Aasta esimene filmielamus

Vaatasin eile ära “Joy”, mis nüüd ka Eestis kinodes jookseb.

See ei ole lihtsalt üks järjekordne lugu teemal “Julge unistada!”. “Joy” on huvitav film mitmel tasandil, kuigi võib-olla mitte päris igaühe tassike teed.

Lugu räägib Joy Manganost, kes leiutas narmasharja ehk mopi. Mina ei olnud temast varem midagi kuulnud ja mopid ei lähe mulle kah üldse korda. Peategelast kehastav Jennifer Lawrence ei ole minu lemmiknäitleja. Ausalt öeldes vaatasin ma seda filmi plakati pärast.

Almost-Famous-Joy

See meenutas sellist filmi nagu “Almost Famous” (2000), mis on üks lahe dramaatiline komöödia. “Joy” on rohkem humoorikas draama. Need filmid on umbes sama kreisid ja räägivad mõlemad trying-to-make-it loo, aga sellega sarnasused enam-vähem ka piirduvad, sisult ja vormistuselt on need küllaltki erinevad.

Samas tuleb pärast vaatamist öelda, et Lawrence võib tõesti olla uus Kate Hudson – tema tegelaskujud sobiksid talle hästi, kuigi Joy päris selline ei ole.

Teisest küljest võib see valmistada pettumuse tema fännikestele, kutsudes esile negatiivseid arvustusi, sest “Joy” ei ole üldse selline nagu “The Hunger Games” või “X-Men”. Hollywoodi standardite järgi ebatavaline, mõjub veidi euroopalikult.

Lisapunkt heliriba eest.

Režissöör David O. Russell on teinud samade näitlejatega, Lawrence ja Bradley Cooper, varem juba kaks filmi, kuid soovitan vaadata lisaks hoopis kolmandat, Susanne Bieri filmi “Serena” (2014), kus nad samuti koos esinevad (hoiatus: see on sünge film, kaugel naljast).

Henriksoni “Saatuse sõrmed”

HenriksonLoomingu Raamatukogu selle aasta viimane number.

“Kui ma saaksin pöörata aega tagasi,” laulis kunagi Cher, “siis võtaksin ma tagasi need sõnad, mis tegid sulle haiget, ja sa jääksid.”

“Kui ma vaid saaksin pöörata aega tagasi. Kui ma vaid oleksin öelnud, mida ma ikka veel varjan,” kahetses hiljem Aqua. “Kui ma vaid saaksin pöörata aega tagasi, ma jääksin ööseks.”

Kui lauludes pööratakse aega tagasi tavaliselt isiklikus plaanis, siis kirjanduses sageli ühiskondlikus, ajaloolises, luues alternatiivseid stsenaariume sündmuste arenguks laiemas ulatuses. Eestis on viljelenud seda žanri näiteks Mart Laar.

Rootsi kirjanik Alf Henrikson laseb muuta sündmuste kulgu saatusejumalannal endal. Tema “Saatuse sõrmed” on ühest küljest iroonia alternatiivajalugude aadressil, aga teisest küljest üheaegselt nii tunnistus ajaloo juhuslikkusest kui ka ettemääratusest. Humoorikas raamat.

Vaid üks näide. Kui Rootsi oleks võitnud Poltava lahingu, kas see oleks siis siiamaani suurriik?

“Muidugi,” kinnitab üks taevastest daamidest, aga “selles riigis on rumalad rootslased muidugi vähemuses. Pommeris, Bremenis, Verdenis ja Wismaris elavad sakslased, Liivimaal, Eestis ja Karjalas räägivad aadel ja kodanlus samuti saksa keelt, lätlased, liivlased ja eestlased laulavad oma isamaalisi rahvalaule igaüks omas keeles, Soomes elavad soomlased, Ingerimaal Käkisalme läänis venelased, ja endise Novgorodi suurvürstiriigi rahvaarv ületab mitmekordselt võiduka Rootsi hõreda elanikkonna, kes väheste eranditega elab kasinalt, kuid ausalt maal oma taludes, ägades suure maksukoorma all riigi ühtsuse kaitseks.”

“Kunagi ei kostunud kaebusi riigimaksude üle, sest pisimatki piuksu trahviti rangelt,” selgitab autor samas.

