Blogiauhinnad ja PayPal

Esitasin ennast Eesti Blogiauhinnad 2016 nominendiks (kultuuriblogide kategoorias, sest selle alla sobib see ajaveeb ilmselt kõige paremini), et saada ettekääne sinna auhindade jagamisele kohale minna, vaadata mis toimub ja teha sellest siia reportaaž.

Blogijad saavad ennast võistlusele üles anda veel käesoleva kuu jooksul, mais toimub rahvahääletus ja 11. juunil pidulik võitjate väljakuulutamine, auhindade jagamine. Kultuuriblogidele jagatavate auhindade eest on lubanud hoolitseda Tallinna Teletorn, aga mulle saab siis muidugi anda hääle ka aasta uustulnuka või koguni lemmikblogi valimisel. Eks ma siin siis jälle kuulutan, kui see hääletus lahti läheb.

Kuna läinud nädalavahetusel toimunud Telegrami konverentsil uuris üks inimene, kas ma kasutan selle blogi puhul mingit sponsorlust ja kas seda saab kuidagi rahaliselt toetada, siis panin siia kõrvale nüüd selle PayPali nupu, mille kaudu on võimalik annetusi teha.

Kui keegi seda tahab, siis minul ei ole selle vastu midagi. Aga võiks kirjutada juurde, milleks seda raha kasutama peaksin, milline on selle sihtotstarve. Kas osta selle eest teatri-, kontserdi-, kino- või näitusepileteid, plaate või raamatuid või hoopis kunstiteoseid? Mulle oleks väga huvitav teada, millised täpselt on need postitused või need teemad, mille kajastamise eest lugejad on valmis maksma.

Avaldan kuu aja pärast detailse ülevaate sellest kui suuri kulutusi aprillis iga konkreetse postitusega seoses tegin (kandes sinna kõik, mis vähegi võimalik, välja arvatud oma ajakulu, sest see on rahas mõõdetamatu) ja kui hinnalisi asju (näiteks mõned raamatud kirjatuselt Varrak) neis kajastamiseks kusagilt saanud olen. Sellest peaks tulema hästi välja kui košmaarsed rahad siin liiguvad.

Muide, mis puudutab raha, siis seoses muusikaäriga netis olgu märgitud, et mina sain Spotify käest umbes poolteist dollarit iga tuhande kuulamise pealt – kui oleksin James Blunt, kes saab enam kui poole vähem, siis annaks see päris korraliku sissetuleku, aga praegu on asi sellest ikka väga kaugel.

Samas oman nüüd SoundCloudis tänu oma distribuutorile ligipääsu Premier konto, mille võib muidu saada ainult kutsega, mõningatele funktsioonidele, täpsemalt võimalust oma lugusid USA pinnal monetiseerida ehk saada osa SC reklaamituludest. Praegu on monetiseeritud “Nitewalk” ja “First Strike”.

Seega, kui viibite juhtumisi Ameerika Ühendriikides, kus SC tegeleb reklaamide näitamise ja laskmisega, siis kuulake sealt neid lugusid, et näeksin kui palju rahhi on võimalik seda kaudu kuulamiste pealt kokku ajada, et saaksin sellest siin kirjutada.

Üldiselt olen aga jätkuvalt arvamusel, et praegu on käärimas uus dot-com bubble, mis võib varsti lõhkeda. YouTube, Spotify ja SoundCloud kasvavad küll kiiresti, tuues ka järjest rohkem raha sisse, aga veel kiiremini kasvavad nende väljaminekud ja kahjum. Toimivat ärimudelit ei ole siiani leitud ja ma lihtsalt ei usu, et investorid on valmis neile lõputult peale maksma. Ühel hetkel peab tulema taas suur pauk.

Vaata ka
Music Can’t Last Forever, Not Even on the Internet
Spotify’s Revenue Is Growing, but So Are Its Losses
YouTube: 1 Billion Viewers, No Profit

Eugen Ruge “Cabo de Gata”

Cabo de GataLoomingu Raamatukogus ilmunud “Cabo de Gata” on Eugen Ruge teine romaan, kirjutatud 2011. aasta novembrist 2012. aasta augustini, kuid tegevus leiab aset Saksamaa taasühinemisele järgnenud aastatel, 1990-ndate esimesel poolel.

