Ellerlased Fellinis

Elleri kooli vokaalansambel #viljandi #jazziklubi #kohvikfellin

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Jazziklubi eilsel üritusel kohvikus Fellin esinesid Elleri kooli kasvandikud, kui nii võib öelda. Kõigepealt vokaalansambel, lõpuks instrumentaalansambel, vahepeal lauljad ühekaupa bändi saatel.

Kena õhtu. Kahju neist, kes ilma jäid.

Järgmisel teisipäeval on seal teemaks tsitaadid ja vanasõnad ning üles astuvad juba vanemad tegijad: Toomas Rull (trummid), Raun Juurikas (klahvpillid), Allan Järve (flugelhorn), Mihkel Mälgand (kontrabass).

See ehk ongi nüüd see kvaliteetdžäss, mida tänapäeva moralistid soovitavad kõigi pahede raviks. Ja ega see kahjuks ei tule tõesti.

Tänane doos Kafkat

1919. aastal Franz Kafka poolt Max Brodile saadetud kirjadest tõstan esile iseloomustuse, mille ta andis Julie Wohryzekile, kellega Kafka tutvus Schelesenis ravil olles ja kellega ta hiljem veel samal aastal abielluda kavatses.

Veebruaris teatas Kafka: “Juudilik on üks noor neiu, loodetavasti vaid vähe haige. Tavaline ja üllatav nähtus. Ei juut ega mitte-juut, ei sakslanna ega mitte-sakslanna, armunud kinosse, operettidesse ja lustmängudesse, puudrisse ja looridesse, terve ammendamatu ja kinnipidamatu hulga kõige häbematumate žargoonsõnade valdaja, ühtekokku väga võhiklik, rohkem lõbus kui kurb – umbes selline ta on. Kui tahta täpselt määratleda tema rahvuslikku kuuluvust, siis tuleb öelda, et ta kuulub kontoripreilide rahvusse. Ja seejuures on ta südamest vapper, aus, ennastunustav – nii suured omadused olevuses, kellel kindlasti ei puudu kehaline ilu, kuid kes on nii tühine nagu näiteks sääsk, kes lendab vastu mu lambisirmi. Selles ja muus sarnane preili Bl-ga, keda Sa ehk vastumeelselt mäletad. Kas Sa võiksid laenata mulle tema jaoks “Sionismi kolmanda faasi” või midagi muud, mida Sa õigeks pead? Ta ei saa sellest aru, see ei paku talle huvi, ma ei käi talle sellega peale – aga sellest hoolimata.”

Märtsi alguses, kui Brodilt saadud raamat oli loetud, kirjutas Kafka: “Kallis Max, nüüd pole ma Sind isegi tänanud ilusa raamatu eest. Mõjub hästi, kui elada mõnda aega raamatu vaimus. Minul on seejuures veel see eelis või puudus, et noorpõlvemälestused ja noorpõlvetunded segunevad mul kõigesse.

Ka preili laseb Sind väga tänada, ta luges seda põhjalikult ja – mis torkas silma – isegi mõistis, seda küll tollel tüdrukutele omasel hetkemõistmise erilisel viisil. Muuseas, sionismiga seoses polegi tal nii vähe suhteid, kui ma esiti mõtlesin. Tema sõjas langenud peigmees oli sionist, ta õde käib juudi ettekandeid kuulamas, tema parim sõbratar on “sini-valgete” juures ega “jäta kuulamata ühtki ettekannet Max Brodilt”.

Mis minusse puutub, siis mina veedan aega lõbusalt (jämedalt arvestades pole ma viimase viie aasta sees nii palju naernud kui viimastel nädalatel), kuid see on ka raske aeg. Noh, esialgu kannan ma seda, kuid mitte põhjuseta ei lähe mu tervisel väga hästi.”

Veel samal kevadel teatas Kafka ühes Brodile saadetud kirjas: “püssilask oleks parim. Ma lihtsalt tulistan end minema kohalt, kus ma ei ole. Hästi, see oleks arg, argus jääb arguseks, isegi kui mõnel juhtumil esineks ainult argust. See mõni juhtum on siin, siin on olukord, mis tuleb iga hinna eest kõrvaldada, aga keegi peale arguse ei tee seda, julgus muudab ta ainult krambiks. Ja krambi juurde asi jääbki, ära tunne muret.”

