Loore Martma Fellinis

Kohvikus Fellin esines eile Loore Martma.

Kava koosnes umbes tosinkonnast aastate jooksul kogunenud laulust, mis olid kohati küllaltki eriilmelised, igal oma lugu, mille autor neile kohe ka juurde jutustas. Kui sageli piirdutakse seda tehes vaid paari lausega, siis tema sai hakkama palju pikemalt, muutumata seejuures igavaks või tüütuks.

Samuti tutvustas ta lähemalt oma pille (kitarr, viiul, ukulele) ning rääkis sellest, mis andis talle tõuke tulla asjaga välja just sel aastal ja hakata tegema helifailideni viivaid postkaarte, mida sai ka samast hankida, näiteks selleks, et neid kellelegi saata.

Publikut oli vähevõitu, aga sellel on loogiline seletus: samal ajal laulsid Pauluse kirikus kultuuriakadeemia tudengid, Jaani kirikus toimus muusikakooli jõulukontsert, huvikoolis teraapiline kontsert-seanss gongi- ja kristallihelidega, Ugalas etendus ja Kondase Keskuses Katrin Johansoni raamatuesitlus, väike salongiõhtu, kust ei puudunud samuti muusika.

Viljandi on ikkagi nii väike linn, kus nii palju üheaegselt toimuvaid kultuuriüritusi ei saa jätta avaldamata mõju neist igaühe külastajate arvule, kuigi publikule on lai valik muidugi hea ja meelepärane.

Lisaks vähene eelinfo (näiteks mina juhtusin alles teisipäeval Fellinis täiesti juhuslikult kuulma, et tulemas ka selline üritus), mis nähtavasti ei jõudnudki üldse paljude potentsiaalsete huvilisteni.

Tema järgmised kontserdid on 21. detsembril Raplas ja 22. detsembril Keilas, jooksev info Facebookis.

Ühest küljest kahju, et sellest kenast ja südamlikust kavast said osa nii vähesed inimesed, aga teisest küljest sobiski see kindlasti paremini vaiksemasse keskkonda. Vahepeal oli tegelikult isegi liiga palju söögiriistade kolksumist ja muud müra. Tõelise elamuse võib saada ilmselt kusagil hiirvaikses saalis, kus ei ole häirivaid kõrvalhelisid, näiteks 22. detsembril Keila Muusikakoolis.

Oma iganädalasest muusikakokkuvõttest tõin siin nüüd välja, nagu reedeti tavaks, ühe laulu, milleks on sel korral Pixxi “Deplore”, sest see on mind juba esmaspäevast saadik lihtsalt kummitanud.

Kuulata soovitan loomulikult ka kõiki teisi 🙂

Bolaño “Liuväli”

BolanoLoomingu Raamatukogus ilmunud Roberto Bolaño “Liuväli” on määratletav olustikuromaanina, kuigi kiri tagakaanel ütleb hoopis…

“Nimetu Kataloonia rannikulinna lämmatavas suves hargneb mõrvamüsteerium. Legendaarse Tšiili kirjaniku lühiromaanis leidub autori omailma mitmeid olulisi motiive: üksteisega põimuvad vasturääkivad jutustajahääled, kriminaalromaanile omane sündmustik, pahaendeline atmosfäär, purunenud armastuse ja unelmate teemad, kodutus ja kodumaatus, bolañolik mõru huumor.”

Seda kõike tõesti leidub, kuid krimkaga sõna tavapärases tähenduses (Agatha Christie, Rex Stout jne.) tegemist ei ole. Suures osas on tekst küllaltki olmeline, näiteks teile selline lõik…

