Väljasõit Põltsamaale

Käisin eile Põltsamaal, kus toimus lossipäev, aga sellest minu luulelises aruandes eriti juttu ei tule, sest minu jaoks oli põhiline tänavu linnaõiguste saamise 90. aastapäeva tähistav Põltsamaa ise. Ma nimelt ei olnudki seal varem sedasi pikemalt ringi jalutanud.

Teerada minevikku #põltsamaa #loss #castle #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

on seda müüri laotud
ammust aega
ja müüri sisse laotud
aegu ammuseid

Alustada tuleb ilmselt sellest, et Viljandist bussiga Põltsamaale sõites lugesin Aarne Rubeni meistritööd “Nõiaprotsessid Eestis”, mis suutis tekitada mitte just morbiidse, aga siiski küllaltki… ütleme, et mõtliku meeleolu ka kogu järgnenud päikesepaisteliseks päevaks.

Põltsamaa ordulinnus rajati 13. sajandil ja selle juurde tekkinud alevikku mainiti esmakordselt 1518. aastal. Seega võib Põltsamaa tähistada varsti ka 500-ndat aastapäeva. Asula formaalne kõrghetk jääb nähtavasti Liivimaa kuningriigi aegadesse, mis on inspireerinud poeete ju isegi veel meie ajal (üks poliitiline avaldus: ma pooldaks Liivimaa konföderatsiooni, mitte kuningriigi taasloomist), aga ka praegu näeb see välja täitsa kena.

Tänapäeva veeteed #põltsamaa #jõgi #waterways #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

siin vetevood nii vabad
et tamm neid paisutada võib
kuid peatada ei suuda
ja jõgi vastuvoolu
ka teise suubuda

Kauneid vaateid võib leida Põltsamaalt palju, aga kõige kauemaks jäin vaatama just seda, kus vesi pahinal oma teed läks.

Vaade kirikutornist Põltsamaa lossipäevale #põltsamaa #lossipäev #eesti #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

kõrgelt vaadates
alati ei näegi oma
ninaotsast kaugemale
– hea kui näeb sedagi

Põltsamaa kirik hävis 1941. aastal sõjatules ja on väidetavalt ainuke, mis nõukogude ajal taastati. Kuulsin seal tornis, et seda tehti kohalike inimeste raha eest, aga juhtuda sai see tänu sellele, et ministeeriumis töötasid vastutavatel kohtadel Põltsamaalt pärit inimesed, kes andsid selleks loa.

Seal asub muide orel, mis oli algselt Viljandi Jaani kirikus, aga viidi pärast selle sulgemist 1953. aastal Põltsamaale.

Kirik lossi kohal #põltsamaa #kirik #loss #church #castle #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

kumb võim on kõrgem
kas ilmalik või vaimulik
seda ennustab minevik
ja näitab tulevik

Brotze “Estonica” sisaldab ühte joonistust aastast 1800, millel on näha pea samasugune vaade Põltsamaa lossile ja kirikule, ainult suuremas plaanis ning veidi teise nurga alt, aga samast küljest.

Siia lõppes rännutee… #põltsamaa #surnuaed #graveyard #estonia #visitestonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

siia lõppes rännutee
mullaks sai taas keha
aga hing on igavene
teda surm ei peata

Või vähemalt tahaks seda uskuda, kuigi tegelikult hästi ei suuda, sest mõistus räägib selle vastu.

Käisin nii Põltsamaa ühes kui ka teises servas asuvas surnuaias. Pärast kõmpisin veel kümmekond kilomeetrit Kolga-Jaani poole, kirjutades käigu pealt varem instasse postitatud piltide saateks ülaltoodud värsid.

Maal mööda teeperve jalutades on hea luuletada: saab omaette valjusti rääkida, kuulata kuidas tekst kõlab, samas kui ümbritsev loodus loob hea rahuliku meeleolu. Päike paistab, linnud laulavad, ritsikad siristavad, tuul paitab nägu.

Ainult see mõjub häirivalt, et inimesed autodega pidevalt mööda teed siiberdavad. Kui neid ei oleks, siis võiks kõndida silmad kinni keset teed, et veel paremini ümbritsevat tunnetada, kuulata ja kuulda, haista ning lõpuks silmad avada ja näha.