Novembrisse oli kavandatud seevastu juba abielu, aga see jäi Kafka vanemate jäiga vastuseisu tõttu ära, põhjuseks nähtavasti kuuldused Julie seksuaalsest lodevusest. 1920. aasta juulis katkestas Kafka lõpuks kihluse, sest oli leidnud endale uue kiindumuse Milena Jesenská näol.

Wohryzek ja Jesenská surid mõlemad 1944. aastal, kakskümmend aastat pärast Kafkat. Üks Auschwitzis, teine Ravensbrückis.

Nädal aega meeta

Kui nädal tagasi arvasin siin, et villaste riiete ja meeta ma praegu ilmselt elada ei suuda, siis mett ei tarbinud ma möödunud nädala jooksul tegelikult üldse ja ega villaste riiete järele hetkel kah enam elulist vajadust ei ole.

Pikemas perspektiivis ei saa neist meie laiuskraadidel tõenäoliselt aga üle ega ümber, mistõttu päris veganit minust nähtavasti ikkagi ei saa.

Lihast loobumine mingeid võõrutusnähte tekitanud ei ole, isu selle järele ei tunne.

Piima- ja munatoodetega on keerulisemad lood, sest neid sisaldavad (vähesel või suuremal määral) lihtsalt nii paljud toidud, et siis peaks pidevalt näpuga järge ajama ja kogu aeg jälgima, mida ma söön, aga seda ma muidugi pikalt teha ei viitsi.

Niisama piima joomisest ja kanamunade söömisest, nagu ka võist ja juustust võin küll loobuda, kuid väga rangelt ma vaatama ei hakka, et endale midagi neid sisaldavat sisse ei ajaks.

Kujutan ette, et gurmaanidele võib selline toidusedeli piiramine tõesti raskusi valmistada, aga mina võiksin elada ju vabalt ka ainult veest, leivast ja makaronidest, kui selline menüü toitainete poolest liiga ühekülgseks ei muutuks, ning minul selles mõttes probleeme ei ole.

Küsimus on tegelikult ainult viitsimises.

Mugavuses. Laiskuses. Jne. Jne.

100. postitus

Juba või alles, oleneb kuidas võtta, aga see nüüd on siin sajas postitus. Esimene oli läinud aasta 28. oktoobril, veidi enam kui kolme kuu eest. Keskmiselt on olnud seega ümmarguselt postitus päevas.

Varasematest lugejatest on õnnestunud tänaseks ilmselt suuremas osas vabaneda, kuid samal ajal on see blogi siin osutunud üllatavalt käidavaks: praeguseks hetkeks on 11228 erinevat külastajat vaadanud seda kokku 89825 korda.

Statistika kohaselt on lugejaid tulnud pea kogu maailmast, esindatud 95 riiki, kõige rohkem muidugi Eestist, järgnevad USA, Venemaa ja Saksamaa.

Ma tegelikult kahtlustan, et arvestatava osa nendest külastajatest moodustavad robotid – vähemalt lubavad seda oletada pidevad katsed postitada siia kommentaaridesse ingliskeelset spämmi.

* * *

Briti singlitabelite läbikuulamisel jõudsin nüüd omaenda sünniaastasse ning selle koha peal on paras teha väike paus, et kuulata vahepeal läbi tänavu Eurovisiooni lauluvõistluse rahvuslikes eelvoorudes osalevad laulud.

Veebruaris tuleb siin seega kõvasti europropagandat.

Kultuurisõda jätkub!

Kaido Rätsep Kondase Keskuses

Kaido Rätsep räägib oma maalidest #kunst #kondasekeskus #naivism

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kondase Keskuses avati täna Kaido Rätsepa näitus “Elu ja ülirohkesti”, kus on pandud välja tema “koomiksilaadsed kristlikud punkpildid”, mille võib liigitada ka loomulikuks naivismiks.

