Viljandi folk – missioon täidetud? (pikem heietus)

Lühendatud ja keeleliselt toimetatud versioon järgnevast artiklist ilmus 5. augustil 2022 ajalehes Sirp. Kärbitud sai peamiselt etnolaagrite ning festivali ajalugu ja seoseid käsitlenud osa, sest selgus, et nendele teemadele pühendatud vestlusringist ilmub Sirbi järgmises numbris eraldi artikkel. Toon allpool lisaks ära viis lõiku, mis ma ise artiklit kokku pannes kõrvale jätsin, ning mainin mõningaid teemasid, millest töö käigus mõtlesin, kuid millest kirjutamiseni ma ei jõudnudki. Lõpetuseks mõtisklen sellegi üle, millist kajastust vääriks Viljandi folk järgmisel aastal, kui festival toimub 30. korda.

I

Viljandi folk – missioon täidetud?

Festivali algatajate poolt kunagi seatud eesmärgid on saavutatud, kuid Viljandi folk mängib eesti pärimuskultuuri edendamisel siiski jätkuvalt olulist rolli.

XXIX Viljandi pärimusmuusika festival 28. – 31. VII.

Viljandi pärimusmuusika festival kutsuti ellu selleks, et viia folk massidesse. Festivali pealik Ando Kiviberg ütles nüüd muusikalaagrile Eesti ETNO pühendatud vestlusringis, et põhimõtteliselt võiksid festival ning seda korraldav Eesti Pärimusmuusika Keskus pillid kotti pakkida, sest tegelikult on need oma ülesande täitnud – liikumine läheks üle kogu Eesti võimsalt edasi juba ilma selletagi. Kivibergi hinnanguga praegusele olukorrale võib nõustuda, kuid Viljandi folgifestival jätaks ajalukku kadudes endast maha siiski suure augu, mida teistel täitma tuleks hakata. Õnneks ei ole näha mingeid märke sellest, et nii tõesti päriselt juhtuda võiks.

Korraldajad ise nimetavad seda Eesti suurimaks muusikafestivaliks. Võib vaielda, kas seda tiitlit ei peaks kandma hoopis Jazzkaar, Tallinn Music Week või Eesti Muusika Päevad (sõltub ilmselt maitsest ehk sellest, mis valida suuruse mõõdupuuks), aga ühte ritta nimetatud kolmega sobib Viljandi folk oma kaalukuselt kindlasti: neli päeva, üheksa lava, ligi 120 suuremat või väiksemat kontserti, varahommikuni kestvad etnodiskod, kümned õpitoad ja peale selle veel lisaprogramm. Kõige selle kajastamiseks läheks tarvis vähemalt 4–5 reporterit, kellel lastakse kirjutada täis pool Sirpi. Seega ei saa käesolev kirjutis olla isegi parimal juhul enamat kui vaid pinnapealne kiibitsemine. Vabandan juba ette kõigi ees, kes siin teenimatult mainimata jäävad.

Festival kui rahvamuusikute kasvataja

Esimene folgifestival toimus Viljandis 1993. aasta 15. mail. Kiviberg meenutas, et samal päeval asutati Noorte Moosekantide Selts, mis seadis oma tegevusele algusest peale kaks selget suunda: 1) rahvamuusika propaganda läbi kontsertide ja festivalide korraldamise, et äratada selle vastu huvi; 2) koolituste pakkumine neile, kelles see huvi tärkab. Juba samal aastal asutigi korraldama muusikalaagreid lastele ja noortele. Eeskujuks oli Faluni folgifestival Rootsis, kuhu meie noored rahvamuusikud olid jõudnud juba 1991. aastal, sellele eelnenud rahvusvahelise noorte rahvamuusikute laagri ETHNO ’91 kaudu. Rootslastelt võeti üle mudel, millele tuginedes korraldati 1997. aastal Krista Sildoja ja Tuulikki Bartosiki juhtimisel esimene Eesti ETNO laager (esimestel toimumisaastatel Noorte Moosekantide Pillimängupäevad), mis oli mõeldud neile, kes ei vajanud algõpetust, vaid ihkasid midagi enamat.

Esialgu olid Eesti ETNO laagrid ainult kohalikele noortele, kuid alates 2009. aastast on needki rahvusvahelised. Kiviberg selgitas, et varem oli Eestis üldisemalt tunda suurt soovi sarnaneda teistele ehk olla välismaa moodi, mistõttu leiti siis, et kõigepealt tuleb ehitada ja kasvatada oma rahvamuusikute kogukonda, et välismõjud seda enda alla ei mataks, et kujuneks omanäolisus, mis on huvitav teistelegi. 1990-ndate alguses oldi tema sõnul olukorras, kus suurem osa eesti rahvamuusika elavast traditsioonist oli katkenud, ning eesmärgiks seati selle taaselustamine, milleni on jõutud paljuski läbi etnolaagrite liikumise. Laagrite praeguse pealiku Margit Kuhi hinnangul on käes selle liikumise kuldaeg.

