EKA TASE ’16 peanäitusest

Fragment EKA graafika osakonna suurteosest “Rüütelkonna hoone. Ruum 143” #eka #tase16 #graafika #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Eesti Kunstiakadeemia otsustas pikendada paari päeva võrra oma lõputööde festivali TASE ’16 peanäituse lahtiolekuaega. Kirjutasin sellest näitusest küll juba veidi läinud nädalal portaalis kultuur.info, aga teen nüüd ka siin juttu, et keelitada ikka võimalikult paljusid seda vaatama, sest see tõesti on seda väärt.

Katarina Meisteri suur kroonimismaal EKA lõputööde näitusel #eka #tase16 #katarinameister #kunst #maalikunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Või õigemini toon ära rea instasse postitatud pildikesi teostest, mida sai mainitud viidatud sõnavõtus, aga ka mõningatest teistest.

Täiendades neid vaid lühikeste kommentaaridega.

Birgit Pählapuu pokaalide kollektsioon “Veranda” #eka #tase16 #birgitpählapuu #kunst #klaasikunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Juhul kui on midagi lisada seal varem öeldule.

Sandra Kossorotova moedisain #eka #tase16 #sandrakossorotova #fashion

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aga enamasti räägivad teosed enda eest ise.

Kuigi kohapeal muidugi hoopis valjemini.

Või siis vähemalt loetavamal kujul.

Nagu igaüks võib ise kujutleda.

Grisli Soppe-Kahar “Armastusekujulised prillid” #eka #tase16 #grislisoppekahar #kunst #art #painting

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Näitus jääb avatuks laupäevani.

Ja seal on vaatamist muidugi umbes tuhat korda rohkem. Võib-olla veel rohkem.

Blogiauhindade jagamisel

Kui seal juba kohal käisin ja äramärkimist leidsin, siis on vist viisakas sellest suurest blogiauhindade jagamisest siin pikemalt kirjutada. Seda enam, et käesolevale ajaveebile oma hääle andnud on tõenäoliselt ka selle lugejad.

Kui ma oma kandidatuuri üles seadsin, siis märkisin, et tegin seda vaid selleks, et “saada ettekääne sinna auhindade jagamisele kohale minna, vaadata mis toimub ja teha sellest siia reportaaž.” Ei saa öelda, et oleksin võtnud kõnealust üritust just kuidagi ülemäära tõsiselt või lootnud auhinnalisele kohale tulla.

Tegelikult käis laupäeva õhtul isegi korraks peast läbi, et peaks Siiri Sisaski esinemise Vabaduse väljakul lõpuni kuulama ja kohe viimase bussiga tagasi Viljandi sõitma, et saaksin kirjutada siia hommikul varakult sellisest toredast üritusest nagu Tallinn Art Week.

Aga siis mõtlesin, et kui juba olen siin veksli välja käinud ja parajasti Tallinnas viibin, siis tuleb ikka minna – muidu on pärast lugejate ees piinlik, et annan katteta lubadusi. Eriti nende ees, kes võtsid tõesti vaevaks minu poolt hääletada.

Üritus pidi algama kell kaheksa, aga kui viis minutit varem sisse läksin, siis veel teisele korrusele ei lastud. Küsiti, kas olen press või blogija. Kui vastasin, et blogija, siis öeldi, et muusikutel käib alles heliproov. Uurisin, kui kaua sellega võib veel minna, aga selget vastust ei saanud. Läksin tagasi välja, kuulasin edasi Sisaski esinemist. Wabaduse ette moodustus samal ajal järjekord.

saba

Lõpuks vaatasin, et järjekord läheb juba liiga pikaks ja läksin samuti ritta, et see veel pikemaks muutuks.

Kuna olin telefonil aku päevaga peaaegu tühjaks kulutanud, siis jäid paar klõpsu järjekorrast ainsateks, mis ma sellest üritusest tegin. Hiljem pildistasin veel ülevalt aknast avanenud vaadet, aga muidu olin rangel säästurežiimil.

Kui lõpuks sisse jõudsin, siis kamandati alaealised trepil kohe kõrvale (nähtavasti pidi neil olema kaasas vanemate kirjalik luba vms.), aga mind lasti sel korral küsimusi esitamata läbi, kuigi dress code oli selgelt täitmata.

Ürituse teates oli kirjas, et dress code on smart casual, aga mina läksin tossudes ja oma tavalistes, igapäevastes riietes (stiili nimi: mugavus). Mõtlesin, et “ohhoo, lasti läbi, face control ei pidanudki kinni”.

Ruum oli valdavalt täis noori naisterahvaid, kes nägid välja nagu elukutselised ilublogijad. Tundsin ennast kohe nagu viies ratas vankri all ja mõtlesin hetke, kas keerata ots ringi või lasta endale kuul pähe, aga siis leidsin, et pole mõtet hakata kohe uuesti välja trügima.