Rätsep hakkas kunstiga tegelema lasteaias, kus korraldas juba 4-aastaselt rühmakaaslastele oma esimese isikunäituse, aga ei ole seda õppinud ega kedagi teadlikult jäljendanud. Samas harmoneeruvad tema tööd väga hästi Kondase omadega, sobides täiuslikult just sellesse kohta. Ja ühtlasi praeguse ajaga, kui õhus on juba tunda läheneva kevade hõngu, aga väljas veel sünk ja sopane – täpselt õige hetk, et minna vaatama selliseid rõõmsailmelisi pilte.

Avamisel rääkis ta pikalt oma elukäigust. Lapsepõlvest. Siis sellest, kuidas temast sai punkar (ansambli The Shitheads laulja), kes võttis punki väga tõsiselt ja sõprade mõjul alla käis. Ikka päris põhja: narkomaan, alkass, kodutu, kes magas kus juhtus, koos teiste asotsiaalidega külmas majas odekolonni jõi jne. Aegamisi saabunud kristlikust ärkamisest, mis tal august välja aitas tulla.

Ka näituse pealkiri on viide ühele kirjakohale Johannese evangeeliumis: Siis ütles Jeesus taas: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks. Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud. Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.”

Kõlasid mõned laulud, palju usujuttu, autor tutvustas lähemalt piltidel leiduvat. Tahes-tahtmata tuli seda kõike kuulates pähe küsimus, kas nii sügavalt põhjast on üldse võimalik tulla välja ilma mõnele religioonile toetumata. Ega näiteid selle kohta eriti ei ole. Ja kui ise sama teed läbi ei ole käinud, siis ju tegelikult ei tea, kuigi tahaks loota, et ka ateistidel on siiski mingi võimalus, et kõik ei pea tingimata usklikeks hakkama, et päästetud saada.

Pildid pärinevad viimastest aastatest, värskeimad sellest aastast, ning tegema hakkas Rätsep neid oma vennatütre mõjul. Alguses oli joonistanud talle ühe küünilise, musta huumoriga naljapildi, aga see ei meeldinud. Lõpuks leidis siis sellise elurõõmsama stiili.

Muusikaauhindade jagamisest

Kui kedagi huvitab, siis mu instast leiab mõned pildid ja lühikesed videolõigud eilselt Eesti muusikaauhindade jagamiselt. Kõva show, kuigi muusika kuulamiseks meeldivad mulle muidugi rohkem veidi teistsugused formaadid.

Vaatemäng oli päris võimas isegi 2. rõdult vaadates, aga lavastatud oli see eelkõige ikkagi telesaate jaoks, mistõttu ei pea enda kohaolekut sellel üritusel edaspidi enam vajalikuks, vaid piirdun ülekande jälgimisega.

Tavapärase iganädalase kokkuvõtte minu YT muusikavoost leiab selle lingi tagant. Seal esineb küll isegi väike kattuvus muusikaauhindade jagamisel esinenutega, kuid üldiselt hoopis teine suund. Ja mitte üksnes geograafilises, vaid ka muusikalises mõttes.

#seepolesulmingitrainspotting

#ugala #moraal #seepolesulmingilutsukevade

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ugala @ Viljandi Lennukitehas tõi eile Marika Palmi lavastuses välja Heinrich Christenseni näidendi “Moraal”, žanrimääratlusega musical lecture, mis ongi sisuliselt moraalijutlus tänapäevasel kujul.

Tehniliselt hästi teostatud, suht tagasihoidlike vahenditega saavutati peaaegu maksimaalne tulemus. Adeele Sepp ja Rait Õunapuu tegid head näitlejatööd, vahetasid karaktereid nagu kuubi. Kaarel Kuusk läbivas kõrvalosas oli samuti igati omal kohal. Selles mõttes oli kõik enam-vähem paigas, aga tükk ise tekitas ebamäärasemaid tundeid. Ja põhjuseid selleks on terve rida.

Alustades sellest, et ma ei kuulu ilmselt sihtgruppi ega saa tegelikult hästi aru, kes üldse on selle sihtgrupp.

Ugala reklaamib seda noortelavastusena, mis on alla 14-aastastele keelatud. Christenseni koduteatri Mungo Park veebilehel seisab, et see on soovitatav alates 8. klassist. Esikal viibis nüüd hulgaliselt minust vanemaid inimesi, kes kujutatud teismeliste üle hoogsalt naerda lõkerdasid, aga ise mõtlesin seal vahepeal, et ülempiir on kuskil 18, kuigi tegelikult võib selline lihtsakoeline moralism juba varem naeruväärselt mõjuda.