Eesti ETNO 25. aastapäeva puhul valmis südamlik reklaamfilm „Eesti ETNO armastab“, mida näitas nüüd vahetult enne festivali ka ETV2 (praegu veebis järelvaadatav). Kuulsin festivalil, et tõuke Viljandisse saabumiseks andis mõnele noorele just selle vaatamine. Juba mainitud vestlusringis meenutati, et Eesti iseseisvuse taastamise ajaks oli kujunenud olukord, kus rahvamuusikat õpetati ehk õpiti enamasti noodist. Toona võeti suund sellele, et hakata tegema seda taas kuulmise järgi. Krista Sildoja, kelle eestvedamisel tegutseb Mooste rahvamuusikakool, märkis, et Eesti ETNO tulekuga kaasnes järgmine oluline metoodiline üleminek: hakati õppima gruppides. Samas rõhutas ta siiski, et talle endale on varasem klassikaline kool ja teooriaõpingud hilisemas rahvamuusiku elus tohutult kasuks tulnud, sest „ei ole praktilisemat asja kui hästi omandatud teooria.“

Viljandi folk on koht, kus etnokad annavad oma lõppkontserdid. Nad on terve nädala koos harjutanud, üksteiselt lugusid õppinud, ning astuvad siis koos suurele lavale, et neid laiemalegi publikule tutvustada. Need on olnud alati festivali ühed huvitavamad osad. Sageli on kavas ka midagi kohapealset päritolu. Näiteks tänavu Kärstna mõisas toimunud Laste ETNO laagris (12–16-aastastele, Eesti ETNO on mõeldud vanematele) õpiti selgeks ka kuulus „Kärstna polka“, kusjuures enne folgifestivali anti seal kontsert kohalikule külarahvale (omamoodi peaproov). Pärast suurt finaali Viljandi folgil lendavad etnokad laiali. Jätkuna laagritele on hakatud korraldama sügiseti seal osalenute hulgast valitud väiksemate gruppide ringreise.

Tänavu eelnes festivalile aga esimest korda mentorprogramm, mille raames Eesti Pärimusmuusika Keskus toetas viie noore ansambli arengut. Neist kolm (ÖÖT, Tammele ja Kuula Hetke) on kultuuriakadeemia taustaga, kuid kaks (EHALE ja Triuka) pandi kokku muusikalaagrites osalenud noortest ja alustasid tegevust alles käesoleva aasta alguses. Mõlemad on andnud välja esimesed singlid ning said võimaluse teha folgivestivalil suur lavadebüüt, mis läks neil ka päris hästi korda. Ühes sellele eelnenud õpitoas kinnitasid mõlemad koosseisud, et kavatsevad jätkata nüüd koos musitseerimist ka pärast mentorprogrammi lõppu. Nii ongi ring täis saanud: festival propageerib pärimusmuusikat, et äratada huvi laagrite vastu, kus osalenutest pannakse kokku bände, mis saavad sellel festivalil esineda, et propageerida pärimusmuusikat. Tundub, et leiutatud on igiliikur.

Juured ja ladvad, vanad ja noored

Viljandi folgi tänavuse teemaga „Juured ja ladvad“ rõhutati keskendumist pärimuslike juurte edasikandjate loomingule. Puhtalt reklaami tegemiseks tõstan siinkohal esile Kuusalu vallast Uuri külast pärit Uurikad, kes valiti kevadel konkursil Noor Pärimusbänd 2022 žürii poolt noorema vanusegrupi võitjaks ning esinevad 12. augustil Käsmus Viru folgil. Neid tasub kuulata kuni veel võimalik, sest liikmete vanuse kasvades lendab see kollektiiv lõpuks ilmselt paratamatult laiali. Praegu on nad aga väga ehe ja hea näide sellest, milline üks folkansambel just olema peakski – tõesti hea eeskuju kõigile Eesti küladele, kus elab veel veidi lapsi ja noori. Või mine tea, võib-olla jäävadki koos musitseerima, tegutsevad kogukonnabändina veel ka kolmekümne aasta pärast. Mujalt maailmast ju selliseid näiteid leiab.

Tugevaid kogukonnabände oli festivalil aga teisigi. Kihnu pillilaste ridades astusid lavale ka suured, täiskasvanud mehed ja naised – juba 16 aastat tegutsenud kollektiivi tuumiku moodustavad küll Kihnu Kooli õpilased, kuid sinna kuulub ka vilistlasi ja teisi toetajaid. Sõrve naiste regilaulurühm Ammuker, mis käib koos Anseküla seltsimajas, pidas publiku ees maha tõelise laululahingu, millega võrreldes on räpparite sarnased üritused üsna kahvatud.

Ammukeri juhendaja Tammeougu Mari, Kati Soon ja Meelika Hainsoo andsid koos oma tütardega festivali teemakontserdi „Juured ja ladvad, emad ja tütred“ – sellised just Viljandi folgi jaoks kokku pandud kavad, mida mujal ei esitata, väärivad alati kuulamist.

Esimest korda oli festivalil Jaak Johansoni nim. lava (Pauluse kirikus). Publikul oli seda kohati raske üles leida, sest see asus festivalialast eemal ning seal toimunud autorilaulu kontsertidele tuli osta pilet ka passiomanikel. Tunnistan, et jõudsin isegi sinna vaid ühele kontserdile kuuest. Kärt Johansoni ja Elina Reinoldi põimik lauludest ja luulest oli aga minu jaoks üks liigutavamaid peatusi sellel festivalil. Loodetavasti jääb eraldi autorilaulude programm edaspidigi osaks Viljandi folgist, sest see suund väärib Eestis kindlasti arendamist. Festivali korralduslikku külge puudutavad uuendused võib lugeda üldiselt kordaläinuks – inimeste liikumine kontserdipaikade vahel oli varasemast sujuvam, suuri ummikuid enam ei tekkinud. Hästi tehtud!

Toimusid mõned olulised esitlused

Kandlevirtuoos Eva Väljaots andis kaks väga head kontserti. Esimesel esitles koos Robbie Sherrattiga muusikat nende peagi ilmuvalt ühisalbumilt, teisel enda kevadel ilmunud debüütalbumilt „Hundinuiaõis * Bulrush Bloom“. Publiku huvi jäi tagasihoidlikuks, kuid muusikagurmaanide jaoks laiemalt on see kindlasti üks tähelepanuväärsemaid käesoleval aastal avaldatud folgialbumeid. Näiliselt lihtsad, ent peene koega helimaastikud, huvitavad kõlamängud, mida sobib kuulata nii õhtul unne suikudes (ainuke kontsert, kus kaotasin valvsuse ja jäin hetkeks magama, sest see muusika viis mind lihtsalt ära täiesti teise maailma) kui ka hommikuseks äratuseks (helinana telefonist), nii mõttevaba mediteerimise kui ka suurt keskendumist nõudva mõttetöö taustaks.

