Näitused kevadises Viljandis

Viljandis avatakse viimasel ajal pea iga päev näitus või paar. Arvata võib, et kaua see nii kesta ei saa, varsti tuleb sisse väike paus, sest ega neid näitusepindu siin nüüd nii palju kah ei ole, et saakski kogu aeg sellise tempoga edasi panna. Samas on praegu üleval erakordselt hea, mitmekesine valik, mille pärast tasuks ehk sõita kohale isegi kaugemalt, et kõik need näitused järjest läbi käia, oma silmaga üle vaadata.

Kondases laupäeval avatud “Valgus paistab läbi”, mille tekstiilikunstnik Reet Talimaa ja klaasikunstnik Kai Kiudsoo-Värv pühendasid oma emale, toob vaatajateni juba vanemate meistrite töid. Samas on 17. aprillini jätkuvalt avatud ka TÜVKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia erialade näitus “(R)EVOLUTSIOON”, millest siin juba pärast avamist veidi juttu oli, ning 12. maini filmistuudio Animailm nukkude ja dekoratsioonide näitus.

Kristi Kivestu isikunäitus “Sakala šaržid”, avatud 5. maini #viljandi #sakalakeskus #näitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Sakala Keskuses avati teisipäeval Kristi Kivestu isikunäitus “Sakala šaržid”, kus on pandud välja paarkümmend ajalehes Sakala ilmunud persoonilugude juurde tehtud joonistust – tegelikult ka üks selline, mille pilt ilmus lehes alles nüüd pärast näituse avamist, nimelt see Heimar Lenk või täpsemalt Jürgen Ligi keha, millele on monteeritud otsa Lengi pea. Veidi lähemalt saab selle nalja kohta lugeda Hooandja lehelt.

Preili Ida maalinäitus, avatud 16. maini #viljandi #wimka #idalepparu #näitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Wimkas avati eile preili Ida esimene maalinäitus. Tema töid on lisaks väljas nii Kondases kui ka märtsis Ugala ajutises majas avatud visuaaltehnoloogia üliõpilaste värvuskompositsiooni tööde näitusel. Seega on tal praegu üleval isikunäitus ja kaks grupinäitust, mis teeb temast ilmselt hetkel Viljandis kõige enam eksponeeritud kunstniku või selles suunas teel olija (vähemalt tunnevad inimesed juba huvi tema maalide ostmise vastu). Nii et hoidke silm peal.

Täna avatakse kaks fotonäitust: kell 17 Viljandi Linnagaleriis Dmitri Kotjuhi “Kirjud hetked”, kell 18 Viljandi Linnaraamatukogu trepihallis Brite Vilgo “Üksteist”. Kusjuures kogu see loetelu ei ole veel üldsegi ammendav, vaid hõlmab ainult neid näituseid, mida olen juba vaatamas käinud või mille avamisele täna minna kavatsen.

Samuti hoolitsetakse siin traditsiooniliselt hästi elanike muusikalise meelelahutuse eest: esmaspäeval käisin kuulamas kultuuriakadeemia 1. kursuse üliõpilaste kontserti, teisipäeval esinesid Viljandi Jazziklubi üritusel kohvikus Fellin Valga Muusikakooli ansambel Man Da Riin (nende FB) ja Viljandi Muusikakooli ansambel Moonrocket (Koolijazzi kõvemad tegijad), eile oli akadeemias 2. kursuse üliõpilaste kontsert, täna on Pärimusmuusika Aidas täies hiilguses vonKuusk, homme olen Tallinnas, laupäeval on aidas aga kolme kitarristi kontsert ehk Villu Talsi, J-P Piirainen ja Jalmar Vabarna. Mis sa hing veel tahta oskad!

Rothi “Ameerika pastoraal”

Samal aastal, kui ilmus Philip Rothi “American Pastoral”, 1997, sai mul loetud Edith Whartoni (tähelepanuväärne kirjanik juba ainuüksi seetõttu, et on sündinud minuga samal kuupäeval) “Ethan Frome”. Nii pakse raamatuid, nagu Rothi romaan, ma toona inglise keeles ei lugenud.

