“Hail, Caesar!” / “Florence Foster Jenkins”

Kaks komöödiat, mis saaksid minult mõlemad seitse punkti kümnest. Kohustuslike ega ka soovituslike filmide nimekirja ma neid ei lisaks, teist korda ei vaataks, aga need on hästi tehtud ja korra kõlbavad vaadata küll.

“Hail, Caesar!”

Hollywoodi tähtede paraad (George Clooney, Ralph Fiennes, Scarlett Johansson jt.), omapärane komöödia (stsenaariumi kirjutanud ja lavastanud vennad Coenid), mis viib vaatajad 1950-ndate Hollywoodi, kus filmikompanii Capitol Pictures tootmisjuht Eddie Mannix (Josh Brolin) peab tegelema igasuguste jamadega, mida seal ette tuleb, näiteks röövib kommunistide rakuke ühe filmi peaosatäitja (Clooney).

“Hail, Caesar!” on täis viiteid USA filmiklassikale ja ajaloolisele kontekstile, sealhulgas konkreetsetele isikutele (paljude tegelaste prototüübid on selgelt äratuntavad ja Herbert Marcuse puhul on isegi nimi samaks jäetud), mida tundmata ei pruugi nähtav veiderdamine pikalt naljakas tunduda, vaid võib muutuda veidi tüütuks. Seetõttu ei ole üllatav, et kriitikud võtsid filmi vastu heakskiitva mõminaga, aga laiem publik mitte nii suure vaimustusega.

“Florence Foster Jenkins”

Maailma halvimaks ooperilauljaks nimetatud Florence Foster Jenkinsi (1868-1944) elu viimasele vaatusele keskenduv helge, aga samas ka kurb komöödia kulmineerub sellega kuidas ta esines 76-aastaselt Carnegie Hallis. Viis päeva pärast oma tähetundi sai naine infarkti. Ja kuu aega hiljem suri.

Väga hästi tehtud film, suurepäraste näitlejatöödega (Meryl Streep, Hugh Grant jt.), kuid äärmiselt vastuolulise sõnumiga. Ühest küljest õhutab inimesi tegelema neile endale meelepäraste asjadega isegi siis, kui see kõige paremini välja ei tule, aga teisest küljest näitab, et sedasi võidakse muutuda kogu ühiskonna naerualuseks. Ma ei ole kindel, et see kokkuvõttes loomingulisust toetavana mõjub. Paljud võivad ju pärast selle filmi vaatamist hoopis tunda, et nad ei taha, et nende üle sedasi naerdaks, ja nii kallutaks see neid pigem loobuma igasuguste ekstravagantsete hobidega tegelemisest. Ja sellest oleks kahju.

Akadeemia nr. 4, 2017

Aarne Rubeni “Nõiaprotsessid Eestis”, millest ka siin juttu olnud, saab Tiina Vähi väga põhjaliku arvustuse läbi pihuks ja põrmuks tehtud. Vähi oli raamatu eelretsensent, kuid tema kriitika selle raamatu käsikirja sellises teostuses avaldamiskõlbulikkuse kohta jäi kuulda võtmata. Tuleb välja, et Ruben on keeranud kokku paraja segapudru, kus saksakeelne hund tõlgituna hundiks on veel üks väiksemaid vigu.

“Süstemaatilised faktivead ja nende moonutused tekitavad usaldamatust raamatus esitatud faktide vastu üldse,” kirjutab Vähi. “Kui ilukirjanduses on lausa lubatud luisata, siis teaduses ei respekteerita faktivigu ega moonutusi ning seepärast ei liigitu see teos populaarteaduslike raamatute hulka. Ajaloolase jutustamisvabadus on piiratud faktidega.”

Tavalugejale, kes ei ole ise vastavaid arhiivimaterjale uurinud, ei tule ilmselt pähegi kontrollida, kas Rubeni poolt väidetud asjad ka tegelikult kusagil nii kirjas on (ikka ju eeldatakse, et kui autor on juba oma teksti viidetega varustanud, siis on need korrektsed), aga teemaga ise lähemalt tegelenud inimestele torkab valskus muidugi teravalt silma.

Äärmiselt kurb ja kahetsusväärne juhtum.