Ingrid Rüütel esitles videosilla vahendusel mahukat kogumikku „Viljandimaa laule ja lugusid“, kuhu ta koondas valiku (sõnad, noodikirja pandud viisid, laulude juurde käivad lood) peamiselt 1960.–1970. aastate kogumisretkede saagist. Viljandimaa oli eesti vahetantsuga ringmängude tuumala (tugevate läti mõjudega), kust on pärit paljud mujalegi levinud ringmängulaulud. See piirkond eristus teistest veel traagilise sisuga külalaulude rohkuse poolest, mida mujal Eestis nii palju ette ei tulnud – kindlasti leiavad raamatust midagi inspireerivat tänapäevagi noored rahvamuusikud, kui nad seda lugema juhtuvad.

Tavapärastest esinejatest puudus tänavu kavast Trad.Attack!, aga vahetult enne festivali avaldasid nad oma tuleval aastal ilmuvalt albumilt esimese singli „Ella“, mis kõlas sisuliselt nagu kutse folgile (ellatus oli vanasti karjuste omavaheline kutsehüüd), andes sellega märku, et praegu oli neil lihtsalt väike puhkus, mitte tuul on vaibunud ja pakime pillid kotti hetk. Pealegi on nad tegelikult jätnud Viljandi folgi paaril korral vahele varemgi. Kuigi festivalil ringi jalutades õnnestus kuulda korduvalt kõnelusi, milles imestati nende puudumise üle, ei tohiks fännidel muretsemiseks suurt põhjust olla: Trad.Attack! ilmselt veel laiali minemas ei ole.

II

Järgnevalt on toodud siin ära viis lõiku, mis ma jõudsin küll juba valmis kirjutada, kuid ülaltoodud artiklit kokku pannes sellest (eelkõige mahuliste piirangute tõttu) välja jätsin.

Kuigi kohalik ajaleht Sakala, mis kirjutab Viljandi folgist enamasti ülivõrdes, kritiseeris seda, et festivali põhialal toimunud kontsertidele ei müüdud enam eraldi pileteid, võib seda uuendust pidada üldiselt kordaläinuks. Tänu sellele oli inimeste liikumine kontserdipaikade vahel sujuvam, ei tekkinud enam ummikuid ja troppe. Võib küll nõustuda, et kohalike elanike osakaal põhialal tõenäoliselt vähenes, sest kõrvale jäid need, kes oleksid muidu läinud ainult mõnele üksikule kontserdile, aga see muudatus aitas publikut lavade vahel paremini hajutada ja tegelikult toimus põhialaga piirnenud pärimeetris (rohelisel laval ja Vabaduse platsil), kuhu pääses 6/3 eurose piletiga või päris tasuta, kokku üle viiekümne suurema või väiksema kontserdi. Seda oli tavaliste viljandlaste jaoks enam kui küll. Visuaalne vaatlus kinnitas, et need viljandlased, kes ihkasid enamat, jõudsid sageli siiski ka festivali põhialale. See tähendab, et ei pidanud paljuks osta festivali pass, noortepass, seeniorpass, päevapass või õhtupass.

On mõistetav, et kirikutes toimunud kontsertidele ei lubatud hilinejaid, sest inimeste sisenemine võib häirida, aga need kontserdid võiksid alata väljakuulutatud ajast 10-15 minutit hiljem, et hilinejad selle aja jooksul tegelikult ikkagi saali pääseksid. Jäin ise korra Jaani kiriku ukse taha ning nägin samas, kuidas uksehoidja pidi selgitama veidi hiljaks jäänud välismaalastele, et ei saa neid enam sisse lasta. Ega nad sellest väga hästi aru ei saanud.

Enne festivali tekitas selle korraldajates veidi pahameelt see, et pidudesari “Hype The Funk”, mis sai Viljandis alguse juba aastal 2000, ja mõned teised sättisid oma üritused sellega samale ajale. On tegelikult üsna vaieldav, kes nüüd kellelt publikut üle lõi, aga kui folgifestival juba nagunii öösiti tümakapanemiseks muutub, võiksid korraldajad ju omavahel koostööd teha, et järgmisel aastal toimuks selle ajal “Hype The Folk”.

Vanasti juhtus sageli, et Viljandist pärit noored kohtasid suvel folgil oma endisi klassikaaslasi, kes selle ajaks tagasi kodulinna sõitsid. Selleks ei pidanud tegema midagi erilist. Piisas lihtsalt folgile minekust ning varem või hiljem jalutasid kõik seal kusagil vastu. Nüüd ei saa enam selle peale lootma jääda. Festival on kasvanud nii suureks, et võidakse üksteisest täiesti mööda minna. Üritus oli juba selleks korraks läbi, kui lugesin sotsiaalmeediast ühe oma kunagise klassivenna postitust, milles ta andis teada, et veetis üle pika aja neli päeva folgimelus ja on saadud elamustega igati rahul. Mina teda seal ei näinud. Lähemalt uurides selgus, et olime mõlemad käinud mitmekümnel kontserdil, kuid ükski neist ei kattunud.

