Täna Olen Laps (CD)

Ansambel Täna Olen Laps andis jõuludeks välja oma esimese albumi (16 laulu, kestus kokku 47:11), mida tuleval aastal üle terve Eesti esitlema hakatakse. 2012. aasta kevadel tegevust alustanud ansambli eestvedajaks on Astra Tikas, kes hakkas tütre kasvamise kõrvalt kitarri ja laulmist õppima ning kirjutama väikestele lastele meeldivaid lõbusaid, südamlikke laule.

Plaadiga on kaasas laulusõnad ning neid saatvad illustratsioonid, mille autoriks on laulutegija enda tütar Eliise, kes oli neid toredaid pilte joonistades vaid kuue aastane. See ei tähenda, et album sobiks kuulamiseks ainult kuueaastastele, kuigi peamine sihtgrupp jääb ilmselt tõesti kuhugi sinnakanti. Teismelistele seda plaati enam kinkida ei soovita, võivad solvuda.

Kohati kõlab muusikast läbi küll isegi vihjeid rockiklassikale, aga üldiselt on esiplaanil siiski sõnad. Lugudes esinevad sellised vahvad tegelased nagu roosa notsu, vihmaussid, mullimeister, väikemees, samblataat, unemati jne. Juttu on marmelaadist, mustikatest, pannkookidest ja paljudest teistest meeldivatest asjadest.

Laulude sõnumid on laste fantaasiat arendavad (“minu lemmik muinasjutus/taevast kukkus baleriin/otse minu kingadesse/nagu mind poleks siin”), loovusele ja avastusretkedele ärgitavad (“õues on tore, õues on tore”), aga samas ka ohtude eest hoiatavad (“pargis öösel pimedas käia ei ole hea”). Ehk just sellised, mis peaksid toetama vanemaid kasvatuslike eesmärkide saavutamisel.

Lisaks Astra Tikasele (laul, kitarr, suupill, meloodika), kes selle plaadi ise ka välja andis, kuulub ansamblisse Markus Kalmet (elektrikitarr). Külalistena teevad plaadil kaasa Kristjan Jõemägi (löökriistad), Heikki Tikas (basskitarr), Enno Viides (mandoliin), Hello Upan (viiul) ja Eliise Tikas (laul). Ühe laulu kaasautor on Pearu Helenurm.

Järgmise esinemisena on neil praegu kavas MTÜ Igale Lapsele Pere talvepäev 11. veebruaril, Moostes. Jooksvat infot esinemiste kohta saab ilmselt ka Facebookist, kui nende lehekülg seal meeldivaks märkida ja selle uudisvoogu jälgima asuda.

Eesti Laul vs. Eurolaul

Eesti Laul pidi algse idee kohaselt olema täiesti uus lauluvõistlus, mille peamiseks eesmärgiks on pakkuda midagi Eesti publikule, aga tänaseks on sellest sisuliselt saanud paljuski ikkagi Eurovisiooni lauluvõistluse kohalik eelvoor.

Tagantjärele võib tunduda, et algusest peale oli õigus kriitikutel, kes leidsid juba 2009. aastal, et hakkama saadi vaid nimevahetusega, kuid minu meelest toimus vahepeal siiski ka sisuline muutus. Eesti Laul suutis tuua laiema publiku ette tõepoolest ka uut ja huvitavat, nö. alternatiivsemat kraami, mis ei olnud suunatud eurolavale.

Tänavusi laule kuulates on aga selge, et selle võistluse nimi võiks pigem olla Eurolaul, sest valdavalt on nende laulude tegemisel mõeldud ilmselt just selle peale, et need sobiksid võimalikult hästi Eurovisiooni lauluvõistlusele.

Esitajate hulgas leidub nüüd küll ka uusi tulijaid, kuid rohkem on ikkagi vanu olijaid. See tähendab, et kordumas on see, mida kritiseeriti lõpuks päris palju Eurolaulu puhul: aastast aastasse osalevad samad nimed, tuntud kohalikud tegijad, kes näevad suurele eurolavale pääsus enda jaoks head võimalust rahvusvaheliseks läbimurdeks.

Kuna fookus on kandunud tagasi Eurovisioonile, siis toimub mitte üksnes keeleline anglifitseerumine (2014 oli enamik laule eesti keeles ja eelmisel aastal pooled, aga sel aastal seitse ja nüüd järgmise aasta valikus ainult kolm), vaid ka muusikaliselt võetakse järjest vähem riske, ei ole enam nii palju eksperimenteerimist, üritatakse valmistada midagi peavoolu sobivat.