Kuna lootust auhinda saada ei olnud, siis läksin saali tagumisse poolde, et lihtsalt kuulata mis toimub. Kohe varsti saabus sinna Aile, ansamblist Antsud, kes tundis mind ära, sest käisin kevadel nende kontserdil, millest siin veidi kirjutasin. Tundub, et ebatavalistel asjaoludel toimuvad kohtumised selle ansambli liikmetega on kujunemas juba mingiks reegliks, aga see selleks.

Ailega koos oli Agnes, kes peab selliseid blogisid nagu Sekkarileiud ja Meie kodu lugu (koos mehega). Mina ei olnud neist varem midagi kuulnud, aga nüüd eile vaatasin, et mõlemad on päris huvitavad. Esimese püsilugejat minust ilmselt ei saa, sest naisteriided ei ole päris minu teema, aga mulle meeldib selle idee. Ka Aile peab oma kirevast elust blogi, aga tema sellega võistlusel ei osalenud, vaid oli tulnud toetama teisi tuttavaid.

blogiauhinnad

Mingil hetkel läks Aile maniküüri tegema (jah, seal oli eraldi nurk, kus sai lasta endale maniküüri teha) ja Agnes lihtsalt ringi liikuma, aga siis jõudis kohale isik, kes esineb tänapäeval blogosfääris nime all Manjana ning peab blogi nimega Suurte inimeste jutud. Tema tegi hiljem ka selle ülaltoodud pildi, esiplaanil näha mina, Aile ja Agnes.

Ja nende kolmega kogu minu suhtlusringkond sellel üritusel piirduski – kui arvata välja see pool minutit kuulsust Elu24 eetris (videos alates 35:30), mil käisin võtmas vastu uhket tunnistust selle kohta, et sain kultuuriblogide kategoorias III koha. Korraks nägin seal silmanurgast vist ka Kadi, kes peab blogi rohelisemrohi, aga kuna ei ole teda varem näinud, siis ei ole päris kindel. Üldiselt olid koos minu jaoks võõrad näod, kuigi mõne puhul tekkis tunne, et oleks nagu kusagilt tuttav.

Nii palju ma seda meie blogosfääri siis tunnengi. Meelde jäid sealt veel sotsiaalsukelduja ja Gerttu, kellest ma ei olnud samuti varem midagi kuulnud, aga kes leidsid äramärkimist oma kategooriates ja asusid kah seal tagapool, jäädes ka ülaltoodud pildile.

Kultuuriblogide kategoorias tegi valiku ainult 13.3% kõigist hääletajatest, esimeseks ja teiseks tulnud Triinu ja Tuuli ei olnud kumbki kohal (minu poolt favoriitideks peetud jäid hoopis tahapoole) ja ma ei imestaks, kui olingi seal üritusel ainuke selle kategooria esindaja. Raamatublogide esikolmikust ei olnud kohal kedagi ning selles kategoorias tegi valiku veelgi väiksem osa kõigist hääletajatest. Nii et meie teemad asuvad ikkagi väljaspool blogosfääri peavoolu.

Ametlike tulemuste kohaselt sain 194 häält, aga Manjana väitis (ja seda on öelnud ka mõni teine), et hääletas minu poolt mitu korda (ühelt IP aadressilt läks arvesse küll ainult üks kord, aga eks inimesed leia võimalusi kasutada mitmeid). Seega ma ei tea kui palju tegelikult oli erinevaid inimesi, kes mulle hääle andsid, aga, noh, suur tänu kõigile. Tore ikka, kui keegi loeb ja hääletada viitsib.

Ürituselt lahkusin pärast ametliku osa lõppu ja öösel lihtsalt magasin, korralikult kaheksa tundi. Kuna eelnenud ööl olin ma olnud ärkvel, see tähendab vahtinud öö otsa arvutiekraani, ja ainult hommikul bussiga Tallinna sõites paar tundi maganud, siis ei olnud see raske.

Tallinn Art Week sai kena stardi

Asi võtab ilmet #tallinnartweek #kunst #kurtvonnegut #portree #artweek #tallinn #art #maaritmurka

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui mina jõudsin ennelõunal Vabaduse väljakule, kus Tallinn Art Week eile suure avalöögi sai, siis olid ettevalmistused täies hoos. Võis näha kuidas Maarit Murka maale tõstis ja Kiwa akutrelliga kruve keeras.

Kunstnik töötab #tallinnartweek #kiwa #artweek #tallinn #kunst #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Nii sai iga möödakäija oma silmaga veenduda kui alusetu on müüt, et kunstnikud imevad muudkui pintslit ega tee üldse füüsilist tööd. Teoste näitustele viimine ja ülespanek on ju ka tavaolukorras sageli nende endi õlgadel. Rääkimata pingutustest, mida tuleb teha nende valmimiseks.