Üks võimalus Viljandi folgile läheneda on käsitleda seda suure rahvusvahelise festivalina, kus saab avastada enda jaoks välismaiseid artiste lähemalt ja kaugemalt. Leidub neid, kes nopivad selle kavast välja just esinejaid laiast ilmast, jättes kodumaised tegijad tähelepanuta. Tänavuse festivali rahvusvaheline haare oli lai, nagu tavaliselt, esindatud olid kõik maailmajaod peale Antarktika, Austraalia ja Okeaania. Kõige tugevamalt muidugi Euroopa. Leidus ka mitmeid rahvusvahelisi koostööprojekte, milles osalesid eestlased. Mitmed välismaised artistid jagasid oma teadmisi ka festivali raames toimunud õpitubades.

III

Nüüd toon välja mõned teemad, millest kirjutamise peale ma festivali ajal mõtlesin, kuid millest kirjutamiseni ma lõpuks ei jõudnudki. Selliseid teemasid oli tegelikult muidugi rohkem, aga kõik need mulle enam ei meenu ja osad on tagantjärele vaadates nii kõrvalised, et neid ei ole mõtet ka siia kirja panna.

Mainimata jäi kurioosne fakt, et Viljandi laululava oli võetud kasutusele esinejate parkla, mitte kontserdipaigana.

Kirjutamata jäi sellest, et festival on võtnud Viljandi linnaruumis küll optimaalsed mõõtmed (mulle meeldib, et see toimub nii kompaktsel alal, mitte mööda linna laiali), kuid kohalikele äridele see ilmselt kasuks ei tule, sest festivalikülastajad enam nii palju mööda linna ringi ei konda. Raamatukoi hoidis uksed festivali ajal kauem lahti, aga sealt õhtupoolikul läbi astudes ei olnud poes ühtegi klienti. Selgus, et hooti folgilisi seal küll käis, aga läbimüük sellest palju ei kasvanud.

Kirjutamata jäi sellest, et minu arvates on käes aeg, et keegi kirjutaks Viljandi folgi ajaloost korraliku ülevaate, midagi sellist nagu Maret Tomsoni “50 aastat vanamuusikat Viljandis”, mis võiks ilmuda raamatu kujul kui mitte juba järgmise, siis vähemalt ülejärgmise aasta festivaliks.

Kirjutamata jäi õpitoast, kus Kadri Voorand tutvustas meetodit häälele emotsionaalsuse lisamiseks, et see ei kõlaks laval võltsilt. Ta soovitas kasutada emotsioonikaarte, mis meenutavad kunagi kogetud tundeid, et panna neid oma häälde, kuigi ütles ka seda, et mõrtsuka kehastamiseks ei pea inimene olema kavandanud kellegi tapmist. Asjale on muidugi võimalik läheneda ka hoopis seda pidi, et lavas nähakse võimalust põgeneda reaalsusest ning elada läbi tundeid, mida päris elus ei kogeta – selline laulu sisse minek võib anda minu arvates samuti häid tulemusi, ei pruugi kõlada võltsilt. Aga ma sel teemal siin praegu rohkem filosofeerima ei hakka. Vooranda on alati huvitav kuulata.

Kajastamata jäi ka alternatiivne vaade praegusele olukorrale folgirindel. Rääkisin ühe folgiveteraniga, kes ütles, et tegelikult on eesti folgil praegu mõõnaperiood: vanade tegijate areng on seiskunud, aga uutelt midagi tõeliselt head ja huvitavat eriti ei tule. Ma ei oska seda hinnata, sest ei ole toimuvaga nii hästi kursis ega ole kuulnud, mida selle ringkonna inimesed päris omavahel olles räägivad. Avalikult kõlavad küll täpselt vastupidised hinnangud. Võib-olla oli asi vaid selles, et aastate kogunedes kipub inimestele ikka tunduma, et kõik on juba kunagi olnud ning kõige ägedam aeg oli siis, kui ise bändi sai tehtud. Sellistel kaalutlustel jätsin selle teema kõrvale, kuigi selline teemapüstitus olnuks ju iseenesest päris intrigeeriv: kas käes on kuldaeg või hoopis stagnatsioon?

IV

Lõpetuseks kirjutan nüüd siis veidi ka sellest, millist kajastust vääriks Viljandi folk minu arvates järgmisel aastal, kui see toimub 30. korda – ikkagi ju väike juubel!

Üks muusikakriitik võiks võtta vaatluse alla autorilaulude laval toimuva. Teine keskenduda noortele bändidele (kelle esinemised tuleks muidugi paigutada festivali programmi nii, et need omavahel ei kattuks). Kolmas võtma ette igasugused juubelikontserdid (tänavu Jaan Palu 140, Lüü-Türr 10, Untsakad 30). Neljas ja viies võiksid anda korraliku ülevaate välisartistide esinemistest. Kuues peaks tegema kokkuvõtte rohelisel laval toimunust. Seitsmes võtma enda peale plaadiesitlused. Kaheksas festivali tarbeks valminud erikavad, selle teemaga seotud kontserdid. Üheksas tuleks saata aftekatele ja kümnes peaks kirjutama kõigest muust.

Lisaks kümnele muusikakriitikule läheb vaja veel tervet hulka ajakirjanikke. Üks tuleb saata muidugi osaluseksperimendi korras Eesti ETNO laagrisse. Vähemalt paari läheb ka vaja selleks, et nad käiksid läbi kõik festivali raames toimuvad õpitoad – õpiksid seal laule, tantse ja pillilugusid. Üks peaks tegema läbi kepikõnni, öömatka jms. liikumiskavad. Mõni tuleks panna neljaks päevaks toitumisalale sööke degusteerima. Ühe kuulata jääksid igasugused jutuvestjad ja vestlusringid. Jne.

Loomulikult on see kõik vaid soovmõtlemine, sest reaalsuses on toimetajatel ilmselt raske leida inimesi, kes viitsiks sellest festivalist kirjutada, kuid ei oleks ise otseselt seotud selle korraldamise või korraldajatega ega hakkaks tegema lihtsalt sisuturundust. Mingi korraliku kajastuse võiks saada ainult siis, kui meediaväljaanded teemad omavahel ära jagaksid, sest ükski neist ei oma piisavat võimekust selleks, et kajastada korralikult kõike, aga mõte sellisest koostööst on ilmselt üsna utoopiline.