Seda enam, et suurtele möödalaskmistele juba enne raamatu avaldamist Varraku erialase toimetaja Marek Tamme tähelepanu juhiti. Käsikirjaga võinuks ju veel tööd teha. Nüüd aga tekkis olukord, kus raamatus selle retsensendiks märgitud Vähi oli sunnitud teosest avalikult distantseeruma, sest tema ei soovitanudki seda üldse sellisel kujul avaldada.

Akadeemias on veel juttu Rootsi-aegsest kohtukorraldusest Liivimaal, autismi ja loomingulisuse seostest, literalismist ja konktekstualismist ning muutustest Eesti kanepiväitluses ja selle mõjust uimastipoliitikale.

Avaldatud on tõlge Heikki Pihlajamäki artiklist Rootsi 1630. ja 1632. aasta kohtureformi ja talurahvakohtude kohta Liivimaal (“…allikapõhine sissevaade Liivimaa alamastme kohtutes toimunusse vahetult Rootsi aja alul, kui pilt peaks näitama ulatusliku kohtureformi elluviimist, kuid tegelikult joonistuvad välja hoopis varasema traditsiooni jõudsa jätkumise kontuurid,” kirjutab Marju Luts-Sootak).

Marianne Paimre artikkel kanepiväitluse mõjust uimastipoliitikale annab küll kena, kuid piiratud ülevaate, sest põhjalikumalt on vaadeldud ainult Postimehes, Eesti Päevalehes ja Delfis avaldatud artikleid. Viimastel aastatel on olnud selle debati suurimaks eestvedajaks ju pigem nihilist.fm (peavoolumeedia ei näita suunda, vaid lohiseb järel), reaktsiooniliste jõudude juhiks ETV “Pealtnägija”.

Indrek Ojam arvustab Leo Luksi doktoritöö põhjal kirjutatud raamatut “Nihilism ja kirjandus: Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel”. Luuletustega esinevad Heljo Mänd ja Toomas Kiho.

“Already Tomorrow in Hong Kong”

Emily Tingi esimene täispikk mängufilm “Already Tomorrow in Hong Kong” on natuke sarnane armastusavaldus Hong Kongile nagu Wong Kar-wai “Chungking Express”, kuigi mitte nii ebatavaline. Seegi on jagatud kaheks osaks, kuid räägib ühe loo.

Ruby (Jamie Chung), hiina päritolu ameeriklanna, kes on esimest korda Hong Kongis, tutvub juhuslikult Joshiga (Bryan Greenberg), kes on elanud seal juba kümme aastat. Mees juhatab talle teed läbi öise linna. Nad lihtsalt kõnnivad ja räägivad. Lõpuks lähevad veel ühte baari drinke võtma. Kui seal aga selgub, et mehel on tüdruksõber, siis lähevad nende teed lahku.

Aasta hiljem saavad nad jälle juhuslikult kokku, nende teed ristuvad ning järgneb uus ühine retk linna sügavustesse, täpsemalt Chungkingi maja mikromaailmas asuvasse rätsepatöökotta, kust Ruby peab saama kätte ühe ülikonna…

Mis juhtub, kui sa kohtud õige inimesega valel ajal? Mis siis, kui sa saad teise võimaluse? Mis olema peab, see leiab tee. – need on filmi reklaamlaused.

Kogu tegevus seisneb sisuliselt selles, et kaks tegelast käivad mööda linna ringi, kohtuvad erinevate inimestega ja ajavad juttu. Võib tunduda ehk igav, aga mulle meeldis, ka ootamatu lõpp. Veelgi enam pärast seda, kui lugesin nüüd selle filmi taga olevat lugu.

Emily Ting (sünd. 1980) on hiina päritolu ameeriklanna, sündinud Taiwani pealinnas Taipeis, aga asus peagi koos vanematega elama LA-s. 2001. aastal lõpetas New Yorgis filmiõpingud ja asutas oma väikese filmikompanii Unbound Feet Productions, mille alt on teinud kümmekond lühi- ja dokfilmi. 20-ndates eluaastates veetis viis aastat Hong Kongis, kuid läks sinna vastumeelselt, oma mänguasjatöösturist isa survel, et õppida pereäri (ja tegi sellest dokfilmi “Family Inc.”).

Ruby tegelaskuju kujundas Ting enda järgi, kuid ühtlasi andiski talle kogu stsenaariumi kirjutamiseks tõuke sarnane seik, millele see film toetub. 2012. aastal pidutses Ting hommikuni võõra mehega, kellega oli alles juhuslikult kohtunud, kuid kohe ühise keele leidis.