Rootslased on kirjutanud ka tõsimeelset alternatiivajalugu, kus Poltava lahingu võitmine muudabki kogu ajaloo kulgu, ilma irooniata, aga Henrikson naerab selle üle üsna varjamatult, sest tõsiasi on ju see, et suurriigi pidamine oligi rootslastele päris koormav.

Minu jaoks on ajalugu vaid õppetund tuleviku jaoks – kui ma saaksin pöörata aega tagasi, siis jätaksin selle tegemata.* See on moraal, mida ka Henrikson paistab jagavat. Ta vaid mängib ajaloo muutmise mängu, aga teeb seda huvitavalt.

* Ühiskondlikus plaanis. Isiklikus plaanis ma selles nii kindel ei ole, aga kahjuks või õnneks reaalses maailmas sellist võimalust ei eksisteeri, muidu võib-olla keriks pidevalt aega tagasi, ilma et see kokkuvõttes midagi oluliselt muudaks.

PS. “Love Life”, Roman Neimanni film lumelauduritest, nüüd veebis kõigile vabalt vaadatav.

Horoskoobid järgmiseks aastaks

Eile loetud uudis, et Kickstarteris saab toetada fooliummütside Shield valmistamist, viis mõttele, et peaks ikkagi veidi vaatama, mida horoskoobid mulle saabuvaks aastaks ennustavad.

Veevalajad on teatavasti kõige ettearvamatum tähemärk, mistõttu ei ole ju üldsegi kindel, et meie käitumine on ennustatav, aga vaatasin nüüd siiski neid erinevaid versioone sellest, mida tähed mult 2016. aastal ootavad. Paistab, et tuleb üldiselt hea aasta.

Ja kuna olen sündinud ka ise ahvi aastal, siis veel parem.

Nii palju siis sellest. Tegelikult tahtsin ma anda siin lihtsalt tungiva soovituse lugeda kindlasti eestikeelse National Geographicu tuleva aasta esimesest numbrist, mis just ilmus, artiklit Põhja-Jäämere jääkatte kahanemisest ja selle mõjust planeedile.

See on tõesti väga oluline teema.

Laul tänaseks päivaks: Erykah Badu esiksingel “On & On” oli 1997. aastal päris suur hitt ja see laul on mul isegi olemas juba sellest ajast ajakirjaga Q kaasas olnud plaadil “The Best of the Best ’97” (hiljem sai minu lektüüriks rohkem Future Music), aga huvitaval kombel polnud ma juhtunud seni nägema selle video. Oh what a day, what a day, what a day… geniaalsed sõnad.

Filmide ülevaatamine

Minu valik 1976. aasta Briti singlitabelitest algab Diana Rossi esitatud tunnuslooga filmist “Mahogany” (1975), mis räägib Chicago kehvadest oludest pärit noorest naisest, kes üritab lüüa läbi moedisainerina, jõuabki välja Rooma jne. Peaosas Ross ise.

Kui siin 1974. aasta puhul toodud “Stardust” lõppes õnnetult, siis “Mahogany” (treiler | torrent) lõpp on õnnelik – pikemalt selle sisu ümber ei hakka jutustama, sest ei taha ju ometigi mingi spoiler olla. Vaadake ise!

Mulle meeldib see huumor, need veidrad naljad, ja ka muu. Kohati on seal sees täiesti õudsed kiiksud, aga need teevadki loo huvitavamaks.

Kui seda filmi esimest korda vaatasin (kunagi eelmisel sajandil), siis jättis see päris sügava mulje, aga nüüd ei mäletanud sellest enam peaaegu midagi. Hea, et selle uuesti üle vaatasin.

See viis mõttele, et peakski hakkama tegema endale igal aastal väikeseid nimekirjasid uutest filmidest, mida tasuks 15-20 aastat hiljem jälle vaadata, et need endale uuesti meelde tuletada. Muidu mälestused neist ju lõpuks lihtsalt kustuvad.

Kui mõelda, millised kolm filmi võiks minna sinna nimekirja sellest aastast, mis nüüd kohe-kohe läbi saab, siis minu puhul oleks need vist “Z for Zachariah”, “Suite Française” ja “The Age of Adaline” – need on need, mida kunagi tõesti uuesti tahaks vaadata.