2011. aastal ilmunud Ruge debüütromaan “Kahaneva valguse aegu”, mis andis läbi ühe perekonna saatuse pildi SDV ajaloost, oli sügavalt autobiograafiline. Tema enda vanavanemad olid kommunistid, kes emigreerusid pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaalt Nõukogude Liitu. Tema isa, kes oli siis 16-aastane, viibis hiljem aastaid GULAG-is, naasis pärast vabanemist naise ja lastega Ida-Saksamaale, aga ei lakanud olemast marksist. Ruge ise põgenes veidi enne Berliini müüri langemist Lääne-Saksamaale. “Cabo de Gata” puudutab seda tausta vaid vilksamisi, alguses, kui peategelane viibib veel Saksamaal ja kohtub oma isaga.

“Minu tegevusest kaugelt tähtsamaks pidas ta iseenda oma. Nimelt kirjutas ta ikka veel, ka seitsmekümneselt, ajaloofilosoofilisi artikleid ajalehtedele, mis talle honorari ei maksnud. Neis oli pidevalt juttu Euroopa suurtest revolutsioonidest, niisiis inimkonna küsimustest, nagu ta seda nimetas. Ka sel päeval rääkis ta ühest kusagil ilmunud kirjutisest Prantsuse revolutsiooni kohta, põgusalt, šifreeritult, nagu alati vaikimisi oletades, et tema artikli ajalooline taust on kõigile teada, nõnda et ma tundusin endale – ja see on see, mida ma tegelikult mäletan – taas kord juhmina.”

“Selle loo ma leiutasin selleks, et rääkida, kuidas see oli,” kuulutab autor ise sissejuhatuseks, aga tõlkija Tiiu Relve järelsõnast võib lugeda, et sarnaselt Ruge debüütromaanile “on ka see ilmselgelt küllaltki autobiograafiline.”

Minajutustaja on mees, kirjanik, kes meenutab aastaid hiljem ühte perioodi oma elust.

“Mul on meeles, nagu ei oleks ma oma olukorda tõsiselt võtnud, nagu oleksin seisnud iseenda kõrval ja vaadanud ennast nagu romaanitegelast, ja kui ma olen selle põhjendamatu rõõmuhetke, nagu ka teised vähem tähtsad hetked oma mälus säilitanud, siis on asi ilmselt selles, et ma tollal, kas selsamal hetkel või siiski järgmisel või ülejärgmisel, kontrollisin materjali kõlbulikkuse seisukohalt järele kõike, mida ma tegin või mis minuga juhtus; et samal ajal, kui ma veel oma elu läbi elasin, hakkasin ma seda prooviks juba kirjeldama.”

Tegelane oli jõudnud sügava kriisini ja pakkis oma elu Saksamaal täiesti kokku.

“Ma ei mäleta enam detailselt, mis ma üles ütlesin, aga ma ütlesin kõik üles. Mul õnnestus end vabastada koguni kohustuslikust tervisekindlustusest (argumendiga, nagu viibiksin ma määramata ajani välismaal), aga kui ma viimaks veel passilauda läksin, kus ma kummalisel kombel pidin väljaregistreerimiseks esitama oma üürileandja tõendi, siis selgus, et välja registreerida sai ainult siis, kui kandsid väljaregistreerimisblanketile oma tulevase elukoha. Ma ei mäleta enam selle naise nägu. Mäletan, et ta oli blond (värvitud). Ja mäletan tädilikku armulikkust tema hääletoonis, kui ta ütles: Te peate ju ometi teadma, kuhu te minna tahate.”

Aga tema täpselt ei teadnud, vaid läks lihtsalt Barcelona rongi peale.

“Täpsemalt öeldes läksin ma Baseli rongi peale, et sealt siis öise rongiga Barcelonasse sõita. Nagu raudteeinfost selgus, oli see kõige lihtsam ja odavam ühendus lõunasse suundumiseks, ja sinna ma ju minna tahtsin.”

Barcelonas viibimise teisel päeval leidis ta ühes kohvikus ajalehte sirvides lõpuks endale sihtpunkti.