Jah, 16.-17. sajandil oleks lõpetanud sellise jutu eest võib-olla tuleriidal. Täna ei pandaks enam isegi hullumajja.

Tantsufilmist “Flashdance”

FlashdanceVaatasin eile pisteliselt ülekannet Viljandis toimunud tänavatantsu võistlusest Bash Cypher, millega seoses tõstatati küsimus, milline on minu lemmik tantsufilm. Kuna ma ei olnud selle peale varem mõelnud, siis vajas vastus veidi nuputamist.

Parimate tantsufilmide guugeldamine andis esimeseks vastuseks ühe IMDb nimekirja, kus toodud teostest on mul nähtud umbes tosinkond. Puhtalt mälu järgi otsustades tundus neist kõige muljetavaldavam “Flashdance” (1983).

Aga kuna ma nägin seda väga ammu, kunagi eelmisel sajandil, siis vaatasin uuesti üle. Oli tõesti päris meeldiv.

Kriitikud tegid selle küll maatasa ja ka režissöör Adrian Lyne tunnistas hiljem, et talle lugu alguses ei meeldinud, ta pidas seda rumalaks ja lükkas pakkumise korduvalt tagasi, aga lõpuks sai film siiski tehtud ning osutus selliseks kassahitiks, mida suutis 1983. aastal ületada vaid “Star Wars”. Film, mille tegemisele kulutati 7-8 miljonit dollarit, tõi sisse üle kahesaja miljoni. Publikule järelikult meeldis.

“Flashdance” räägib 18-aastasest neiust nimega Alexandra Owens, kes elab koos oma koeraga vanas laohoones, töötab keevitajana ja esineb õhtuti ööklubis tantsijana, lõppedes ülaltoodud esinemisega tantsukooli katsetel, mille filmimiseks kasutati kehadublante. Peategelast kehastab muidu Jennifer Beals, kes oli filmi tegemise ajal ka ise 18-aastane. Ühes kohas täidab ta seal isegi avalduse, kuhu märgib oma õige sünniaja.

Roger Ebert märkis oma arvustuses, et see film võinuks olla palju huvitavam, kui rääkinukski peaosatäitja enda loo, ja ilmselt oli tal õigus, aga minu meelest on see täiesti vaadatav ka sündinud kujul. Kusjuures väga lahe tundus mulle just peategelane, Beals on teda kehastades nii loomulik ja siiras. Mõned teised mõjusid siiski veidi karikatuurselt ja ebausutavalt.

Filmi aluseks olidki samas osaliselt tõestisündinud lood, mille nö. tegelikud peategelased on hiljem aastaid kohtus käinud, et teenitud tuludest rohkem osa saada. Kui kedagi huvitab, siis selle lingi tagant leiab pikema kirjutise antud saagast, mille põhjal annaks ilmselt teha samuti päris huvitava filmi.

Menufilmist “Me Before You”

Me_Before_YouKui “Me Before You” veidi enam kui kuu aja eest kinodesse jõudis, siis lugesin läbi kaks arvustust.

Ralf Sauter kirjutas, et see on parajalt naeruväärne ja halvas mõttes totter film, mille osade stseenide kõrval kahvatuvad isegi kõige siirupisemad Nicholas Sparksi teoste ekraniseeringud.

Chris Knight aga leidis, et “Me Before You” suudab vältida kõige halvemaid melodraama nõkse a la Nicholas Sparks.

Minul tekkis selle peale küsimus: kes see Nicholas Sparks on? Vikipeedia ütles, et USA kirjanik, stsenarist ja produtsent, kelle sulest on ilmunud 18 romaani, neist mitmed rahvusvahelised bestsellerid, millest tervelt 11 on saanud aluseks suurtele kassafilmidele.

Leidsin nimekirjast isegi ühe sellise, mida olen vaadanud, “The Longest Ride”, aga ajasin selle alguses segamini ühe teise filmiga, mille nime enam ei mäleta, kuid mille sisu oli jäänud meelde paremini. Nii et kustumatut muljet alles eelmisel aastal valminud “The Longest Ride” ei jätnud, aga… nüüd sisukokkuvõtet lugedes ja treilerit vaadates meenus, et mulle see tegelikult siis isegi veidi meeldis.

