Luuletaja “Minu laul”

Nagu takust paelad on mu laulud.
Neid on meisterdanud lihtne mees
väikses, kehvalises talumajas
leegitseva koldetule ees.

Kui lugeda värsse, millega algab Karl Eduard Sööti “Minu laul” (ilmus 1891 ajalehes Olevik), siis kangastub silme ette pilt, millega nende autori portree (aastast 1890) eriti ei sarnane.

Karl Eduard Sööti portree, maalinud Tõnis Grenzstein #kondasekeskus #eesti #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sellel pildil, mille maalis Tõnis Grenzstein, kohtame uhkete vuntside, õlgkübara ja lumivalge särgikraega, mustas kuues luuletajat, kes näeb välja peaaegu nagu mingi keigar.

Kas see siis ongi see lihtne mees, kes väikses, kehvalises talumajas leegitseva koldetule ees laule meisterdab?

Tegelikult töötas Sööt sel ajal Tartus, Oleviku toimetuses. Kui 1894. aastal ilmus tema kolmas luulekogu “Rõõm ja mure”, siis “Minu laul” sinna sisse ei läinud.

“Rõõm ja mure” trükiti Oleviku asutaja Ado Grenzsteini trükikojas. Pildid joonistas sinna tema vend Tõnis. See oligi väidetavalt “esimene eesti kunstniku terviklikult kujundatud ning spetsiaalselt sellele raamatule loodud piltidega illustreeritud eesti autori teos.”

Mainitud luulekogus on täpselt 60 luuletust. Miks “Minu laul” nende hulgast välja jäi, seda ei tea tänapäeval tõenäoliselt enam mitte keegi, aga lõpeb see laul järgmiste ridadega.

Ja meid kahte lihtne lauluside
lahkuda ei lase kunagi.
Laul on tema, tema laulu oma
juba siis, kui polnud kumbagi.

Kogu ülaltoodud jutt on muide vihje ühele sel neljapäeval toimuva Viljandi muusikaviktoriini lisaküsimusele: nimetan neli laulu ja küsin nende autorit. Aga neid laule siin muidugi ei nimeta.

Advendiaeg Viljandis

Advendiaeg algas Viljandis eile õhtul piduliku tseremooniaga Vabaduse platsil, kuhu oli kogunenud umbes tuhatkond kaaslinlast, et jälgida esimese advendiküünla süütamist.

Esimese advendiküünla süütamine Viljandis #viljandi #advent #jõuluaeg

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sissejuhatuseks (ja hiljem ka väljajuhatuseks) esines vokaalansambel Maneo, seejärel võttis juhtimise üle Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praost Marko Tiitus, kelle järel esinesid lühikeste sõnavõttudega ka teiste Viljandi koguduste esindajad (va. Jehoova tunnistajad, sest nemad jõule ei tähista) ning viimasena linnapea Ando Kiviberg.

Pärast sõnavõtte süütasid linnapea ja praost üheskoos esimese advendiküünla, kust soovijad oma kaasavõetud küünaldele tuld said võtta. Maneo laulis ja meie suundusime Jaani kirikusse, kus algas peagi advendikontsert.

Kirikus esitasid kõigepealt ühe loo ühendkoorid, siis esinesid ühekaupa veidi pikemalt Viljandimaa Slaavi Kultuuri Ühingu ansambel Vesna, ansambel In Unison (mille juhendaja Tuuliki Jürjo esitas orelil veel ka eraldi jõulupopurii), Viljandi Pensionäride Liidu ansambel Elukaar, Jaani koguduse naisansambel Iris ja Mulgi segakoor. Punkti pani nelja looga Maneo.

Kogu kontsert kestis kirikus veidi üle tunni. Ja kirik oli rahvast paksult täis.