Mida teha?

Minu arvates võiks selle võistluse kaheks lüüa. Eesti Laul võiks edaspidi olla suunatud tõesti just Eesti publikule. Nii võiks näiteks olla üheks tingimuseks, et võistlusel osalev laul peab olema eestikeelne. Lisaks võiks aga tulla tagasi Eurolaul, kus valiku teevad mitte televaatajad, vaid hoopis rahvusvaheline žürii. Praegune kaks ühes lahendus minu meelest ei toimi.

Arsise jõulukontsert

Samal ajal, kui Pauluse kirikus esinesid Pärnu linnaorkester ning Pärnu ja Viljandimaa kammerkoorid, toimus eile Jaani kirikus Arsise jõulukontsert, kus astusid üles Arsise kellade ansamblid ning rahvusooper Estonia solist Kristel Pärtna.

Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus viitas sissejuhatavas sõnavõtus mitteametlikule statistikale, mille kohaselt on Eestis kontserdisaalides kõige rohkem kohti tuhande elaniku kohta just Viljandis. See on täiesti usutav, sest selliseid saale on siin tõesti päris palju. Paha lugu on see, et nii võivad head kontserdid langeda sageli ühele ajale, nagu juhtus eile.

Kõigepealt esitas neli pala 12-liikmeline noorteansambel (kavas Sibelius, Liszt, Tšaikovski ning “Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow!”). Arsise kunstiline juht ja dirigent Aivar Mäe rääkis samas, et Tallinnas tuli juba lumi jälle maha – Viljandis seda eile veel ei olnud, lihtsalt külmetas, aga täna hommikul sadas ka siin.

Seejärel toimus väike kohtade vahetus. Sel ajal, kui noorteansambel lahkus ja 8-liikmeline põhiansambel ennast valmis seadis, jagas Mäe oma muljeid hiljutisest reisist Liibanoni.

Muu hulgas rääkis, et oli seal inimestelt küsinud, miks nad sellisest pommiaugust, kus igalpool ümberringi käib sõda ja pidevalt käärib, ära ei koli, mille peale oli küsitud vastu, miks ta ise ei koli ära Eestist, mis asub samuti pingelises paigas, Venemaa külje all jne.

Kui mõelda, millega seoses Eestist rahvusvahelises pressis tavaliselt kirjutatakse, siis ei olegi tegelikult väga üllatav, et seal võib inimestele jääda mulje nagu oleks siin umbes sama rahutu koht.

Arsise kellade ansambel esitas pärast seda väikest pausi kõigepealt kaks lugu lihtsalt niisama, siis kaks sopran Kristel Pärtna laulu saateks, ühe jälle niisama ja veel kolm koos sopraniga. Lõpuks tehti ka üks lisalugu. Kogu kava sisaldas seega 13 pala.

Viljandis olid nad nüüd juba kahekümne kolmandat korda ning Mäe teatas, et tulevad ka paarikümne aasta pärast ikka taas esinema, kui elupäevi antakse. Samas avaldas ta arvamust, et ka publik on olnud neil siin kogu aeg sama.

Mina käisin neid eile kuulamas esimest korda. Sellest piisab. Kontsert oli tore ja korra tasub neid kuulamas käia, aga ma ei kujuta hästi ette, et seda iga aasta tegema hakkaksin või niisama plaadi pealt sellist kellamängu kuulaksin.

Kui kuulaks, siis midagi sellist, kus asi ei muutu päris tilinaks, vaid lastakse pikemalt kõlada üksikute kellade hääli.

PS. Paar väikest lõiku sellest kontserdist võib leida Instagramist, kuhu panen ka igasuguseid muid asju, mida ma alati siia postituste sisse ei manusta. Nii et tasub mind sealgi jälgida, mitte ainult blogi lugeda.

“Härmas Jõuluöö”

Samal ajal, kui Pauluse kirikus esines Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, toimus eile kesklinna kooli väikeste majas Viljandi poistekoori ja meeskoor Sakala ühine jõulukontsert “Härmas Jõuluöö”.