“Ei mäleta enam, millal tegin otsuse veel samal päeval Barcelonast lahkuda, kindel on ainult see, et otsus oli juba tehtud, kui ma seal istusin… /—/ …lehitsesin lehte vähemasti pro forma, kuigi minu hispaania keel oli isegi suuretiraažilise lehe jaoks liiga hädine. Kusagilt, võib-olla juba esimeselt leheküljelt, leidsin ilmateate, millest ma aru sain, sest see koosnes peamiselt maakaardist. Värvispekter sinisest oranžini näitas sooja jaotumist Hispaania mandril ja kaardi väljalõiked Vahemere saartel, ja kõige tugevam oranž laik oli maa kagutipus, ühe punkti ümber, mille nimi – ma ei saanud täpselt aru, kas see hõlmas kogu regiooni tervikuna või üht kindlat kohta – oli Cabo de Gata.”

Tegemist oli talveperioodiga, Andaluusias asuv Cabo de Gata on üks Hispaania soojemaid paiku. Olles sinna jõudnud, kavatses ta aga kohe tuldud teed tagasi minna.

“Kui ma selleks ööks Cabo de Gatasse jäin, siis sellepärast, et vana naise kinnitust mööda ei sõitnud pärastlõunal ühtki bussi Almeríasse tagasi. Mäletan, kuidas ma risti ja põiki läbi inimtühja asula kõndisin, et leida hotelli või pansionaati. Peast käis läbi sõna kummituslinn. Kõikjal haigutavatel tühermaadel hulkusid kassid. Peaaegu kõik kõrtsid olid suletud, ja selles ühes, mille ma avatuna eest leidsin, konutasid pimedas nurgas laest alla rippuvate seasinkide all paar kohalikku ja silmitsesid mind tummalt, kui ma peremehelt ulualuse võimalust pärisin.”

Hiljem selgus, et vana naine valetas, pärastlõunal buss ikkagi sõitis, aga selleks ajaks oli peategelane juba jäänud pidama kohta, kus ta sada kakskümmend kolm päeva püüdis asjatult romaani kirjutada, kuni tal lõpuks raha otsa sai. “Cabo de Gata” räägibki põhiliselt sellest, mida ta seal tegi, nägi, mõtles, tundis jne.

Tegemist on juba kolmanda nüüd hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud Hispaania-ainelise teosega. Eelmised kaks, Roberto Bolaño “Liuväli” ja Jaan Unduski “Teekond Hispaania”, mulle nii palju ei meeldinud, aga “Cabo de Gata” on kuidagi väga lähedaselt realistlik. Ja juba mais võib selle autorit näha-kuulda Tartus, kirjandusfestivalil Prima Vista.

Antsud “Öö ja päeva vahel”

TÜVKA omakultuuriakadeemia raames pidas Ele Viskus eile loengu teemal “Looming kui taaskasutus”, mis oli heaks soojenduseks ansambli Antsud plaadiesitlusele, sest suurema osa nende repertuaarist moodustavad töötlused regilauludest.

Viskus rääkis, et popkultuuris on hakanud sel sajandil levima retro ja nostalgia, varasemalt loodu töötlemine, miksimine ja remiksimine, tuues näiteks Nirvana ristamise Rick Astleyga – uuenduslikkuses ei nähta enam omaette väärtust, mille poole püüelda.

Antsude debüütalbumi “Öö ja päeva vahel” (kümme laulu, kestus 40:30) kohta kehtib see nii ja naa, sest nad tuginevad varasemale loomingule, aga see ei ole retro, see ei ole nostalgia. See ei ole ka midagi maailma mastaabis väga-väga uuenduslikku, aga see on värskendav.

Žanriliselt kergete indie sugemetega, kohati isegi pungilikult kõlav poprockfolk (üks lugu sisaldab ka räppimist – mitte nagu Crazy Town, aga veidi sarnane vibe), mida on raske täpselt määratleda. Kuuleb ka kõvasti torupilli.

Antsud

Plaadile valitud nimi on äärmiselt tabav.

Nad ise rõhutasid Fellinis toimunud kontserdil, et neil ei ole ühtegi armastuslaulu, kuid ometigi kõlavad kõik nende laulud väga helgelt, aga… sõnasid kuulama jäädes koorub neist sageli välja midagi hoopis süngemat.