“Peamiselt rääkisid nad sellest, millised sead inimesed on. Kõik nende öised istumised keerlesid sita ümber selle mitmesugustes vormides, nagu oleks tegemist keelega, mida nad asjatult dešifreerida püüavad. Neilt sain teada, et inimesed situvad duširuumi põrandale, käimlapoti mõlemale küljele ja selle äärele – täpset tasakaalu nõudev toiming, milles ei puudu teatav lihtne ja sügav virtuoossus. Sitaga kirjutati ustele ja sitaga määriti kraanikausid. Kõigepealt situti ja siis laotati see sitt sümboolsetesse ja nähtavatesse kohtadesse: peeglile, tulekustutile, kraanidele; sitt, mida mätsiti ja millest seejärel nikerdati loomakujukesi (kaelkirjakud, elevandid, Miki-Hiir), jalgpalliloosungeid, kehaorganeid (silmad, südamed, peenised). Õdedes valmistas suurimat nördimust see, et naiste tualetis toimus seesama, küll mitte nii sageli…”

Jutt käib ühest kämpingust, mille külastajad sedasi koristajatele peavalu valmistasid. Sellist teravat naturalismi ei ole raamatus ülemäära palju, aga see peaks juba nö. maitse kätte andma.

Ma ei tea, kas seda probleemi nii ekstreemsel kujul kusagil tegelikult esineb või oli tegemist Bolaño väikese ilukirjandusliku liialdusega, aga üks tuttav, kes töötas siis ühes Eesti rannakämpingus, kurtis kunagi samuti, et inimesed sittavad seal kõik kohad täis.

Nii et päris laest võetud ei pruukinud see kõik olla. Aga kuna ei ole ise otseselt kokku puutunud ning teistele sellistest asjadest ju tavaliselt väga ei räägita, siis ei tea.

PS. Lõpetasin selle horoskoobijama siin ära, sest ei viitsi neid praegu enam ise lugeda. Need peavad paika tegelikult üllatavalt sageli, aga minu jaoks ilmselt liiga deep, jooksutavad juhtme kokku – võib-olla just selle pärast, et need on sageli nii tabavad.

Vähemalt mulle mõjub küll hirmuäratavalt mõte, et meie saatust määravad tähed, mitte meie ise.

Isegi kui see peaks olema vaid illusioon, tahan omada illusiooni, et “ma olen oma saatuse isand, oma hinge kapten” (isegi kui ma sõidan karile). Pidev horoskoopide lugemine, isegi kui neid väga tõsiselt ei võta, kallutab aga vaikselt ja endalegi märkamatult fatalismi.

Kontserdikavadest

Minu tänane horoskoop: Olete täna ettearvamatu ning optimistlik. Püüate ka tõsiseid asju naljaks keerata, mis võib tekitada teistega suhtlemisel väikseid arusaamatusi.

Eile esinesid Viljandi Baptistikoguduse kiriku keldrisaalis oma jõulukavaga Raul & Marie Vaigla ja trompetist Tero Saarti. Ma ei olnud seal varem käinud. Päris kena.

Üritus algas ja lõppes väikese jumalasõna ja palvetamisega (paluti õnnistust kontserdile, esinejatele, kõigile kuulajatele jne.). Kas see on nüüd Eestis kirikukontserdite puhul tavapärane?

Kavas olid mõned täiesti uued lood, mida eile esimest korda maailmas avalikult ette kanti, näiteks jõulueelsest paanikast inspireeritud “Osta! Osta!” kõlas päris ajakohaselt ja tabavalt. Lisaks vanemat kraami ning omapäraseid arranžeeringuid Tõnis Mäe, Riho Sibula ja Joni Mitchelli lauludest. Ühesõnaga: ilus.

Täna esinevad nad Tartus, homme Haapsalus, ülehomme Tallinnas.

Laul tänaseks päevaks…

Laura “Supersonic” (meenutuseks ka Jamiroquai samanimeline hitt) tuleb võistluselt Eesti Laul 2016, mille finaalkontserti on mul märtsis au jälgida otse saalist (rida 21, koht 36). See on küll väga veider, sest loogilisem olnuks käia sellistel üritustel 20 aastat varem, aga siis ei oleks ma seda elu sees teinud (va. juhul, kui osalejate hulgas olnuks Depeche Mode, minu toonane lemmikbänd).

