Mõttetult pikk postitus

Käisin laupäeval venna sünnipäeva tähistamas, tähendab Tallinnas, kingiks Margit Kilumetsa kirjutet “Jaak Joala. Kuulsuse ahelad”, mille sõidu ajal ja seal muidugi kohe ka ise läbi lugesin.

Muljeid raamatust: Eesti on ikka uskumatult väike ja uskumatu, et Joalast võis saada kuulsuse tipul, kui tal pidanuks olema parimad võimalused enda loominguliseks teostamiseks, selline orav rattas.

Autor juhatas lugejatele muu hulgas kätte, et raamatule nime andnud “Kuulsuse ahelad” on tõlgendus Paul Jonesi laulust “Privilege” (õieti küll selle soomekeelsest tõlgendusest), millega sama nime kandvas Peter Watkinsi mängufilmis (1967) kehastab Jones popstaari, keda koormavad just need (filmis see laul ei kõla).

Jonesi, eriti Manfred Manni koosseisus, olen ma isegi kuulanud, aga sellest laulust ei olnud varem midagi kuulnud. Kuna teema tundus huvitav, siis tõmbasin eile filmi (treiler | torrent) ja vaatasin ära.

Sellest sai kohe üks minu kolmest sel ajal tehtud lemmikfilmist (teised kaks on Truffaut “Fahrenheit 451” ja Antonioni “Blow-Up”, mis tulid välja aasta varem). Ja pärast selle vaatamist tundus Kilumetsa poolt raamatule valitud pealkiri mingi eriti peen inside joke – ja eriti tabav, aga see selleks.

Joala repertuaarist on mulle vist kõige tuttavam “Laul verelilledest” (kusagil peaks olema isegi veel alles vinüül, mille peal see leidub), mis kirjutati ilmselt sõjas langenute mälestuseks, aga mis omandas 1990-ndatel Eestis vahepeal omamoodi kultuslaulu staatuse veidi teises tähenduses (seda võib kuulda ka näiteks Marko Raadi diplomitöö “Öine navigatsioon” lõpus).

Kulinaariast. Mind hakkas kohe lugedes painama üks lause Joala lapsepõlve kohta: “Kui midagi teistele lastele Jaagu juures imelik tundus või närvidele käis, siis see, et poisile meeldis süüa suhkruga segatud pärmi.” (lk. 44)

Mulle meeldis kah lapsena suhkruga segatud pärmi süüa, kui võimalus avanes (kui ema taigent tegi ja seda sealt vahepeal võtta õnnestus vms.). Kas väike Joala tegi endale söömiseks siis ise pidevalt suhkruga segatud pärmi, et see kuidagi imelik tundus, või miks see teistele lastele närvidele käis? Nii või teisiti väga imelik, vajaks selgitamist.

Kuna see pärmi-küsimus ei andnud mulle nüüd rahu isegi unes, siis avaldan siin oma eilse menüü (osad kellaajad ei pruugi olla päris täpsed).

6.50 kruus tomatimahla

8.15 mõned võileivad (tegelikult ramasai maksapasteediga; üks ramaleib vorsti ja paprikaga, teine juustu ja tomatiga), kaks kruusi mustsõstrateed (tehtud kuivatatud lehtedest; üks meega, teine ilma), paar mandariini

12.15 kapsasupp (sees ka kartul, porgand, liha) piimaga (kaks taldrikutäit)

14.15 klaas vett

16.30 täpselt sama, mis oli lõunaks

16.45 neli pähklitäidisega kompvekki

20.30 väike kausitäis marineeritud kõrvitsat viineritega (külmalt)

Kas see tundub imelik ja käib närvidele? Olge mureta, selliseid pikki heietusi ei ole kavas siin edaspidi rohkem avaldada. Aga kuna vend arvas, et võiksin kirjutada siin rohkem/pikemalt, siis teen täna tema sünnipäeva puhul erandi. Palju õnne!

Veel üks katkend. 1968. aasta suvel muretses peategelase vanaema Aliide, kes ta sisuliselt üles kasvatas, oma päevikus selle pärast, miks noor Joala ei ole “kõigiti korralik, riides – mitte midagi silmatorkavat, juuksed normaalselt. Miks sa ahvid järgi neid viimaseid? Kas sulle siis tõesti meeldivad need ahvinäod siin meie nurgal oma pügamata juustega?” (lk. 115)

Kuna ma olen kah lasknud oma juustel nüüd jälle vabalt kasvada (mitte veel päris Frank Zappa kõrgmood, aga liigun vaikselt selles suunas), siis on võimalik selle teemaga samuti haakuda: huvitav, kui paljudel võib tulla ka mind nähes mingeid selliseid mõtteid, mille Joala vanaema pani kirja oma päevikusse?