Kõigepealt muidugi selgitati kohe, et see pealkiri on pigem ilus unistus sellest, milline võiks olla ideaalne ilm jõuluõhtul, kui kodus ja hinges on soojus ning õdus olla, väljas on aga selline natukene karge ilm. Samas pidi pealkiri iseloomustama ka kontserdi kava, mis oli veidi kirju, ettearvamatu, koosnedes osadest, mis omavahel päris loogiliselt kokku ei sobinud, aga moodustasid sellegi poolest huvitava terviku.

"Karulaane jenka" #viljandi #poistekoor #meeskoor #sakala #eesti #koorimuusika

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Eesti Meestelaulu Selts alustas sel aastal meestelaulu elavdamiseks projekti, mille raames loodi mitmetes maakondades poistekoorid. Nii ka Viljandis, kus asja eestvedajateks said Riina Trumm ja Signe Ristisaar. Muide, ka mõlemad meeskoor Sakala dirigendid on naised, Kadi Ritsing ja Liisi Toomsalu. Nii et meestelaul areneb siin naiste käe all.

Poistekoor esitas sissejuhatuseks kolm lugu, neist tuntuim ilmselt “Väike trummipoiss”. Pärast seda räägiti, et koorilapsed on nagu lumehelbed, mis sulavad ära, ning vanemad peaksid neid hoidma, et nad ära ei sulaks, vaid laulaksid sama entusiastlikult ka siis, kui nad on juba suured lumememmed.

Seejärel esines meeskoor Sakala, kaasates ka noori soliste. Pärast sellist üleminekut esitati maestro Alo Ritsingu juhatusel tema poolt Gustav Suitsu sõnadele kirjutatud isamaaline “Mis oli see, mis juba lapsepõlves” (selle üks võimsamaid esitusi oli hiljuti 80. sünnipäeva tähistanud Ritsingu juubelikontserdil, mis on veebis järelkuulatav-vaadatav). Järgnes taas noorte solistidega laul, kuhu tulid ühtlasi sisse naishääl ja viiul – juba varem olid käinud läbi kitarr, kontrabass ja klaver.

Paar pala esitas meeskoor Sakala topeltkvartett Topelt Hellad Kellad. Üks hoogsam, teine rahulikum. “Kui jaamast lahkub rong, viib tervitusi kaasa, võõrsile veab soove häid,” laulsid mehed Dave Bentoni kunagist hitti, mille kirjutas Riine Pajusaar.

Pärast seda tuli “Aisakell”, mille kohta räägiti avameelselt, et see on 1850-ndatel Massachusettsis kirjutatud laul, mille kirjutamiseks kõrtsis istuvad muusikud võisid saada inspiratsiooni aisakellade helinast, aga “aisakellade helinaks” nimetati ka seda, kui tühjades viskiklaasides jääkuubikuid kõlistati. Samuti räägiti hiljem keerutamata, et “Pardike ja mooniõis” oli algses itaaliakeelses versioonis satiiriline kommentaar kristlike demokraatide ja kommunistide ehk kodanlaste ja töölisklassi vastasseisule 1950-ndate Itaalias.

Nende kahe laulu vahele mahtus veel kaks, neist üks Alo Ritsingu “Santa Maria”, mida kuulsin hiljem õhtul täiesti juhuslikult ka raadiost, kui selle korraks käima panin.

Kui “Pardike ja mooniõis” läbi sai, siis järgnes taas üks noorte solistidega laul, mis kujutas endast üleminekut kahe koori ühisele lõpuspurdile. Koos esitati kaks laulu, aga neist teine, “Karulaane jenka”, tuli kestvate ovatsioonide tõttu ka kordamisele.

Lahkudes kuulsin kuidas poisid seda veel ka garderoobis ja isegi tänaval omaette rõõmsalt edasi laulsid. Nii et üritus täitis ilmselt oma eesmärgi. Poistekoori järgmine esinemine on muide juba pühapäeval Viljandi jõuluhansal.

Elo Viidingu lookesed

Elo Viidingu “Lühikesed ja lihtsad lood” on vaid paari tunniga läbitav jutukogu, mis sisaldab viisteist lugu – seega võib seda lugeda üle kahe nädala, kui võtta iga päev, näiteks hommikuti, läbi mõned leheküljed.

Mina lugesin õhtul ja ühe jutiga. See ei olnud hea, sest nii ei jätnud ma endale aega loetu üle mõtisklemiseks, sündmused ja tegelased kuhjusid liigselt üksteise otsa ega jäänud hästi meelde. Möödunud ei ole veel paari päevagi, aga enam ei piisa lihtsalt pealkirjade lugemisest, et kõik uuesti meenuks. Mõni pealkiri ei ütle mulle midagi.