Philip RothHiljem, kui nägin seda kusagil mainitavat, mõtlesin küll korduvalt, et peaks selle käsile võtma, sest tegemist on ju ühe kahtlemata olulise autori ilmselt hinnatuima teosega, aga ei jõudnud kunagi mõttest kaugemale. Kuni sain kirjastuselt Varrak nimekirja nende poolt avaldatud uutest raamatutest, et valida sealt mõni välja siin arvustamiseks. Selgus, et see romaan jõudis lõpuks eesti keelde, tõlkijaks Kristjan Jaak Kangur.

Tegelikult oli mul kavas võtta neilt arvustamiseks ainult eestikeelseid algupärandeid, mitte tõlkekirjandust. See plaan ei ole põhimõtteliselt muutunud, aga mõned erandid tulevad vahepeal sisse.

Tõlkest. Esimesed paarkümmend lehekülge on kuidagi konarlikud, ebakeelsed (liiga arusaadav, et tõlgitud), aga siis läheb jutt sujuvamaks, ladusamalt loetavaks. Pärastpoole on ainult mõned häirivad kohad, näiteks “Breakfast at Tiffany’s” on tõlgitud kõigepealt “Hommikueine Tiffany juures”, nagu enamasti tavaks, kuid vaid paar lauset edasi “Hommikusöök Tiffany juures” – ma ei tea, kas see on sihilik ehk tingitud soovist anda edasi mõlemad variandid või ei suutnud tõlkija alguses otsustada kumba eelistada ja unustas selle koha hiljem lihtsalt ära, aga lugemisel jääb sellest nii või teisiti veidi imelik mulje.

Samuti häiris mind tegelikult see, et Weatherman tõlgiti ära Ilmateadustajateks. Tehniliselt korrektne, aga sisuliselt läks tõlkega kaduma ju viide sellele Bob Dylani kuulsale laulule, mille sõnade järgi organisatsioon endale nime võttis. Samas… kui tundub täiesti loomulik, et Students for a Democratic Society sai eestindatud kuju Üliõpilased Demokraatliku Ühiskonna Eest, siis olnuks ebaloogiline jätta sinna kõrvale ingliskeelne Weatherman.

See on see häda, et tõlkimisel tuleb teha vältimatult selliseid valikuid, millega midagi läheb tingimata kaduma. Seetõttu soovitan lugeda raamatuid võimaluse korral alati originaalkeeles. Aga ega ma ise kah seda sageli teha ei viitsi, ikka on kergem võtta eestikeelne tekst. Nagu nüüdki. Arvan, et kui see teos ei oleks tõlgitud kujul ilmunud, siis olekski selle lugemine jäänud minu jaoks ainult mõtteks.

Romaanist endast. Sisukokkuvõtte ning veidi juttu ajaloolise tausta kohta leiab Wikipediast. Kui “Ethan Frome”, mille kirjutamisel Wharton sai samuti inspiratsiooni reaalsest maailmast, päriselt juhtunud sündmustest ja eksisteerinud isikutest, oli saanud tegevuspaigaks väljamõeldud linna, mis jättis autorile rohkem mänguruumi, siis Rothil on selleks tema sünnilinn Newark ning sees palju rohkem otseseid viiteid nö. päris maailma. See eeldaks ka täpsust faktides, kuid kohati esineb selles osas niisuguseid apsakaid, mis mõjuvad piinlikult või tekitavad kahtluse, et ta on pannud need sisse teadlikult, et testida lugejate tähelepanu.

Wikipedias on toodud välja, et Merry (üks tegelastest) ei saanud kuidagi olla Weatherman juba 1968. aasta veebruaris, kui see organisatsioon ise asutati alles 1969. aasta suvel. Aga märkimist väärib ka see, et nende korraldatud plahvatustes ei hukkunud tegelikult ühtegi inimest (välja arvatud Greenwich Village’i plahvatus, kus said surma selle pomme valmistanud rühmituse liikmed ise – Rothi romaanis on muide ka sellest inspireeritud koht), sest nad jälgisid hoolikalt, et seda ei juhtuks. Neid on kujutatud üldse väga karikatuurselt, ülimalt lihtsustatud kujul.

Kohati jääb isegi mulje nagu oleks tegemist USA neokonservatiivide (selle sõna algses, kitsamas tähenduses: vasakult paremale liikunud intellektuaalid, kes toetasid Vietnamis peetud sõda) poliitilise suuna väljendusega ilukirjanduses, katsega õiendada veel tagantjärele arveid 1960-ndate uusvasakpoolsetega.