Tahaks siiski loota, et suhkruga segatud pärmi söömisele ja pikkadele juustele tänapäeval enam nii viltu ei vaadata.

Lõpetuseks siia aga nüüd ka midagi arukat: panen kirja oma eilse meediatarbimise.

Hommikune meedialaks: lugesin ühte sotsiaalmeedias viidatud arvamuslugu, kuulasin laupäevast Publikumärki, vaatasin ära eelmise õhtu Tagesschau (viibin uudistedieedil – päevauudiseid maailmas toimuva kohta saangi põhiliselt selle telesaate kaudu).

Pärastlõunal lugesin ERR-i uudistevoost pealkirju ja vaatasin sealt saatelõiku Andres Kõpperiga (NOËP), mis avas muu hulgas hästi loomeprotsessi kogu selle keerukuses – väga hea, et selliseid asju näidatakse, muidu mõned võib-olla arvavadki, et istu ainult maha, pane rütmimasin tiksuma ning viie minutiga on laul valmis.

Nii lihtsalt need asjad enamasti tegelikult ju siiski ei käi. Näiteks ainuüksi selle postituse kirjutamiseks lugesin läbi terve raamatu, vaatasin ära filmi, nägin und, ajasin päeva jooksul omale suust sisse igasuguseid asju ja kuulasin, vaatasin, lugesin veel ka ajakirjandust, rääkimata YouTube-is kolamisest.

Ma oleksin teinud seda kõike loomulikult isegi siis, kui ei oleks seda postitust kirjutanud (mõte selline postitus teha tuligi alles pärast seda, kui suurem osa sellest kõigest juba tehtud oli), aga selle kõige kirja panemine võttis nüüd samuti omajagu aega – seetõttu teen siin edaspidi ikkagi lühemalt, et oleks rohkem aega kõige selle jaoks, millest siin kirjutan.

Lihtsalt üks luuletus

Aja katkematu kulg jätkub raudse hooga. Minu valik 1971. aasta Briti singlitabelitest tuli küllaltki helge, nagu see ülaltoodud laul, mistõttu sai kirjutatud tasakaalustuseks üks luuletus süngemates toonides – tuli ingliskeelne, nagu need laulud, aga tegin kohe ka tõlke otsa.

the darkest sky is grey

I am the dark of the night
you are the light of the day
how could we ever be something
more than just an imagination
I do not know, I do not know

tumedaim taevas on hall

mina olen öö pimedus
sina oled päeva valgus
kuidas võiksime me iialgi olla
midagi enamat kui vaid üks kujutelm
ma ei tea, ma ei tea

Selle peale võib muidugi tekkida küsimus, kas öö pimedus ja päeva valgus ei peaks olema kirjutatud kokku. Ei peaks, need sõnad on kirjutatud täiesti teadlikult, sihilikult lahku, sest: öö pimedus ei ole lihtsalt ööpimedus, vaid see on see pimedus, mis teeb öö mustaks; päeva valgus ei ole lihtsalt päevavalgus, vaid see on see valgus, mis teeb päeva valgeks. Ja kuidas need kaks kokku võiksid saada, seda ma ei tea, aga, nagu vahest öeldakse, the darkest hour is just before the dawn (pimedaim tund on just enne koidikut).

PS. Kui keegi märkas, et seda luuletust on võimalik mõista eesti ja inglise keeles ka täiesti erinevalt, sisuliselt vastupidistes tähendustes, siis see huvitav paradoks tuleb tõsiasjast, et tõlkes lähebki, nagu siin varemgi märgitud, peaaegu alati midagi kaduma või muutub. Pealegi, nagu täheldas kunagi Derrida: keel on kommunikatsioonihäire. Mina tajun seda viimasel ajal üha selgemalt. Tundub järjest raskem ennast kuidagi arusaadavalt väljendada või saada täpselt aru teistest.

Gombrowiczi kunstist

Loomingu Raamatukogu avaldatud valikuke Witold Gombrowiczi juttudest on minu meelest täiesti loetav, aga paratamatult tõusevad peas võrdluseks selle kõrvale tema näidendid ning “Päevaraamat”. Ja need meeldisid mulle rohkem.