See ruum, kust need laulud tulevad ja kuhu need kuuluvad, asub justkui öö ja päeva vahel, olemata üks ega teine.

Ja see on tegelikult rohkem lava ees hüppamise ja õõtsumise kui kohvikus istumise muusika.

Ühesõnaga: kihvt. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on kihvt nii “mürk, õel, mürgine” kui ka “kellegi meelest mingitelt omadustelt väga hinnatav, vahva, tore, äge.”

Õelad ja mürgised ei ole nad küll mingil juhul, aga sarnaselt mitmeti mõistetavad, täiesti vastupidistes tähendustes tajutavad on ka paljud nende laulud, kui neid hoolikalt kuulata. Esmapilgul kergelt hõljuvad, süvenemisel järjest sügavamaks muutuvad.

Vaadake üle: FB, SC, YT. Plaadi saab näiteks aida poest.

Talsi ja Aru “Vähemalt täna”

Eeva Talsi albumPärimusmuusika Aidas toimunud Eeva Talsi ja Juhan Aru plaadi “Vähemalt täna” esitluskontserdile oli tulnud väga palju väikeseid Curly Stringsi suuri fänne koos oma vanematega, aga see plaat ei ole kindlasti mõeldud ainult lastele.

näen loojangupäikeses lindu
õhtule vajub nukrus, ööle üksindus
on vaikne, langeb värsket lund
seisan akna ääres ja ei tea…

Nii algab avang, sissejuhatus ja kokkuvõte laululehel, mida sirvides torkab kohe silma, et sõnad ei ole toodud päris samas järjekorras nagu lood plaadil. Lugedes saan aru, et see ei ole trükitehniline praak, mingi juhuslik viga, vaid nii moodustub neist väike, kuid terviklik luulekogu, samas kui plaadil on arvestatud nende reastamisel ka muusikalist kujundust.

Ei juhtu just sageli, et laulusõnade autor, kui ta ei ole ise esitaja, leiab oma nime plaadikaanelt, aga antud juhul on see kindlasti õigustatud. Aru võib kuulda oma luuletusi lugemas vaid kahes loos (kokku on neid plaadil 11), kuid Talsi muusika on kirjutatud tema sõnadele – ilma nende sõnadeta seda seega ilmselt sellisel kujul ei oleks.

See ei tähenda, et muusika jääb sõnade varju või sõnad varjutavad muusikat. Leitud on imeline tasakaal, mis lubab juba täna ennustada, et sellest tuleb tõenäoliselt üks Eesti käesoleva aasta hinnatumaid plaate. Seda nii kriitikute kui ka tavaliste kuulajate poolt.

Sellel ei leidu küll nii rütmikaid ja hoogsaid, suure nö. hitipotentsiaaliga palasid, millega Curly Strings rahvale südamesse puges ning mida erinevad raadiojaamad lõputult käiasid, aga aidas said plaadid pärast kontserti letist varsti otsa ja neid tuli juurde tuua. Seda ei juhtu just sageli.

Mitmetes lugudes teevad kaasa ka Curly Stringsi teised liikmed (Taavet Niller, Villu Talsi ja Jalmar Vabarna – viimane on alustamas nüüd samuti soolokarjääri), aga seda ikkagi toetava taustajõuna. Tegemist ei ole Curly Stringsi albumiga, mis on lihtsalt antud välja Eeva Talsi nime all.

Samuti käivad plaadilt läbi Lauri Lüdimois (klaver), Kristjan Kallas (trummid) ja Mari Jürjens (kitarr, laul). Viimane küll ainult ühes loos: “Hetked”. Kontserdil oli neil laval rohkem ühiseid hetki. Minu meelest sobivad need kaks kokku nii hästi, et võiksid anda kahekesi välja hoopis eraldi albumi.

Eks näis, mida tulevik toob. Talsi esimene sooloalbum on igatahes väga hea. Soovitan tšekkida tema FB, SC ja YT lehekülgesid. Plaadi saab osta näiteks Apollost.

Käigust Telegrami konverentsil

Käisin eile Telegrami konverentsil ja Fookuse viimase saate eetrisse laskmisel.