Kas on minuga toimumas midagi sarnast nagu F. Scott Fitzgeraldi jutu “The Curious Case of Benjamin Button” peategelasega (filmis kehastas teda Brad Pitt), kes sündis raugana ja lõpetas elu imikuna (ainult selle vahega, et minu puhul toimub see mitte füüsilises, vaid vaimses plaanis)?

Okei, aitab naljast!

Olen ikka kuulanud Eurovisiooni rahvuslikes eelvoorudes osalevaid laule, sest see on ju kõige lihtsam viis saada kiire ülevaade erinevate riikide popilavadel toimuvast, aga Eesti eelvooru kohapeal jälgimas ei ole varem tõesti käinud. Kui mul oleks mingi nimekiri “100 asja, mida teha enne surma”, siis võiks sealt nüüd märtsis nähtavasti ühe asja maha tõmmata (kui ma muidugi enne ära ei sure).

Lühidalt: ma olen ka ise imestunud ja üllatunud, et selle pileti ostsin. Mis järgmiseks?! Lähen Disneylandi?! Võib-olla see ei olegi üldse nii paha mõte… peaks ehk seda kunagi tõesti tegema 🙂

Tegelikult peaks nüüd kontsertide külastamises väike paus tulema. Viljandi Jazziklubi tänasel üritusel (esinevad kultuuriakadeemia pärimusmuusikud) käin veel ära, kuid seejärel on selleks aastaks kõik, sest jõululaule kuulan parema meelega suvel või üldse mitte.

Viive Noor Kondases

Kondase Keskuses avati eile Viive Noore graafikanäitus “Armastuse puu”, mis on seni kõige täielikum sama nime all tehtud väljapanek. Lisaks on seal riputatud üles tema illustratsioonid Tiia Toometi peagi ilmuvale lasteraamatule “Mailill ja ülane”.

Viive-Noor

Väljapanek koosneb seega kahest osast. Esimesest annab aimu see lisatud kuulutus (klõpsa pildil), aga teine on lasteraamatutele kohaselt palju värvikirevam ja mitte päris samas stiilis nagu need eelkõige täiskasvanutele mõeldud tööd.

Jaan Kaplinski märkis neist mõne kohta, et need on väga luulelised, väljendatavad ka kuidagi sõnadega, ning autor ütleski selle peale, et ta alustab sageli sõnast, lähtub sellest, annab oma tõlgenduse ja edasiarenduse. Piltide teemad ongi sellele vastavalt sageli kirjanduslikud: Alice Imedemaal, Oscar Wilde jne.

Muu hulgas rääkisid nad, et inimesed mõistavad kunsti ja ka luulet mõnikord hoopis erinevalt sellest, mida autor ise mõtles (Kaplinski hiljutist põrkumist poliitikutega ei mainitud, aga see oli ju tegelikult samuti üks väga ere näide sellest kui erinevalt võidakse millestki aru saada). Ja mõlemad pidasid oluliseks tähelepanu detailidele.

Töö selle peagi ilmuva lasteraamatu kallal, nagu ma aru sain, on käinud pikemat aega, tekst ongi kirjutatud just Viive Noore piltidele ja piltide põhjal otsustades tuleb sellest üks päris kena ja meeldiv asi. Aga… minge vaadake neid ise! Kunsti kirjeldamine on nii raske, et ma parem ei üritagi seda teha. Seda tuleb ise vaadata, mitte lugeda teiste kirjeldusi. (Piiluda saab muidugi ka eilse AK video kaudu.)

Näitus jääb avatuks jaanuari lõpuni. Matti Miliuse mälestusnäitust saab samas vaadata veel vaid järgmisel nädalal.

Nii ühest kui ka teisest

Minu tänane horoskoop: Tunnete täna ootamatut huvi oma vanade tuttavate vastu, kellega teil juba ammu ühist kokkupuutepunkti pole. Minevik tõuseb jõuliselt päevakorda.

Täna on siin juttu mitmel erineval teemal, mida seovad omavahel vaid käesoleva postituse raamid.