Mitte kohe, vaid siis, kui mälestus neist juba kustuma hakkab, et ma ei unustaks ära seda, millest need filmid rääkisid.

Poolik kirjavahetus

Lugesin jälle Kafka kirju (sooduskampaania ajal maksid kõigest 4.90, aga ka praegu suht odavad), millest siin vahepeal juba üks katkend toodud sai, jõudes välja 1915. aasta lõppu.

Mind tõsiselt häirib see, et samas ei ole avaldatud neid kirju, millele Kafka vastas. See on umbes nagu lugeda mõnda romaani nii, et iga teine lehekülg jääb vahele, või siis kuulda dialoogist ainult ühe osapoole teksti.

Kafka ise oli vägagi huvitatud sellest, mida oli öelda neil, kellega ta kirjavahetust pidas. “Päevikupidamist ei tohi Sa katki jätta! Ja veelgi parem oleks, kui te kõik päevikuid peaksite ja need mulle saadaksite,” kirjutas ta 1912. aastal Max Brodile.

Väga kahju, et Brod ei pannud seda kogumikku koostades sisse nii enda kui ka teiste kirju Kafkale. Ühest küljest võib mõista, et nii oleks see paisunud liiga mahukaks, ei oleks mahtunud ühte köitesse, aga sisuliselt olnuks see õigem, sest praegusel kujul on kogu see suur kirjavahetus ikkagi poolik.

Kafka kirjad on küll nii haaravad, et neid lugedes läksid mul kapsad pliidi peal kõrbema, aga ainult tema kirju lugedes ei ole ju alati aru saada, mille peale ta midagi kirjutab.

Iseküsimus on muidugi, kui paljud neist teiste kirjadest on üldse säilinud, näiteks Franz ise teatas 1914. aastal ühes kirjas oma õele, Ottla Kafkale: “Tervita kõiki! Kirja ei pea Sa ei näitama ega vedelema jätma. Kõige parem, rebi ta puruks ja puista väikeste tükkidena rõdult kanadele hoovi, nende ees pole mul saladusi.”

See kiri jäi aga alles ning küllap leidunuks ka neid, mis saadeti teiste poolt Franzile.

Mis puudutab Kafka kirjade sisu, siis see ei käi kaugeltki ainult kirjanduse ja eraelu kohta. Näiteks siin tema muljed 1913. aastal Viinis toimunud Sionistlikult Kongressilt:

“Need Viini-päevad tahaksin oma elust kõige parema meelega välja rebida ja seda juurest alates, see oli tulutu jahtimine ja midagi tulutumat kui selline kongress on raske välja mõelda. Sionistlikul Kongressil istusin ma otsekui täiesti võõral üritusel, tõsi küll, et nii mõnigi asi ahistas mind ja tegi hajameelseks (nüüd vaatab mulle aknast sisse üks poiss ja ilus gondoljeer), ja kui ma ka just ei pildunud paberkuulikesi alla delegaatide peale, nagu keegi preili vastasrõdul, siis sünge olin ma küllalt.”

Ja sünguseks oli ka põhjust, nagu hilisem ajalugu kinnitas. Franz ise suri juba 1924. aastal, aga Ottla mõrvati kolmkümmend aastat pärast seda kongressi Auschwitzis ning holokaustis kustusid ka tema teiste õdede eluküünlad.

Kafka kirjadest tuleb siin kunagi edaspidi kindlasti veel juttu, kui ma neid jälle edasi loen. Korraga ehk järjest ma neid kõiki lugeda ei taha, sest minusuguse Kafka-uskliku jaoks on need nagu pühakirjad, mida peab vahepeal veidi seedima.

Teistsugusesse maailma

Lepaseree "Väräjän"Lepaseree esikalbum käes ja kuulatud. Tuleb välja, et tegin endale Hooandja kaudu kena jõulukingituse.

Plaadikaanel kaelkirjak seirab tõusvat tähte ja jänesed ootavad ilmselt seda, et saaks kah lendama minna ehk muutuda tähtedeks. Plaadil kuraditosin nähtavasti äärmiselt hoolikalt valitud rahvalaulu omapärastes seadetes (lisaks boonusena veidi kääksutamist).

