Kafka (100 aastat hiljem)

Lugesin 2016. aasta saabumise puhul sellest sügisel ostetud Kafka kirjade kogust, millest siin juba korduvalt juttu on olnud, läbi 1916. aastast pärinevad kirjad, mida oli kokku alla paarikümne lehekülje.

Esimene kiri on alles 5. juulist, saadetud Marienbadist Max Brodile. Kafka kirjutab: “Päeva tujule mõjus, muide, ka jube unenägu, mille kummalisus seisnes selles, et see ei kujutanud midagi jubedat. Ainult tavaline kohtumine tuttavatega tänaval. Üksikasju ei mäleta ma üldse, arvan, et Sind polnud seal juures. Jubedus oli aga selles tundes, mis mul oli neist tuttavatest ühe vastu. Sellist laadi unenägu pole mul veel ehk üldse olnudki.”

Andsin endale – Kafka, aga ka ühe Telegrami ajakirjast loetud inteka mõjul – lubaduse hakata korrapäraselt magama, öösiti. Ja sedasi, et unenäod meelde jäävad. Tahaks siiski teada, mida ma unes näen. Õpetuse unenägude meeldejätmiseks leidsin Delfi Naistekast.

Juuli keskel saatis Kafka Brodile pikema kirjelduse Belzi rabi ja Jiří Langeri külaskäigust Marienbadi, millega seoses meenus see laul, just Nina Stilleri esituses, väga kafkalik.

Edasi tuli ainult kirjavahetus kirjastajaga, millest toon välja ühe katkendi hoopis 1915. aasta oktoobrist:

“Viimati Te kirjutasite, et “Metamorfoosile” joonistab kaanepildi Ottomar Starke. Noh, mind tabas väike ja tõenäoliselt väga ülearune kohkumus, nii palju kui ma kunstnikku “Napoleoni” põhjal tunnen. Kuna Starke ju tõepoolest illustreerib, siis torkas mulle pähe, et ta võiks tahta näiteks joonistada putukat ennast. Seda mitte, palun seda mitte! Ma ei taha tema võimuvalda kitsendada, vaid üksnes paluda sel põhjusel, et loomulikult tunnen ma lugu paremini. Putukat ennast ei või joonistada. Teda ei või isegi kaugelt näidata.”

Starke putukat ei joonistanud, aga hiljem ei ole Kafka õpetust enam üldse järgitud. Vastupidi, pea kõike on hakatud võtma sõna-sõnalt, saamata aru, et putukas on tegelikult vaid kujund, sümbol.

Kafka ei olnud religioosne kirjanik, kuid tema meetod lähtub selgelt juudi müstikast, kabalistikast. Katsed tema tekste visualiseerida on määratud enamasti juba ette ebaõnnestumisele, nagu näitavad ka tema teoste põhjal tehtud filmid, mis on olnud minu meelest kõik suured läbikukkumised.

Laulusõnade remiksimine

Laulude remiksimine on aeganõudev tegevus, milleks läheb vaja eraldi programme ja päris kõvasti harjutamist, aga laulusõnade remiksimiseks piisab palju vähemast.

Minu valik 1977. aasta Briti singlitabelitest sisaldab kolmekümmend laulu, kuid vaja läks ainult kolme, et saada kokku alltoodud tekst.

Proovige ise! Laulusõnade remiksimine ei nõua mingeid erilisi oskusi, aga see on huvitav, lõbus ja samal ajal ühtlasi ka arendav tegevus.

The last thing I want (is to drive you away)

what can I do
what can I say
the last thing I want
is to drive you away

the first time I stood
close to you
I made a little
toast to you

may you remain
forever free
but spend the rest
of your life with me

you are the one
who makes me happy
when everything else
turns to gray

what can I do
what can I say
the last thing I want
is to drive you away

Aasta esimene filmielamus

Vaatasin eile ära “Joy”, mis nüüd ka Eestis kinodes jookseb.