Kõigepealt üks stiilinäide, üks lõik tema juttudest: “Klaas oli umbes kolme sentimeetri paksune. Selle pinnal ei olnud ühtki kriimu ega pragu, ainult ühte kohta oli puuritud väike õhuauk. Võtke üks ilmatu suur muna ja torgake sellesse nõelaga auk – just sellise muna sisse olin ma sattunud, ja mul oli selles sama palju ruumi kui tibul muna sees.” (jutust “Seiklused”)

See oli valitud lõik, mitte juhuslik. Gombrowicz kasutab sarnaseid võrdlusi oma juttudes päris sageli, aga see jäi mulle kõige paremini meelde, tundus kõige vaimukam ja tabavam.

Kuna tema eesti keeles ilmunud näidendite kogu mul endal riiulist võtta ei ole, siis ei saa sellest siia kõrvale ühtegi näidet tuua, aga minu jaoks on ta jätkuvalt eelkõige näitekirjanik (olen lugenud teda ainult eesti keeles, mis tähendab, et tema romaane ma lugenud ei ole).

On ju ka täiesti loomulik, et tema kirjanikutee alguses, juba 1928-1937 (Gombrowicz elas 1904-1969) kirjutatud jutud mõjuvad nõrgemalt kui valdavalt hiljem valminud näidendid või päris lõpuperioodi hõlmav “Päevaraamat”, kuhu on koondatud tema akumuleerunud elutarkus.

Viimasest lõpetuseks üks väike mõtisklus aastast 1960: “Kunsti jõud, kompromissitus, aina uuenev igavikulisus johtub sellest, et kunsti kaudu väljendab end indiviid. Üksikisik. Eraldiseisev inimene.”

Gombrowiczi sõnul kunst “on eraomand, privaatsem kõigest, mida inimene eales endale soetanud. Kunst on nii privaatne, nii isiklik, et õieti alustab iga kunstnik seda algusest – ja igaüks teeb selle endas, enda jaoks – see on ühe eksistentsi, ühe saatuse, ühe eraldi maailma väljendus. Tagajärgedes, toimemehhanismides – ühiskondlik, tekkimises ja hinges – individuaalne, eraldiseisev, konkreetne, ainukordne.”

Võib muidugi vaielda, kas kõigi kirjanike looming ikka vastab sellele määratlusele (ja kui ei vasta, kas siis on üldse tegemist kunstiga?), aga Gombrowiczi enda puhul peab see kindlasti paika. Tema oli tõesti üks suur kunstnik. Mina ütleksin isegi, et geniaalne, aga seejuures ikkagi inimene, nagu kõik geeniused.

Falling from Grace

Eile õhtul ei tundnud ma Romaanis muusikaviktoriinil ära Belle & Sebastiani, eelmine kord Lu:ki. Mida see näitab, kui ei tunne enam ära kunagi kümneid kordi kuuldud laule ega isegi nende esitajaid?

Sellest, kui ma neid viimati kuulasin, on küll möödunud palju aastaid (Lu:ki puhul varsti kakskümmend, Belle & Sebastiani puhul kah juba üle kümne), aga ikkagi on see veidi kummaline, et sellised asjad, mis pidanuks olema pea sisse kulunud, nüüd järsku meelde ei tulnud.

Inimese mälu maht on vististi siiski piiratud. Nähtavasti kustub sealt automaatselt ära see, mis ei tundu enam oluline või säilitamist vääriv. Isegi sellised laulud, mis võisid kunagi meeldida, aga millest on hiljem välja kasvatud.

Selles valguses oleks ju päris huvitav teada, kui palju on minu tänases iganädalases muusikakokkuvõttes neid laule, mille 10-20 aastat hiljem kohe ära tunneksin. Tahaks loota, et vähemalt esitajad paneks pooltel täppi, aga mine sa tea…

Belle & Sebastiani puhul on mul tegelikult olemas ka seletus, miks ma neid nüüd ära ei tundnud.

Minu arvates vajusid nad pärast Isobel Campbelli lahkumist ära ning kõlanud laul oligi pärit seejärel ilmunud albumilt “Dear Catastrophe Waitress” (2003), mis valmistas mulle juba väikese pettumuse. Minu ajus seostuvad nad nähtavasti oma varasema perioodiga.

Postituse alguses on toodud aga hoopis Campbelli kõrvalprojekti The Gentle Waves alt aastal 2000 ilmunud “Falling from Grace” – kui ma seda laulu enam ära ei tunne, siis olen ma surnud ning mind võib maha matta või põlema panna.

