Viljandi Linnagaleriis ehk raamatukogu kolmanda korruse suures saalis esitleti eile ulmeromaani “Kuidas lõhnab kuri”, mille autor on Sakala ajakirjanik Margus Haav, kes kirjutanud ise palju arvustusi, kuid nüüd alles debütandiks osutus.
Raamat on suhteliselt õhuke, 128 lehekülge, ning kuuldud katkendite ja ulmeajakirjas Reaktor ilmunu põhjal tundub see paras poistekas. Haav rääkis esitlusel, et hakkas seda kirjutama paari aasta eest, kirjutas põhiliselt õhtuti ja öösiti, väikeste vahedega, mingit erilist motivatsiooni selle kirjutamiseks tal ei olnud ning vahepeal jäi asi üldse seisma, aga kuna poeg tahtis teada kuidas lugu lõpeb, siis kirjutas selle ikkagi lõpuni.
Varem ei ole ta enese sõnul midagi sahtlisse kirjutanud ja siduvaid lubadusi edasise osas samuti ei andnud, kuigi samas ka ei välistanud, et võib kunagi veel mõne raamatu kirjutada. Küll aga pressiti temalt välja täiesti konkreetne lubadus koostada järgmise nädala reedeks esitusloend lauludest, mis sellest raamatust läbi käivad või selle heliribaks sobiks. Viite sellele leiab siis loodetavasti kirjastuse Fantaasia leheküljelt Facebookis.
Esitlusel vestlesid autoriga J. J. Metsavana ja kirjastaja Eva Luts. Haav ise ütles seal ja on ka juba varem rõhutanud, et pole midagi tüütumat kui keskealise mehe sisemonoloogid, mistõttu otsustas ta lugejat neist iga hinna eest säästa, aga lugesin nüüd Metsavana arvustusest, kus ta andis sellele teosele üldiselt positiivse hinnangu, et just “liigsed sisekaemused olid ehk asjad mida sai mingihetk liiga palju.” See mõjub nii intrigeerivalt, et hakkasin peaaegu kahetsema, et seda raamatut ei ostnud, kuigi praegu lugemisjärjekorras olevate teoste hulka vaadates oli see minu poolt ilmselt õige otsus.
Eeskujude või mõjutajate hulgas leidsid mainimist sellised autorid nagu Bradbury, Strugatskid, Vonnegut, Gibson, jutust käis läbi ka Roger Zelazny “Needuste allee”, mis oli jätnud Haavale kunagi sügava mulje, aga kui järg jõudis kohalike autoriteni, siis pidi ta piinlikkusega tunnistama, ei ole Eesti ulmekirjandusega väga kursis ega mäletagi, keda viimati luges.
Küsisin hiljem kirjastajalt, kui suured on neil trükiarvud. Väga hea tiraaž pidavat olema 500, aga Haava debüütromaani trükiti nüüd siiski veidi vähem, sest ei ole ju ette teada, kui palju seda üldse ostetakse.
Luulekogudega võrreldes on ulmekad seega lausa massitarbekaup, kusjuures laiemat pilti vaadates on olukord meil siin isegi selles osas suhteliselt hea (Jacques Tornay ütles hiljuti Sirbis ilmunud intervjuus: “Šveitsis, nagu ka Põhja- ja Baltimaadel, on üsnagi arvukas luule lugejaskond. Šveitsi prantsuskeelseid on kokku sama palju kui Eestis rahvast. Luulelugejaid on Šveitsis rohkem kui Prantsusmaal. Mõlemal pool piiri on luulekogu tavaline tiraaž 200 kuni 300 eksemplari.”)
Sakalas ilmunud pikemas intervjuus (tasuline) ütles Haav siiski: “Eestis on kindlasti kvaliteetset ulmet ja fantaasiat, kas või Andrus Kivirähk ja Valdur Mikita.” – neid nimesid vaadates võib eeldada, kui tegemist ei olnud just naljaga, et päris nišikas ei ole ka tema enda romaan, kuigi esitlusel räägiti samas, et see on väga žanritruu.