See ei ole lihtsalt üks järjekordne lugu teemal “Julge unistada!”. “Joy” on huvitav film mitmel tasandil, kuigi võib-olla mitte päris igaühe tassike teed.

Lugu räägib Joy Manganost, kes leiutas narmasharja ehk mopi. Mina ei olnud temast varem midagi kuulnud ja mopid ei lähe mulle kah üldse korda. Peategelast kehastav Jennifer Lawrence ei ole minu lemmiknäitleja. Ausalt öeldes vaatasin ma seda filmi plakati pärast.

Almost-Famous-Joy

See meenutas sellist filmi nagu “Almost Famous” (2000), mis on üks lahe dramaatiline komöödia. “Joy” on rohkem humoorikas draama. Need filmid on umbes sama kreisid ja räägivad mõlemad trying-to-make-it loo, aga sellega sarnasused enam-vähem ka piirduvad, sisult ja vormistuselt on need küllaltki erinevad.

Samas tuleb pärast vaatamist öelda, et Lawrence võib tõesti olla uus Kate Hudson – tema tegelaskujud sobiksid talle hästi, kuigi Joy päris selline ei ole.

Teisest küljest võib see valmistada pettumuse tema fännikestele, kutsudes esile negatiivseid arvustusi, sest “Joy” ei ole üldse selline nagu “The Hunger Games” või “X-Men”. Hollywoodi standardite järgi ebatavaline, mõjub veidi euroopalikult.

Lisapunkt heliriba eest.

Režissöör David O. Russell on teinud samade näitlejatega, Lawrence ja Bradley Cooper, varem juba kaks filmi, kuid soovitan vaadata lisaks hoopis kolmandat, Susanne Bieri filmi “Serena” (2014), kus nad samuti koos esinevad (hoiatus: see on sünge film, kaugel naljast).

Henriksoni “Saatuse sõrmed”

HenriksonLoomingu Raamatukogu selle aasta viimane number.

“Kui ma saaksin pöörata aega tagasi,” laulis kunagi Cher, “siis võtaksin ma tagasi need sõnad, mis tegid sulle haiget, ja sa jääksid.”

“Kui ma vaid saaksin pöörata aega tagasi. Kui ma vaid oleksin öelnud, mida ma ikka veel varjan,” kahetses hiljem Aqua. “Kui ma vaid saaksin pöörata aega tagasi, ma jääksin ööseks.”

Kui lauludes pööratakse aega tagasi tavaliselt isiklikus plaanis, siis kirjanduses sageli ühiskondlikus, ajaloolises, luues alternatiivseid stsenaariume sündmuste arenguks laiemas ulatuses. Eestis on viljelenud seda žanri näiteks Mart Laar.

Rootsi kirjanik Alf Henrikson laseb muuta sündmuste kulgu saatusejumalannal endal. Tema “Saatuse sõrmed” on ühest küljest iroonia alternatiivajalugude aadressil, aga teisest küljest üheaegselt nii tunnistus ajaloo juhuslikkusest kui ka ettemääratusest. Humoorikas raamat.

Vaid üks näide. Kui Rootsi oleks võitnud Poltava lahingu, kas see oleks siis siiamaani suurriik?

“Muidugi,” kinnitab üks taevastest daamidest, aga “selles riigis on rumalad rootslased muidugi vähemuses. Pommeris, Bremenis, Verdenis ja Wismaris elavad sakslased, Liivimaal, Eestis ja Karjalas räägivad aadel ja kodanlus samuti saksa keelt, lätlased, liivlased ja eestlased laulavad oma isamaalisi rahvalaule igaüks omas keeles, Soomes elavad soomlased, Ingerimaal Käkisalme läänis venelased, ja endise Novgorodi suurvürstiriigi rahvaarv ületab mitmekordselt võiduka Rootsi hõreda elanikkonna, kes väheste eranditega elab kasinalt, kuid ausalt maal oma taludes, ägades suure maksukoorma all riigi ühtsuse kaitseks.”