Üks asi, mis mulle tänavusel festivalil silma jäi, oli veel see, et publiku hulgas leidus üsna huvitavaid ja omapäraseid tüüpe. Võitlesin ka korduvalt kiusatusega tõmmata endale telefoni uuesti Instagrami äpp, sest ette juhtus vaateid, millest oleks saanud teha sinna suurepäraseid klõpse. Viljandi folk on selline koht, kus saaks võtta vabalt üles midagi sama head nagu Söödi “511 paremat fotot Marsist”, aga kes võiks seda teha – äkki sobiks see järgmisel aastal BFM-i tudengitele mingiks rühmatööks?

Clarissa Pinkola Estés “Naised, kes jooksevad huntidega”

Guugeldades pärast lugemist teose pealkirja, et vaadata mida teised on sellest arvanud, selgus, et tegemist on lausa kultusteosega, millest on väidetavalt kuulnud pea iga naine. Inimesed teevad selle kohta lehekülgede kaupa märkmeid, arvukalt tsitaate leiab nii vikist kui ka Facebookist, kus sellele on pühendatud eraldi eestikeelne lehekülg. Raamatu sisse vaadates selgus, et sellest ilmus eesti keeles tänavu juba 9. trükk (ingliskeelne väljaanne avaldati 1992. aastal, esmatrükk eesti keeles 1997. aastal).

Enne lugemist kõlas selle raamatu pealkiri mulle küll kuidagi tuttavalt, aga ma ei mäletanud, et oleksin sellest varem midagi kuulnud. Selle üle ei ole põhjust väga imestada, sest esindan ju teist sugupoolt, kes selle sihtgruppi ilmselt ei kuulu: kui autor pöördub raamatus oma lugejate poole, siis nimetab ta neid ikka naisteks (“meie, naised” jms. õelikud õlalepatsutused on selles üsna sagedased). Lugemagi juhtusin ma seda nüüd tegelikult selle tõttu, et kolme tütre isana pean koduse raamatukogu veidi ümber komplekteerima, koondama sinna rohkem nö. naiskirjandust, mida saaks lastele kunagi soovitada: “Naised, kes jooksevad huntidega. Müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist” kõlbab neile lugemiseks küll, aga seda umbes vanuses 20+, sest nooremate jaoks on tekst kohati liiga keeruline.

Dr. Clarissa Pinkola Estés on psühhoanalüütik (tema iidoliks on Jung, aga mitte Freud), kes kaitses 1981. aastal doktoriväitekirja etnokliinilise psühholoogia alal, rõhuasetusega rühmapsühholoogiale ja suguharupsühholoogiale. Selle raamatu kirjutamise ajaks oli ta töötanud juba mitukümmend aastat naistenõuandlas inimhingede tervendajana, keskendudes oma töös kliinilisele ja arendavale psühholoogiale, mille puhul kasutas ravivahendina pajatusi:

“Pajatus on arstirohi. Sellest ajast peale, mil ma esimest tõelist lugu kuulsin, olen pajatuste lummuses. On nendel vast vägi sees! Nad ei sunni meile peale mitte mingit toimingut, tegu – ei midagi seesugust. Meie ei pea midagi muud tegema, kui kuulama. Neis lugudes sisalduvad tervistusvahendid, mis taastavad iga kaotsiläinud hingetungi, hakkavad toimima iseenesest. Lood erutavad, toovad arhetüübi – antud juhul Ürgnaise arhetüübi – spontaanselt tagasi pealispinnale.”

See raamat koosnebki valitud lugudest, muinasjuttudest ehk õpetusjuttudest ja nende analüüsist, mis toovad autori sõnul “Ürgnaise arhetüübi helde külluse kõige paremini esile.” Tegemist on sisuliselt eneseabiraamatuga, mis peaks sisendama naistesse eneseusku ja enesekindlust. Lood ja autori tõlgendused nende tähendusest on huvitavad, kuigi ma päris kõigega tema poolt pakutud seletustes loomulikult ei nõustu. Tekst haarab lugeja kaasa, kuid häirivalt mõjus selliste üldistuste nagu “iga naine”, “kõik naised”, “normaalne naine” jne. kasutamine. Kohati kumab läbi ka täiesti kohutav ohvrimentaliteet, näiteks:

“Teise maailmasõja järgne põlvkond, kuhu ma kuulun, kasvas üles ajal, mil naisi ei peetud täisväärtuslikeks ja neisse suhtuti kui omandisse. /—/ Kuigi sellest, mida naised kokku kirjutasid, lugu ei peetud, tulistasid nad oma sulepeadest ägedalt edasi. Kuigi see, mida naised kokku maalisid, tunnustust ei leidnud, oli see ometi hingekosutav. Oma kunstiharrastuse jaoks pidid naised välja manguma tööriistad ja tööruumid, aga kui see korda ei läinud, siis töötasid nad mõnes puuõõnes, koopas, metsa vahel või katusekambris. Hädavaevu tohtisid naised tantsida. Ainsad kohad, kus nad seda vabalt teha said, oli mets, sest seal ei näinud neid keegi, või keldrikorrus või pime hoov, kuhu nad läksid solgiämbrit tühjaks kallama.”