Ürituse korraldajad #tallinnartweek #artweek #tallinn #ekspositsioon #art #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Hea, kui keegi kunstnikele üldse abikäe ulatab, nagu selle nüüd esmakordselt toimuva kunstinädala korraldajad Andra Orn ja Kadri Uus, kes on ühtlasi veebikeskkonna noar.eu eestvedajad.

Fotol seisab nende kõrval Matti Milius ehk tema kuju, mida võis näha ka läinud aastal Viljandis toimunud mälestusnäitusel, aga päris Miliuse tüüpi tegelastega (vist?) siiski tegemist ei ole. Nemad on ikkagi nagu rohkem kuntsimetseenid-galeristid, mitte ise skandalistid.

Artists in action #tallinnartweek #artweek #tallinn #markomäetamm #kiwa #kunst #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aga kohal olid ka vanad skandalistid, näiteks Marko Mäetamm, kes esitles samas raamatut “Juubeliaasta”, mis tähistab tema enda viiekümnendat eluaastat, olles ühtlasi kirjastuse paranoia juubelitoode (kahekümne viies).

Ansambel Karamell superhitiga “Loomad kosmoses” #karamell #tallinnartweek #artweek #tallinn #music #experimental

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Mäetamme raamatuesitluse raames andis õhtupoole kontserdi värske space-rockansambel Karamell (mitte ajada segamini Brigita Murutari uue ansambliga!). Publik oli vaimustuses ja “Loomad kosmoses” tuli esitamisele koguni kaks korda, ka lisaloona. Täispikkuses saab seda kuulata FB-s.

Valmimas on kilemaal #tallinnartweek #sänk #artweek #tallinn #kunst #graffiti #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Nooremat põlvkonda esindasid näiteks Sänk, kes lasi kile peale ühe kena kitsekese, ning väljapanek Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputöödest (galerii Noorus), mille hulgast torkas eriti silma “Eesti jahiloomade karusnahkade kasutamine rõivadisaini arenduses”.

Kui praegu on üldiselt moes karusanahavaba liikumine, siis Therese Sild, otse vastupidiselt, soovis teadvustada oma lõputööga probleemi, et Eesti jahimehed ei leia rakendust tapetud loomade nahkadele, ning lõi selleks kopranahast vestide kollektsiooni.

Kohal oli ka SprayPrinter, mille abil valmis üks Edward von Lõnguse teos (Lõngust ennast ei olnud). Seintel olid väljas veel näiteks Robin Nõgisto, Alar Tuul ning terve rida teisi nooremaid tegelasi.

Pärnu galerii Avangard väljasõidul Tallinnas #tallinnartweek #artweek #tallinn #avangardgallery #kunst #art

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Oma väljapanekutega olid esindatud läinud aastal Pärnus avatud galerii Avangard, Fahle, Haus, kunstilaenutus Kaleidoskoop ja võib-olla veel mõni tähtis institutsioon, mis jäi ülalpool mainimata. Ürituse kandev telg oli muidugi noar.eu.

Lisaks piltide vaatamisele võis jätta seintele oma sõnumeid, taguda poksikotti ja kuulata arutelusid (mille kohta kirjutan võib-olla eraldi postituse, sest muidu veniks see siin liiga pikaks). Konferansjee rolli täitis Ingrid Peek, resident-luuletaja oli Jürgen Rooste.

Giidiga tuur kevadnäitusel #tallinnartweek #artweek #tallinn #kunstihoone #kevadnäitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Vahepeal käisin Tallinna Kunstihoones avatud Eesti Kunstnike Liidu aastanäitusel, kust jäi eriti meelde Virge Jõekalda “Valulävi”, sest mõtlesin seda nähes (enne nime teadmata) juba kaugelt “Oi, see on valus!” – nüüd vaatasin, et noar.eu kaudu saab seda osta, hinnaga 1200 eurot. Näitusel maksab täispilet 3.50, giidiga tuur toimub ka tuleval laupäeval.

Sel ajal, kui mina kunstihoones viibisin, hakkas väljas sadama vihma, aga see üritusele lõppu peale ei teinud, kuigi mõjus loomulikult päevakava häirivalt. Lõpetuseks esines seal õhtul hoopis Siiri Sisask, kes esitas oma Uku Masingu tekstidele kirjutatud laule.

Päris lõpuni teda ei kuulanud, sest läksin Eesti Blogiauhindade jagamisele (sellest üritusest tuleb siin juttu homme).

Päeva lõpuks / at the end of the day #rainbow #tallinnartweek #artweek #tallinn

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui samas kõrval kohvikus Wabadus toimunud blogiauhindade jagamine läbi sai, siis avanes aknast ülatoodud vaade. Välja minnes selgus, et ka peakorraldajad ise olid endale tunked selga ajanud ja panid asju kokku. Väga tublid!