“Me Before You” aluseks on samanimeline romaan, mille on kirjutanud üks teine maailmakuulus menukirjanik, Jojo Moyes, kelle nimi ei öelnud mulle samuti midagi, sest ma üldiselt ei loe armastusromaane ega ole selles vallas toimuvaga üldse kursis.

Täiesti tundmatud nimed olid minu jaoks ka lavastaja Thea Sharrock, kelle jaoks see on alles esimene täispikk mängufilm, ja meespeaosatäitja Sam Claflin, kuigi teda olin mõningates filmides siiski ka varem näinud, lihtsalt ei pööranud siis tähelepanu näitleja nimele.

Naispeaosatäitja Emilia Clarke olevat tuntud eelkõige maailmakuulsast teleseriaalist “Troonide mäng”, aga mina ei ole vaadanud vist ühtegi selle osa ning mulle jäi ta läinud aastal meelde hoopis filmist “Terminator Genisys”, kus Clarke jättis küllaltki positiivse mulje. (Igaks juhuks märgin, et “Me Before You” raames on tema täita täiesti teistsugune roll.)

Kaalusin selle filmi vaatamist üle kuu aja. Ühest küljest tundus, et tegemist on mingi imala looga, aga teisest küljest mainis Knight oma arvustuses sellega seoses Xavier Beauvois’ filmi “Of Gods and Men” (2010), mis on minu arvates väga hea, ning igasugused erinevad inimesed märkisid FB-s “Me Before You” enda poolt nähtuks, mistõttu ei saanud seda ka hästi unustada, sest aeg-ajalt torkas jälle silma mõni vastav teade.

Eile õhtul sai kõigepealt vaadatud “Vuosaari” (2012), mida näitas ETV2, aga hiljem jõudsin viimaks otsusele vaadata ikkagi ära ka “Me Before You”, mida saigi siis ööl vastu tänast lõpuks tehtud.

Lühike sisukokkuvõte (sisaldab spoilereid): tänapäevane tuhkatriinulugu tagasihoidlikest oludest pärit veidi lihtsakoelisest tüdrukust (26-aastane), kes leiab oma printsi ratastooli aheldatud jõuka noormehe (31-aastane) näol, kes on otsustanud eutanaasia kasuks. Kui arvate, et tärkav armastus seda otsust muudab, siis eksite, aga lõpp on ikkagi nö. õnnelik, sest noormees teeb tüdrukust oma pärija, võimaldades talle sellega lahedat elu.

Ma ei olnud üllatunud, kui guugeldamine tõi välja, et filmi linastumisega kaasnes aktivistide pahameeletorm ja tõsised etteheited inimeste poolt, kes leiavad endal olevat õiguse elada vaatamata sellele, et nad ei saa teha seda tavamõistes päris täisväärtuslikult. “Me Before You” sõnum on üsna selgelt eutanaasiat toetav ning võib nõustuda ka hinnangutega, mille kohaselt saab “Of Gods and Men” selle kaudu täieliku väärtõlgenduse.

Tegemist on tegelikult hea näitega sellest, millises võtmes on hakatud eutanaasiat populaarsetes mängufilmides järjest enam käsitlema. Kui kunagi tehti selliseid hoiatusfilme nagu “Soylent Green” (1973), kus maailma kasvav ülerahvastatus sai aluseks düstoopilistele nägemustele, siis nüüd toimub filmide kaudu üha sagedamini eutanaasia nö. kultuuriline normaliseerimine, selle kujutamine aktsepteeritava lahenduse või väljapääsuna.

Kui parandamatult halvatud lihtsalt tapetaks, siis tunduks see paljudele julm ja jõhker, aga kui luuakse kultuuriline norm, sotsiaalne surve, et inimesed sooviksid ise elust lahkuda, sest ei tunne ennast eluvõimelistena ega soovi olla koormaks teistele, siis peetakse seda millegi pärast vastuvõetavamaks, lausa humaanseks. Ja kui sellised inimesed selle vastu protesteerivad, siis öeldakse, et nad ei saanud lihtsalt asjast aru.

Kas pole see veidi silmakirjalik?

