Agan & Co. “Now I Know”

Minu tänane horoskoop: Täna on päev, mil olete tähelepanelik nii enese kui ka teiste tegevuse suhtes. Hea aeg loomingulisemat laadi koostööks. Noh, kes tahab täna midagi teha?!

Viljandi Jazziklubi eilsel üritusel tutvustasid Ain Agan, Teemu Viinikainen, Mika Kallio ja Mihkel Mälgand oma kvarteti tulivärsket albumit “Now I Know”.

Tegemist oli nüüd alles nende esimese plaadiesitluskontserdiga ja osutusin esimeseks inimeseks, kes sellele kauamängivale autogramme küsis. Ajalooline päev.

Seejärel sain ma ülesandeks teha tegelastest hulk fotosid, millest vähemalt üks paistab olevat isegi välja tulnud.

Ain Agan tour started!

A photo posted by Teemu Viinikainen (@teemuviinikainen) on

Kui keegi veel ennast järsku pildistada tahab lasta, siis olen käpp, aga aparaat peab teil endal olema, sest minu vanamoodne Nokia telefon teeb ainult udukogusid.

Täna on nad Narvas, homme Tartus, reedel Kuressaares, laupäeval Tallinnas. Tuur lõpeb 9. detsembril Helsingis.

Andre Maakeri Tuhalaane stuudios salvestatud album kõlab suurepäraselt, aga kontserdil esitavad nad ka vanemaid palu. Värskeimat, mis sellel plaadil leidub, saab kuulata siin allpool.

Kuulasin kõik nüüd uuesti läbi ning minu isiklik lemmik on selle pealt vist “VP” – pühendatud ühele tuntud Soome teleprodutsendile, kelle nimi mulle meelde ei jäänud. See tundus kõige ootamatum, kõige ettearvamatum.

Ülejäänud on lihtsalt tavapärases headuses 🙂

“Paljajalu kõrrepõllul”

Minu tänane horoskoop: Suudad mõndagi ära teha, aga kõige tähtsam on see, et oleksid õigel hetkel õiges kohas. Usaldage ennast rohkem, tegelege meeldivate asjadega.

“Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul”, autoriteks Margit Kilumets ning Kersti Kreismann üheskoos, sai loetud eelmisel nädalal liinil Viljandi-Helme, Tõrva-Tartu, Tartu-Viljandi bussis loksudes.

Elulugusid on ikka huvitav lugeda, eriti kui need on hästi kirjutatud, sest miski pole ju põnevam kui päris elu. Väljamõeldised selle vastu minu arvates ei saa.

Mina olen näinud selle teose peategelast laval ainult telelavastustes, aga ma isegi ei mäleta, mis ajast sellise näitleja olemasolu mäletan – ilmselt väga varasest lapsepõlvest.

Palju on muidugi juttu teatrist, aga ka muust, näiteks Mati Undist lahkumineku teemal mõtiskleb Kreismann: “Miks me Matiga ikkagi lahku läksime? Ma ei oska seda seletada. Oluline on, et nii läks ja me mõlemad, küll eraldi, jälle õnnelikuks saime. Kõik see, mis oli alguses nii ilus ja romantiline, ei jäänud kestma. Olime koos tõstnud mässu argipäeva vastu, nüüd vajus seesama argipäev meile kuhjaga kaela. Mis meil muud üle jäi kui hakata mässama teineteise vastu?”

Väga huvitav ja samas õpetlik. Kõik inimesed on küll erinevad, aga eks igaühe loost võib leida selliseid asju, mida tasub kõrvataha panna, et ise edaspidi veidi ettevaatlikum ja tähelepanelikum olla. Raamatud ju ikka pakuvad lugejatele võimalusi tegelastega samastumiseks.

Muna challenge. Üks asi, mille poolest minu kogemus peategelase omast täielikult erineb, on aga seotud munade koorimisega.

“Ega ta ise söögitegija olnud, aga kord, kui keedumune koorisin, õpetas ta, kuidas koore kergemini ära saab: kõigepealt tuleb muna pihu all mööda lauda kergelt surudes veeretada,” pajatas ta oma isa kohta.

Mulle õpetas ema, et muna tuleb pärast keetmist kohe külma vette panna, siis ei jää koor selle külge kinni.