Lühidalt: soovitan tallinlastel ja teistel seal viibivatel inimestel kindlasti tutvuda terve kunstinädala programmiga ja neid üritusi võimaluse korral külastada.

Veidi rohkem pilte panin flickrisse (veel rohkem näeb neid portaalis GoodNews), kust leiab ka fotosid neljapäeval toimunud Iris Kivisalu näituse avamisest, millest siin juba juttu oli, Tammsaare pargis – minge vaadake ka seda!

Sofi Oksaneni “Norma”

NormaSee postitus võinuks ilmuda suuresti samal kujul juba nädal tagasi, sest raamat sai selleks ajaks loetud, aga jätsin selle siis kirja panemata, et vaadata kas väike ajaline distants minu arvamust ehk jäänud muljet kuidagi muudab. Eriti ei muutnud, aga veidi siiski.

Varem ei olnud ma lugenud ühtegi Sofi Oksaneni romaani, sest lihtsalt ei olnud tekkinud tahtmist seda teha. Pigem olid nendega kaasnenud reklaamikampaaniad ja autori mainekujundus, tugev rõhk välisele imagoloogiale tekitanud teatava negatiivse eelarvamuse tema teoste sisulise väärtuse suhtes – kirev pakend on ju sageli vajalik selleks, et katta või varjata millegi muu puudumist. Pealegi kipuvad minu meelest parimad kirjanikud olema need, kes ei tegele üldse enese promomisega ega anna intervjuusid, vaid lasevad enda eest rääkida ainult oma teostel, kuigi selliseid autoreid tänapäeval vist enam ei olegi. Samuti olid nende tuttavate hinnangud, kes olid Oksaneni lugenud, eranditult negatiivsed või kuidagi ebalevad, mitte just vaimustusest rõkkavad.

“Norma” kohta juhtusin aga lugema veebruaris ühte arvustust, milles seda soovitati eriti soojalt “kõigile neile, kes Oksaneni teostest tavaliselt pika kaarega mööda kõnnivad” (loe: mulle). See jäi meelde ning kui ma leidsin läinud kuul kirjastuse Varrak poolt siin kajastamiseks pakutud raamatute nimekirjast “Norma” eestikeelse tõlke, siis lasin saata endale just selle.

Ma olin küll jätkuvalt veidi skeptiline, aga mõtlesin, et Oksanen on ju nii tunnustatud ja loetud kirjanik, umbes nagu mingi tänapäeva Tammsaare, et peaks ennast tema loominguga ikkagi veidi kurssi viima – muidu ei saa lõpuks enam üldse aru, millest inimesed räägivad, mis neid kõnetab ja mõjutab.

Mingeid suuri ootusi mul lugema hakates seega ei olnud ning tema varasemate teostega seda võrrelda ei oska, sest ei ole neid lugenud, aga mulle valmistas “Norma” positiivse üllatuse. See oli küll kohati paras seebikas ja liiga ulme (võin kujutada vabalt ette juuste kaudu tunnetamist ja tugevat haistmismeelt, aga ei usu, et maailmas leidub ka tegelikult mõni inimene, kelle juuksed kasvavad ühe ööpäevaga terve meetri, nagu selle teose peategelase omad autori väitel), kuid täiesti loetav.

Kuigi ilmselt mitte kõigi jaoks. Endale tundus lugedes, et see sobiks rohkem naistele, aga minu ema, kes on töötanud ise raamatukogude komplekteerimise alal, luges seda ainult paarkümmend lehekülge ja jättis siis pooleli, sest talle ei meeldinud see kuidas Oksanen kirjutab. Nii et väga nõudlikele lugejatele “Norma” võib-olla tõesti ei sobi. Aga mulle käis küll.

Kui eelnevalt loetud Milan Kundera kirjanduslikuks ideaaliks näib olevat maksimaalne minimalism, millele ta jõudis lõpuks ka päris lähedale, siis Oksaneni ei saa selles süüdistada. Temal ikka juttu jätkub kauemaks. Ja jutt ise ehk lugu ongi umbes selline, mida võiks kuulda ilmselt kusagil juuksurisalongis või kohvikus, kus naised omavahel keelt peksavad. Ma ei tea, ei ole kuulnud, aga kujutan ette, et nii see võiks olla.

Lühidalt: teemaks on juuksepikendused, juukseäri, äritsemine lastega, surrogaatemade kasutamine, rahvusvaheline must äri, naiste ärakasutamine meeste poolt, meie tänapäeva ühiskond, inimestevahelised suhted, ebatavaliste inimeste raskused ühiskonda sobitumisel jne.

Nüüd vahepeal lugesin Postimehes ilmunud pikka intervjuud autori endaga (tasuline) ja ühte blogipostitust, kust mõlemast käis läbi sõna “feminism” – mulle ei seostunud see raamat lugedes feminismiga, veel vähem äärmusliku või radikaalse feminismiga (kui see on feminism, siis ei saa ma enam üldse aru, mida meil siin Eestis selle sõna all mõeldakse), aga sain viimaks aru, mis mind selle juures häirima jäi.