Võib muidugi olla, et see kirjeldus vastas 1945. aastal sündinud autori enda ning tema ravialuste isiklikele kogemustele, aga kindlasti ei saa nende põhjal teha kogu ajajärku ja sugupõlve hõlmavat üldistust, mis kehtiks nii Ameerika Ühendriikide kui ka ülejäänud maailma, näiteks Eesti ja kõigi siis siin elanud naiste kohta. Nii et huvitav raamat, mis sisaldab kohati päris õpetlikke lugusid, kuid mitte just tõsiteaduslik ajalooallikas. Pilt, mille see lugejatele minevikust maalib, on ikkagi üsna mütologiseeritud.

Michael Köhlmeier “Idüll uppuva koeraga”

“Paula käis aiamajas vaid ühe korra, sest seal oli ainus veel töökorras stereomakk ja ta tahtis mulle lasta Joe Zawinuli kassette, mis ta oli Viinist kaasa toonud. Samal päeval sõitsin ma raamatuesitlusele, see oli kolmapäev, reedel sai ta õnnetult surma. Kujutan endale sageli ette, et ta tuleb meile külla koos oma viimase peika Philipiga, minu kujutluses on neil laps, tüdruk, Emma, ja kui nad tulevad, teeme talle ja Philipile ja Emmale aseme ateljeesse ja täidame külmkapi hea ja paremaga, ent siis ei suuda ma meenutada, mis talle iseäranis maitses…”

Austria kirjanik Michael Köhlmeier (sünd. 1949) on pühendanud oma novelli “Idüll uppuva koeraga” (2008, e.k. 2022), mille on saksa keelest tõlkinud Heli Mägar, enda abikaasale ja lastele, eriti “meie armsale Paulale”. Paula Köhlmeier (1982–2003), kes sai oma nime enda isapoolse vanaema järgi, oli paljutõotav noor kirjanik, kes hukkus õnnetult 2003. aasta augustis. Ta läks koos ühe külla tulnud sõbrannaga enda kodulinna kohal mägedes kõrguvatesse lossivaremetesse, kuid teel sinna nad ilmselt libisesid ning veeresid mäest alla umbes 50–100 meetri kaugusel asunud matkarajale. Sõbranna vigastused olid kergemad, aga Paula suri saadud peahaavade tõttu järgnenud ööl haiglas.

“Paula surmast saati ei maga me enam eriti hästi. See tähendab, et meie uni on katkendlik. Monika ütleb, et on jõudnud sellega vahepeal harjuda. Mina ei ole sellega harjunud. Ma ärkan üles ja tunnen, et ei jaksa enam, mõtlen: mul pole enam jõudu magada. Varem oleks see mõte tundunud mulle paradoksaalne. Mispärast on magamiseks tarvis jõudu, uni tähendabki ju seda, et jõud on otsakorral?”

Paar aastat pärast Paula surma ilmus tema vanemate koostatud kogumik tütre proosapaladest (tuntud kirjanik on ka tema ema Monika Helfer). Kriitikute hinnangul olid need küll veel kohati toored, kuid samas üpriski originaalsed. Nende autorit peeti silmapaistvalt andekaks. Leiti, et muidu oleks teda nimetatud uueks hääleks noores Austria kirjanduses, aga nüüd jäi tema looming justkui ettekuulutuseks millestki suuremast, mida enam ei järgne.

Taustaks mängib: Kate Bush “Running Up That Hill”.

“Iga päev käime Paula haual, Monika ennelõunal, mina õhtul, nädalavahetusel käime koos. Kanname hoolt, et küünlad ei kustuks. Räägime temaga, kumbki omaette. Monika jätab hüvasti, pannes sõrme Paula pildile, mina, pannes sõrme mullale, sinna, kus puhkab tema pea, mida hoidsin nii tihti käte vahel, kui ta veel laps oli, aga ka hiljem, viimati, kui käisin hommikul pool kaheksa tal rongijaamas vastas, ta jooksis käed avali mulle vastu, jaamakorraldaja naeris ja ütles, et ta sooviks, et keegi teda kunagi niimoodi tervitaks.

Kalmistul käimine mõjub meile hästi. Seepärast ei taha ma teha pikemaid reise, et lugejatega kohtuda.”

“Idüll uppuva koeraga” ei räägi Paulast ja temaga juhtunust otsesõnu just palju, pea kõik vastavad lõigud leiab juba käesolevast postitusest, kuid see on siiski kogu seda novelli läbiv teema – baas, millele toetub pealisehitis, kui laenata mõisteid, mida ei ole siin kasutatud päris nende marksistlikus tähenduses.

Huvitav fakt: umbes nädal enne Paula Köhlmeieri surma viibisin läbi Euroopa hääletades mõned päevad Austrias, ronisin seal ka mingi mäe otsas asunud varemetesse ja mõtlesin “Ohhoo, siit küll ei tahaks alla kukkuda!”, aga see oli kusagil mujal, selle väikese koha nimi mulle enam ei meenu, mitte tema kodulinnas – see siis minu tee peale ei jäänud.

P.S. Paula Köhlmeieri postuumselt ilmunud jutukogu nimiloo ingliskeelse tõlke leiab selle lingi tagant.

John Steinbeck “Hommiku pool Eedenit”

“Hommiku pool Eedenit” (1952, e.k. 2001, 2022) on mahukas (ning sisukas) mammutromaan, mida John Steinbeck (1902–1968) ise pidas selle ilmumise ajal oma parimaks teoseks, loominguliste otsingute kulminatsiooniks.

