Valentinipäeva laulud

Nädal tagasi sai lubatud siin jätkata nüüd ülevaadetega Eurovisiooni lauluvõistluse rahvuslikest eelvoorudest, aga paistab, et selle ülesande täitmine on minu jaoks praegu liiga raske.

Üritasin vahepeal küll kuulata tänavu Albaania rahvuslikus eelvoorus osalenud laule, aga ei pidanud neist ühegi puhul vastu üle kümne sekundi. See kogemus oli nii kohutav, et jätsin kogu ettevõtmise vähemalt esialgu katki.

Selle asemel tegin tänaseks hoopis väikese esitusloendi, kuhu läksid meenumise järjekorras esimesed viis laulu, mis mulle nüüd seoses valentinipäevaga pähe kargasid.

Tuleb muidugi mainida, et mina ei ole seda päeva kunagi tähistanud. FB-st ja blogidest mulle nüüd silma jäänud temaatilised postitused on olnud selle suhtes enamasti negatiivsed või iroonilised (vaid mõned üksikud erandid). Ja otsese tõuke selle esitusloendi koostamiseks andis video pealkirjaga “10 Anti-Love Songs That Will Make You Cry On Valentine’s Day”, aga…

Minu valik ei ole kindlasti mõeldud selleks, et kedagi nutma panna. Pigem võiks see tekitada ikkagi positiivseid meeleolusid – panna muigama, naeratama.

Ja kõik need viis laulu meeldivad mulle endale loomulikult väga – olen kuulanud neid kõiki kunagi, erinevatel perioodidel, kümneid kordi, mõnda võib-olla sadu.

Tudengite Teatripäevad

Esimesed etendused on juba olnud ning esimene päev läbi. Ootame põnevusega kõike edaspidist! Koidke end kursis! 🙂 #tudengiteteatripäevad

A photo posted by Tudengite Teatripäevad (@tudengiteteatrip2evad) on

Viljandis käivad praegu Tudengite Teatripäevad, mille kavast eile juba kaks tükki publikuni jõudis. Kuna mul ei olnud õhtul aega jääda tarkade kommentaare kuulama, siis pean siia jälle midagi ise välja mõtlema.

Niisiis. Tartu Üliõpilasteater mängis Tšehhovi “Kirsiaeda” work in progress versioonis, mis tähendab, et see oligi nagu work in progress ehk veel lõpetamata töö, mitte päris valmis, täis otsinguid, hüppeid erinevates suundades, kuid mitte väga sujuv tervik.

Kohati oli leitud päris huvitavaid lahendusi, aga samas leidus ka nõrgemaid kohti. Kohati tundus liiga flegma, kohati ülepingutatult kriiskav, aga vahepeal oli siiski saavutatud ka sobiv tasakaal.

Kui üritan aga kujutada ette, millise mulje see võis jätta neile, kes lugu ennast varasemast ei tea, siis mingit selget pilti mulle ette ei löö. Selles mõttes ei saa seda lavastust liigses publikusõbralikkuses süüdistada.

Aga samal ajal ei saa ma mitte tunda sellise lähenemise suhtes teatavat sümpaatiat, sest mäletan veel liiga hästi aega, kui oluline oli vaid etenduse maailm ja meie selle sees. Tore äratundmisrõõm.

Omaette küsimus on muidugi, mil määral on üldse õigustatav lava määrimine. Antud juhul aeti sinna mulda, šampust ja muud sodi. NO99 on läinud küll palju kaugemale, aga näitabki sellega minu arvates halba eeskuju. Efektne, kuid nii erinev sellest (ilmselt siis vanamoodsast) käsitlusest, mille kohaselt lava on püha pind, võlumaailm, kus näitlejad isegi kõnnivad hõljudes.

TÜ Pärnu Kolledži tudengiteater K-äng2 tegi oma lavastuse “MTKO” palju lühemalt, aga samuti eksperimentaalselt, hajutades trupi publiku sekka.

Mind alati hämmastab nende julgus, kes seda võtet kasutavad, sest kunagi ei või ju ette teada, kas saalis ei karga järsku püsti mõni suvakas, kes otsustab häirida etenduse rahulikku kulgu, et näha kuidas näitlejad selle peale reageerivad. Minult endalt nõuab alati tohutut tahtejõudu, et seda mitte teha.