Samas esineb ka sellised väikeseid faktivigu, mis jätavad mulje kiirustamisest, näiteks Newark News lõpetas ilmumise mitte 1962, vaid 1972, nagu peaks olema selge ka sellest kontekstist, kus seda on möödaminnes (sulgudes) mainitud – mulle jäi see kohe silma ja kontrollisin järgi. Aga kust on see viga tulnud? Kas see on lihtsalt tõlkimisel tekkinud näpukas? Oli sees juba algses tekstis? Või pandi sinna autori poolt koguni teadlikult, et vaadata kas keegi seda märkab ehk kui tähelepanelikult kirjapandut loetakse?

Raamat ilmus eesti keeles sarjas “20. sajandi klassika”, kuhu see nähtavasti kuulubki, aga tegelikult ei ole see päris minu maitse – liiga depressiivne. (Joseph Roth meeldib mulle rohkem.) Praegu tehakse selle põhjal ka filmi, aga väga filmilik see raamat küll ei tundunud – mis omakorda tähendab, et peaks seda vaatama, kui film välja tuleb, et näha mida selle põhjal teha suudeti.

Autorist. 2012. aasta sügisel ütles Roth (sündinud 1933), et ei ole juba mitu aastat kirjutanud ega avalda enam midagi, vaid keskendus oma lemmikautorite (Dostojevski, Conrad, Turgenev, Hemingway) ja seejärel omaenda teoste ülelugemisele, et vaadata kas on kirjutamisega lihtsalt aega raisanud, jõudes järeldusele, et andis endast parima ning rohkemal või vähemal määral see õnnestus.

“Pärast seda otsustasin ma, et ma olen ilukirjandusega lõpetanud,” rääkis Roth. “Ma ei taha seda lugeda, ma ei taha seda kirjutada ja ma ei taha sellest enam isegi rääkida. Ma pühendasin oma elu romaanile. Ma uurisin neid, ma õpetasin neid, ma kirjutasin neid ja ma lugesin neid. Jättes kõrvale peaaegu kõik muu. Sellest piisab!” Hiljem lõpetas ta üldse avalikud esinemised, intervjuude andmise.

Whartoni “Ethan Frome” ja see Rothi romaan sarnanevad muu hulgas (neil on tegelikult üldse palju ühisjooni – huvitav, et kriitikud ei ole seda märganud või vähemalt kiire guugeldamise põhjal otsustades kusagil märkinud) selle poolest, et algavad mõlemad minajutustaja positsioonilt, kuid seejärel vaatepunkt muutub. Rothi minajutustaja on tema alter ego Nathan Zuckerman, kelle üks mõtisklus tundub siia lõpetuseks eriti sobilik:

“…kas oleme siis kõik võimetud ette kujutama üksteise sisemuses toimuvat ja nähtamatuid eesmärke? Kas igaüks peaks enda järel ukse lukustama ja eraldatuses istuma, nagu teevad üksildased kirjanikud – viibima helikindlas kongis, manama sõnadest inimesi esile ja väitma siis, nagu oleks need sõnainimesed tegelikkusele lähemal kui tõelised inimesed, keda me oma mõistmatuses igapäevaselt moonutame? On jätkuvalt tõsi, et elu ei seisne sugugi inimeste õigesti mõistmises. Elu seisneb nende valesti mõistmises, aina valesti ja valesti ja valesti mõistmises ning siis ettevaatliku kaalumise järel nende järjekordses valesti mõistmises. Nii teamegi, et oleme elus: me eksime. Ehk oleks kõige parem unustada inimeste õigesti ja valesti mõistmine ning lihtsalt vooluga kaasa minna. Aga kui keegi seda suudab… noh, palju õnne talle.” – enam-vähem selline ongi kogu tema läbiv hoiak.

Kafka armastuskirjadest

Üle pika aja taas veidi kafkaistikat. Kui selle postituste seeria eelmises osas sai kirjutatud, et Kafka katkestas kihluse Julie Wohryzekiga, sest oli leidnud endale uue kiindumuse Milena Jesenská näol, siis tegelikult mahtus nende kahe vahele Minze Eisner, kellele 1920. aastal saadetud kirjadest ongi toodud alljärgnevad katkendid, mis näitavad, et Kafka armastuskirjad olid kohati samuti päris kafkalikud.