“Kunagi ei kostunud kaebusi riigimaksude üle, sest pisimatki piuksu trahviti rangelt,” selgitab autor samas.

Rootslased on kirjutanud ka tõsimeelset alternatiivajalugu, kus Poltava lahingu võitmine muudabki kogu ajaloo kulgu, ilma irooniata, aga Henrikson naerab selle üle üsna varjamatult, sest tõsiasi on ju see, et suurriigi pidamine oligi rootslastele päris koormav.

Minu jaoks on ajalugu vaid õppetund tuleviku jaoks – kui ma saaksin pöörata aega tagasi, siis jätaksin selle tegemata.* See on moraal, mida ka Henrikson paistab jagavat. Ta vaid mängib ajaloo muutmise mängu, aga teeb seda huvitavalt.

* Ühiskondlikus plaanis. Isiklikus plaanis ma selles nii kindel ei ole, aga kahjuks või õnneks reaalses maailmas sellist võimalust ei eksisteeri, muidu võib-olla keriks pidevalt aega tagasi, ilma et see kokkuvõttes midagi oluliselt muudaks.

PS. “Love Life”, Roman Neimanni film lumelauduritest, nüüd veebis kõigile vabalt vaadatav.

Horoskoobid järgmiseks aastaks

Eile loetud uudis, et Kickstarteris saab toetada fooliummütside Shield valmistamist, viis mõttele, et peaks ikkagi veidi vaatama, mida horoskoobid mulle saabuvaks aastaks ennustavad.

Veevalajad on teatavasti kõige ettearvamatum tähemärk, mistõttu ei ole ju üldsegi kindel, et meie käitumine on ennustatav, aga vaatasin nüüd siiski neid erinevaid versioone sellest, mida tähed mult 2016. aastal ootavad. Paistab, et tuleb üldiselt hea aasta.

Ja kuna olen sündinud ka ise ahvi aastal, siis veel parem.

Nii palju siis sellest. Tegelikult tahtsin ma anda siin lihtsalt tungiva soovituse lugeda kindlasti eestikeelse National Geographicu tuleva aasta esimesest numbrist, mis just ilmus, artiklit Põhja-Jäämere jääkatte kahanemisest ja selle mõjust planeedile.

See on tõesti väga oluline teema.

Laul tänaseks päivaks: Erykah Badu esiksingel “On & On” oli 1997. aastal päris suur hitt ja see laul on mul isegi olemas juba sellest ajast ajakirjaga Q kaasas olnud plaadil “The Best of the Best ’97” (hiljem sai minu lektüüriks rohkem Future Music), aga huvitaval kombel polnud ma juhtunud seni nägema selle video. Oh what a day, what a day, what a day… geniaalsed sõnad.

Filmide ülevaatamine

Minu valik 1976. aasta Briti singlitabelitest algab Diana Rossi esitatud tunnuslooga filmist “Mahogany” (1975), mis räägib Chicago kehvadest oludest pärit noorest naisest, kes üritab lüüa läbi moedisainerina, jõuabki välja Rooma jne. Peaosas Ross ise.

Kui siin 1974. aasta puhul toodud “Stardust” lõppes õnnetult, siis “Mahogany” (treiler | torrent) lõpp on õnnelik – pikemalt selle sisu ümber ei hakka jutustama, sest ei taha ju ometigi mingi spoiler olla. Vaadake ise!

Mulle meeldib see huumor, need veidrad naljad, ja ka muu. Kohati on seal sees täiesti õudsed kiiksud, aga need teevadki loo huvitavamaks.

Kui seda filmi esimest korda vaatasin (kunagi eelmisel sajandil), siis jättis see päris sügava mulje, aga nüüd ei mäletanud sellest enam peaaegu midagi. Hea, et selle uuesti üle vaatasin.

See viis mõttele, et peakski hakkama tegema endale igal aastal väikeseid nimekirjasid uutest filmidest, mida tasuks 15-20 aastat hiljem jälle vaadata, et need endale uuesti meelde tuletada. Muidu mälestused neist ju lõpuks lihtsalt kustuvad.