“Hong Kong võib tunduda vahest veidi võõrandav ja rõhuv, sest see on nii kiire tempoga ja kõik on alati kuhugi teel,” rääkis ta ajalehele South China Morning Post. “Kui sa siis kellegiga sellise ühenduse saad, siis võib see tunduda väga maagiline. Aga kui ma sain öö lõpus teada, et tal on tüdruksõber, siis lõi see mind nagu veidi rivist välja, sest kogu öö me justkui liikusime millegi poole ning siis selgus, et see kõik oli minu peas. Võib-olla tulenes see selle kogemuse alandusest või sellest romantilisest soovunelmast, aga ma sisuliselt läksin pärast seda läbielamist koju ning kirjutasin hästi kähku stsenaariumi.”

Esialgne stsenaarium valmis nädalaga. Järgneva aasta veetis Ting seda viimistledes ning 2013. aastal värvas ta ka kaks peaosatäitjat, kellest said ühtlasi filmi kaasprodutsendid. Filmiti 2014. aasta mais. 2015. aastal linastus “Already Tomorrow in Hong Kong” festivalidel. 2016. aastal jõudis see Ameerika Ühendriikides ja Hong Kongis lõpuks ka tavalise kinopubliku ette, kuigi mitte väga laialdaselt. Film läks maksma alla miljoni dollari, aga Ting pani selle alla ka kõik enda isiklikud säästud.

Lisaks peategelaste romantilisele liinile puudutakse ka selliseid teemasid nagu kultuurilised erinevused, inimeste eluvalikud jms. tähtsad asjad. “Ma tunnen, et ma tegin filmi, mida ma tahaksin kindlasti ise kinos vaadata; see on film, mis esindab vägagi seda, kes ma olen filmitegijana ja inimesena,” ütles Ting ise. “Kui see on kõik ja ma ei saa enam kunagi teha veel mõnda filmi, siis olen ma väga õnnelik, et see on see, mida ma tegin.” Inspiratsiooni sai ta enese sõnul ka Sofia Coppola filmist “Lost In Translation”.

“Vanaema ja Issand Jumal” (Ugala)

Rootsi kirjandusklassiku Hjalmar Bergmani (1883-1931) samanimelisel romaanil põhinev perekonnadraama või tramöödia ehk traagiline komöödia, mille läbivalt pessimistlik alatoon muudab raskeks naermise isegi nende kohtade peal, kus seda publikult ilmselgelt oodataks (hea küll, tegelikult oli mul lihtsalt kurk valus, aga ikkagi). Rohkem kurb kui naljakas.

Kui “Vanaema ja Issand Jumal” valiti 2013. aastal SVT kirjandussaate Babel ekspertide poolt nende viie raamatu hulka, mis peaksid kuuluma Rootsi kirjanduskaanonisse, siis tutvustati seda televaatajatele lühidalt nii: “Veidi unustatud klassika. Täiuslikult jutustatud lugu, mis on üheaegselt nii traditsiooniline kui ka modernistlik. See raamat asub kusagil kodanliku perekonnaloo ning ekspressionismi ja sümbolismi vahepeal. Raamat, mis paneb nii naerma kui nutma…”

Bergmani romaan ilmus rootsi keeles 1921. aastal (e.k. 1994), tegevus leiab aset 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Raamatu esimeses osas meenutab vanaema Agnes Borck voodiserval istudes oma elu möödunud kuuekümne aasta jooksul, tõusmist teenijatüdrukust mõisaprouaks, kemplemist oma uute sugulastega, laste sündi jne. Teises osas leiab tegevus aset tema 75. sünnipäeval. Vanaema on otsustanud mõisa maha müüa.

Kuna ma ei ole ise seda raamatut lugenud, siis ei saa lavastust siin sellega küll hästi võrrelda, aga koosneb see kahest vaatusest, mis põhinevad selle aluseks oleva romaani erinevatel osadel. Enne esietendust (eelmise aasta sügisel) avaldatud info kohaselt pidi see olema ligi neljatunnine maratonlavastus, aga nüüd kestab see tervelt tunni vähem. Vaadates jääbki mulje, et sealt on midagi välja kärbitud, lugu mõnevõrra lühendatud, mistõttu jäävad rõhuasetused kohati veidi segaseks.