Eestikeelse publikuni hakkasid Steinbecki teosed vaikselt jõudma juba 1940. aasta sügisel, kui näitleja Teet Koppel luges raadios ette katkendeid romaanist “Vihakobarad” (1939, e.k. 1964), mille eest Steinbeck oli saanud samal aastal Pulitzeri preemia. Kuid üldiselt saabusid need pika viivitusega. Tema jutustus “Pärl” (1947, e.k. 1957) avaldati Loomingu Raamatukogus kümme aastat pärast selle ilmumist inglise keeles. Tõeline Steinbecki-buum vallandus alles pärast seda, kui talle määrati 1962. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Eesti NSV lugejate kätte usaldati selle peale “Me tusameele talv” (1961, e.k. 1963, 1982, 2007), “Vihakobarad” ja “Teekond Charley’ga Ameerikat otsimas” (1962, e.k. 1964). Draamateatris jõudis 1966. aastal lavale “Hiirtest ja inimestest”, samanimelisel jutustusel (1937, e.k. 2007, 2020) põhinev näidend, mille eest Steinbeckile anti 1938. aastal New Yorgi draamakriitikute auhind. Seejärel saabus vaikus. Kui mitte arvestada paari 1960-ndatel Välis-Eesti kirjastuse Orto poolt avaldatud raamatut, mille levik Eestis oli parimal juhul üsna tagasihoidlik, et mitte öelda praktiliselt olematu, tulid järgmistena alles pärast Eesti iseseisvuse taastamist trükivalgust näinud “Kirelõõm” (1950, e.k. 1994) ja “Tortilla Flati agul” (1935, e.k. 1995, 2020), mis on mõlemad kergema kaaluga teosed.

Minul olid eelpool nimetatud raamatutest varem loetud “Vihakobarad”, “Pärl”, “Me tusameele talv”, “Teekond Charley’ga” ja “Tortilla Flati agul” (mitte tingimata selles järjekorras), mis juhtusid kätte juba eelmisel sajandil. Eesti keeles on avaldatud veel “Kuu on madalal” (1942, e.k. Orto 1961, koos “Tortilla Flatiga”, mille tõlkija erineb 1995. aasta väljaande omast) ja “Karbitänav” (1945, e.k. Orto 1967, 2007 – kaks erinevat tõlget). “Hommiku pool Eedenit” oli mulle tuttav selle põhjal valminud Hollywoodi filmi “East of Eden” (1955) kaudu, mida sai vaadatud kunagi ennevanasti telekanalist nimega TCM.

Julie Harris ja James Dean filmis “East of Eden” (1955)

Nimetatud film, mille lavastas Elia Kazan, põhineb üldjoontes raamatu neljandal osal (viimased 230 lehekülge), täpsemalt öeldes: on valminud selle ainetel. Film ei kujuta endast raamatu täpset ümberjutustust. Välja on jäetud olulisi tegelasi (eelkõige hiinlane Lee) ja kirjutatud mõnevõrra ümber teiste rolle, kogu sündmustikku on päris kõvasti muudetud ja lihtsustatud. Vaatasin selle nüüd uuesti üle ning võin kinnitada, et head ettekujutust raamatust see film ei anna. Mis muidugi ei tähenda seda, et tegemist oleks kehva filmiga. Kaugel sellest. Tänapäeva vaatajatele võib see mõjuda ehk kohati anakronistlikult või vanamoodsalt, kuid ajaloohuvilistele peaks olema huvipakkuv vähemalt selle poolest, et James Dean (1931–1955) tegi selles oma üldse esimese suurema filmirolli, mille eest ta nomineeriti ühtlasi esimese inimesena Oscarile postuumselt ehk pärast surma. Dean hukkus autoavariis teel Salinases toimunud võiduajamisele, aga Salinas on keskne tegevuspaik kõnealuses teoseski – Steinbeck kaalus isegi võimalust panna romaani pealkirjaks “Salinase org”, kuid eelistas lõpuks siiski universaalsemat viidet tuntud piibliloole Kainist ja Aabelist, mis teda samuti tugevalt inspireerinud oli.

Samal ajal, kui Ameerikas käisid juba filmi “East of Eden” võtted, avaldas ajaleht Sirp ja Vasar alltoodud artikli, milles J. Romanova (eetika õppejõud) rappis selle aluseks olevat Steinbecki romaani, leides, et tegemist on väheväärtusliku, reaktsioonilise teosega, millega autor üritab justkui kustutada oma varasemat romaani “Vihakobarad”. Kui varem oli Steinbecki seatud nõukogude kirjanduskriitikas juba kohati lausa ühte ritta selliste progressiivseteks kuulutatud Ameerika kirjanikega nagu Theodore Dreiser, Upton Sinclair ja Ernest Hemingway, siis “Hommiku pool Eedenit” muutis suhtumist kardinaalselt.

Artikkel ajalehest Sirp ja Vasar, 16. juuli 1954.

Ma ei ole kindel, kas või kui tähelepanelikult oli Romanova ise seda romaani lugenud, sest lisaks äärmiselt meelevaldsetele tõlgendustele esines tema arvustuses ka suuri sisulisi ebatäpsusi (näiteks see hiinlane, kes on kõnealuses teoses minu arvates üks sümpaatsemaid tegelasi, on seal Steinbecki vanaisa Samuel Hamiltoni sõber, mitte tema teener), aga samas tõi ta siiski välja selle, mille tõttu Steinbecki romaan nõukogude kirjanduskriitikud marru ajas: see on sisuliselt ülistuslaul individualismile. Ja kuigi Romanova väitis, et kõik selles on allutatud ülesandele “sisendada lugejaile, et inimese saatus on ette määratud ja et maailmas eksisteeriv pahe on võitmatu”, on romaani põhiidee tegelikult täpselt vastupidine: sina võid valitseda patu üle – inimese saatus ei ole ette määratud, talle on jäetud vabadus valida ise oma tee. Steinbeck on näinud suurt vaeva, et tõestada seda lihtsat tõde. Kuigi inimesele võib näida, et tema valikud määrab ära päritolu või keskkond, sõltub kõige olulisem lõpuks siiski temast endast. Ka terve rahvas, antud juhul siis ameeriklased, võib tõusta kõrgemale oma päritolust ja minevikust – see on Steinbecki sõnum. “Vihakobarad”, milles ta kujutas lihtsate tööinimeste ja rahamagnaatide huvide põrkumist, oli nõukogude ajal ideoloogiliselt vastuvõetav, aga “Hommiku pool Eedenit” mitte.