Nii pean nüüd seda väikest raamatukest lehitsema, et oma mälu värskendada. Löön selle lahti suvalistest kohtadest ja loen mõned read – sellest piisab, et meenuks, millest konkreetne lugu rääkis.

Autor ise kirjutab saateks, et millegipärast saavad inimesed sageli pahaseks, kui nad tema raamatuid loevad. Mina pahaseks ei saanud ja mulle ei tundunud ta loetu põhjal otsustades ebameeldiv, antisotsiaalne ja kuri inimene.

Tõsi, kohati kehtib tema lugude kohta väide, et looming õitseb inimviletsusel. Need ei räägi sageli meeldivatest asjadest, näitavad maailma pigem hallides toonides, porise sügise karva mantlis, mis ei sisenda optimismi. Mitte et need tekitaksid päris musta masendust, aga neis lugudes mängib ikkagi mingi kurbnukker meloodia. Kaunis, aga raskemeelne, kuigi krutskeid täis. Ja lõpuks jääb suhu mõrumagus maik, mis on rohkem mõru kui magus.

Viiding ise kirjutab: “Kirjutamine eeldab suurt loovust. Loovust saab kindlasti määratleda üsna erinevatel viisidel, erinevatest eesmärkidest ja kontekstidest lähtudes, aga mina määratlen loovust kui võimet kehtestada jõuliselt isiklikku ja ebastandardset maailmanägemist eluliste nähtuste tajumisel ja selle kunstilisel väljendamisel.”

“Loovus jällegi eeldab keskmisest tugevamat enesekehtestamisvõimet ja kartmatut omapära,” lisab ta samas. “Ja kartmatust selle eest ka arvustustes tümitada saada.”

Kuna ma ei ole arvustusi lugenud, siis ei tea, kas teda on nüüd selle raamatu eest kusagil tümitatud, aga nende kaante vahelt võib leida ka päris läbinähtavaid torkeid teiste autorite pihta, näiteks selline lause: “Tal on käes meediakuulsus Ofelia Sokkineni ajalooline raamat, mille kaanel toretseb verise rinna ja väljakistud südamega naine, sinimustvalge lipp ainsaks alakehakatteks.”

Ei tea, kas Sofi Oksanen kah vahest raamatutele arvustusi kirjutab? Oleks huvitav lugeda, mida tema sellest Viidingu jutukogust arvab. Mõni Eesti väljaanne võiks tellida talt selle kohta arvustuse.

Kunstiõpetajate näitus

Eile avati Sakala Keskuses suvel kunstiõpetajate maalilaagris valminud tööde näitus “Kiviküla maalides”. Tegemist on rändnäitusega, mis liigub mööda osalejate kodukohti. Viljandisse jääb see 6. jaanuarini.

Avamisele oli kogunenud palju kunstikooli õpilasi.

Kõigepealt rääkis Sakala Keskuse näituste kuraator Laineli Parrest loovusest, mis käib kaasas iga elukutse, sündmuse ja eluvaldkonnaga, mida tuleb arendada ja hoida ning mille peale tasub iga natukese aja tagant mõelda, et kust seda leida. Kunstikooli õpilastel on selle asjaga tema sõnul päris hästi, sest kunstikoolis töötavad ühed krapsakad tegelased, kes on iga hetk valmis seda loovust neile mingi nurga pealt avama. Need on õpetajad.

“Kui vahva võib õpilastel olla siin jalutada ja leida oma õpetajate nimesid tööde alt,” märkis Parrest, “et mis siis saab, kui õpetajad on kuskil mere ääres või põõsa all ja peavad oma loovuse idu endast leidma, ise midagi maalima, millise nurga alt keegi seda lahendab.”

Viljandi Kunstikooli õpetaja Lemmi Paul rääkis samas, et käis sellise maalilaagri idee välja ühel Eesti Kunstikoolide Liidu korraldatud koolitusel, kus oli ülesandeks genereerida ideid selle kohta, kuidas õpetajad ise võiksid muutuda ja paremaks saada. Teised haarasid sellest kohe kinni ja mõte tehtigi teoks.

