et sinna tasub kindlasti minna.