“On hea oma unistustele järele joosta, kuid halb, nagu see siis enamasti lõpeb, kui nemad sind tagant kihutavad. Ja maailm on küll suur ja lai, nagu Te kirjutate, aga ei juuksekarvagi võrra suurem, kui seda endale teha osatakse. Selles otsatuses, milles Te maailma praegu näete, on ju julge südame tõe kõrval ka 19-aastase illusioon. Te võite seda kergesti järele kontrollida selle varal, et Teile paistab niisama otsatu olevat näiteks 40-aastane vanus, mis siiski, nagu Teile näitab kogu Teie ümbrus, ei kätke endas vähemalt seda otsatust, millest Teie unistate.”

“Kummaline, et Teie kirjas seisavad “kaunid tunnid” ja “rumalused” nii lähestikku. Need ei saa ju ometi ükssama olla, pigem vastandlikud. “Kaunis” on ju ometi see tund, mil sa oled parem, ja “rumal” see, mil halvem. “Kauneid tunde” ei saa osta mornide meeleolude eest, vastupidi, “kaunid tunnid” annavad veel valgust kõigele hallile tulevikule. “Rumaluste” eest makstakse küll õpiraha ja seda jalamaid, isegi siis, kui seda ei teata, vasaku käega teed sa rumaluse ja paremaga maksad ühtaegu lakkamatult õpiraha, kuni ei suuda enam edasi minna. Ja “rumalusi” teeb küll iga inimene, armas Minze, ja kui palju, kui palju veel! Sellega ollakse nii üliväga tegevuses, et vaevalt jääb aega millekski muuks. Mis pole aga mingi põhjus, et sellega leppida ja seda ei tee Teiegi kindlasti mitte, muidu poleks Te ju mingi armas Minze.”

“Mis soovid need olid, mille ma unustasin? Ega ometi mitte minu pilt. Seda ei saatnud ma sihilikult. Kui mu silmad on Teie mälestuses, Minze, tõepoolest selged, noored, rahulikud, siis jäägu nad seal niisuguseks, siis on nad seal paremini hoitud kui minu pool, sest siin on nad hägused küllalt ja 36-aastases lahtiolemises väikeste kõikumistega ikka ebakindlamaks läinud. Fotol ei paista see küll välja, aga seda tarbetum see siis on. Kui mu silmad peaksid ükskord ilusamaks ja puhtamaks minema, siis saate pildi, aga siis pole seda jälle vaja, sest siis näeksid nad ju selle jõuga, mis on puhastel inimsilmadel, kuni Karlsbadini otse Teie südamesse, sellal kui nad nüüd vaid vaevaliselt ekslevad Teie siiski siiral ja seepärast armsal kirjal.”

“Mis piltidesse puutub, siis palun jätame asja sinnapaika, Minze, juba sellepärast, et pimedas on teineteist paremini kuulda (mõtlen, et kui teineteist näha pole). Ja me tahame teineteist hästi kuulda. Seepärast on ka palju parem, kui me teineteist nüüd Prahas ei näe, ei meelega ega juhuslikult, ma mõtlen seda tõsiselt.”

“Minu ees lebab piltidega kirjutis “Ahlemi aianduskoolist”. Noh, seal on tore ja oma järgmiseks sünnipäevaks ei soovi ma endale midagi paremat kui saada 19-aastaseks ja Ahlemisse sattuda – see nimelt on Teie Simoni-kool. Muuseas, aianduskool tüdrukutele on sisse seatud alles pärast sõda, senini oli ainult poiste aianduskool ja tüdrukute majapidamiskool. Seegi tugevdab ehk lootust, et Teid vastu võetakse. Juhtugu see varsti!”

“Armas Minze, sa lebad haigena, sul on kerge palavik vana ja juba külgekasvanud harjumuse järgi, ning siis tulete veel Teie ja teatate, et Teid ei võetud Ahlemisse vastu. Nad oleksid siiski võinud Teile ühe kohakese leida, ilmselt nad ei tea seal, kui väikeseks Te oskate ennast kerra tõmmata.”

“Muuseas, Teie kirja lugedes lohutab mind veel üks asi: kindlasti oskate veel – ärge salake seda, Minze – mõnikord niiviisi naerda nagu tookord verandal (rõdul ei kõlanud see enam nii heledalt).”