Kunstiõpetajate maalilaager toimus juulis Läänemaal, Kivikülas, Topu rannas, kus “olime täiesti lahti haagitud oma igapäevaelu rutiinist, kus meil ei tulnud, nagu kodus, keegi kõrvaltoast segama, et mina tahan seda või teist,” ütles Paul, selgitades, et kui on selline vaba ja probleemideta õhkkond, kus saab natukene juurde õppida, oma mõtteid koguda ja imetleda kaunist loodust, siis sünnib kindlasti ka looming.

Paul lisas, et see laager oli hästi palju tehnikate katsetamise koht. Töid, nii akvarelle kui ka akrüülmaale, sai igaühel tehtud keskmiselt umbes kümmekond. Ja siis katsetati seal erinevaid võimalusi, tehnikaid ja värve.

Tema kolleeg Tatjana Anniko märkis, et tegi lausa 17 pilti. “Kolm suurt akrüülmaali panin ühe õhtuga,” tunnistas Anniko, kelle sõnul oli laagris väga äge, hästi lahe, ning sai tehtud tõesti palju katsetusi: “Laks ja töö, laks ja töö…”

Viljandi Huvikooli kunstiringi õpetaja Merike Kiivit rõhutas samuti, et sellised laagrid on õpetajatele väga vajalikud. “Ma tundsin sellest nii puudust. Ma olen aastaid tagasi väga palju käinud, iga suvi on ikka laager või mitu olnud, ja ma tundsin nii suurt puudust,” ütles Kiivit.

“Curtea-Veche kuningad”

Rumeenia kirjandusklassiku Mateiu Caragiale (1885-1936) tuntuim teos “Curtea-Veche kuningad” (rumeenia keelest tõlkinud Riina Jesmin) on väga omapärane romaan. Mõningate elumeeste seikluste kaudu maalitakse satiiriline pilt eluolust Bukarestis enne Esimest maailmasõda.

Raamatu läbimiseks kulub rahulikult lugedes 3-4 tundi ning see on jagatud neljaks osaks. Lugemist soovitan alustada kõige lõpust ehk tõlkija kirjutatud saatesõnast, mis annab hea lühikese ülevaate Caragiale vastuolulisest isikust, elust ja loomingust. Kuna tegelaste prototüüpideks peetakse autorit ennast ning tema sõpru ja lähikondseid, siis tasubki alustada just sellest.

“Curtea-Veche kuningad” ilmus 1929. aastal, aga kirjutama hakkas Caragiale seda 1916 ning mõte sellise romaani kirjutamiseks tuli talle juba 1910, kust algab ka minajutustaja silme läbi edasi antud tegevus.

Kohtumine kuningatega. Romaani esimeses osas tutvustab autor tegelasi, leida võib küllaltki värvikaid kirjeldusi, näiteks:

“Gore Pirgu oli ennenägematu ja kirjeldamatu limukas. Oma magedate ülbe õuenarri naljadega saavutas ta nutika poisi maine, millele lisandus – miks, pole teada – hea poisi kuulsus, ehkki hea oli ta vaid pahategudes. Sel sunnikunahal oli timuka ja hauakaevaja hing. Maast madalast üdini rikutud, osav kossi ning kulli ja kirja mängija, teenijatüdrukutega ameleja, kõikide kupeldajate ja valemängijate semu, oli ta kohviku “Cazes” lemmik ja pordumajade keerub. Mulle oli vastumeelt uurida lähemalt seda kuivetut ja kurba loomust, mis tundis haiglast huvi vaid selle vastu, mis oli räpane ja rikutud. Pirgu veres voolas ihk meie endisaegse ohjeldamatu mustlaselu järele, mille juurde kuulusid aguliarmukesed, pummelungid kloostrites, ropud laulud, jälkused ja rõvedused. Peale kaardimängu, mis oli tal elukutse eest, ja suguhaiguste, mis ta enneaegu ära kurnasid, olid need ainsad asjad, millest ta oskas rääkida, kirjeldades neid lustiga, mis võlus sääraseid, kes tema tobedust hindasid. Ja ometi ei leidnud Pașadia, kes teda muide avalikult põlgas ning iga kord, kui võimalus avanes, halastamatult solvas ja alandas, kedagi teist, kellest oma kaaslast teha.”

Pummeldamine, prassimine, priiskamine, looderdamine, liiderdamine, laaberdamine – tundub, et selline ongi Curtea-Veche kuningate elu.