Mitte ainult tantsust

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Toomas Järveti värske dokfilmi “Karmil pinnal”, mis oli esmapilgul muidugi midagi hoopis muud kui Steven Seagali seni ainus lavastajatöö “On Deadly Ground” (1994).

“On Deadly Ground” sai kriitikutelt peksa (võitis Ameerikas halvima lavastaja auhinna) ja kukkus kinodes läbi, aga minu arvates on see Seagali parim film (noh, hea küll, ma ei ole tegelikult neid kõiki näinud). See on see, kus ta võitleb Alaskas naftaparunitega, väga keskkonnakaitselise sõnumiga.

“Karmil pinnal” räägib Palestiinas moderntantsuga tegelevast mehest, tema võitlusest oma asja eest. Mingeid lööminguid selles ei toimu ja kedagi ei tulistata, kuid verd ja vigastusi võib siiski veidi näha (aga mitte päris nii ja selliseid nagu paljud nüüd siin esimese hooga võib-olla juba mõtlesid).

Tegelikult on see lugu samavõrd poeetiline kui Seagal tahumatu. Ei, “tahumatu” ei ole õige sõna… Seagali näoilme on umbes samavõrd muutumatu kui see film poeetiline – selline võrdlus kõlab palju konarlikumalt, aga on täpsem. Lühidalt: peen lugu.

Režissöör on pannud veebi üles videolõigu, milles märgib, et tema vaatepunkt oma peategelasele on vaid üks viis teda vaadata. Seetõttu näidati osa materjalist ette teistele ja küsiti nende arvamusi. Vaadake neid lõike! (Võib vaadata vabalt enne filmi – ei ole spoilerid, pigem eelhäälestus õigele lainele.)

See, mille poolest “On Deadly Ground” ja “Karmil pinnal” sarnanevad, vajaks loomulikult põhjalikumat analüüsi, millele eelneb ka esimese ülevaatamine, aga seda ei ole mul praegusel hetkel küll kavas teha.

Filmist lähtuv kuulamissoovitus: Abraham’s Café.

Lugemissoovitus: Heili Einasto “100 aastat moderntantsu” (poodides läbi müüdud ja raamatukogudest pole saada, aga võimalik laenata minu käest, kui kedagi peaks see nüüd tõesti huvitama), mis annab ülevaate moderntantsu kujunemisest ja arengust Isadora Duncanist Saša Pepeljajevini.

Teet Vellingu “Vend August”

Teet Velling esitles eile Viljandi Jazziklubi kogunemisel ehk kohvikus Fellin oma debüütplaati “Vend August”, mis kõlas küll mitte nagu kellegi esikalbum, vaid hoopis kollektsioon parimatest paladest.

Ühed inimesed, kelle laua ääres ma istusin, rääkisid seal vahepeal, et see ongi hea muusika just sedasi õhtuti kohvikus kuulamiseks, aga ette kanti tegelikult päris erinevaid lugusid – mõni kui öine maantee, mõni kui udune päev. Mõni sobinuks väga hästi kuhugi hea kõlaga kammersaali, aga mõni oli täitsa lava ees hüppamise laul – kokku tuligi erinevatest paladest selline kena kollektsioon, mille kohta on tavaliselt kombeks kasutada nimetust “The Best of…”.

Plaati kuulates on mulje ühtlasem. Selles mõttes, et laulud tunduvad sarnasemad ning sulavad paremini kokku. Aga plaadil ei ole muidugi kõiki neid imetrikke, mida Tuuli Velling kontserdil oma häälega tegi. Selles osas oli elav esitus veitsa huvitavam.

Täna on nad Valgas, homme Tartus, ülehomme Tallinnas jne. Soovitan minna kuulama.

Ma ise käisin nendel džässiõhtutel Viljandis viimati väga ammu, eelmisel sajandil, kui need toimusid veel kultuurimajas, tänases Sakala Keskuses, aga nüüd mõtlesin, et peakski hakkama jälle käima, sest elavas esituses kõlavad laulud sageli ikkagi teisiti kui plaadi pealt.

Aga ka plaat on hea. Hästi tegin, et selle ilmumist Hooandjas toetasin ja endalegi tänu sellele ühe sain.

Kuprini “Jumalasalgajad”

Vene kirjanik Aleksandr Kuprin (1870-1938) viibis valgete taganemisel 1919. aasta lõpus mõned kuud Eestis ning kogumik “Jumalasalgajad. Lood Vene hinge allakäigust” (koostanud ja tõlkinud Paavo Kivine) sisaldab ka siin kirjutatud poliitilist publitsistikat.