Etendusi reklaamides on toodud näitlejatest suurelt esile Luule Komissarov, kelle peagi saabuva 75. sünnipäeva puhul see tükk lavale toodigi, aga kuna teda on esimeses vaatuses näha tegelikult suhteliselt vähe (põhitöö teeb seal Jaana Kena vanaema mälestustes esineva noorema Agnesena), siis võivad osad vaatajad juba pärast seda pettunult lahkuda. Kas nimelt selle pärast, aga vähemalt mingil põhjusel mõned inimesed otse minu ees olnud reast eilse etenduse vaheajal ära läksidki – ja tagasi ei tulnud.

Bergmani romaani on mujal maailmas juba varem korduvalt lavale seatud. Rootsis on mängitud seda raadioteatris ja tehtud selle põhjal kuueosaline teleseriaal. Tegemist ei ole väga paksu raamatuga, kuid hõlmatav periood on siiski ajaliselt pikk ja nii kujunes nüüd eriti esimene vaatus, mis põhineb raamatu esimesel osal, kiireks galopiks läbi erinevate sündmuste. Pildikeste hoogne vahetumine ei jätnud piisavalt aega nende lähemaks vaatamiseks. Viimaks tundus, et etendus saigi juba läbi, kuigi teine pool oli veel ees.

Teises vaatuses domineerib Komissarov. Seega peaks jääma lõpuks ikkagi rahule ka need, kes lähevad seda lavastust vaatama just tema pärast. Kuid lisaks Agnesele on selles tükis loomulikult ka palju teisi tegelasi. Olulisima meesliini moodustavad tema abikaasa Joonatan (Janek Vadi), poeg Gabriel (Rait Õunapuu) ning pojapoeg Naatan (Vallo Kirs). Seda viimast tegelaskuju arendas Bergman hiljem edasi sügavalt autobiograafiliste sugemetega romaanis “Kloun Jac” (1930), mis jäi talle viimaseks.

Bergman suri 1931. aasta 1. jaanuaril, põhjuseks ilmselt morfiini ja alkoholi üledoos. Spekuleerimine selle üle, kas tegemist oli tahtmatu või tahtliku enesetapuga, jätkub veel tänapäevalgi, aga “Vanaema ja Issand Jumal” on just üks selline depressiivne lugu, mida ühelt oma elu nii lõpetanud kirjanikult võib oodata. Peaks minema hästi peale ka neile, kellele meeldis “Niskamäe kired”.

“Carrie Pilby” / “Collateral Beauty” / “The Last Word”

Kolm filmi, mida ühendavad rivist välja löödud, üksildased ja veidrad peategelased. Kõigis neis leidub romantikat, draamat ning huumorit, nagu ka reetmise, valetamise, surma ja leinaga seotud teemasid.

“Carrie Pilby”

Caren Lissneri samanimelisel romaanil põhinev drameedia ehk draama-komöödia, mille lavastas Susan Johnson, nimitegelane on 19-aastane neiu, keda kehastab Bel Powley. Raamat oli suunatud eelkõige teismelistele ja sama sihtgrupp on ilmselt ka filmil, aga see sobib vaatamiseks ka vanematele inimestele. Tegevus leiab aset New Yorgis. Peategelane Carrie Pilby peaks olema justkui imelaps, lõpetas juba Harvardi ja loeb väidetavalt iga nädal läbi 17 raamatut, aga tegelikult rohkem lihtsalt üks veidi ekstravagantne tütarlaps, kes on muutunud natukene küüniliseks. Ta saab oma psühhoterapeudilt nimekirja asjadest, mille tegemine peaks aitama tal elust rohkem rõõmu tunda. Carrie veab kihla, et nii see küll ei lähe, ja hakkab kuulekalt nimekirja täitma. Kerge meelelahutus, kuid tugeva moraalse sõnumiga.