Kolm palverännakut. Kuid teises osas selgub, et nende päevi täidavad ka jutustused, fantastilised lookesed, mille visandamisel on Caragiale samavõrd meisterlik.

“Pajatus lookles pikkamisi, põimides oma lopsakasse vanikusse kõigi rahvaste kirjandusest nopitud õilsaid õisi. Meisterliku sõnakunstnikuna leidis ta hõlpsalt mooduseid – ja veel keeles, millega ta polnud enam harjunud –, et kirjeldada loomuse, ajastu, kauguste kõige tabamatumaid ja ebakindlamaid jooni, nii et illusioon oli alati täielik. Otsekui nõiduse kütkes tegin temaga kujutluses kaasa pikki reise, reise, millest mulle polnud antud undki näha… mees rääkis. Mu silme ees avanes ilmsi võluväeline nägemuste jada.”

Pihtimused. Kolmas osa sisaldab palju ülestunnistusi, mälestusi, kuulujutte jms. kraami, mis taustu avada aitab, fooni loob.

“Isegi kui mina oma soo üle uhke ei ole, peaks too minu üle olema. Ilusamat lõppu ei saakski olla. Suguvõsa õilsad ja kirglikud jooned, ohvrimeelsus, loomulik tung suursugususe poole, lisaks ka too teatud veetlus, mis aitas hakkama saada ja edu saavutada igal pool, kuhu saatus viis, ühinesid minus kõik nii täielikus kooskõlas arvatavasti selle pärast, et minu soontes ei külva vimma võõras veri: minu vanemad olid lähisugulased – nõod. Enam-vähem ühevanused, mõlemad orvud, kasvasid nad koos ja nende vahel puhkes varakult õide lembus, mille nad eelarvamustest hoolimata abielus põlistasid.”

Kuningate loojak. Neljandas, mis on kõige pikem osa, intriigid jätkuvad ja saabub kulminatsioon, lõpuks aga tõmmatakse otsad kokku.

“Pașadia suri kõrghetkel; mürk, unetus, pahe hävitasid tema keha, kahjustamata ometi karvavõrdki hinge, mis säilitas lõpuni kogu oma jaheda selguse, särava nagu koidutäht pakaseste ööde kristallis. Ja tal oli õnn surra õigel ajal, nii et ta polnud sunnitud pärast sõda vanuigi jälle vaesuse alandust taluma, ei pidanud taluma vahest valusamatki pettumuse piina, mida valmistanuks tõsiasi, et mitte temal, vaid Pirgul oli õigus, ega nägema, et Pirgu on rohkem kui kümnekordne miljonär, rikka pärijannaga abielus ja pististega hüvasti jätnud, nägema Pirgut prefektina, saadikuna, senaatorina, suursaadiku abina, kes on Rahvasteliidu intellektuaalse koostöö allkomisjoni eesistuja ning pakub oma Rumeeniasse tulnud kolleegidele kogutud või “uurimistööga” saadud raha eest uhket ja sübariitlikku külalislahkust oma ajaloolises Transilvaania kindluses.”

Läbivaid tegelasi on romaanis suht vähe, kõrvalosades esinejaid seevastu päris palju.

Caragiale kujutas tüüpe, keda ta ilmselt hästi tundis. Viimase osa alguses ütleb seesama Pirgu minajutustajale: “Täna, enne kui sa tulid, räägiti, et sa oled hakanud Bukaresti kommetest romaani kirjutama, ja ma püüdsin kõigest väest naerma pahvatada. Tõsiselt: sina ja Bukaresti kombed! Võib-olla Hiina kombed, sest selles asjas oled sa hiinlane. Kuidas sa saad kommetest midagi teada, kui sa kedagi ei tunne. Kas sa käid kusagil, kohtud kellegagi? Kui sa just ei kavatse kirjeldada meid: Pașat, mind, Pantat; ma ei tea, et sul kellegi teisega pistmist oleks… ah! jaa, sõber Popneliga. Noh, kui sa käiksid majades, peredes, oleks teine asi, siis alles näeksid, kui palju teemasid sa leiad, milliseid tüüpe!”

Rumeenia kirjanduskriitikud valisid selle koguni XX sajandi parimaks rumeenia romaaniks. Kas sellega nõustuda või mitte, aga vähemalt stiil on tõesti omapärane, huvitav ja meeldejääv.