Tema keel on väga täpne ja terav ning halastamatu ja illusioonideta bolševismi suhtes, mistõttu on eriti üllatav, et teda 1937. aastal Venemaale tagasi pöördumisel kohe maha ei lastud. Nähtavasti oli põhjuseks Kuprini vilets tervis, mis tõotas juba niigi peatset lõppu, aga ka soov näidata maailmale, et Nõukogude Liidus võib elada isegi selline vana antikommunist.

“Jumalasalgajad” on kogumiku üks lühemaid kilde, poolteist lehekülge, ning selle valimisest raamatu pealkirjaks võib jääda ekslikult mulje, et nende kaante vahel ongi koos lihtsalt mingi religioosne, ateismivastane valing. Nii see siiski ei ole…

Kuprin näeb Venemaal bolševike võimuletulekule järgnenud massilises avalikus jumalasalgamises järgnemist revolutsiooni jõugupealikele, mitte inimeste sisemist veendumust.

“Et vene inimene verevalamise aegadel Jumalast palge ära pöörab, sellest saan ma veel aru. Nõnda teeb ka sunnitööline, kes enne pererahva une pealt tapmist katab rätiga ikooni,” kirjutab ta. “Kuid ma ei suuda endale ette kujutada, mida tunneb või mõtleb kostromaalasest vene mužikk, kui tema nähes tallatakse jalge alla Jeesus Kristuse leebe pale, sellesama lähedase ja oma Kristuse, keda ta hoiab vammuse all südames.”

“Muidugi, eks järgi nad orjalikult revolutsiooni jõugupealikke, kellele Kristuse, Neitsi Maarja ja Püha Nikolause lihtrahvalikud, armsad, lähedased, omased kujud tunduvad märksa ohtlikumate takistustena nende hävitusteel kui raskesti mõistetav ja abstraktne Jumal,” lisab Kuprin samas.

“Ent millegipärast tundub mulle, et paljud neist (mis värviga nad end ka ei kataks, jäävad nad siiski venelasteks), sooritanud oma päevased mõnitused, löövad enne magamaminekut voodipeatsis risti ette, seejärel aga katavad ristimärkidega iga väiksemagi tekiprao,” lõpetab ta oma mõtiskluse. “Milline alandav orjalikkus! Milline ülim argus! Milleni küll võib jõuda oma allakäigul “uhke” inimhing.”

Ma ei tea, mil määral oli religioosne inimene Kuprin, aga minu (kui täiesti ilmaliku kasvatuse saanu) nö. usutunnistus on lühidalt kokkuvõetuna järgmine…

Saatan on raske sotsiaalne haigus, mida religioon võib aidata leevendada. Religioonid tekkisid, et korrastada inimestevahelisi suhteid. Kogu jutt paradiisist ja põrgust, karmast jms. mõeldi välja, et mõjutada inimeste käitumist positiivses suunas siin ilmas – Jumal on vaid sümbol tähistamaks midagi, millel puudub täpne määratlus, aga millesse uskumine peaks panema inimesed järgima neid käske, mis aitavad olla parem inimene (sa ei tohi tappa jne.), et valitseks rahu inimeste vahel.

Selline on minu meelest olnud ajalooliselt kõikide või vähemalt enamike tänapäevani säilinud religioonide peamine sotsiaalne funktsioon, nende olemasolu mõte ja tuum. Probleemid tekivad muidugi sellest, et inimkonna arengu käigus on religioon, mis on lihtsalt omamoodi keel, saanud selle sisu jõustamiseks terve hulga erinevaid vorme, mis kohati konkureerivad ehk teineteisele vastanduvad ega pea neist ühistest käskudest alati kinni.

Bolševism oli minu käsitluses samuti religioon, mõnes mõttes väga lähedane messianistlikule kristlusele (Marx kui isa, Lenin kui poeg, teooria kui püha vaim), mistõttu see leviski siis nii hoogsalt just Venemaal, lubades apokalüpsisele (maailmarevolutsioonile) järgnevat maapealset paradiisi (kommunismi).

Venemaal toimus seega sisuliselt lihtsalt katse asendada religiooni üht vormi teisega, mis põhines küll teoorias religiooni eitamisel, kuid oli seda tegelikult ka ise, ja luua selle käigus forsseeritult uus inimene. Kuidas see reaalsuses välja kukkus, selle kohta võibki lugeda Kuprini raamatust.

Sooduskampaania raames ostes maksis 1.70, aga praegu on umbes poole kallim ehk jätkuvalt väga odav.