Karm maailm. Teisipäeva õhtul said Indias rängalt viga kaks Eestist pärit turisti, kes läksid ühest hütist vett küsima. Seal olnud vanem naine pidas neid ekslikult varasteks ja hakkas karjuma. Kohale tormanud mehed hakkasid neid kividega loopima.

Sellest juhtumist kirjutanud India kohalikus väljaandes asub kõrval lugu sellest, et esmaspäeval löödi samas kandis ühel mehel pea maha, kui ta oli küla lähedal põllul oma endise abikaasaga vahekorda astumas. Naine läks juba kahe aasta eest teise juurde, aga mees säilitas temaga ikkagi “füüsilised suhted”, nõudes samal ajal naise uuelt abikaasalt kombekohast valuraha selle eest, et too tema naise endale võttis. Naine ja tema uus abikaasa ei tahtnud seda maksta ning kavandasid mõrva.

Nende krimiteadetega seoses soovitan vaadata India käesoleva kümnendi väidetavalt kõige vägivaldsemat mängufilmi “NH10” (treiler | torrent), mille tegevus leiab aset naaberosariikides ja põhineb osaliselt päriselt toimunud nn. aumõrvadel.

“NH10” (film sai nime Delhist Pakistani piirini kulgeva riikliku maantee järgi) annab üpriski karmi pildi India arengu teravatest vastuoludest, kohati veel siiani eksisteerivast kastiühiskonnast, kus valitsevad mõnel pool vanad kirjutamata reeglid ja jõhker vägivald, millega kohtumine võib mõjuda tänapäevasemast keskkonnast pärit inimestele šokeerivalt.

Hea oleks näidata seda (profülaktika mõttes) ka meestele, kes kalduvad kasutama vägivalda naiste vastu – Anushka Sharma on peategelast kehastades lõpuks hullem revanšist kui Uma Thurman “Kill Billis”, aga jääb seejuures lõpuni täiesti realistlikuks.

Hooandjast. Registreerusin kuu tagasi kasutajaks, aga ma olen nüüd kogu endale käesolevaks aastaks selle tarbeks eraldatud raha juba laiali jaganud ja juhin siin lihtsalt tähelepanu mõningatele minu poolt toetatud projektidele, mis paistavad olevat kriitilises seisus.

Aleksandra Tšoba uue luulekogu väljaandmiseks saab anda hoogu viimast päeva ja puudu on ainult mõnikümmend eurot.

Noortefilm “Polaarpoiss”, mis sai endale juba kena treileri, kogub toetust 14. detsembrini, aga puudu on palju rohkem. Sama kehtib ansambli Antsud esikalbumi kohta, millest annab aimu näiteks alljärgnev pala.

Kui viimasel ajal on tehtud taas igasuguseid nimekirjasid sellest, mida jõulukingituste asemel teha võiks või millele kulutada see raha, mis läheks muidu nende peale, siis üks võimalus on ju aidata Hooandja kaudu kaasa millegi uue sünnile.

Mõelge selle peale!

Agan & Co. “Now I Know”

Minu tänane horoskoop: Täna on päev, mil olete tähelepanelik nii enese kui ka teiste tegevuse suhtes. Hea aeg loomingulisemat laadi koostööks. Noh, kes tahab täna midagi teha?!

Viljandi Jazziklubi eilsel üritusel tutvustasid Ain Agan, Teemu Viinikainen, Mika Kallio ja Mihkel Mälgand oma kvarteti tulivärsket albumit “Now I Know”.

Tegemist oli nüüd alles nende esimese plaadiesitluskontserdiga ja osutusin esimeseks inimeseks, kes sellele kauamängivale autogramme küsis. Ajalooline päev.

Seejärel sain ma ülesandeks teha tegelastest hulk fotosid, millest vähemalt üks paistab olevat isegi välja tulnud.

Ain Agan tour started!

A photo posted by Teemu Viinikainen (@teemuviinikainen) on

Kui keegi veel ennast järsku pildistada tahab lasta, siis olen käpp, aga aparaat peab teil endal olema, sest minu vanamoodne Nokia telefon teeb ainult udukogusid.