Selles raamatus on selline koht: “Kes valitseb unistusi, valitseb maailma. Kes valitseb juukseid, valitseb naisi. Kes valitseb naiste paljunemisvõimet, valitseb ka mehi. Kes suudab teha õnnelikuks naised, teeb õnnelikuks ka mehed, ja kes annab juuksed kiilaspäisele või lapse viljatule, on nende kuningas.” Kui lugesin seda Oksaneniga tehtud intervjuud, siis jäi lõpuks kokkuvõttes mulje, et ta ise tõesti usubki seda, et see ongi tema filosoofia.

Kogu see juuksepikenduste teema. Mul on endal praegu pikemad juuksed kui kunagi varem, aga seda lihtsalt põhjusel, et ma ei ole lasknud neid lõigata. Sama hästi võiksin olla täiesti kiilakas. Vahe on ainult selles, et siis peaks hakkama jahedama ilmaga mütsi kandma, sest puudub loomulik peakate. Oksaneni jaoks paistab see olevat aga peaaegu eksistentsiaalne küsimus, identiteedi alus.

Kusjuures ta näeb probleemi, kujutab seda, aga jätkab samas ise stereotüübi kehastamist (tibilikkus ei tähenda ju tingimata blondeeritud juukseid, kuigi tema seda nendega seostab; Oksanen ise ongi minu meelest tegelikult nagu mingi vana kultuuritibi, kogu see ma-olen-nii-rebel teema on ju kultuuritibide tavapärane jutt). Kirjutab raamatu, mis läheneb oma sotsiaalselt vastutustundelt kohati küll Naomi Kleini ja Arundhati Roy teostele, kuid osutub lõpuks ikkagi vaid väikekodanliku identiteedi kandjaks selle sõna negatiivses tähenduses. Vaat see on asi, millest mina aru ei saa.

Aga kirjutab ta minu arvates päris hästi. Nobelit ei annaks ja tema varasemaid raamatuid tõenäoliselt lugema ei hakka, aga järgmist loeks küll.

Vahelduseks juttu Tallinnast

Käisin eile Tallinnas, kus toimub muidugi veel rohkem kui Viljandis, aga ka vahemaad on tunduvalt pikemad, mistõttu kulus kultuurikava läbimiseks sisuliselt terve päev. Algas see ringkäik poole kaheteistkümne paiku, kui jõudsin Tammsaare parki, kus valmistuti avama Iris Kivisalu fotonäitust “Kas keegi teine ei võiks aidata?”, mis kujutab endast vabaühenduste kaardistust ja on mõeldud tõmbama tähelepanu neid ühendavale annetuskeskkonnale “Ma armastan aidata”.

Näituse avamine algas piltide ülespanekuga, mille jaoks moodustati publikust töörühmad kutsutud prominentide juhtimisel. Juhtusin Elina Borni rühma, millega ühines varsti ka nimetatud annetuskeskkonda toetava Swedbanki juht Robert Kitt. Prominendid asusid aktiivselt tööle, nagu näha Swedbanki FB lehele tehtud otseülekandest, aga mina vahtisin põhiliselt niisama, viibides magamata ööst tingitud püstijalaunes. Pärast klõpsutasin siiski telefoniga pildikesi.

Foto fotograafile poseerivast fotograafist koos tema tehtud fotoga #iriskivisalu #fotograafia #armastanaidata

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kokku tuli neid päris palju. Näiteks ülaltoodule on olemas ka väga kena jätk hetkest, mil Delfi fotograaf sai oma pildi just tehtud. Aga ma ei tahtnud eile instat umbe lasta ning täna, homme ja ülehomme peaks laadima sinna hoopis teisi pilte. Tuleb vist teha endale piltide jaoks ikkagi ka flickri konto. Mis puudutab fotol nähtavat fotot, siis selle lugu võib kuulda autori enda esituses Publiku vahendusel.

Tuntud inimesi liikus ringi päris palju. Ürituse patroonide hulka kuulusid veel näiteks Märt Avandi ja Getter Jaani. Avandi seal ajakirjanikele intervjuusid jagada ei tahtnud, aga pildikesi said paparatsod temast klõpsutada. Eks need ülespandud fotod puudutasidki sageli nii tõsiseid teemasid, mille peale on raske seltskonnaajakirjandusele mingit optimistlikku juttu ajada…

Elina Borni intervjuud kuulasin samas live-esituses. Kui ta rääkis seal MTÜ Loomus pildi ees koerast, kes nimetatud vabaühenduse üritustel kaasas käib ja on sellise näoga, et kogu aeg väga tähelepanelikult kuulab, siis mõtlesin, et ma ise olengi seal nagu see koer, kes muudkui inimestel kannul käib ja tähelepanelikult nende juttu kuulab. Suutsin väga hästi samastuda.