Kui Richard Ashcroft laulis kunagi, et “the drugs don’t work, they just make you worse”, siis mõjus see usutavalt ja veenvalt, sest ta laulis ju endast, aga Christenseni uuskristlik moralism (mängitakse läbi seitse surmapattu) ei erine tegelikult palju Jehoova tunnistajate katsetest noori tänaval jumalasõna abil õigele teele kallutada. Peamine vahe on selles, et tema meetodiks on mitte veenmine, vaid naeruvääristamine, teisi sõnu: inimeste üle irvitamine.

Ugala eelreklaam jättis mulje, et tuleb midagi šokeerivat (kasutati loosungit #seepolesulmingilutsukevade, millest on inspireeritud ka selle postituse pealkiri), aga kunagistele PDO fännidele see Viljandis ilmselt šokeerivalt ei mõju. Tänapäeva noorte kohta ei oska eriti midagi öelda, kuid neile võib jääda juba veidi kaugeks kogu see vihjete jada popkultuurile, mida tükk sisaldab.

“Pulp Fiction” ja Madonna poolt ülessoojendatud “Don’t Cry For Me Argentina” olid kuumad siis, kui mina olin teismeline, aga tänaseid teismelisi ei pruugi sellised vihjed ju üldse kõnetada. Rääkimata jutust, mis puudutab Elvist ja tema nõksuvaid puusi, millega Christensen on seostanud teismeliste tekkimise – ajalooliselt mitte just kuigi korrektne, sest nähtus ise (need teismelised nimelt, kes selles tükis kõik justkui lollpeadeks kuulutatakse) esineb juba palju varasemast ajast.

Äärmiselt veidralt mõjus ka see, kui mingi ravimina (justkui popkultuuriga seotud) surmapattude vastu pakuti pidevalt välja džässi, mille juured on ju samuti päris metsikud. Pealegi, paljude arvates lähtub kogu tänapäeva popmuusika džässist, sest “biit tuli Lääne muusikasse jazzi kaudu”, nagu märgib Joachim E. Berendt oma ka eesti keeles ilmunud “Jazziraamatus”, mida väga lugeda soovitan. Ja ma ei saanudki lõpuni aru, kas see oli mingi peen inside joke või mõeldi seda täiesti tõsiselt.

Lühidalt: ma pole üldse vaimustuses näidendist endast. Kui tahetakse moraliseerida, siis ei maksa seda minu arvates kunagi teha väga otse ja utreeritult, aga siin tehti just seda. See on selline tükk, mille pileti võib osta vanaema oma lapselapsele, kelle pärast ta on mures, aga lapselaps mõtleb pärast etendust: “WTF?! Miks mul oli vaja tulla seda jama vaatama?” – äärmuslik näide, aga minu meelest asjakohane.

Paistis, et publikule see eile küll üldiselt meeldis, naerdi ja plaksutati kõvasti, mitmed etendused on ka juba välja müüdud, aga kuna ma ei saa aru, kellele see on mõeldud, kes ja milleks seda vaatama peaks, siis soovitan käia seda vaatamas võimalikult ruttu, sest ma ei usu, et see väga kauaks mängukavasse jääb. Seda enam, et publikuhuvi puudumisel võivad teatrid võtta mängukavast maha ka juba väljakuulutatud etendusi, nagu mõni nüüd on teinud.

* * *

Kui teatrit käisin vaatamas õhtul, siis hommikul sai vaadatud kinokolmapäeval Sakala Keskuses ära “Uhiuus testament”, mis oli jälle veidi teistpidi mäng kristlikel teemadel, kuigi samuti komöödia. Kohati päris vaimukas, kohati päris jura, teist korda ei vaataks.

Lisaks selline tähtis teade, et olen nüüd kah snapchatis (kasutajanimi: minginimi). Võib-olla teen täna õhtul muusikaauhindade jagamiselt sinna ülekande. Pean otsima enne YT-st mõne tutoriali, et vaadata kuidas see värk üldse toimib.