Nende tükk oli ehitatud üles sõnamängude peale, mis kutsusid publikus esile sagedasi naerupahvakaid, aga kui üritan nüüd järgmisel hommikul meenutada, mida nad seal konkreetselt rääkisid, siis ega ausalt öeldes eriti midagi ei meenu.

Kui seda juttu siin peaks juhtuma lugema mõni asjaosaline, kes tunneb ennast sellest kuidagi häirituna, siis enese õigustuseks võin tsiteerida klassikuid: kiitus on nõrkadele, väärtust omab vaid kriitika. Loodetavasti olete piisavalt tugevad, et seda taluda. Tegelikult hindasin ma seal mõlemad lavastused heaks.

Müürilehes toodud tarkade raamatusoovitustele lisaksin omalt poolt, et kindlasti tasuks lugeda läbi Phyllis Hartnolli “Lühike teatriajalugu”, sest minevik on mitte üksnes tänapäeva alus, vaid võib olla ka ammendamatu inspiratsiooniallikas.

Teatrivälisest kirjandusest soovitan tudengitele Ernest Hemingway ja Jack Kerouaci teoseid, kuid hoidumist nende eluviisi järgimisest.

PS. Postituse kirjutamise ajal kuulasin taustaks The Divine Comedy albumit “Absent Friends”. Nostalgia.

Dokke vaatamisnimekirja

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Manhattani hundid ehk eelmisel aastal Sundance’i Filmifestivalil žüriilt USA dokfilmide kategoorias peapreemia saanud loo “The Wolfpack” kuuest vennast, kes kasvasid üles lukustatuna koduseinte vahele, kus nad vahtisid kõvasti filme ja neid samas ise läbi hakkasid mängima. Huvitav teema, aga film võinuks olla veel parem. Sellele tahaks näha mingit “elu pärast” järge, kus vaadatakse, mis neist edasi saab, kuidas läheb nende kohanemine suure ja laia maailmaga.

Jaanuari lõpus jagati Sundance’is välja selle aasta auhinnad. Ma ei ole näinud veel ühtegi seal pärjatud filmi, aga kuulasin lõike nende YT kanalilt ja Democracy Now! intervjuusid.

USA kontekstis tundub mulle dokkidest kõige olulisem Dawn Porteri “Trapped”, mis räägib abordiõigusega seonduvast ning sai nüüd žürii eripreemia sotsiaalse mõjuga filmitegemise eest. Eesti vaatajatele võib see jääda kaugeks ja ebahuvitavaks, sest USA olukord on selles osas äärmiselt spetsiifiline, aga kui kedagi siiski huvitab, siis selle lingi taga asub pikem temaatiline intervjuu.

Silma jäi veel “Life, Animated” (lugu ühest autistlikust poisist, kes ei suutnud aastaid rääkida, aga jättis meelde kümneid Disney kompanii filme ning hakkas lõpuks nende dialoogidele tuginedes maailmaga suhtlema), mille eest Roger Ross Williams sai lavastajapreemia. Pikemat lugu sel teemal saab näha selle lingi taga.

Samuti ka “Audrie & Daisy”, mis “räägib kahe teismelise tüdruku loo, kes läksid pidudele, jõid alkoholi, kaotasid pildi eest ja kellele tungiti seksuaalselt kallale poiste poolt, keda nad pidasid enda sõpradeks. Pärast avastasid mõlemad tüdrukud, et need kuriteod salvestati mobiiltelefonidega. Videosid ja pilte levitati. Nende elud muutusid igaveseks.” Üks sooritas enesetapu, teise juttu võib kuulata selle lingi taga leiduvast videost (alates 25:45). Ühtegi auhinda see ei saanud, aga teema peaks olema aktuaalne ka Eesti vaatajate jaoks.

Rull & Co. / Superliustik

Tsitaadid ja vanasõnad #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin #toomasrull #raunjuurikas #allanjärve #mihkelmälgand

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Jazziklubi eilsel üritusel kohvikus Fellin tehti jälle ajalugu. Esmakordselt astus üles kvartett koosseisus Toomas Rull, Raun Juurikas, Allan Järve, Mihkel Mälgand, teemaks “Tsitaadid ja vanasõnad”.