“Collateral Beauty”

Pärast oma 6-aastase tütre traagilist surma on reklaamihai Howard (Will Smith) täielikult rivist väljas. Elurõõmsast ärimehest on saanud üksildane, kapseldunud, masendunud kuju, kes ei suuda juhtunuga kuidagi leppida. Firma käsi ei käi enam kuigi hästi ning partnerid tahavad selle maha müüa. Aktsiate kontrollpakki omav Howard lihtsalt ignoreerib neid, elades mingis oma mullis. Tema töökaaslased ja vanad sõbrad Whit (Edward Norton), Claire (Kate Winslet) ja Simon (Michael Peña) palkavad detektiivi, et selgitada välja, millega Howard üldse tegeleb. Nii selgubki, et ta on kirjutanud kummalisi kirju ajale, armastusele ja surmale. Sõbrad palkavad neid kehastama juhuslikult leitud näitlejad (Jacob Latimore, Keira Knightley ja Helen Mirren), kes saavad ülesandeks Howardi mulli tungida, kutsuda esile reaktsioone, mis jätaksid temast süüdimatu mulje, et nad saaksid firma maha müüa, kuid aeg, armastus ja surm mõjutavad ka neid. Puänt on hollywoodilikult romantiline ja lugu lõpuks ebausutav, aga mulle meeldis selle ülesehitus.

“The Last Word”

Seda nime kandvaid filme on tehtud vähemalt kümmekond. Tahtsin vaadata küll seda, mis jõudis kinodesse alles käesoleval aastal, aga kuna see ei olnud veel üldkasutatavate filmilevivõrgustike kaudu kättesaadav, siis on siin nüüd juttu hoopis 2008. aasta mängufilmist. Evan (Wes Bentley) on üks omamoodi veidrik, kes elatub hüvastijätukirjade kirjutamisest tulevastele enesetapjatele. Kui ta viibib vaatlejana ühe endise kliendi matusel, kõnetab teda ootamatult kadunukese õde (Winona Ryder). Evan valetab, et tundis tema venda ülikooliajast. Ta ei räägi oma tegelikust tööst. Nende vahel arenevad lähedased suhted. Kui tõde viimaks päevavalgele tuleb, kas on siis veel lootust, et naine võiks talle andestada? Mis te ise arvate?

“101 Eesti teatrisündmust”

Anneli Saro “101 Eesti teatrisündmust” on huvitav raamat, aga mitte täiuslik. Provintsist vaadates on häda selles, et pea kõik kirjeldatud sündmused leiavad aset Tallinnas või Tartus. Nii võibki jääda lugejatele mulje, et tõeline elu käib ainult seal.

Seda muljet süvendavad aeg-ajalt pillatud märkused, mis lasevadki asjadel paista just selles valguses. Näiteks, kirjutades Oskar Lutsu “Kevade” jõudmisest teatrilavale, teatab Saro möödaminnes: “Kõigepealt lavastati “Kevade” Ugalas autori enda versioonis, kuid see jäi siiski kohalikuks teatrisündmuseks.”

Viljandis tehtud lavastustest on tõstetud üleriigiliseks sündmuseks ainult “Armastus kolme apelsini vastu” (1991) ja sedagi paljuski ilmselt tänu televisioonile. “Kuna selle videoülesvõtet näidatakse regulaarselt ETV kanalitel, siis on “Armastusest kolme apelsini vastu” kujunenud omamoodi kultusteos, mille naljad ei kulu ka mitmekordsel vaatamisel,” teatab Saro.

Eessõnas tunnistab teatriteadlane, et peab selliste raamatute kirjutamist mänguks, sest “see on subjektiivne, autorikeskne nägemus teatrist”, kuid samas ei püüa ta enese sõnul “kehtivat teatrilookaanonit lõhkuda ega lammutada, pigem ikka kinnitada, edasi ehitada ja pisut laiendada.”

Seda silmas pidades ei ole tulemus Viljandi vaatepunktist kõige parem.

Näiteks muusikalist “Oklahoma”, mille lavale tulekut Ugalas 1988. aastal võib pidada Eesti teatriloos kindlasti üheks märgilise tähtsusega sündmuseks, ei ole raamatus juttu sõnagi. Saro hinnangul “kuulutas muusikaližanri peatset uut jõulist sissetungi Eesti teatrisse” hoopis järgmisel aastal Draamateatris lavastatud “Viiuldaja katusel”, mis läks ju tegelikult edasi juba mööda “Oklahoma” küntud rada.

Ugalat mainitakse veel seoses sellega, et Jaan Tooming oli Vanemuises töötades “1979-1983 ka Ugala peanäitejuht”, aga lisatakse, et “kahel vastutaval kohal ja kahes linnas töötamine oli väga kurnav.”