Tõnis Grenzstein “Prohvet Maltsveti portree” #kondasekeskus #kunst #eesti

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Enne seda käisin päeval korraks Kondase Keskuses, kus Mari Vallikivi pidas väikese loengu Tõnis Grenzsteinist (1863-1916), Ado Grenzsteini nooremast vennast, kes oli esimene Düsseldorfi Kunstide Akadeemias õppinud eestlane, kuid tegutseski siis põhiliselt Saksa- ja Prantsusmaal ega ole Eestis ka tänapäeval eriti tuntud.

Grenzsteini on üsna vähe uuritud ja teada ei ole isegi tema täpne surmaaeg. Samas tegeles ta mitte üksnes maalimisega, vaid avas toona Saksamaale kuulunud Lotringis ka kooli naissoost maalijatele, mis Esimese maailmasõja puhkemisel suleti, kavandas värvitehase rajamist jms.

Kuna ta jättis paljud oma pildid signeerimata, siis võib neid olla säilinud rohkem kui teada, kuid Eestisse on jõudnud tema teostest suhteliselt väike osa ja neist paljudega on võimalik tutvuda praegu Kondase Keskuses.

Muu hulgas saab seal näha prohvet Maltsveti portreed. Tuleb tunnistada, et ta oligi päris prohveti nägu.

Lühidalt viiest filmist

Lühidalt juttu viiest sel aastal kinodesse jõudnud filmist, mida ma tõenäoliselt teist korda vaatama ei hakka. Nähtud said need väikeselt ekraanilt ja toodud on need siin vaatamise järjekorras.

10-cloverfield-lane“10 Cloverfield Lane”. Dan Trachtenbergi esimene täispikk mängufilm. Päris hoogne psühholoogiline thriller, mille lõpp valmistas pettumuse ja seda mitte üksnes mulle. Kuigi ma juba vaadates vahepeal kartsin, et see nii lõpeb, võinuks film jääda minu arvates ikkagi reaalsuse piiridesse ja mitte jõuda nii lootusetu lahenduseni.

equals“Equals”. IMDb reiting on küll suhteliselt madal, kriitikud ja publik seda filmi kõrgelt ei hinnanud, aga minu meelest on see väga stiilipuhas ja esteetiliselt nauditav, kuigi päris nö. tulevikunägemusena sisuliselt ebausutav. Rohkem “Fahrenheit 451” kui “Æon Flux”. Ja iseenesest ilus lugu. Seda vaataks tegelikult isegi teist korda.

captain-fantastic“Captain Fantastic”. Kriitikute poolt üldiselt kõrgemalt hinnatud, aga mulle veidi häirivalt mõjunud film. Sirbis kirjutati, et peategelane on vastukultuuri kehastus, aga minu meelest üritati seda hoopis karikeerida, pöörata kõik absurdiks (a la Noam Chomsky sünnipäeva tähistamine lastele nugade kinkimisega). Lihtsalt liiga palju irvitamist.

nine-lives“Nine Lives”. See komöödia meeldis mulle rohkem, sobilik ka väiksematele lastele, kuigi samas jälle mitte kõige parem selles mõttes, mis puudutab loomade ekspluateerimist inimestele meelelahutuse pakkumiseks. Ühest küljest aitab ehk arendada empaatiavõimet, näha kassides peaaegu inimesi, aga teisest küljest väga tordiga-näkku-stiil.

bridget-joness-baby“Bridget Jones’s Baby”. Bridget Jones saab lapse ja abiellub, aga film räägib rohkem sellele eelnenust. Nimelt pole ta rasedaks jäädes kindel, kes on lapse isa ning asi pole selles, et ta oleks jäänud käima peale pühast vaimust. Lugu lõpeb aga samas kirikliku laulatusega, propageerib laste saamist ka vanemas eas jne. – traditsioonilised pereväärtused moodsas kastmes.

Kuna need sel kuul kinodesse jõudnud suured kassafilmid, mille ma oma vaatamisnimekirja panin, ei ole veel internetis vabalevisse pääsenud, siis peaks vaatama nüüd vahepeal ilmselt mingeid väärtfilme. Neist tuleb siin juttu igast eraldi ehk pikemalt.