“Armas Minze, pilt on tore, viissada Kleopatrat väärt, see tegi mulle palju rõõmu. Mõtlikud (muuseas veidi ebavõrdsed) silmad, mõtlik suu, mõtlikud põsed – kõik mõtleb järele, ja selles kummalises maailmas on ju ka nii palju, mille üle järele mõelda. Kui mina laps olin, oli meil kodus väike kogu Shakespeare’i naistepiltidest, üks neist, vist Porcia, meeldis mulle ikka eriti hästi, see pilt meenutab mulle seda ammu-unustatut, temalgi olid lühikesed juuksed.”

“Armas preili Minze, alles täna sain järele saadetuna Teie kirja, selle lisa siiski mitte, see ootab mind Prahas, ma äratan ta uuesti ellu. Selleks puhuks, kui ma ei peaks seda veel öelnud olema, ütlen ma seda täna: Te olete armas ja hea.”

“Dheepan” jõuab Viljandi

Ugala Teatrikinos näeb täna Cannes’is kuldse palmioksaga pärjatud Jacques Audiard filmi “Dheepan” (2015), mille kohta saan kirjutada arvustuse ära enne seanssi, sest ma eelmisel aastal juba korra vaatasin seda (kasutades kaasaegseid filmilevikanaleid).

Kuna mulle juhtus toona subtiitriteta koopia, siis läks suur osa jutust kaduma, sest tamili keelest ei saa ma aru vist ühtegi sõna (vähemalt ei jäänud kõrva midagi sellist, mis kusagilt tuttav ette tulnuks). Ugalas näidatakse seda eesti- ja venekeelsete subtiitritega.

Kui lähtuda arusaamast, et täiuslik film on selline, mille sisust ei lähe midagi märkimisväärselt olulist kaduma, kui vaadata pilti helita või kuulata heli pildita, siis… ei ole täiuslikke filme tõenäoliselt olemas.

Kui ma ei oleks lugenud enne vaatamist arvustusi, milles toodi välja, et filmis nähtav pagulaspere on fiktiivne, moodustudes üksteisele täiesti võõrastest inimestest, siis võinuks vabalt juhtuda, et üks oluline liin jäänuks kohe alguses tabamata.

Dheepansuvaline kaader filmist

Ja kuna ma tamilikeelsest jutust midagi aru ei saanud, siis mõne asjaga võiski ju nii minna. Seetõttu tasub seda nüüd ikkagi uuesti vaadata. Seda enam, et suur ekraan teatrisaalis on midagi hoopis muud kui 1366 x 768 pikselit.

Iga filmi võib vaadata mitme nurga alt. “Dheepan” on minu meelest kõige parem sellest vaatepunktist, et tegemist on looga inimestest, kes on sattunud võõrasse keskkonda, mille keelt nad ei mõista, eemale omaenda kultuurist. Loona kohanemisraskustest ja identiteedist. Samuti ka suhtedraamana.

Pariisi eeslinnade kujutamisel on jäänud siiski ületamatuks Mathieu Kassovitzi “La Haine” (1995), mis võitis Cannes’is 20 aastat varem parima lavastaja kategoorias. Selles osas ei ole “Dheepan” väga muljetavaldav, nagu ka mitte põneviku või tapafilmina.

“Ma jumaldasin esimest üheksakümmet minutit sellest filmist ning jälestasin viimast kümmet,” kirjutas Jordan Hoffman @ Vanity Fair. Mina päris nii ei ütleks, aga mõistan teda. Filmi lõpp ei tundu olevat just kõige õnnestunum, kuid ei oskaks pakkuda praegu ise välja ka midagi paremat.

Samas on hea see, et viimaks jääb ikkagi tsipake ruumi erinevateks tõlgendusteks. Küsimusele, kas filmi õnnelik lõpp on soovunelm või isegi unenägu, jättis Audiard Sirbis avaldatud intervjuus otsesõnu vastamata.

Võib ju tõesti kujutleda, et päris viimastel minutitel nähtav idüll on kõigest peategelaste fantaasiapilt, nende nö. Euroopa unelm, tegelik reaalsus aga just eelnenud košmaar. Kuigi, jah, film olnuks parem, kui loole oleks leitud mingi usutavam lahendus.

Blogiauhinnad ja PayPal

Esitasin ennast Eesti Blogiauhinnad 2016 nominendiks (kultuuriblogide kategoorias, sest selle alla sobib see ajaveeb ilmselt kõige paremini), et saada ettekääne sinna auhindade jagamisele kohale minna, vaadata mis toimub ja teha sellest siia reportaaž.