Nimiloo kohta ümbrisel kirjutet: “Väravamäng, kus mängijad soovivad minna läbi värava. Nad ei saa aga minna enne, kui on katkise värava jälle terveks teinud – siidiniidi, kullase ja punase paelaga. Teisel pool väravat avaneb teistsugune maailm.”

Kogu see plaat ise on nagu üks värav teistsugusesse maailma. Mitte mineviku-, vaid fantaasiamaailma. Muudkui aga imesta, kui elav kujutlusvõime võis inimestel vanasti olla, milliseid ootamatuid kujundeid suudeti oma mõtteis luua.

Lepaseree on pannud need helikeelde, mis kõlab ürgselt, aga mitte arhailiselt. Need laulud taas terveks teinud, et avaneks teistsugune maailm, kuhu ka kuulajad kaasa võtta. “Jänese õhkamine”, “Ema õpetus” ja “Põhjatuuled” annavad vaid veidi aimu sellest, mis kõnealusel plaadil leidub.

Meeleolusid on nii minoorsemaid, näiteks kaunilt nukker “Krahvi pruut”, kui ka lootusrikkamaid, näiteks “Kiigelaul”. Enamasti toimub justkui hõljumine kusagil unenäolistes sfäärides, kuid mitte udus, vaid kahe jalaga maas, unenäolises reaalsuses või siis hoopis unenäoreaalsuses.

Laulud on pärit peamiselt Viljandi-, Valga- ja Võrumaalt, aga mõned ka mujalt.

Lisaks: tänane iganädalane kokkuvõte minu YT muusikavoost.

Mälestusi muinasjuttudest

Ma ei mäleta, et mulle oleks lapsepõlves loetud mingeid jõulujutte. Või õigemini… päkapikkudest oli jutte küll, aga piiblitegelastest kindlasti mitte. Ja talvega seostub kõigepealt hoopis Hans Christian Anderseni “Vankumatu tinasõdur”. Huvitav, sest selle tegevus ei leia aset talvel. Tõenäoliselt on põhjuseks selles loos kaminas põlev tuli, mis seostub mulle talvega.

Ma ei mäleta, et seda mulle kunagi üldse loetud oleks, aga mäletan seda multikat, mida sai vaadatud korduvalt suure põnevusega, sest see oli ju nii dramaatiline, kaunis ja kurb, täis müstikat ja salapära. Ja tuleb lisada, et ka väga hästi tehtud.

Pealegi tundus majade järgi otsustades, et selle tegevus leiab aset siinsamas Eestis, Tallinnas (naksitrallid seiklesid ju koguni Viljandis, kuigi mingil seletamatul põhjusel mina neid küll kunagi linnas ringi liikumas ei näinud).

Andersen

Kogusin lapsepõlves vahepeal muu hulgas ka marke (lisaks veel suitsupakke, õllepurke, nätsupabereid jne.) ja sain endale ükskord sellise Poola margi, millel on kujutatud Anderseni tinasõdur, aga “vales” mundris. Ma olin harjunud, et on sinine kuub ja valged püksid, aga selle peal on punane kuub ja kollased püksid.

Originaalis on tegelikult hoopis punane kuub ja sinised püksid – selline oli Taani armee vorm.

Anderseni “Pöial-Liisi” ja “Lumekuninganna” said mulle loetud, “Metsluiged” nähtud filmina. Tugeva mulje jätsid ka teised Helle Karise filmid (“Nukitsamees” ja “Karoliine hõbelõng”).

Sarjast “Saja rahva lood” on jäänud eriti meelde Rootsi ja Ungari muinasjutud. Ungarlastelt veel lisaks Emil Kolozsvári Grandpierre “Imeflööt”, kus leiduvaid lugusid ma ikka väga kuulata armastasin. Samuti oli suur kangelane tšehhide röövel Rumcajs.

Eesti muinasjutte ja lasteraamatuid ma sellest ajast nii hästi ei mäleta. Või siiski, meenub näiteks Heino Väli “Vapustav tulikametsa lugu”. Ja kui pikemalt mõtlema hakata, siis tuleb neid veel, aga mitte esimeses järjekorras. Kõige esimene on ikkagi H. C. Andersen oma maagiliste lugudega, mis sobivad minu arvates hästi ka jõuluaega.