“1981. aastal avati Ugala uus maja Osvald ja Jaan Toominga kompositsiooniga “Rahva sõda” Vilde romaanide ja arhiividokumentide põhjal. Seda lavastust peeti täiuslikkuseni viidud vormiks ja ühtlasi ka Toominga folkloorse kooriteatri lõpp-punktiks,” kirjutab Saro.

Carl Robert Jakobsoni “Arthur ja Anna” saab teatrisündmuseks lavastusena Vanemuises. “Viljandi esietendusele (1873) autor halbade teeolude tõttu ei jõudnud,” torkab Saro samas, “kuid lavastuse menu oli tohutu.”

Viljandit on möödaminnes mainitud veel seoses sellega, et mõni näidend jõudis lavale ka siin (Maksim Gorki “Põhjas”, August Jakobsoni “Elu tsitadellis”), keegi on siin õppinud (Marika Vaarik, Juhan Ulfsak), õpetanud (Merle Karusoo) või suvelavastusi teinud (Paul Sepp), kuid üldiselt ei ole tulemus kiita.

Kui lavaka avamine on omaette sündmus, siis Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnast sedasi eraldi juttu ei ole. Koidu seltsist või Giuseppe Verdi ooperi “Traviata” lavastamisest Viljandis 1928. aastal ammugi mitte. Selles raamatus ei ole mainitud kordagi isegi Jaak Allikut. Nüüdistantsust on küll juttu, aga mitte NOTAFE-st.

Kokkuvõttes: iseenesest väga huvitav raamat, aga tugevalt kaldu Tallinna ja Tartu poole. Viljandlastele kuluks nüüd seetõttu ära eraldi “101 Viljandi teatrisündmust”, mis oleks sama põhjalik ja ülevaatlik, aga keskenduks just sellele, et tutvustada laiemale lugejaskonnale siinset kohalikku teatrilugu.

“Tracks” / “Queen of the Desert”

Kaks kõrbefilmi, mis põhinevad mõlemad tõestisündinud lugudel.

“Tracks”

Robyn Davidsoni samanimelise autobiograafilise raamatu ainetel valminud mängufilm, kus peategelast kehastab Mia Wasikowska.

Davidson rändas 1977. aastal koos nelja kaameli ja koeraga tuhandeid kilomeetreid läbi Austraalia kõrbemaastiku. Esialgu ei olnud tal kavas sellest üldse kirjutada, aga oma reisi rahastamiseks nõustus ta lõpuks siiski artikliga ajakirjale National Geographic, mille fotograaf Rick Smolan (Adam Driver) temast selle retke kestel fotosid tegemas käis. 1978. aastal avaldatud artikkel äratas nii palju tähelepanu, et Davidson otsustas kirjutada sel teemal terve raamatu, avades seal oma lugu laiemalt.

Raamat osutus väga edukaks, aga 1980-ndatel ja 1990-ndatel ebaõnnestus vähemalt viis katset seda ekraniseerida. Esimesel korral pidanuks saama peaossa muide Nicole Kidman, kes täidab just seda rolli filmis “Queen of the Desert”. Täiesti juhuslikult, seda teadmata, viis “Tracks” mõtteni vaadata ka seda teist kõrbefilmi.

“Queen of the Desert”

Werner Herzogi film Gertrude Belli elust ja seiklustest valmistas kriitikutele üldiselt pettumuse ega ole leidnud palju vaatajaid. Ja tõele au andes tuleb tunnistada, et see on suur film, mille potentsiaal jääb realiseerimata. Minu meelest küll vaadatav, aga võinuks olla huvitavam ja parem.

Häda on selles, et kokku on kuhjatud tegelasi ja seiku ajaloost, mis ei ütle palju neile, kes neist varem midagi ei tea, aga võivad mõjuda ebausutavalt vaatajatele, kes neid asju juba varasemast teavad. Nii saab kokku ühe ligadi-logadi kildude kogu, mida ühendav lugu jääb liiga nõrgaks ja ähmaseks. Üleminekud pole eriti sujuvad ning kokkuvõttes on see film nii nagu kimp visandeid, millest igaühe põhjal võiks valmida omaette maal, aga praegusel kujul need väga head tervikut ei moodusta.

Mõlemal filmil on pikk sissejuhatus ja mõlema vaatamine nõuab vaatajatelt kannatlikkust.