Romantikapealinn Viljandi arutab oma tulevikku

“Viljandi tuleks kuulutada romantikapealinnaks, sest siin tehakse küünlaid, tikke, patju, tekke ja head muusikat,” teatas Viljandi linnavolikogu aseesimees Harri Juhani Aaltonen eile õhtul Oja Koolis toimunud arutelul, mille teemaks oli unistuste Viljandi avalik ruum.

Üritusest võttis osa kokku 15 inimest, mida oli kohalviibinud linnavolinike sõnul rohkem kui on osalejaid linnavalitsuse enda poolt korraldatavatel analoogilistel kohtumistel. Kui seal on linna esindajad tavaliselt selges ülekaalus ja küsimusi tulevad esitama mõned üksikud inimesed, siis eilne aruteluõhtu, mis toimus vestlusringi juhtinud Piret Anieri ja Peep Tobrelutsu korraldusel kodanikualgatuse korras, valmistas neile positiivse üllatuse.

Arutelu aluseks võeti “Eesti Vabariik 100” ürituste osana korraldatud Viljandi linnaväljaku konkurss ja selle võidutöö, mis üldiselt kiidusõnu ei pälvinud. Linnaarhitekt Olav Remmelkoor rääkis, et sisuliselt konkurss tegelikult ebaõnnestus, esitati ainult kaks tööd ja ka võidutöö jätab kõvasti soovida – see valmis kiirustades ning saab olla vaid üheks aluseks edasistele projektidele.

Kõnealune töö näeb teatavasti ette nn. ametite maja lammutamist, mis looks võimaluse taastada kunagises asukohas ja esialgsel kujul Vabadussõja mälestusmärk.

Aaltonen, kes kuulub Isamaa ja Res Publica Liitu ning on lubanud mälestusmärgi taastamist ka isiklikult rahaliselt toetada, tunnistas samas, et 2018. aastaks ei jõuta sellega kuidagi valmis. Linn sai küll hiljuti enda valdusse ametite maja tühjalt seisnud ülemise osa, mis kuulus varem eraomanikule, aga alumine osa kuulub riigile ja seal asuvate ametite mujale kolimine võtab aega. Heal juhul saadakse see tehtud järgmise aasta lõpuks.

Eilne üritus oli osa aruteluõhtute sarjast “Linna mõtestajad”, mis sai tegelikult alguse juba käesoleva aasta alguses. Mina jõudsin sinna esimest korda ja seda just konkreetse teema tõttu. Nimelt pakkus lähtepunktiks olnud töö muu hulgas välja omapoolse lahenduse nn. Centrumi väljakule, millega seotud teised plaanid viimasel ajal linnas laia kõlapinda on leidnud.

Remmelkoor märkis, et see oli sisuliselt ebaõnnestumine, sest tegelikult oli juba algusest peale teada, et kinnistu valdaja seal sellist asja ei toeta. Aga oleks muidugi huvitav teada, mida selle võidutöö autorid arvavad arendaja enda plaanidest. Peaks seda uurima.

Linnaarhitekt andis samas ka päris hea ülevaate mitmetest muudest kavadest, aga see jutt läheks siin võib-olla juba liiga detailseks ja ma ka ei mäleta seda täpselt. Igatahes on kavas teha suuremaid ümberkorraldusi Tallinna tänaval. Eks näis, millisel kujul või mil määral need plaanid lõpuks teostuvad.

Loodetavasti õnnestub hiljuti väljakuulutatud veekeskuse arhitektuurivõistlus paremini kui see “Eesti Vabariik 100” raames toimunud linnaväljaku konkurss.