Proovisin nüüd mõlemat nippi ning mõlemaga sai täiesti korraliku, puhta muna, aga veeretatud muna oli mul raskem koorida (võib-olla lihtsalt harjumatum), sest koor läks palju väiksemateks tükkideks ja muna oli endiselt tuline, kõrvetas veidi näppe.

Seega, ma ei tea, proovige ise, leidke just endale sobiv viis munade koorimiseks.

Sooduskampaania ajal maksis raamat ainult kaks eurot, aga nüüd on jälle kordades kallim.

Tänaseks päevaks tuleb laul või õigemini lihtsalt heliriba aastast 2003. See ei ole kõige veidram kompositsioon, mille ma kunagi kokku olen keeranud. Leidub veel kreisimaid.

Muusikast on muide juttu ka selles raamatus. Tuleb välja, et Kersti Kreismann on samuti üks paras melomaan.

“Must alpinist” Ugalas

Minu tänane horoskoop: Saavutate edu, kui tungite asjade tuumani. Teil on täna tavalisest parem keskendumisvõime. Teid ei sega isegi provotseerivad ja närvilised inimesed.

Ahh, et mis värk siin nüüd nende horoskoopidega on? Noh, need on ju huvitavad! Aga… ühtlasi on see pidev meeldetuletus mulle endale, et jutt ei muutuks liiga tõsiseks.

Eile toimus Ugala Teatrikino esimene ametlik seanss (proovikas oli oktoobri lõpus), kus tehtud ajaloolisele fotole suutis ennast sättida ka teie alandlik teener.

Kavas oli “Must alpinist” (üheks osatäitjaks Ugala näitleja Rait Õunapuu), mis oli minu jaoks sel sügisel kolmas alpinismifilm “Everesti” ja alles neljapäeval nähtud “Meru” järel.

Päris kummaline, et neid nüüd lausa sedasi kolm tükki on sattunud. Vahest möödub ju aastaid nii, et ette ei juhtu ühtegi sellist filmi. Kas on see mingi märguanne kõrgematelt jõududelt?

Need kolm filmi näitavad muu hulgas hästi ära, kui erinevaid filme sarnastel teemadel teha annab.

Režissöör Urmas Eero Liiv (ühe tegelase prototüüp) on varasemast tuntud dokfilmide tegijana ja juba teatanud, et “Must alpinist” jääb tema esimeseks ja viimaseks mängufilmiks.

Sellest on kahju, sest see film oli huvitavalt tehtud: kohati äärmiselt realistlik, järgmisel hetkel pööras aga täiega šamanismi (umbes nagu Asif Kapadia “Far North”, kuigi tegemist hoopis teistsuguse filmiga).

Omaette küsimus on see, mil määral “Must alpinist” tegelikult tõsielul põhineb ja kui elutruu see on.

Ühest küljest on kuhjatud sinna nähtavasti kokku igasuguseid seiku päris elust. Blogosfääris, aga ka mõned eile filmile järgnenud arutelul välja toodud asjad näitavad samas, et praktikutele võib see mõjuda kohati siiski ebausutavalt. Loo filmipärasemaks muutmiseks on tehtud ilmselt järeleandmisi mõningate oluliste detailide osas.

Publiku huvi filmi vastu paistab olevat aga suur. Eile oli saal täiesti väljamüüdud ning paigaldati isegi lisakohti. Viljandis saab “Musta alpinisti” vaadata veel Männimäe Külalistemaja salongkinos ja kolmapäeval Sakala Keskuses.

Lisaks…

Laul tänaseks päevaks: Lyla Foy värske “Velvet”

Muljeid meeleavaldustelt

Minu tänane horoskoop: Täna võib juhtuda, et paika pandud plaan pudeneb laiali ning asjad lähevad hoopis teisiti, kui ootasite. Püüdke olla võimalikult dünaamiline!

Eile sõitsin Tõrvast Viljandi Tartu kaudu, et käia läbi seal toimunud rassismivastaselt meeleavalduselt. Enne vaatasin veidi ka seda teist üritust, mille vastu see korraldati.