Kui mõelda, millised kolm filmi võiks minna sinna nimekirja sellest aastast, mis nüüd kohe-kohe läbi saab, siis minu puhul oleks need vist “Z for Zachariah”, “Suite Française” ja “The Age of Adaline” – need on need, mida kunagi tõesti uuesti tahaks vaadata.

Mitte kohe, vaid siis, kui mälestus neist juba kustuma hakkab, et ma ei unustaks ära seda, millest need filmid rääkisid.

Poolik kirjavahetus

Lugesin jälle Kafka kirju (sooduskampaania ajal maksid kõigest 4.90, aga ka praegu suht odavad), millest siin vahepeal juba üks katkend toodud sai, jõudes välja 1915. aasta lõppu.

Mind tõsiselt häirib see, et samas ei ole avaldatud neid kirju, millele Kafka vastas. See on umbes nagu lugeda mõnda romaani nii, et iga teine lehekülg jääb vahele, või siis kuulda dialoogist ainult ühe osapoole teksti.

Kafka ise oli vägagi huvitatud sellest, mida oli öelda neil, kellega ta kirjavahetust pidas. “Päevikupidamist ei tohi Sa katki jätta! Ja veelgi parem oleks, kui te kõik päevikuid peaksite ja need mulle saadaksite,” kirjutas ta 1912. aastal Max Brodile.

Väga kahju, et Brod ei pannud seda kogumikku koostades sisse nii enda kui ka teiste kirju Kafkale. Ühest küljest võib mõista, et nii oleks see paisunud liiga mahukaks, ei oleks mahtunud ühte köitesse, aga sisuliselt olnuks see õigem, sest praegusel kujul on kogu see suur kirjavahetus ikkagi poolik.

Kafka kirjad on küll nii haaravad, et neid lugedes läksid mul kapsad pliidi peal kõrbema, aga ainult tema kirju lugedes ei ole ju alati aru saada, mille peale ta midagi kirjutab.

Iseküsimus on muidugi, kui paljud neist teiste kirjadest on üldse säilinud, näiteks Franz ise teatas 1914. aastal ühes kirjas oma õele, Ottla Kafkale: “Tervita kõiki! Kirja ei pea Sa ei näitama ega vedelema jätma. Kõige parem, rebi ta puruks ja puista väikeste tükkidena rõdult kanadele hoovi, nende ees pole mul saladusi.”

See kiri jäi aga alles ning küllap leidunuks ka neid, mis saadeti teiste poolt Franzile.

Mis puudutab Kafka kirjade sisu, siis see ei käi kaugeltki ainult kirjanduse ja eraelu kohta. Näiteks siin tema muljed 1913. aastal Viinis toimunud Sionistlikult Kongressilt:

“Need Viini-päevad tahaksin oma elust kõige parema meelega välja rebida ja seda juurest alates, see oli tulutu jahtimine ja midagi tulutumat kui selline kongress on raske välja mõelda. Sionistlikul Kongressil istusin ma otsekui täiesti võõral üritusel, tõsi küll, et nii mõnigi asi ahistas mind ja tegi hajameelseks (nüüd vaatab mulle aknast sisse üks poiss ja ilus gondoljeer), ja kui ma ka just ei pildunud paberkuulikesi alla delegaatide peale, nagu keegi preili vastasrõdul, siis sünge olin ma küllalt.”

Ja sünguseks oli ka põhjust, nagu hilisem ajalugu kinnitas. Franz ise suri juba 1924. aastal, aga Ottla mõrvati kolmkümmend aastat pärast seda kongressi Auschwitzis ning holokaustis kustusid ka tema teiste õdede eluküünlad.

Kafka kirjadest tuleb siin kunagi edaspidi kindlasti veel juttu, kui ma neid jälle edasi loen. Korraga ehk järjest ma neid kõiki lugeda ei taha, sest minusuguse Kafka-uskliku jaoks on need nagu pühakirjad, mida peab vahepeal veidi seedima.