Salme Kultuurikeskuses toimunud Telegrami konverentsile jõudsin umbes pool kaksteist päeval, kui Jaanus Nurmoja rääkis loengusaalis kodanikupalgast. Minu arvamus: Ma ei pea seda põhimõtteliselt õigeks, kui inimestele makstakse raha lihtsalt niisama.

Kodanikupalk võib küll omada teoreetiliselt mingit funktsiooni sotsiaalse kontrolli mehhanismina olukorras, kus paljud töökohad tehnoloogia arengu tõttu kaovad (see on nagu pistis, millega tekitatakse kodanikes sõltuvust, et vähendada sotsiaalseid pingeid, hoida ära mässe jms.), aga selle vähegi ulatuslikum rakendamine, mis ei piirdu väikese lokaalse eksperimendiga, viiks tõenäoliselt lihtsalt inflatsiooni kasvuni, vähendaks raha väärtust. Sisuliselt mõttetu, aga näiliselt ahvatlev idee, sest kes ei tahaks lihtsalt niisama raha saada.

Nurmoja ettekande järel läksin zen-saali, kus esines 2MI ehk Margus Prangel ja Margus Mitt, seejärel Meisterjaan, kes ütles muide kohe, et tema suure osaga Telegrami artiklitest ei nõustu. Kuna ajakava oli läinud seal kõvasti nihkesse, siis ei saanud teda lõpuni kuulata, sest kella üheks läksin tuleviku Eesti visioonisaali, kuulama Kaja Karu-Espenbergi juttu alternatiivhariduse teemal. Jutt oli kena, teema kindlasti oluline, aga siin tõstatub jälle see rahastamise küsimus: väikesed klassid ja individuaalne lähenemine nõuavad üldjuhul siiski suuremaid kulutusi kui konveierkool – parem suunata raha haridussüsteemi arendamisse kui kodanikupalka.

Ma olen ise käinud väga erineva suuruse ja suunitlusega koolides, kuigi mitte üheski alternatiiv- või vabakoolis, ning minu arvates ongi kõige olulisem just võimalus valida, sest üks ei ole tingimata parem kui teine, kõik koolid ei pea olema ühesugused. Teisi sõnu: unifitseerimine on saatanast.

Kella kaheks läksin tagasi zen-saali, kus pidi astuma üles trio Soon/Piho/Lepasson, aga kuna seal käis veel kavas eelnenud teetseremoonia, siis läksin sõin vahepeal ühe vegan hot dogi. Kuna ma tavaliselt hot doge ei söö, siis puudub hea võrdlusmoment, aga nii palju kui mäletan (sõin hot dogi viimati vist eelmisel sajandil), siis oli tavaline hot dog enam-vähem samasuguse maitsega. Ega ma tegelikult hästi aru ei saa, miks on vaja lihast loobunutele mingeid lihamaitselisi tehisviinereid toota, aga see selleks, turg paneb asjad paika.

Kui tagasi zen-saali jõudsin, siis käis jätkuvalt teetseremoonia, aga kuna ajakava oli täiega lõhki, siis hakkas seda varsti saatma ka trio Soon/Piho/Lepasson. See oli neil üks väga veider kontsert, hoopis teistsugune kui plaadiesitlus, aga huvitav. Kandlehelidega põimusid teetseremoonia taustaks kõlanud linnulaul ja vetevulin, vahetekstid jäid ära ning põhiosa publikust moodustasid lootose asendis teetseremonistid, kes viibisid nähtavasti mingis meditatiivses seisundis. Paistis, et sellega arvestati veidi ka lugude valiku puhul.

Pärast nende esinemist läksin tagasi visioonisaali, kus Madis Masing rääkis ravikanepist ja kanepi legaliseerimisest. Küsisin, kui tõenäoline talle üldse tundub, et legaliseerimine või dekriminaliseerimine võib leida Eestis toetust poliitikute poolt, viidates seejuures Viljandis toimunud arutelul Lauri Luige poolt väljendatud seisukohtadele. Masing ütles siseinfole viidates, et Reformierakond ja SDE on selleks seesmiselt tegelikult valmis, kuid kooseluseaduse ja pagulaste teema ümber toimuv on nad ära hirmutanud. Ta tunnistas, et Riigikogu praegune koosseis selleni tõenäoliselt ei jõua.