Üks oli suur ja teine väike. Üks kesklinna tuledesäras, teine kõrvalise parginurga ööpimeduses. Ühel lõõmas tõrvikutemeri ja teisel põlesid küünlad.

Ühel kostusid läbi kõlarite vanad isamaalised laulud, millega rahvas kooris kaasa läks, teisel esitati üksi ja otse midagi hoopis peenemat ning loeti luuletust.

Ühel pidasid valitud poliitikud lavalt ettevalmistatud kõnesid, teisel esinesid suvalised kodanikud spontaansete sõnavõttudega. Üks oli väga hästi organiseeritud, hoogne ja jõuline, teine veidi logisev, südamlik ja õrn.

Ühel oli läbivaks, domineerivaks meeleoluks hirm ja paatos, teisel mure toimuva pärast. Üks oli kollektivismi orgia, aga teine rõhutas indiviidi tähtsust, seda, et me jääksime ikkagi inimesteks.

Sellised on minu muljed. Need olid tegelikult kaks sügavalt erinevat maailmanägemust ja elukäsitlust, mis seal sedasi avaldusid. Kuidas see süvenev lõhe ületada, mingi dialoogini jõuda, seda ma ei tea.

Aga ma tean väga hästi, kummale poole seda veelahet mina jään. Always do the right thing, nagu öeldi ühes Spike Lee filmis.

Selleks, et igavene süngus taas võitu ei saaks, alustasin seda postitust ühe eriti naljaka, aga samas võib-olla mitte kõige naljakama videoga sellest valikust, mille ma tegin 1972. aasta Briti singlitabelitest.

Laulud meil aitavad elada, võita, sest lauludest tehtud on hinged ja südamed kaaa… hah-hah-haa! Cheer up!

Täna tuleb juttu kunstist

Minu tänane horoskoop: Täna annab endast märku mõni unustusse kadunud tuttav. Teie peas küpseb üks suur ja eriline plaan. Viige see kindlasti täide ja te ei kahetse ;).

Eile värvisin ära ühe ukse ja hakkasin taas maalima. Kuna mul selles vallas mingeid sihte või ambitsioone ei ole, siis võin vabalt mängida ja eksperimenteerida ega pea otsima mingit kindlat käekirja, mille järgi mind ära hakataks tundma. Kes on minu varasemaid pilte näinud, need teavad, et need on peaaegu kõik erinevas tehnikas ja enamasti isegi signeerimata.

Minu jaoks on selles osas huvitav protsess ise, katsetamine, kuigi mitte päris lambist ja huupi, vaid lähtudes siiski mingist ideest ja ettekujutusest, mis võib samas muidugi töö käigus muutuda ega pruugi ka alati soovitud kujul realiseeruda. Praegu paistab, et antud juhul peaks pilt kukkuma välja enam-vähem selline, nagu ma seda ette kujutan, aga ei taha ära sõnuda.

Vaatamiseks meeldib mulle endale kõige rohkem impressionism ja postimpressionism ning sellel on olemas äärmiselt lihtne seletus: Cézanne, Renoir, Toulouse-Lautrec jne. olid esimesed kunstnikud, kelle nimed mulle mällu sööbisid, sest need vaatasid lapsepõlves riiulis olevate raamatute selgadelt vastu just silmade kõrgusel.

Raamatud kuulusid vanemale õele, kellest võinuks saada tõesti kunstnik, aga läks teisiti… Mina vaatasin neist alguses pilte, hiljem ka lugesin. Ma ei mäleta enam midagi sellest, mida meile õpetati siis koolis kunstiõpetuse tunnis või milliseid pilte lasti teha lasteaias, aga ma mäletan neid raamatuid. Need on minu jaoks lähtepunkt, kõige hilisema alus.

Erilise salapära lisas asjale see, et mul ei lubatud neid raamatuid alguses lapata, sest kardeti, et ma lõhun need kogemata ära, sodin sinna midagi sisse vms. – mõnega see vist nii juhtuski. Seega oli minu jaoks tegemist keelatud kunstiga. Ja eks keelatud asjad ongi ju lastele sageli need kõige huvitavamad ja põnevamad, vähemalt mulle siis küll olid.