Veel juhiti eile tähelepanu mitmesugustele probleemidele, nagu näiteks liiga kõrged äärekivid ülekäiguradade juures, pakuti välja huvitavaid ja kindlasti lähemat kaalumist väärivaid ideid, nagu ülekäiguradade juurde jalakäijaid manitsevate siltide (a la “Enne tee ületamist peatu, vaata paremale ja vasakule!”) paigutamine ja ülekäiguradade tähistamine mitmesuguste põnevate mustritega (kui seadus seda lubab).

Kõik ei tule mul praegu meeldegi. Aaltonen ütles seal, et neist üritustest tuleks saata linnavolinikele kirjalikud kokkuvõtted. Hea mõte. Ja lähenevaid valimisi silmas pidades võiks ju tegelikult ka teiste erakondade esindajad leida edaspidi aega ise kohale tulla ja neis avalikes aruteludes osaleda.

Eile oli seal linnavolinikest kohal veel ainult Gert Elmaste, samuti IRL, nende fraktsiooni esimees, kelle jutust mulle jäi eriti meelde mõte, et tegelikult ei tohiks kõiki praegu linnas olevaid auke nüüd võimalikult kiiresti täis ehitada, vaid tuleks jätta ka sellist tühja ruumi, mille täitmisega saavad tegeleda tulevased põlvkonnad, kellel võivad olla ju hoopis mingid omad, uued ja teistsugused plaanid – minu arvates väga õige tähelepanek.

Järgmine aruteluõhtu tuleb selles sarjas kunagi jaanuaris ja siis on vist teemaks Viljandi haigla võimalik kolimine kesklinna, aga Centrumi detailplaneeringu avalik arutelu toimub linnavalitsuses juba tuleva nädala neljapäeval, 1. detsembril kell 15-17 – sinnagi on kõik huvilised oodatud, Facebookis käib juba isegi eelregistreerimine.

Kolm eripalgelist näitust

Eile sai käidud vaatamas kolme eripalgelist näitust, millest siin nüüd lühidalt juttu tuleb, et ka teised kergemini nende juurde tee leiaksid.

Viljandi Gümnaasiumis on avatud Eesti Kunstiakadeemia puidust väikevormide näitus, kus saab näha väikest valikut viimase kümne aasta jooksul EKA arhitektuuriteaduskonna tudengite poolt püstitatud puidust varjualustest, alustades 2006. aastal valminud objektist nimega “Giik” ning lõpetades alles tänavu püstitatud konstruktsioonidega.

Viljandi Linnagaleriis saab vaadata Meiu Münti maalide näitust “Enne lund”, kuhu on koondatud valik õlimaale aastatest 2005-2016. Seega tööd enam-vähem samast ajavahemikust nagu EKA näitusel. See näitus ongi pühendatud just praegusele pimedale ajale.

Lugesin seal külalisteraamatust ühe vaataja kommentaari, mille kohaselt on Münt üks vähestest noortest kunstnikest, kelle maalides on sees hing. Mulle tundusid need küllaltki sünged, aga mitte selles mõttes, et masendavad.

Linnagaleriisse viivas raamatukogu trepihallis on aga praegu üleval näitus “Lapsepõlvelood”, kuhu on koondatud lühidalt kokkuvõetuna paarikümne Eesti näitleja ja muusiku lapsepõlvemälestused ja -unistused.

“Kui ma meenutan oma lapsepõlve, tundub mulle tõesti kummalisena minu sattumine teatrisse – absoluutselt mitte miski ei viidanud sellele, et ma leian teatritee,” tunnistab näiteks Ita Ever.

Pikemalt saab lugeda tema ja teiste meenutusi nimetatud näitusel. Samuti on seal stendidel näha neist tehtud rariteetseid fotosid.

Inspireerivad kontserdid

Käisin eile esimest korda üle mitme nädala kontserdil. Pärimusmuusika Aidas esines kandletrio Soon/Piho/Lepasson. Kuulasin neid sel aastal juba neljandat korda.