Blogijad saavad ennast võistlusele üles anda veel käesoleva kuu jooksul, mais toimub rahvahääletus ja 11. juunil pidulik võitjate väljakuulutamine, auhindade jagamine. Kultuuriblogidele jagatavate auhindade eest on lubanud hoolitseda Tallinna Teletorn, aga mulle saab siis muidugi anda hääle ka aasta uustulnuka või koguni lemmikblogi valimisel. Eks ma siin siis jälle kuulutan, kui see hääletus lahti läheb.

Kuna läinud nädalavahetusel toimunud Telegrami konverentsil uuris üks inimene, kas ma kasutan selle blogi puhul mingit sponsorlust ja kas seda saab kuidagi rahaliselt toetada, siis panin siia kõrvale nüüd selle PayPali nupu, mille kaudu on võimalik annetusi teha.

Kui keegi seda tahab, siis minul ei ole selle vastu midagi. Aga võiks kirjutada juurde, milleks seda raha kasutama peaksin, milline on selle sihtotstarve. Kas osta selle eest teatri-, kontserdi-, kino- või näitusepileteid, plaate või raamatuid või hoopis kunstiteoseid? Mulle oleks väga huvitav teada, millised täpselt on need postitused või need teemad, mille kajastamise eest lugejad on valmis maksma.

Avaldan kuu aja pärast detailse ülevaate sellest kui suuri kulutusi aprillis iga konkreetse postitusega seoses tegin (kandes sinna kõik, mis vähegi võimalik, välja arvatud oma ajakulu, sest see on rahas mõõdetamatu) ja kui hinnalisi asju (näiteks mõned raamatud kirjatuselt Varrak) neis kajastamiseks kusagilt saanud olen. Sellest peaks tulema hästi välja kui košmaarsed rahad siin liiguvad.

Muide, mis puudutab raha, siis seoses muusikaäriga netis olgu märgitud, et mina sain Spotify käest umbes poolteist dollarit iga tuhande kuulamise pealt – kui oleksin James Blunt, kes saab enam kui poole vähem, siis annaks see päris korraliku sissetuleku, aga praegu on asi sellest ikka väga kaugel.

Samas oman nüüd SoundCloudis tänu oma distribuutorile ligipääsu Premier konto, mille võib muidu saada ainult kutsega, mõningatele funktsioonidele, täpsemalt võimalust oma lugusid USA pinnal monetiseerida ehk saada osa SC reklaamituludest. Praegu on monetiseeritud “Nitewalk” ja “First Strike”.

Seega, kui viibite juhtumisi Ameerika Ühendriikides, kus SC tegeleb reklaamide näitamise ja laskmisega, siis kuulake sealt neid lugusid, et näeksin kui palju rahhi on võimalik seda kaudu kuulamiste pealt kokku ajada, et saaksin sellest siin kirjutada.

Üldiselt olen aga jätkuvalt arvamusel, et praegu on käärimas uus dot-com bubble, mis võib varsti lõhkeda. YouTube, Spotify ja SoundCloud kasvavad küll kiiresti, tuues ka järjest rohkem raha sisse, aga veel kiiremini kasvavad nende väljaminekud ja kahjum. Toimivat ärimudelit ei ole siiani leitud ja ma lihtsalt ei usu, et investorid on valmis neile lõputult peale maksma. Ühel hetkel peab tulema taas suur pauk.

Vaata ka
Music Can’t Last Forever, Not Even on the Internet
Spotify’s Revenue Is Growing, but So Are Its Losses
YouTube: 1 Billion Viewers, No Profit

Eugen Ruge “Cabo de Gata”

Cabo de GataLoomingu Raamatukogus ilmunud “Cabo de Gata” on Eugen Ruge teine romaan, kirjutatud 2011. aasta novembrist 2012. aasta augustini, kuid tegevus leiab aset Saksamaa taasühinemisele järgnenud aastatel, 1990-ndate esimesel poolel.

2011. aastal ilmunud Ruge debüütromaan “Kahaneva valguse aegu”, mis andis läbi ühe perekonna saatuse pildi SDV ajaloost, oli sügavalt autobiograafiline. Tema enda vanavanemad olid kommunistid, kes emigreerusid pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaalt Nõukogude Liitu. Tema isa, kes oli siis 16-aastane, viibis hiljem aastaid GULAG-is, naasis pärast vabanemist naise ja lastega Ida-Saksamaale, aga ei lakanud olemast marksist. Ruge ise põgenes veidi enne Berliini müüri langemist Lääne-Saksamaale. “Cabo de Gata” puudutab seda tausta vaid vilksamisi, alguses, kui peategelane viibib veel Saksamaal ja kohtub oma isaga.