Laul tänaseks päevaks: Soquelle “Cancer”. Jälle üks mulle varem tundmatu esineja, kes mind Twitteris jälgima hakkas, aga kes ajab sellist rida, mis mulle täitsa meeldib.

Juudase filmiõhtul käidud

Minu tänane horoskoop: Heade võimaluste päev, kus võite ootamatult kokku puutuda isikutega, kes teid väga palju aidata saavad. Emotsioonide lahingumöll on möödas ja saad rahulikult hingata.

Raske uskuda! Kahtlustan, et horoskoop valetab, aga vaatame…

Pubi Juudas näidati eile õhtul “Meru”. Kuna viibin praegu maal ehk sealt vähem kui paaritunnise jalutuskäigu kaugusel, siis astusin läbi.

Filmist: parem kui “Everest”, kindlasti üsna hea soojendus “Mustale alpinistile”, ikkagi dokk.

Juudas on päris avar rockipesa. Nime saanud väidetavalt eelkõige Judas Priesti järgi, aga kuna samal korrusel otse selle vastas asub Jehoova tunnistajate palvesaal, kus eile samuti mingi kogunemine toimus, siis võib selle taga näha muidugi ka veidi teisi motiive.

Mahla järgi otsustades (midagi muud ma ju ei joo) on hinnaklass umbes sama nagu Romaanis. Viimases maksab suur klaasitäis (ca 0.33 liitrit) euro, Juudases saab kolme eest terve paki (selkust saaks samasuguseid selle raha eest kolm-neli, aga see selleks).

Tänasest iganädalasest muusikakokkuvõttest on toodud ülal välja Janne laul kohtumisest hundiga.

Hunti ei kohanud, aga nägin kolme kena kitse rahulikult jalutamas ning leidsin surnud hiire, kelle roiskumise lehka kogu tuba täis oli. Muidu on päris tore üle pika aja jälle värsket maaõhku hingata.

Mõttetult pikk postitus

Käisin laupäeval venna sünnipäeva tähistamas, tähendab Tallinnas, kingiks Margit Kilumetsa kirjutet “Jaak Joala. Kuulsuse ahelad”, mille sõidu ajal ja seal muidugi kohe ka ise läbi lugesin.

Muljeid raamatust: Eesti on ikka uskumatult väike ja uskumatu, et Joalast võis saada kuulsuse tipul, kui tal pidanuks olema parimad võimalused enda loominguliseks teostamiseks, selline orav rattas.

Autor juhatas lugejatele muu hulgas kätte, et raamatule nime andnud “Kuulsuse ahelad” on tõlgendus Paul Jonesi laulust “Privilege” (õieti küll selle soomekeelsest tõlgendusest), millega sama nime kandvas Peter Watkinsi mängufilmis (1967) kehastab Jones popstaari, keda koormavad just need (filmis see laul ei kõla).

Jonesi, eriti Manfred Manni koosseisus, olen ma isegi kuulanud, aga sellest laulust ei olnud varem midagi kuulnud. Kuna teema tundus huvitav, siis tõmbasin eile filmi (treiler | torrent) ja vaatasin ära.

Sellest sai kohe üks minu kolmest sel ajal tehtud lemmikfilmist (teised kaks on Truffaut “Fahrenheit 451” ja Antonioni “Blow-Up”, mis tulid välja aasta varem). Ja pärast selle vaatamist tundus Kilumetsa poolt raamatule valitud pealkiri mingi eriti peen inside joke – ja eriti tabav, aga see selleks.

Joala repertuaarist on mulle vist kõige tuttavam “Laul verelilledest” (kusagil peaks olema isegi veel alles vinüül, mille peal see leidub), mis kirjutati ilmselt sõjas langenute mälestuseks, aga mis omandas 1990-ndatel Eestis vahepeal omamoodi kultuslaulu staatuse veidi teises tähenduses (seda võib kuulda ka näiteks Marko Raadi diplomitöö “Öine navigatsioon” lõpus).