Vastav test näitas, et ma sarnanen selle filmi tegelastest kõige rohkem just sellele, kes otsustab lasta ennast ära tappa: “Ta on väga rahulik ja vaikne inimene, ta teab millal lõpetada rääkimine, aga ühtlasti ta ARMASTAB teha sarkastilisi kommentaare. Tal on pehmem külg, aga inimesed peavad teda isiklikult tundma õppima, enne kui ta usaldab neid piisavalt, et avaneda ja seda neile näidata.”

No tore, lisaks on ta näinud kõiki Bondi filme ja armastab vaadata välkude sähvimist, ühisosa on seega tõesti märkimisväärne. Aga sellest ei saanud ma ikkagi päris hästi aru, miks ta lõpuks siiski eutanaasia valis. Lõpp ei olnud psühholoogiliselt väga veenev.

Tuhlan jälle minevikus

Jaanuaris jäi mul pooleli Briti singlitabelite kuulamine, neist väikeste valikute tegemine, mida nüüd aga jätkan: 1982. aastal tõusis Briti singlitabelisse (toona veel TOP 75, mitte 100) ligi kuussada laulu, esimese kolme kuu jooksul 142.

Hakkasin neid täna kuulama küll juba hommikul, aga olengi jõudnud õhtuks läbida ainult esimesed kolm kuud, mistõttu otsustasin jagada aasta neljaks esitusloendiks. Neist esimene sai nüüd siis valmis ja sinna läks ümmarguselt neljandik kõigist 1982. aasta jaanuaris, veebruaris ja märtsis tabelisse jõudnud lauludest.

Terve rea tänapäevalgi laiemalt tuntud esinejate kõrval võib seal kohata ka mitmeid selliseid vähemtuntud bände nagu, näiteks, Mobiles, B-Movie ja Monsoon, mis mulle ühel või teisel põhjusel rohkemal või vähemal määral meeldivad. Head kuulamist!

Kolm väikest luulu

Kuna mul ei olnud täna midagi kirjutada, aga igapäevane rutiin vajab järgimist, siis luulutasin kolm väikest kildu, mis on inspireeritud eile FB vahendusel toimunud vestlusest huvitavate kokkulangevuste, eriskummaliste juhtumuste ja religioonide teemal.

polnud nõidust vajagi

see kes teadis ussisõnu
lausumata jättis need
– ta tuli ise paljajalu
üle külmetanud vee

ümbersündija

päeval kui ma surin
sündis keegi teine
keegi keda tunnen
nüüd ise endana

zen

kui kõik teed viivad eikuhugi
siis peaksin olema sinna
ammugi juba kohale
ju jõudnud…

Whiskey Tango Foxtrot

WTF“Whiskey Tango Foxtrot”, mis põhineb Kim Barkeri mälestusteraamatul “The Taliban Shuffle: Strange Days in Afghanistan and Pakistan”, peaks olema koomiline draama, aga ei mõju väga naljakalt ega ka dramaatiliselt, vaid meenutab sageli keskpärast B-kategooria filmi, kuigi selle eelarve (35 miljonit dollarit) ei olnud kõige väiksemate killast ja lugu andnuks kindlasti esitada köitvamalt.

Mitte et seda poleks üritatud.

Kui uskuda filmi, siis oli Barker teleajakirjanik (filmis on tegelaskuju nimi Baker, aga see muudatus on nii väike, et jääb paljudele ilmselt märkamata), kes lasi postitada ennast Afganistani, sest oli tüdinenud vaiba vahtimisest. Tegelikult oli Barker ajalehe Chicago Tribune reporter, kelle esimene välislähetus viis 2002. aasta alguses hoopis Pakistani. Kui raamatus leiab tegevus aset pea täielikult trükiajakirjanike keskel, siis filmis näeb ainult telereportereid – filmitegijad olid rääkinud Barkerile, et videosalvestusi tegevad telereporterid mõjuvad dramaatilisemalt kui märkmeid tegevad ja lugusid kirjutavad trükiajakirjanikud.

Nii et vaadatavuse huvides tehti märkimisväärseid muudatusi, aga kas lugu sedasi paremaks muutus, see on minu meelest küllaltki küsitav. Pigem mõjub see nüüd kuidagi punnitatult. On liiga selgelt näha, et filmi tehes mõeldi palju selle peale, et see tuleks võimalikult vaadatav. Ja tulemus ei ole väga hea.