“Minu tegevusest kaugelt tähtsamaks pidas ta iseenda oma. Nimelt kirjutas ta ikka veel, ka seitsmekümneselt, ajaloofilosoofilisi artikleid ajalehtedele, mis talle honorari ei maksnud. Neis oli pidevalt juttu Euroopa suurtest revolutsioonidest, niisiis inimkonna küsimustest, nagu ta seda nimetas. Ka sel päeval rääkis ta ühest kusagil ilmunud kirjutisest Prantsuse revolutsiooni kohta, põgusalt, šifreeritult, nagu alati vaikimisi oletades, et tema artikli ajalooline taust on kõigile teada, nõnda et ma tundusin endale – ja see on see, mida ma tegelikult mäletan – taas kord juhmina.”

“Selle loo ma leiutasin selleks, et rääkida, kuidas see oli,” kuulutab autor ise sissejuhatuseks, aga tõlkija Tiiu Relve järelsõnast võib lugeda, et sarnaselt Ruge debüütromaanile “on ka see ilmselgelt küllaltki autobiograafiline.”

Minajutustaja on mees, kirjanik, kes meenutab aastaid hiljem ühte perioodi oma elust.

“Mul on meeles, nagu ei oleks ma oma olukorda tõsiselt võtnud, nagu oleksin seisnud iseenda kõrval ja vaadanud ennast nagu romaanitegelast, ja kui ma olen selle põhjendamatu rõõmuhetke, nagu ka teised vähem tähtsad hetked oma mälus säilitanud, siis on asi ilmselt selles, et ma tollal, kas selsamal hetkel või siiski järgmisel või ülejärgmisel, kontrollisin materjali kõlbulikkuse seisukohalt järele kõike, mida ma tegin või mis minuga juhtus; et samal ajal, kui ma veel oma elu läbi elasin, hakkasin ma seda prooviks juba kirjeldama.”

Tegelane oli jõudnud sügava kriisini ja pakkis oma elu Saksamaal täiesti kokku.

“Ma ei mäleta enam detailselt, mis ma üles ütlesin, aga ma ütlesin kõik üles. Mul õnnestus end vabastada koguni kohustuslikust tervisekindlustusest (argumendiga, nagu viibiksin ma määramata ajani välismaal), aga kui ma viimaks veel passilauda läksin, kus ma kummalisel kombel pidin väljaregistreerimiseks esitama oma üürileandja tõendi, siis selgus, et välja registreerida sai ainult siis, kui kandsid väljaregistreerimisblanketile oma tulevase elukoha. Ma ei mäleta enam selle naise nägu. Mäletan, et ta oli blond (värvitud). Ja mäletan tädilikku armulikkust tema hääletoonis, kui ta ütles: Te peate ju ometi teadma, kuhu te minna tahate.”

Aga tema täpselt ei teadnud, vaid läks lihtsalt Barcelona rongi peale.

“Täpsemalt öeldes läksin ma Baseli rongi peale, et sealt siis öise rongiga Barcelonasse sõita. Nagu raudteeinfost selgus, oli see kõige lihtsam ja odavam ühendus lõunasse suundumiseks, ja sinna ma ju minna tahtsin.”

Barcelonas viibimise teisel päeval leidis ta ühes kohvikus ajalehte sirvides lõpuks endale sihtpunkti.

“Ei mäleta enam, millal tegin otsuse veel samal päeval Barcelonast lahkuda, kindel on ainult see, et otsus oli juba tehtud, kui ma seal istusin… /—/ …lehitsesin lehte vähemasti pro forma, kuigi minu hispaania keel oli isegi suuretiraažilise lehe jaoks liiga hädine. Kusagilt, võib-olla juba esimeselt leheküljelt, leidsin ilmateate, millest ma aru sain, sest see koosnes peamiselt maakaardist. Värvispekter sinisest oranžini näitas sooja jaotumist Hispaania mandril ja kaardi väljalõiked Vahemere saartel, ja kõige tugevam oranž laik oli maa kagutipus, ühe punkti ümber, mille nimi – ma ei saanud täpselt aru, kas see hõlmas kogu regiooni tervikuna või üht kindlat kohta – oli Cabo de Gata.”