Seejärel läksin loengusaali, kus Meelis Raiend rääkis spordivaimust. Kui ta oli lõpetanud, siis astusin korraks läbi zen-saalist, aga tulin sealt kohe varsti tagasi loengusaali, kus tuli peale Kalev Rajangu stand-up loeng “Digitalismi wet dream: kadudeta radikaliseerumine. Radikaliseerumise lahkamisprotokoll ühes vaatuses”, mis kujutas endast katkematut vaimukuste pildumist ja kildude rebimist. Üks naisterahvas lausa tänas teda seal hiljem inspireeriva ettekande eest, aga mina sain sellest lõpuks tegelikult teravmeelsuse üledoosi: jutt jooksis ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning midagi sisulist ma sellest ei mäleta.

Küsisin, kui adkevaatse pildi see kuulus film temast tema enda hinnangul andis, kui rahule ta sellega jäi, viidates seejuures ka Mikk Pärnitsa arvustusele. Rajangu ütles, et adekvaatset pilti see ei andnud, seal oli palju näitlemist ja paikapandud stsenaarium, aga film on väga hea.

Pärast tema ettekannet läksin kinosaali, kus vaatasin kümmekond minutit “Idiokraatiat” (USA, 2006). Ja seejärel tagasi loengusaali, kus Telegrami boss Hando Tõnumaa esines teemal “Gloobuse vandenõuteooria”.

Kaldusin varem arvama, et see lameda maa jutt on neil lihtsalt reklaamitrikk, mõeldud tähelepanu tõmbamiseks, aga paistab, et Tõnumaa võtab seda ise siiski täiesti tõsiselt. Oma ettekandes jõudis ta lõpuks välja selleni, et ka kõik terroriaktid on sisetööd jne. Kui üks tähevaatleja publiku hulgast talle asja selgitada üritas, siis ilmnes, et ta lihtsalt blokeerib omaksvõetud kujutelmale vasturääkivaid tõendeid (teeb ise seda, milles süüdistab “peavoolu teadust”), sildistades need kohe võltsinguteks. Hoiatav näide sellest, mis võib juhtuda, kui liiga palju vandenõuteoreetikute veebilehti kammida – lõpuks ei usu enam isegi seda, et maakera on ümmargune.

Publiku hulgas leidus palju neid, kes tema ettekande peale sügavalt ohkasid, ja ka ma ise lahkusin loengusaalist üsna nukras meeleolus. Läksin zen-saali, kus käis improvisatoorne helirännak fotodega Eesti loodusest. Teisi sõnu: Sänni Noormets mängis Sten Roosvaldi fotode saatel viiulit. See oli väga kaunis, ilus lõpp ühele kohati päris segasele üritusele.

Järgmine peatus oli Erinevate Tubade Klubi, kust läks eetrisse veebisaate Fookus viimane osa. Kuna jõudsin sinna vajalikust kõvasti varem, siis lugesin ajaviiteks tervenisti läbi kaasas olnud Õpetajate Lehe. Pärast jälgisin mängu ja lebotasin niisama.

Kui samanimelise tantsuklubi sulgemine Pärnus käis raju tümaka saatel, siis saate ajal valitses ruumis loomulikult hoopis teistsugune režiim, aga pärast läksin sealt üle tee SnakeHouse’i, kus toimus üritus nimega Technoir, mis kujutas endast justkui Telegrami konverentsi järelpidu, kuigi muusika oli täiesti teine – tümpsus tume techno. Mina jäin seal lakke vahtides muidugi vahepeal peaaegu magama ja lahkusin juba kõvasti enne kellade keeramist, aga see värk kestis seal vist hommikuni.

Hommikul sain nüüd aga söögikohast Kodused Toidud (bussijaama juurest üle tee kesklinna poole, see koht, kus käivad need, näiteks politseinikud ja ehitajad, kes tahavad saada maitsvat sööki, mis täidaks kõhtu, suht odavalt) olulise sõnumi, mis puudutab samuti tümakat, kuigi lahjemat, raadiojaamadele Star FM ja Sky Plus: ärge mängige kogu aeg ühtesid ja samu laule, teie kuulajatele see ei meeldi!