Barkerit mängib filmis Tina Fey, kelle väike produktsioonifirma Little Stranger on ka selle tootmise taga. Fey on varasemast tuntud peamiselt telekoomikuna ja Little Strangeri esimene film, eelmise aasta detsembris linastunud komöödia “Sisters”, jooksis USA kinodes suhteliselt edukalt, aga “WTF” nüüd raha tagasi ei teeninud ja ka kriitikud ei ole seda kõrgelt hinnanud.

Seega ei ole tegemist filmiga, mida kõik tingimata vaatama peaks, aga samas ei saa seda pidada ka väga kehvaks. Kui on huvi näha kuidas nn. embedded journalism välja näeb, siis tasub see film vaatamist ja/või Barkeri raamat lugemist, aga kui huvitab Afganistan ja sealsete inimeste tegelik elu, siis tasuks võtta ette Anna Badkheni raamatud, eriti “The World Is a Carpet: Four Seasons in an Afghan Village”.

Mis puudutab filmi nime, siis… kui keegi veel ei tea, siis see tuleb kuuldekoodist, mida kasutatakse relvajõududes. Selleks, et sõnumid oleksid üheselt arusaadavad, edastatakse need tähthaaval. “Whiskey Tango Foxtrot” tähendab “WTF”, mis omakorda tähendab teadagi mida. Umbes sel ajal, kui Barker lähetati esimest korda Pakistani, kuulusid mereväes minu ülesannete hulka ka praktiliselt igapäevased sideseansid teiste väeosadega ja “WTF” oli nende käigus vahetatud sõnumites levinud tähekombinatsioon. Ausalt öelda oligi just see põhjuseks, miks ma nüüd seda filmi vaatasin.

Kokkuvõttes soovitan pigem lugeda Barkeri raamatut, kuigi ka sellest on paremaid, aga… vähemalt annab see aimu sellest, millised olid paljud ajakirjanikud, kes Afganistanis toimunut ameeriklastele kajastasid. Ja see aitab ehk paremini mõista ka seda, miks asjad kokkuvõttes nii valesti läksid.

Danilo Kiš eesti keeles

DaniloSerbia kirjanik Danilo Kiš (1935-1989) ongi maailmas laiemalt tuntud peamiselt romaaniga “Boriss Davidovitši hauakamber”, mis nüüd 40 aastat pärast ilmumist Loomingu Raamatukogu kaudu (serbohorvaadi keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu) ka eestikeelsete lugejateni jõudis.

Romaan, mis kannab alapealkirja “Seitse peatükki ühist ajalugu”, koosneb seitsmest omavahel lõdvalt seotud lühijutust, mis on loetavad ka eraldiseisvate novellidena, kuid moodustavad kokku siiski tervikliku teose.

“Palisandrist käepidemega pussnuga” maalib pildi sõjaeelse Tšehhoslovakkia kommunistide põrandaalusest maailmast, kus reeturiks võib saada tembeldatud igaüks. Mida reeturitega tehakse, see on teada. Loo peategelane põgeneb pärast mõrva sooritamist Nõukogude Liitu, kuid lõpetab ikkagi vangilaagris.

Selle jutu tegevuspaigaks sobinuks tegelikult paremini Eesti, sest Tšehhoslovakkia oli üks neist riikidest, kus kommunistlik partei tegutses juba enne sõda täiesti ametlikult (see keelustati seal 1938. aasta sügisel, pärast Müncheni sobingut), kuuludes riigi suurimate erakondade hulka, täpselt nagu tänapäeva Tšehhis, kus see sai viimastel parlamendivalimistel 14.9% häältest, tulles sellega kolmandaks.

“Emis, kes sööb oma põrsaid” räägib Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel võidelnud iiri vabatahtlikust, kes lõpetab samuti nõukogudemaal: “Verschoyle tapeti 1945. aasta novembris Karagandõs pärast ebaõnnestunud põgenemiskatset. Tema läbikülmunud alasti surnukeha tõmmati traadiga, pea alaspidi, vangilaagri väravasse hoiatusena nendele, kes unistavad võimatutest asjadest.”