Viibisin Kivisalu fotonäituse avamisel enam-vähem lõpuni ehk täpselt nii kaua, et jõuda veidi enne poolt kahte Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ette, kus asuti tegema pidulikult teatavaks valitsuse otsust EMTA saali ehitamiseks rahade eraldamise kohta – seda on oodatud 20 aastat, ehituse täpset kava veel paigas ei ole, aga valmis loodetakse saada 2018. aastal.

EMTA juurest läksin edasi Eesti Kunstiakadeemia, mis eile samuti valitsuselt oodatud uudise sai, lõputööde festivali TASE peanäitusele hoones, millest peaks saama nüüd siis lõpuks akadeemia uus kodu. Praegu on see tõesti üsna armetus seisus, aga vaadata on seal väga palju. Minul kulus ligi paar tundi, kusjuures tekstimaterjale ei hakanudki eriti lugema.

Seejärel suundusin tagasi kesklinna, EKA Galeriisse, kus on avatud graafilise disaini osakonna lõputööde näitus. Jõudsin sinna hetkel, mil oli just alanud väike ekskursioon. Kultuuriprogrammi lõpetas hiljem EKA tudengite lühifilmide vaatamine kinos Sõprus. Aga neist asjust kirjutan siin pikemalt järgmisel nädalal. Praegu lihtsalt ei jõua ja vahepeal tulevad peale mõned teised teemad.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui Viljandis on igapäevase kultuuriprogrammi maht üldiselt talutav, siis Tallinnas ebanormaalne, sest seal toimub liiga palju huvitavat ja liiga palju aega kulub ka ühest paigast teise jõudmisele, vahemaad on liiga pikad.

Homme on selles suhtes hea, et siis saab veeta kogu päeva Vabaduse väljakul, kus toimub Tallinn Art Weeki avalöök, ning õhtu samas kõrval Wabaduse kohvikus, kus tuleb Eesti Blogiauhindade jagamine. Kes kohale ei tule, need saavad vaadata Elu24 otseülekannet.

Nii et praegu kondan ma ringi mööda selliseid üritusi, mida kajastavad Publik ja Elu24 – kui keegi oleks ennustanud seda aasta tagasi, siis oleksin ma selle üle naernud, aga täna ei olegi enam naljakas. Hoopis päris huvitav on seda kõike nüüd vaadata, vaikselt jälgida, sellest omi tähelepanekuid teha.

Kundera “Tühisuse pidu” (3/3)

KunderaMilan Kundera “Tühisuse pidu” (prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm) sai mul loetud juba enam kui kahe nädala eest. Postituste seeria eelmistes osades tegin väikese kokkuvõtte teose retseptsioonist Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides.

Kui seal pidasid vajalikuks avaldada Kundera viimase romaani ingliskeelse tõlke ilmumise puhul arvustusi või laiemaid käsitlusi tema elust ja loomingust praktiliselt kõik suuremad üldloetavad kvaliteetlehed (NY Times trükkis ära koguni kaks arvustust), siis meil jõudis selleni vahepeal ainult Eesti Päevaleht. Teiste jaoks Kunderat ei eksisteeri. Ja see ütleb rohkem nende väljaannete kui Kundera kohta, sest Kundera on elav klassik ning “Tühisuse pidu” omamoodi lakmustest, mille abil määratletakse enda koht Lääne ajakirjanduse üldises kvaliteediahelas.

See ei tähenda, et “Tühisuse pidu” peaks tingimata kiitma. Küsimus on vaid selles, kuidas paigutavad väljaanded ennast laiemale kultuuriväljale. Kui pretendeeritakse sellele, et olla tõsiseltvõetav, siis ei saa Kunderast mööda vaadata, sest ta on autorina nii oluline, et vääriks tähelepanu isegi siis, kui tema viimane romaan oleks täielik möga – nii avaldasid kvaliteetlehe staatusele pretendeerivad majanduslehed Economist ja Financial Times mõlemad selle kohta suhteliselt negatiivsed arvustused, aga roosaks tabloidiks nimetatav Äripäev ei ole teinud isegi seda.

Kas mul on öelda selle raamatu kohta midagi, mis ei ole juba kirjas neis loetud ja siin viidatud arvustustes ning neist tehtud nopetes?

Jah, selle kergus on näiline, aga see ei ole nii keeruline, et seda oleks raske lugeda. Peatükid on väga lühikesed, kuid tekst nõuab lugejalt jäägitut kohalolu, täit tähelepanu. Hakkasin seda raamatut alguses lugema olukorras, kus kõrval käis tegevus, mis minu tähelepanu hajutas. See oli viga. Kundera tekst on nii kokkusurutud, et seda ei saa lugeda kuidagi poole silmaga või üle rea, tegeledes samal ajal muude asjadega. Ja see on küll väga mitmekihiline romaan, aga selle lugemiseks ei pea olema kirjanduse eriteadlane. Seda võib vabalt lugeda näiteks rannas päikest võttes.