Meeolud ulatusid vaiksest liuglemisest raju kütmiseni, mille peale jäi isegi veel pärast lisalugu sisse tunne, et kõik sai läbi kuidagi väga ruttu, tahaks veel, kuigi kava kestis umbes poolteist tundi. See materjal on kavas saada ka plaadi peale.

Rull ja Juurikas on juba varem esinenud kahekesi ja ka eile tehti üks lugu nii – see oli samuti väga huvitav, umbes sarnane meeleolu nagu “Hukkunud Alpinisti hotelli” alguses, kui näidatakse mägesid ja Glebsky saabumist, aga muidugi mitte päris sama helikeel.

Kus neid järgmisena kuulata saab, seda peab veel uurima (panen hiljem postituse lõppu täienduse). Rull tõi ühes hiljutises intervjuus küll välja konkreetsed kohad ja kuupäevad, aga paistab, et need enam ei kehti*, näiteks Fookus pandi Pärnus nüüd ju üldse kinni.

Superliustik varustas mind oma sügisel ilmunud kauamängivaga (tänu sellele, et lugesin tähelepanelikult ühte head ülevaatlikku artiklit, kus neid positiivselt ära märgiti), mis kannab nime “Approaching great distance”.

Seitse lugu, kokku veidi üle poole tunni.

Raju liuglemine, väga džässilik psühhedeeliliste sugemetega funk, mis vastab hästi bändi nimele. Mina neid otsehelis kuulnud ei ole, aga ühe seda teinu kinnitusel on lived tõesti tugevad, nagu öeldakse ka selles viidatud artiklis.

Niisama kuulata on samuti päris lahe, sobiks hästi näiteks hommikuvõimlemise taustamuusikaks. Mitte et mina seda nii kasutama hakkaksin, aga see on kohe selline energiline, et paneb lausa hüppama.

Huvitav, mis juhtuks, kui Vikerraadio laseks oma virgutusvõimlemise taustaks Viive Ernesaksa klaverimängu asemel Superliustiku “Tigude marssi”? Okei, see jutt hakkab siin juba päris pööraseks minema, aeg lõpetada. Kui keegi tunneb nende vastu nüüd lähemat huvi, siis YT ja SC annavad maitse kätte.

* Intervjuu siiski mitte hiljutine, vaid juba eelmise aasta veebruarist. My bad.

Raamatusõbra kamasuutra

Loomingu Raamatukogus ilmunud Alexander Genise “Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra” sisaldab aastatel 2009-2013 ajalehes Novaja Gazeta avaldatud mõtisklusi kirjandusest. Kui keegi sellisest mehest varem midagi kuulnud ei ole, siis lühikese tutvustuse võib leida nüüd ka eestikeelsest Vikipeediast, kuhu ma selle just kirjutasin.

Kaante vahele on koondatud üle kolmekümne killu ning õigem oleks lugeda need läbi mitte mõne hingetõmbega, nagu tegin mina, vaid võtta sisse üks igal hommikul, et saaks teemade üle päeva jooksul ise rahulikult edasi mõtiskleda. “Lugejameisterlikkust lihvitakse kogu elu, iialgi ülempiirini jõudmata,” nagu kirjutab Genis, “sest lugemisel ei ole muud eesmärki kui nauding.”

Leidub häid soovitusi, mida on kerge jagada, näiteks: “Kuidas siis klassikuid lugeda? Tolstoid jaokaupa, Dostojevskit ühe hingetõmbega. Esimene talub maratoni rütmi, teine ainult hüsteerilist sprinti, mis kihutab lugeja surnuks, vahel sõna otseses mõttes. Ühe romaaniga on hea elada suvilas, vaheldades peatükke jõe, teejoomise ja seenelkäiguga. Teise raamatuid loetakse haigena – kodunt välja minemata, voodist tõusmata, valgust kustutamata.”

Samas esineb ka häirivalt kategoorilisi väiteid, millega on raske täielikult nõustuda, näiteks: “Komöödia on alati alustanud madalalt ega ole sealt palju kõrgemale jõudnud. /—/ Tragöödia tegeleb üldise, komöödia üksikuga.” – selline üldistamine ei ole minu meelest kunagi hea, see on liiga lahmiv ega ütle tegelikult midagi sisukat.