Täna on nad Narvas, homme Tartus, reedel Kuressaares, laupäeval Tallinnas. Tuur lõpeb 9. detsembril Helsingis.

Andre Maakeri Tuhalaane stuudios salvestatud album kõlab suurepäraselt, aga kontserdil esitavad nad ka vanemaid palu. Värskeimat, mis sellel plaadil leidub, saab kuulata siin allpool.

Kuulasin kõik nüüd uuesti läbi ning minu isiklik lemmik on selle pealt vist “VP” – pühendatud ühele tuntud Soome teleprodutsendile, kelle nimi mulle meelde ei jäänud. See tundus kõige ootamatum, kõige ettearvamatum.

Ülejäänud on lihtsalt tavapärases headuses 🙂

“Paljajalu kõrrepõllul”

Minu tänane horoskoop: Suudad mõndagi ära teha, aga kõige tähtsam on see, et oleksid õigel hetkel õiges kohas. Usaldage ennast rohkem, tegelege meeldivate asjadega.

“Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul”, autoriteks Margit Kilumets ning Kersti Kreismann üheskoos, sai loetud eelmisel nädalal liinil Viljandi-Helme, Tõrva-Tartu, Tartu-Viljandi bussis loksudes.

Elulugusid on ikka huvitav lugeda, eriti kui need on hästi kirjutatud, sest miski pole ju põnevam kui päris elu. Väljamõeldised selle vastu minu arvates ei saa.

Mina olen näinud selle teose peategelast laval ainult telelavastustes, aga ma isegi ei mäleta, mis ajast sellise näitleja olemasolu mäletan – ilmselt väga varasest lapsepõlvest.

Palju on muidugi juttu teatrist, aga ka muust, näiteks Mati Undist lahkumineku teemal mõtiskleb Kreismann: “Miks me Matiga ikkagi lahku läksime? Ma ei oska seda seletada. Oluline on, et nii läks ja me mõlemad, küll eraldi, jälle õnnelikuks saime. Kõik see, mis oli alguses nii ilus ja romantiline, ei jäänud kestma. Olime koos tõstnud mässu argipäeva vastu, nüüd vajus seesama argipäev meile kuhjaga kaela. Mis meil muud üle jäi kui hakata mässama teineteise vastu?”

Väga huvitav ja samas õpetlik. Kõik inimesed on küll erinevad, aga eks igaühe loost võib leida selliseid asju, mida tasub kõrvataha panna, et ise edaspidi veidi ettevaatlikum ja tähelepanelikum olla. Raamatud ju ikka pakuvad lugejatele võimalusi tegelastega samastumiseks.

Muna challenge. Üks asi, mille poolest minu kogemus peategelase omast täielikult erineb, on aga seotud munade koorimisega.

“Ega ta ise söögitegija olnud, aga kord, kui keedumune koorisin, õpetas ta, kuidas koore kergemini ära saab: kõigepealt tuleb muna pihu all mööda lauda kergelt surudes veeretada,” pajatas ta oma isa kohta.

Mulle õpetas ema, et muna tuleb pärast keetmist kohe külma vette panna, siis ei jää koor selle külge kinni.

Proovisin nüüd mõlemat nippi ning mõlemaga sai täiesti korraliku, puhta muna, aga veeretatud muna oli mul raskem koorida (võib-olla lihtsalt harjumatum), sest koor läks palju väiksemateks tükkideks ja muna oli endiselt tuline, kõrvetas veidi näppe.

Seega, ma ei tea, proovige ise, leidke just endale sobiv viis munade koorimiseks.

Sooduskampaania ajal maksis raamat ainult kaks eurot, aga nüüd on jälle kordades kallim.

Tänaseks päevaks tuleb laul või õigemini lihtsalt heliriba aastast 2003. See ei ole kõige veidram kompositsioon, mille ma kunagi kokku olen keeranud. Leidub veel kreisimaid.

Muusikast on muide juttu ka selles raamatus. Tuleb välja, et Kersti Kreismann on samuti üks paras melomaan.