Arvustusi lugedes jäi silma, et valdavalt on nende autoriteks teised kirjanikud ja/või vastava eriala professorid, kes mõistavad Kundera laiemat tähendust ja hindavad “Tühisuse pidu” tema teiste teoste valguses. Ka ma ise võtsin selle kirjastuselt Varrak siin arvustamiseks just seetõttu, et autoriks on Kundera, aga soovitan selle lugedes ära unustada – lugeda seda lihtsalt kui ühte suvalist raamatut, mille autor ei ole oluline.

Päevalehes seda arvustanud Greete Kõrvits (jällegi, inimene, kes on kirjutanud ka ise ühe romaani) arvas, et esimeseks tutvuseks Kunderaga ei ole see soovitatav, aga tema suurtele fännidele peaks “Tühisuse pidu” kindlasti meeldima. Minu arvates, seevastu, väärib see tähelepanu seetõttu, et selle autor on Kundera, aga seda lugedes ei maksa lasta sellel tõsiasjal ennast häirida. Ja seda võivad vabalt lugeda ka need, kes ei ole temast varem midagi kuulnud ega kavatse teda edaspidi üldse lugeda.

Kuidas selle raamatu sisu kõige paremini kokku võtta?

Kõige rohkem on arvustustes tsiteeritud järgnevat kohta: “Rõõm müstifikatsioonist pidi teid kaitsma. See on õigupoolest olnud meie kõigi strateegia. Me taipasime juba tükk aega tagasi, et ei ole võimalik seda maailma tagasi pöörata ega ümber kujundada, tema õnnetut edasitormamist peatada. Oli vaid üks võimalik vastupanu: seda mitte tõsiselt võtta. Aga ma tõden, et meie naljad on kaotanud oma mõjujõu.” (Tõsi küll, enamasti ilma viimase lauseta.)

Pea sama sageli on arvustajad toonud Kundera romaanist välja mõtte: “Inimesed saavad elu jooksul kokku, lobisevad, arutlevad, tülitsevad ega saa aru, et nad pöörduvad üksteise poole kaugelt, igaüks omast vaatetornist, mis asuvad aja eri punktides.”

Teemasid käib läbi palju, aga nähtavasti on parimaks kokkuvõtteks just need kaks lõiku, sest miks muidu erinevad kriitikud neid sedasi esile on tõstnud. Ja kui mitmed negatiivsemate hinnangute andjad on näinud raamatu pealkirjas ennetavat vastulööki nende kriitikale, siis tegelikult võib seda mõista ka elu sünonüümina – lugesin seda mõtet hiljem ka ühest arvustusest, aga see tuli juba raamatut lugedes, nii et minu arvates: “Tühisuse pidu” tähendab elu.

Ja siinkohal lõpetuseks sobiv tsitaat raamatust endast: “Ta ei saanud mitte vähimatki aru, ega saa tänase päevani, tühisuse väärtusest.” Kui tuletada nüüd meelde, et autoriks on Kundera, siis… see romaan on kokkuvõttes nagu ühe vana mehe kohati kurbnukker ülistuslaul elule kogu selle absurdsuses.

Kunstist helinani telefonis

“ALLTOGETHER/ÜHESKOOS” Viljandi Linnagaleriis #näitus #viljandi #arteground #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Linnagaleriis avati eile rahvusvaheline kunstinäitus “ALLTOGETHER/ÜHESKOOS”, millega algas ühtlasi kunstifestival Arteground. Oma töödega on väljas ligi poolsada tegelast meilt ja mujalt, eelkõige Soomest – avamisel visati nalja, et pooled Helsingi kunstnikud on praegu Viljandis.

Kui see festival alguse sai, siis oligi see mõeldud just Soome kunsti ja kunstnike viimiseks maailma. Teisi sõnu: pidi andma neile sobiva ettekäände, et teha suvel üks suur ühine väljasõit meie maalilisse Viljandisse. Alguses olidki festivaliga kaasnenud näitused pühendatud seetõttu kitsalt Soome kunstile, aga juba eelmisel aastal Viljandis toimunud rahvusvaheliste hansapäevade ajal haare laienes ja nüüd on esindatud lausa üheksa riiki.

Tõsi, seda küll üsna formaalselt, sest näiteks Iraaki esindavad mõned pagulased, Taanit viimased kümme aastat Tartus elanud Per William Petersen, Brasiiliat Helsingis elav Fabu Pires ja Türgit Nurhayat Polat, kes elab samuti Helsingis. Kui jätta kõrvale veel mõned Läti ja Eesti ning paar Rootsi kunstnikku, siis ongi kõik ülejäänud Soomest. Seega on näitus küll rahvusvaheline, aga tugevalt Soome poole kaldu.