Palju tabavaid tähelepanekuid erinevate autorite kohta, näiteks üks: “Nagu igasugune mõistujutt, on Kafka tekst mitmeti tõlgendatav. Öeldakse ühte, mõeldakse teist. Raskused algavad sellest, et me ei mõista päriselt mitte ainult teist, vaid ka esimest. Tarvitseb meil oma interpretatsiooni õigsust uskuma jääda, kui autor sellest välja vingerdab.” – mulle just see Kafka puhul meeldibki.

Arusaamatud on mõned toimetuslikud valikud. Tõlkija Toomas Kall kirjutab oma järelsõnas: “Igatahes väga paljusid neist raamatutest, millest kirjutab Genis, saame ka meie lugeda oma emakeeles. Kuid ilmnesid ka olulised lüngad, näiteks Vene luules (Brodsky, Mandelštam), mistõttu tundus otstarbekas Genise neid autoreid puudutavad esseed praegu veel eesti keeles avaldamata jätta.”

Mina ei ole nüüd kindlasti ainuke Loomingu Raamatukogu tellija, kes on lugenud ka neid autoreid. Brodsky nimi käib Genise esseedest läbi vist sagedamini kui kellegi teise oma. Kummaline, et spetsiaalselt talle pühendatud jupp välja jäeti, aga hea, et see raamat eesti keeles üldse ilmus, kuigi veidi kärbitud kujul.

Tähelepanuväärsed filmid

Briti Filmi- ja Telekunsti Akadeemia jagab pühapäeval välja oma iga-aastased auhinnad, millega seoses sai ühe inimesega veidi arutatud, milline film võiks saada kuulutatud nüüd parimaks.

Mina pakkusin, et selleks võiks olla “The Revenant” – põhjus võib-olla ka selles, et see sai vaadatud nomineeritutest viimasena, mistõttu on mulje praegu kõige tugevam. Tegelikult on muidugi kõik viis kõvad filmid. Ja kõik üsna erinevad nii teemadelt kui teostuselt, mistõttu on neid raske omavahel võrrelda.

“Spotlight” annab väga hea pildi uuriva ajakirjanduse toimimisest. Kuluks ära ka pereväärtustest rääkivatele traditsionalistidele, eriti katoliiklastele. Selle kohta oleks päris huvitav lugeda näiteks Varro Vooglaiu ja EKRE tegelaste filmikommentaare – “Objektiiv” ja “Uued Uudised” saaks midagi rabavat oma kultuurirubriiki. Mulle tundub, et sellel on kõvad šansid saada sel aastal parima filmi Oscar, kui sedagi ei saa just “The Revenant”.

“Bridge of Spies” on korralik külma sõja lugu, mida tasub vaadata isegi neil, kes on näinud juba kümneid selliseid lugusid. “The Big Short” humoorikas käsitlus 2007. aasta finantskriisist, “Carol” siin juba veidi pikemalt jutuks olnud.

Tema aga ütles, et BAFTA peaks andma parima filmi auhinna ühele filmile, mida ei olegi üldse selles kategoorias nomineeritud – “45 Years”. Kuna ma ei olnud seda näinud, siis vaatasin nüüd ära.

Lugu hakkab hargnema sellest, et vanapaar valmistub tähistama 45. pulma-aastapäeva, kui saabub kiri, milles Šveitsi võimud teatavad mehele, et leitud on tema viiekümne aasta eest Alpides lõhesse libisenud tüdruksõbra täiuslikult säilinud keha.

Tempo on rahulik nagu elu ise, aga sisu samavõrd dramaatiline, puudutades seda, kui palju ning mida inimesed oma varasematest suhetest teineteisele räägivad. Ja mis saab siis, kui need lõpuks sedasi esile kerkivad.

Lugu antakse paljuski edasi tegelaste omavaheliste vestluste kaudu.

Ekraanil nähtav tegevus leiab aset kuue päeva jooksul ja on kõige igapäevasemat laadi: hommikune jalutuskäik koeraga (minut), kohtumine postiljoniga (pool minutit), tuppa ja üleriided seljast (umbes sama), jutuajamine köögis (viis minutit) ja samas vaimus edasi. Esimene päev lõpeb enam kui viieminutilise voodistseeniga, mis kujutab endast jutuajamist ammu möödunud asjadest. Järgmisel hommikul taas jalutuskäik koeraga jne.

Kummalisel kombel ei teki seda vaadates aga igavust. Pinge kerib ennast vaikselt üles ja lugu haarab järjest rohkem kaasa.