Kulinaariast. Mind hakkas kohe lugedes painama üks lause Joala lapsepõlve kohta: “Kui midagi teistele lastele Jaagu juures imelik tundus või närvidele käis, siis see, et poisile meeldis süüa suhkruga segatud pärmi.” (lk. 44)

Mulle meeldis kah lapsena suhkruga segatud pärmi süüa, kui võimalus avanes (kui ema taigent tegi ja seda sealt vahepeal võtta õnnestus vms.). Kas väike Joala tegi endale söömiseks siis ise pidevalt suhkruga segatud pärmi, et see kuidagi imelik tundus, või miks see teistele lastele närvidele käis? Nii või teisiti väga imelik, vajaks selgitamist.

Kuna see pärmi-küsimus ei andnud mulle nüüd rahu isegi unes, siis avaldan siin oma eilse menüü (osad kellaajad ei pruugi olla päris täpsed).

6.50 kruus tomatimahla

8.15 mõned võileivad (tegelikult ramasai maksapasteediga; üks ramaleib vorsti ja paprikaga, teine juustu ja tomatiga), kaks kruusi mustsõstrateed (tehtud kuivatatud lehtedest; üks meega, teine ilma), paar mandariini

12.15 kapsasupp (sees ka kartul, porgand, liha) piimaga (kaks taldrikutäit)

14.15 klaas vett

16.30 täpselt sama, mis oli lõunaks

16.45 neli pähklitäidisega kompvekki

20.30 väike kausitäis marineeritud kõrvitsat viineritega (külmalt)

Kas see tundub imelik ja käib närvidele? Olge mureta, selliseid pikki heietusi ei ole kavas siin edaspidi rohkem avaldada. Aga kuna vend arvas, et võiksin kirjutada siin rohkem/pikemalt, siis teen täna tema sünnipäeva puhul erandi. Palju õnne!

Veel üks katkend. 1968. aasta suvel muretses peategelase vanaema Aliide, kes ta sisuliselt üles kasvatas, oma päevikus selle pärast, miks noor Joala ei ole “kõigiti korralik, riides – mitte midagi silmatorkavat, juuksed normaalselt. Miks sa ahvid järgi neid viimaseid? Kas sulle siis tõesti meeldivad need ahvinäod siin meie nurgal oma pügamata juustega?” (lk. 115)

Kuna ma olen kah lasknud oma juustel nüüd jälle vabalt kasvada (mitte veel päris Frank Zappa kõrgmood, aga liigun vaikselt selles suunas), siis on võimalik selle teemaga samuti haakuda: huvitav, kui paljudel võib tulla ka mind nähes mingeid selliseid mõtteid, mille Joala vanaema pani kirja oma päevikusse?

Tahaks siiski loota, et suhkruga segatud pärmi söömisele ja pikkadele juustele tänapäeval enam nii viltu ei vaadata.

Lõpetuseks siia aga nüüd ka midagi arukat: panen kirja oma eilse meediatarbimise.

Hommikune meedialaks: lugesin ühte sotsiaalmeedias viidatud arvamuslugu, kuulasin laupäevast Publikumärki, vaatasin ära eelmise õhtu Tagesschau (viibin uudistedieedil – päevauudiseid maailmas toimuva kohta saangi põhiliselt selle telesaate kaudu).

Pärastlõunal lugesin ERR-i uudistevoost pealkirju ja vaatasin sealt saatelõiku Andres Kõpperiga (NOËP), mis avas muu hulgas hästi loomeprotsessi kogu selle keerukuses – väga hea, et selliseid asju näidatakse, muidu mõned võib-olla arvavadki, et istu ainult maha, pane rütmimasin tiksuma ning viie minutiga on laul valmis.

Nii lihtsalt need asjad enamasti tegelikult ju siiski ei käi. Näiteks ainuüksi selle postituse kirjutamiseks lugesin läbi terve raamatu, vaatasin ära filmi, nägin und, ajasin päeva jooksul omale suust sisse igasuguseid asju ja kuulasin, vaatasin, lugesin veel ka ajakirjandust, rääkimata YouTube-is kolamisest.

Ma oleksin teinud seda kõike loomulikult isegi siis, kui ei oleks seda postitust kirjutanud (mõte selline postitus teha tuligi alles pärast seda, kui suurem osa sellest kõigest juba tehtud oli), aga selle kõige kirja panemine võttis nüüd samuti omajagu aega – seetõttu teen siin edaspidi ikkagi lühemalt, et oleks rohkem aega kõige selle jaoks, millest siin kirjutan.