Tegemist oli talveperioodiga, Andaluusias asuv Cabo de Gata on üks Hispaania soojemaid paiku. Olles sinna jõudnud, kavatses ta aga kohe tuldud teed tagasi minna.

“Kui ma selleks ööks Cabo de Gatasse jäin, siis sellepärast, et vana naise kinnitust mööda ei sõitnud pärastlõunal ühtki bussi Almeríasse tagasi. Mäletan, kuidas ma risti ja põiki läbi inimtühja asula kõndisin, et leida hotelli või pansionaati. Peast käis läbi sõna kummituslinn. Kõikjal haigutavatel tühermaadel hulkusid kassid. Peaaegu kõik kõrtsid olid suletud, ja selles ühes, mille ma avatuna eest leidsin, konutasid pimedas nurgas laest alla rippuvate seasinkide all paar kohalikku ja silmitsesid mind tummalt, kui ma peremehelt ulualuse võimalust pärisin.”

Hiljem selgus, et vana naine valetas, pärastlõunal buss ikkagi sõitis, aga selleks ajaks oli peategelane juba jäänud pidama kohta, kus ta sada kakskümmend kolm päeva püüdis asjatult romaani kirjutada, kuni tal lõpuks raha otsa sai. “Cabo de Gata” räägibki põhiliselt sellest, mida ta seal tegi, nägi, mõtles, tundis jne.

Tegemist on juba kolmanda nüüd hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud Hispaania-ainelise teosega. Eelmised kaks, Roberto Bolaño “Liuväli” ja Jaan Unduski “Teekond Hispaania”, mulle nii palju ei meeldinud, aga “Cabo de Gata” on kuidagi väga lähedaselt realistlik. Ja juba mais võib selle autorit näha-kuulda Tartus, kirjandusfestivalil Prima Vista.

Antsud “Öö ja päeva vahel”

TÜVKA omakultuuriakadeemia raames pidas Ele Viskus eile loengu teemal “Looming kui taaskasutus”, mis oli heaks soojenduseks ansambli Antsud plaadiesitlusele, sest suurema osa nende repertuaarist moodustavad töötlused regilauludest.

Viskus rääkis, et popkultuuris on hakanud sel sajandil levima retro ja nostalgia, varasemalt loodu töötlemine, miksimine ja remiksimine, tuues näiteks Nirvana ristamise Rick Astleyga – uuenduslikkuses ei nähta enam omaette väärtust, mille poole püüelda.

Antsude debüütalbumi “Öö ja päeva vahel” (kümme laulu, kestus 40:30) kohta kehtib see nii ja naa, sest nad tuginevad varasemale loomingule, aga see ei ole retro, see ei ole nostalgia. See ei ole ka midagi maailma mastaabis väga-väga uuenduslikku, aga see on värskendav.

Žanriliselt kergete indie sugemetega, kohati isegi pungilikult kõlav poprockfolk (üks lugu sisaldab ka räppimist – mitte nagu Crazy Town, aga veidi sarnane vibe), mida on raske täpselt määratleda. Kuuleb ka kõvasti torupilli.

Antsud

Plaadile valitud nimi on äärmiselt tabav.

Nad ise rõhutasid Fellinis toimunud kontserdil, et neil ei ole ühtegi armastuslaulu, kuid ometigi kõlavad kõik nende laulud väga helgelt, aga… sõnasid kuulama jäädes koorub neist sageli välja midagi hoopis süngemat.

See ruum, kust need laulud tulevad ja kuhu need kuuluvad, asub justkui öö ja päeva vahel, olemata üks ega teine.

Ja see on tegelikult rohkem lava ees hüppamise ja õõtsumise kui kohvikus istumise muusika.

Ühesõnaga: kihvt. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on kihvt nii “mürk, õel, mürgine” kui ka “kellegi meelest mingitelt omadustelt väga hinnatav, vahva, tore, äge.”

Õelad ja mürgised ei ole nad küll mingil juhul, aga sarnaselt mitmeti mõistetavad, täiesti vastupidistes tähendustes tajutavad on ka paljud nende laulud, kui neid hoolikalt kuulata. Esmapilgul kergelt hõljuvad, süvenemisel järjest sügavamaks muutuvad.

Vaadake üle: FB, SC, YT. Plaadi saab näiteks aida poest.