Seal nähtavat siin lahkama ei hakka, sest sellest on kavas kirjutada pikemalt ühes teises kohas ja selleks pean kõigepealt minema seda täna uuesti vaatama – avamiste juures on huvitav jutt, aga näituste vaatamiseks sobivad paremini inimtühjad kunstisaalid. Läksin eile küll kohale juba paarkümmend minutit enne avamist, aga selleks ajaks oli saal juba kahjuks rahvast täis.

Kunstifestivali Arteground avamine #viljandi #arteground #kunstifestival #kunst

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Või õnneks, sest olnuks ju piinlik, kui see olnuks teisiti.

Üks kohalik kunstnik märkis seal, et tavaliselt on siin avamistel umbes 12 inimest. Tundus, et sel korral oli kohalikke vähemalt poole rohkem, aga sellest veel rohkem oligi festivali ajaks Viljandi sõitnud kunstnikke, kelle enda tööd sellele näitusele üles said. Kusjuures mõni, kes ei ole veel ametlikult pagulase staatust saanud, ei saanudki avamisele tulla – piirid on Euroopas küll lahti, aga mitte kõigile.

Edasi läksin Viljandi Antikvariaadi juurde, kus tähistati pidulikult selle neljakümnendat sünnipäeva. Sinna jõudsid ka mitmed teised näituse avamisel viibinud, nende hulgas linnapea Ando Kiviberg, kes meenutas oma sõnavõtus, et kui ta 1987. aastal paberid Viljandi tõi, et siin õppima asuda, siis hämmastas teda kaks asja: see, et nii väikeses linnas on nukuteater ja antikvariaat.

Tänapäeval võib siit leida muidugi ka muud hämmastavat, näiteks üks on see eile avatud näitus ja teine helikunsti galerii Supersonicum, kus avatakse homme õhtul kell kaheksa Raul Kelleri installatsioon – kui oleks juba võimalik kasutada teleportatsiooni, mis mind vahetult enne seda lõppevalt EKA tudengite lühifilmide linastuselt Tallinnast tagasi lennutaks, siis viibiksin kindlasti seal, aga kahjuks ei jõua.

Antikvariaadi sünnipäeval räägiti loomulikult palju ajaloost. Lahkusin varsti pärast sõnavõtte, kui käis oksjon, et minna Lennukitehases toimunud kitarrist Laur Uusbergi diplomikontserdile. Jõudsin sinna esimese loo ajal, mille peale kõlasid sellised krõksud, et tundus nagu oleks mängus helikunsti avangard.

Kotermann puges mikrisse!? #helidefektid

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Nii diibilt nad siiski ei jätkanud. Vahepeal tuli küll veel sisse radioheadilik vilin, aga muidu eriti helidefekte ei kasutatud, vaid rockiti üsna puhtalt, liiguti öise navigatsiooni radadel, tehti isegi midagi džässilikumat jne.

Kui üldiselt on jäänud mulje, et kultuuriakadeemia tudengid triivivadki rohkem folgist džässini ja rockilainel eriti ei lenda, siis eilne õhtu näitas, et seda siiski tehakse. Hiljem andis samas oma diplomikontserdi trummar Vsevolod Tšelepis, kelle bänd Emphasis pritsis veel raskemat kütet.

Mõtlesin kasutada jupikesi neist esinemistest selleks, et õrritada nüüd veidi inimesi, kes ise kohal ei käinud, aga kuna mõlemad kontserdid on juba UTTV veebilehele täispikkuses üles pandud, siis lendas see plaan vastu taevast. (Samast leiab ka saksofonist Taavi Toomsalu diplomikontserdi, mida siin juba varem tungivalt soovitatud sai.) Saan vaid öelda, et saund oli kohapeal parem kui salvestustes kuuldav.

väike groove #viljandi #tyvka #diplomikontsert #lauruusberg #groove

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Lõpetuseks. Mõtlesin, et peaks panema selle ülaltoodud koha Uusbergi kontserdist omale telefonile uueks helinaks. Praegu on selleks Depeche Mode’i “Never Let Me Down Again (Aggro Mix)”, aga seda alati hästi ei kuule, vaja oleks midagi kärisevamat. Midagi sellist nagu Iggy Popi “The Passenger” või Edwyn Collinsi “A Girl Like You”, aga mitte neid, sest need on liiga tuntud (ei tahaks iga kord telefoni otsima hakata, kui need kusagilt juhuslikult kostuvad).

Või siis hoopis midagi sellist nagu “See You” – helget ja head, aga mitte nii nostalgilist, sest… Doe Paorol on õigus: nostalgia meid tapab. Eriti mind. Ja seda enam on põhjust otsida oma telefonile uus helin…

Kas see tuli piisavalt veider ja ekstravagantne postitus?