Film on saanud arvukalt auhindu festivalidelt ning leidnud koha ka Eesti Filmiajakirjanike Ühingu koostatud eelmise aasta levifilmide esikümnes. BAFTA auhinnale on see nomineeritud kategoorias silmapaistev Briti film.

Fantaasiamaailmast

Uus näitus #kondasekeskus #kunst

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kondase Keskuses avati eile jälle üks uus näitus. Siin sellest pikemalt juttu ei tule. Huvilistel soovitan vaadata AK videolõiku, pilte Sakala veebilehelt (tasuline) ja/või ise kohale minna. Terje Kiho “Maria” (2012), mis ilutseb ka näituse plakatil, sobib aga hästi seda postitust illustreerima.

Hiljuti tõstatas üks inimene FB-s küsimuse, milliseid ulmekaid peaks kindlasti lugema. Mulle tuli selle peale kohe pähe Aleksandr Grini “Lainetel tõttaja”, aga kuna tegemist ei ole päris klassikalise ulmekaga ja selle lugemisest oli möödunud juba enam kui pool elu, siis lugesin selle nüüd ka ise uuesti läbi, et see endale meelde tuletada.

Sellest raamatust on pärit üks minu lemmikkohti…

“Varem või hiljem, vanaduse lähenedes või elu õitseeas kutsub Olematu meid ja me pöörame pead, püüdes taibata, kust see kutse tuleb. Siis virgume ehmunult keset oma maailma ja peame kalliks iga päeva, aina süüvides pilguga ellu ja püüdes kogu oma olemusega mõista, kas Olematu ei hakka teoks saama. Äkki on ta pale nüüd selginud? Äkki pole nüüd enam tarvis muud kui sirutada käsi, et tabada tema nõrku hajuvaid piirjooni?”

…millega riimuvad minu peas mõned read, mille on pannud kirja Michel Butor oma novellis “Saint-Lazair’i jaam”…

“…ja meie hulgas on palju neid, kes trepist üles jõudes ja ooteruumi astudes leiavad ilma erilise üllatuseta ja üha kasvava väsimusega, et kõigist pingutustest, hingetuks jooksmisest ja valatud higist hoolimata ei jõua nad õigele rongile…”

Nende meeleoludega haakub ka Alain-Fournier “Suur Meaulnes”, mida samuti taas lugeda kavatsen, kui selle üles leian.

Kõik need kolm teost on segunenud minus mitte üheks looks, vaid mingiks hägusate piiridega väljaks, kus neis sisalduvad meeleolud omavahel kohati põimuvad ja kattuvad. See väli hargneb ja laieneb ilmselt lõputult, hõlmates ka teisi kunstivorme.

Grini raamatuga seostub mulle veel näiteks Metro Luminali laul “Igatsus tume”, kuigi tema poolt sõnastatud igatsus on mitte tume, vaid hele – “Lainetel tõttaja” on määratletav ka kui fantastiliste sugemetega romantiline seiklusjutt. Õnneliku lõpuga.

Nende viimaste sõnade peale käis praegu krõks ja kõik ülalmainitud teosed ning lisaks veel üks eile vaadatud video andsid tõuke panna kirja järgnevad read, mida võib kokkuvõttes nimetada luuletuseks.

ta tuleb
ning kaob
näitab teed
mil lõppu ei ole
üle tumeda vee
kaugustesse
läheb see

“Lainetel tõttaja” – mitte just päris selline nagu Grini romaanis, kuid inspireeritud kindlasti ka sellest raamatust.

Lõpetuseks tulen siin aga siiski maagilisest realismist välja.

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Manfred Vainokivi uue filmi “Punane varietee”, mis kujutab endast minu meelest eriti karmi kinnitust väitele, et glamuuri ei ole tegelikult olemas (vaadake treilerit, lugege Peeter Sauteri arvustust).

Filmi keskne tegelane Kalju Saareke (1926-2015) mõjub kohati väga kibestununa, kuigi tõstatab seejuures ka tõesti olulisi teemasid (nagu see, et inimesi märgatakse hinnata sageli alles pärast nende surma, mitte elu õitseeas – samas ei takista see muidugi tal endal suhtumast äärmiselt üleolevalt mitmetesse noorematesse tegijatesse). Tema mälestusteraamat “Elu kui kabaree” (2005) jätab parema mulje, mõjub positiivsemalt.