Ste Wou tsükliline luulekogu

Mõne aasta eest, kui Kender & Co. oli võtnud ette avantüüri Sirbi toimetuses, avaldasin arvamust, et nende pehmeks maandumiseks tuleks taasluua ajakiri Noorus. Hiljem sündinud nihilist.fm ei ole küll päris see, aga täidab kohati sama rolli.

Ma ei ole nihika pidev lugeja, aga see ei ole ka selline kanal, mida boikoteeriksin, nagu mõned seda väidetavalt teevad (näides olevat samas üllatavalt hästi kursis sellega, mida seal kirjutatakse), näiteks viimati lugesin sealt Ste Wou luulekogu, mis on avaldatud tsüklite kaupa.

Probleemne tsükkel on päris kõva räpp (sõna on vaba ja ta kõnnib teie seas/sõna on elav nii halvas kui ka heas), mis sisaldab nii armastusavaldusi (mis ma sinuta küll teen/mu kallis ibuprofeen), poliitilisi deklaratsioone (ISIS’t vihkan rohkem kui EKRE’t,/sest klounidest erinevalt on nad täistõprad) kui ka lausa sõjakuulutust (kuulutan püha sõja sisemise/ma ei mõtle teisiti vaid ise).

Veetsükkel sarnaneb loodusteaduslikule konspektile, sisaldades järeldusi, milleni on viinud autori pikemaajalised uuringud ning jõgede ja jõgikondade, vee temperatuuride ja olekute, vee liikumise ja liikumatuse jälgimine. Seejuures on oluline fakt, et inimeses on 65% vett. Näiteks üks järeldus: süütute veri terve inimkonna kätel, seda ei pese maha.

Õudne tsükkel sisaldab usuluulet (aint rahu toogu need read/mõelge, öelge, tehke head), mida lugedes meenus Yusuf Islami (varasema nimega Cat Stevens) loeng islami ilust. Selliseid inimesi nagu mina, kelle mõtlemine on liiga ratsionaalne selleks, et midagi tõepoolest uskuda, isegi kui seda tahta, nii muidugi usku ei pööra, aga huvitav ikkagi. Eriti tabava kujundina tundus usu leidmise seitsmes tasand (hullumajast põgenemine).

Asukohakeskne tsükkel omab ühendusi teiste, erinevate tsüklitega ega moodusta seetõttu sisemiselt väga ühtset tervikut. Mulle meeldis kõige rohkem viimane ots, kus on juttu Õismäest – see koht on kommunismi utoopia ülim žest, kus me elame üksteise kõrval päevast-päeva/tühiste termiitidena pesades ja tornides, aga see koht on minu sotsiaalne maltoosa,/kust mind välja ei juuri ükski vägi.

Näljane tsükkel sisaldab samuti temaatiliselt ja stiililiselt väga erinevaid tekste, kattes kõige pikemat perioodi (2002-2015), millest toon siin isu tekitamiseks välja mõned varaseimad read: ma tahan ja vajan midagi/kuid ma ei tea mida,/muidu poleks elul vigagi/kui puuduks see viga.

Häireline tsükkel on kõige kurvem, nukram, masendavam, depressiivsem, misiganes sõna selle kohta kasutada, sealhulgas ka väga enesekriitiline (minu riimikordused on lihtsalt naeruväärsed). Veidi isegi nagu selline Lermontovi “On igav ja kurb” meeleolu.

Allegooriline tsükkel on… allegooriline. Sealt tulevad ka järgnevad read, mis sobivad seda väikest tutvustust siin nüüd hästi lõpetama (aga klikkige ikka läbi ka kõik need ülaltoodud lingid ja lugege mis seal taga veel kirjas on).

kõige ilusam asi siin maailmas on kandev paus
———————————————————— aplaus

Eile oli inspireeriv päev

Eile algas kultuuriakadeemia tudengite poolt korraldatud festival Oma Lugu, mis on suunatud noortele endile, aga mida külastas ka mõni vanur (pean silmas loomulikult ennast).