Esmapilgul võib näida kummaline, et selline raamat sai 1976. aastal üldse ilmuda sotsialistlikus riigis, mida valitses ainuparteina Jugoslaavia Kommunistide Liit. Kui aga teada Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu suhete ajalugu, siis ei ole see enam üllatav, sest teravik on suunatud just viimase, mitte Tito režiimi vastu.

Kõige lähemale omaenda kodumaal valitsenud režiimi kritiseerimisele jõudis Kiš sellega, et pühendas romaani teise jutu Borislav Pekićile, kes emigreerus 1971. aastal Inglismaale ja oli pärast seda kuni 1975. aastani Jugoslaavias keelatud autor. Kiš kirjutab küll põhiliselt kommunistidest, aga ei nimeta neid vist mitte kordagi kommunistideks, sest see võinuks heita varju ka Tito režiimile.

Lühidalt: Kiš on küll kriitiline, aga see on kriitika lubatud piirides, selline kriitika, mis sobis tegelikult päris hästi kokku Jugoslaavia toonase välispoliitilise doktriiniga. Ja ilmselt just seetõttu saigi see raamat seal 1976. aastal ilmuda.

Kui esimeses kahes jutus võib tajuda kohati kunstilisi liialdusi, siis kolmandas jääb fantaasia reaalsusele alla.

“Mehhaanilised lõvid” räägib sellest, kuidas endise Prantsuse peaministri Édouard Herriot visiidi puhul etendati 1933. aastal Kiievis kirikus jumalateenistust (asja organiseerimisega tegelenud mees käib selles jutus muidugi hiljem läbi ka laagrist). Tegelikult oli näitemäng toona palju pompöössem. Eesti keeles saab selle kohta lugeda Timothy Snyderi raamatust “Veremaad. Euroopa Hitleri ja Stalini vahel”.

Kiši juttudes segunevad väljamõeldud tegelased päriselt eksisteerinud isikutega, näiteks kõnealuse romaani lõpetab fiktiivse luuletaja A. A. Darmolatovi (1892-1968) lühike elulugu, milles figureerivad Anna Ahmatova ja teised tuntud vene luuletajad.

Kohati viitab ta raamatutele ja tekstidele, mida tegelikult ei eksisteeri, kuid samas põimib ta oma juttu ka ilma igasuguste viideteta katkendeid teiste autorite teostest, mistõttu on teda süüdistatud plagieerimises. Kiš ise peab sellist meetodit õigustatuks.

Kui ülejäänud lugudes keerleb jutt Nõukogude Liidu ümber, siis “Koerad ja raamatud” räägib juutide vägivaldsest kristianiseerimisest 14. sajandi Prantsusmaal, aga tegemist on omamoodi saatega, nagu autor ka ise otsesõnu ütleb, romaani nimiloole, mille peategelane Novski (pseudonüüm), juudi päritolu revolutsionäär, lõpetab nõukogude hakklihamasinas.

“Maagiline kaardipartii” räägib sellest, kuidas inimene tapetakse juba pärast laagrist vabanemist, sest tema elu oli panuseks kaardimängus, mille kaotaja ei saanud oma nö. au tagasi enne, kui oli sooritanud mõrva.

Tegemist on seega lugudega, mis võivad mõjuda küllaltki masendavalt neile, kes ei ole seda laadi asjade kohta varem palju lugenud. Mina neist midagi väga uut teada ei saanud ning tabasin ennast lõpuks hoopis mõttelt, et väljamõeldised ei saa vist kunagi olla nii kohutavad nagu päriselt toimunu.

Mitmete tegelaste puhul on märgitud nende juudi päritolu. Kiši enda isa oli ungari keelt rääkiv juut, raudteeinspektor, kes kandis algselt nime Kon, millest sai ungariseeritult Kiš. Ta vahistati 1944. aastal ja saadeti Auschwitzi, kus ka suri, nagu paljud Kiši isapoolsed sugulased. Tema ema oli serblanna. Lapsed küll ristiti, aga alles 1939. aastal, kui puhkes sõda – arvatakse, et ristimine päästis hiljem nende elud, hoidis ära surmalaagritesse sattumise.