Esimene kord oli veebruaris, kui aida väikeses saalis toimus nende plaadiesitluskontsert. Seal istusid kuulajad ilusti toolide peal, aga eile lamasid suures saalis põrandal, mattidel ja patjadel, sest see oligi lamamiskontsert.

Teine kord oli märtsis, kui nad esinesid Telegrami konverentsil. Kuna seal läks ajakava nihkesse, siis jätkus kontserdi ajal eelnenud teetseremoonia, mille taustaks kõlasid linnulaul ja vetevulin. Vahetekstid jäid ära ja kuulata sai ka lamades.

Eile oligi midagi sarnast, aga nüüd oli erinevaid helisid (lainete loksumine, tule praksumine jms.) põimitud sisse juba sihilikult, ettekavatsetult.

Kolmas kord oli juulis, pärimusmuusika festivali ajal, kui nad esinesid Jaani kirikus, kus asub ilmselt Viljandi kõige parema kõlaga kontserdisaal. Pärast seda sai tehtud nendega intervjuu kultuur.info blogisse, kus mainiti juba ka valmistumist sügiseseks surround-heliga kontserdiks, mis eile lõpuks aset leidiski.

Idee oli tekitada kuulajatele tunne nagu oleksid nad heliseva pilli sees. Kuna ma lamasin saalis suht servas, siis päris sellist tunnet ei tekkinud (kusagil keskel võis seda tõenäoliselt küll tunda), aga kõlapilt oli siiski jälle veidi teistsugune kui varasematel kontsertidel.

Ja nende plaadil “Tempo di Vals” kõlavad samad lood veel hoopis viiendat moodi.

Mulle mõjus see tegelikult päris inspireerivalt, kui valmistasin nüüd CW uut materjali, mis on kavas avaldada kuu lõpus. Just selles mõttes, et seal sai mängitud mitmesuguste kõladega, pandud neid kokku mitmel erineval moel.

Kui lood on sellised, mida ei ole vaja hiljem kusagil publiku ees taasesitada, siis on seda muidugi ka lihtsam teha. Mänguruum on palju laiem.

Koalitsioonilepingust

Sündiva valitsuse koalitsioonilepingus lubatakse “analüüsida” rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimalusi. Senise koalitsiooni tegevuskavas lubati “kaaluda” võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist.

Meenutuseks, et Keskerakond lubas 2015. aasta Riigikogu valimistel oma valimisplatvormis:

1. Anname rahvale õiguse algatada seaduseelnõusid. Seaduseelnõu, mille Riigikogu peab arutlusele võtma, saavad esitada vähemalt 25000 hääleõiguslikku kodanikku.

2. Kehtestame tühistamisreferendumi. Referendumi kaudu võib osaliselt või täielikult tühistada kehtiva Eesti Vabariigi seaduse. Referendumi kvoorum on 50% hääleõiguslikest elanikest, referendumile pandud seadus tühistatakse, kui tühistamise poolt hääletab osalenud kodanike enamus. Tühistamisreferendumi saavad algatada vähemalt 25000 hääleõiguslikku kodanikku.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond lubas oma valimisprogrammis: töötame välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks.

Isamaa ja Res Publica Liit lubas oma programmis: laiendame rahvahääletuse kasutamist, kaotades rahvahääletuse seotuse parlamendi usaldusega ning jagame rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks.

Kuidas sai erakondade poolt valijatele kindlas kõneviisi antud lubadustest ümmargune jutt analüüsimisest? Ja kas see jutt on väärt rohkem kui senise koalitsiooni tühi lubadus neid asju kaaluda?

Mina algataksin opositsiooni asemel nüüd Riigikogus pärast uue valitsuse ametisse astumist esimese asjana eelnõu, kus on pandud kokku need valitsuserakondade programmilised lubadused. Kui uus koalitsioon selle maha hääletab, siis saab see hakkama enda avaliku blameerimisega, aga kui asi lõpuks läbi läheb, siis korjab opositsioon valijate silmis plusspunkte teema tõstatamise eest.