Inspiratsioonipäeva raames rääkisid Pärimusmuusika Aidas teekonnast iseendani Virgo Sillamaa, Doris Kareva, Klaudia Tiitsmaa, Üllar Saaremäe ja Ott Aardam. Kuulsin esimest nelja. Nende lood olid huvitavad, nagu inimeste puhul ikka, loodetavasti ka inspireerivad noortele. Vähemalt motiveerivalt võisid need küll mõjuda.

Mõned killud:

* Sillamaa rääkis, et kirjutas kunagi ühe päevaga kaks ja pool lugu, aga rõhutas samas, et ei maksa jääda lihtsalt inspiratsiooni ootama – tuleb teha kõvasti tööd, et omandada selle kinni püüdmiseks vajalikud oskused.

* Kareva ütles, et tal on pidevalt loomekriis, mida katkestavad üksikud eredad sähvatused, selles ei ole midagi ebanormaalset.

* Tiitsmaa tunnistas, et pärast kooli Viljandisse jäämise kasuks otsustama kallutas ka see, et Ugalas hakkas ta kohe saama ka suuremaid rolle, milleni jõudmiseks Tallinnas võinuks kuluda aastaid – seal on raskem pildile pääseda. (Minu arvates on see üldisemalt väga oluline mõte selleks, et motiveerida noori otsustama oma valikuid tehes just väiksemate linnade kasuks – need sobivad vähemalt hüppelauaks sageli paremini.)

* Saaremäe tõi enda näite põhjal väga hästi välja, et tugev tahtmine ja järjekindlus viivad lõpuks ikkagi sihile.

Lahkusin veidi enne Saaremäe esinemise lõppu, et minna Viljandi Teatrihoovi, mis asub Koidu seltsimajas, Loore Martma õpituppa, kus sain sissejuhatuse näitleja psühhofüüsilisse treeningusse. Olnuks muidugi parem, kui minu asemel olnuks seal keegi, kellele need harjutused on rohkem vajalikud praktilise väljundi jaoks laval, aga see selleks. Minul oli huvitav ja aeg lendas nii kiiresti, et umbes poolteist tundi tundus nagu kolmveerand tundi.

Käisin selles majas viimati vist kunagi eelmisel sajandil, aga täna on jälle kavas minna, et vaadata improteatri Ruutu10 (nemad jäid silma tudengite teatripäevadel) improviseeritud vestlussaadet “Duubel”. Majas käib praegu üldiselt kõva remont ja kõpitsemine, näiteks sinna alla, kus kunagi asus proovisaal ja hiljem kohvik, tehakse nüüd džässibaari Jasm.

Martma õpitoast läksin tagasi aita, vaatama dokfilmi “David Bowie: Five Years” (2013). Hea ülevaatefilm, millest inspireerituna sündis seal minu peas CW tarbeks üks lugu ja sai lõplikult paika kogu uue albumi kontseptsioon.

Pärast etendus samas tudengite tehtud muusikal, aluseks “Fame”. Väga lahe, saal oli pilgeni rahvast täis ja ovatsioonid enneolematud, aga kuna kooskõlastamata pildistamine ja filmimine oli seal keelatud, siis ei hakka siia selle kohta pikka  kooskõlastamata teksti kirjutama.

Mainin vaid, et kui laval oldi ühes kohas väga lähedal suudlusele, siis katkestas selle emakeeleõpetaja sekkumine, kes kuulutas, et see ei ole mingi Miki-Hiire kool. Ma ei mäleta, et selles muusikalis leidunuks päris selline koht, nähtavasti oli saadud nüüd inspiratsiooni VPG säutsuskandaalist.

(Viimasele on pühendatud ka tänane “Olukorrast konnatiigis”, mida mul tuleb nähtavasti tiheda päevakava tõttu hiljem järelkuulata, aga mida soovitan muidu kuulata Generaadiost ikka otse.)

Festival Oma Lugu jätkub täna kultuuriakadeemias avatud uste päevaga, mida oli alguses samuti kavas külastada, aga jätan selle siiski vahele, et konverteerida ülalmainitud lugu oma peast esialgseks helifailiks ja tegeleda muude omaenda asjadega. Ei saa ikka kogu aeg ainult mööda mingeid üritusi ringi joosta.