Kõige otsesemalt manifesteerib Steinbeck oma vaateid selles osas 13. peatüki esimestel lehekülgedel:

“Ma ei tea, mida toovad tulevased aastad. Maailmas toimuvad kohutavad muutused, tulevikku kujundavad jõud, mille nägu me ei tea. Mõned neist jõududest paistavad meile kurjad, võib-olla mitte iseenesest, vaid selle tõttu, et neil on kalduvus kõrvale tõrjuda teisi asju, mida me peame heaks. On tõsi, et kaks meest võivad üles tõsta suurema kivi kui üks mees. Rühm mehi võib ehitada autosid kiiremini ja paremini kui üksainus mees ja suure vabriku leib on odavam ja ühtlasema kujuga. Kui aga meie toit ja riided ja elamud sünnivad kõik keerukas masstootmises, tungib massimeetod paratamatult ka meie mõtlemisse ja tõrjub kõrvale kõik muu mõtlemise. Meie ajal on kollektiivne või masstootmine tunginud meie majandusse, meie poliitikasse ja isegi meie religiooni, nii et mõned rahvad on asendanud Jumala idee kollektiivi ideega. See on minu ajastu oht. Maailmas valitseb suur pinge, mis läheneb murdumispunktile, ja inimesed on õnnetud ning segaduses.

Sellisel ajal on minu meelest loomulik ja õige esitada endale küsimusi: Millesse ma usun? Mille eest ma pean võitlema ja mille vastu ma pean võitlema?

Meie liik on ainus loov liik ja sellel on ainult üks loov instrument, inimese isikupärane mõistus ja hing. Iial pole midagi loodud kahe inimese poolt. Pole olemas häid ühistöid, olgu siis muusikas, kunstis, poeesias, matemaatikas või filosoofias. Kui kord loomise ime on juhtunud, võib rühm seda edasi arendada ja laiendada, aga rühm ei leiuta iial midagi. Väärtus peitub inimese üksildases mõistuses.

Nüüd aga on rühmakontseptsiooni poolt juhitavad jõud kuulutanud sellele väärtusele, inimese mõistusele, hävitava sõja. Halvustamise, näljutamise, mahasurumise, vägivaldse suunamise ja ühtlustamise tümitavate haamrilöökidega jälitatakse, aheldatakse, nüristatakse ja uimastatakse vaba, uitavat meelt. See on kurb enesetapjalik suund, millele meie liik paistab olevat asunud.

Ja mida ma usun: et individuaalse inimese vaba uuriv meel on kõige väärtuslikum asi maailmas. Ja mille eest ma võitleksin: mõistuse vabaduse eest võtta mis tahes suund, ilma suunamata. Ja mille vastu ma pean võitlema: ükskõik millise idee, religiooni, valitsuse vastu, mis piirab või hävitab isikupära. See on see, mis ma olen ja mille pärast ma olen. Ma võin mõista, miks mingi malli järgi ehitatud süsteem peab püüdma hävitada vaba meelt, sest see on asi, mis võib lähemal vaatlusel sellise süsteemi hävitada. Ma võin muidugi seda mõista, aga ma vihkan seda ja ma võitlen selle vastu, et säilitada seda, mis eristab meid loomisvõimetutest lojustest.”

Samas ei saa loomulikult eitada seda, et Steinbecki enda poliitilised vaated aja jooksul ka mõnevõrra muutusid. 1930-ndatel lävis ta tihedalt USA kommunistidega ja 1939. aastal kirjutas Talvesõja puhkedes alla pöördumisele, millega avaldati toetust nõukogudemeelsele Soome DV nn. Terijoki valitsusele, aga 1952. aastal pakkus oma teeneid USA Luure Keskagentuurile ning vaimustus demokraatide presidendikandidaadist Adlai Stevensonist, saades 1956. aasta valimiskampaania ajal lausa tema kõnekirjutajaks. Ta toetas ka John F. Kennedy valimist USA presidendiks (Jackie Kennedy soovis hiljem koguni, et Steinbeck kirjutaks JFK ametliku biograafia) ning sai sõbraks Lyndon B. Johnsoniga, toetades ühtlasi tema valitsusajal toimunud USA ebaõnnestunud sõjalist sekkumist kommunismi leviku tõkestamiseks Vietnamis, kuhu saadeti võitlema ka Steinbecki enda mõlemad pojad. Eks seegi selgitab, miks teda pärast sula möödumist nõukogudemaal enam avaldama ei kiputud.

Kui 1964. aastal ilmus Eesti NSV-s eesti keelde tõlgituna “Vihakobarad”, rõhutati selle ümbrispaberil toodud tutvustuses, et edumeelsed kriitikud ja kirjanikud nimetavad seda parimaks romaaniks, mis Ameerika Ühendriikides kunagi kirjutatud. “Vihakobarad” aitab sisuliselt mõista seda, miks kommunism omal ajal paljudele ligitõmbavalt võis mõjuda. “Hommiku pool Eedenit” aga kinnitab, et Steinbecki arvates pidi inimestel olema siiski vaba tahe ehk võimalus langetada valikuid, mis ei ole juba kuidagi ette ära määratud ning mis võivad, aga ei pruugi viia ebaõnnestumiste ja eksimusteni. Minu arvates väärivad lugemist need mõlemad romaanid.

Stephanie Schuster “Milena ja armastuse kirjad”

Milena Jesenská (1896–1944) oli Teise maailmasõja ajal Saksamaal Ravensbrücki koonduslaagris surnud tšehhi literaat, kelle järgi on saanud nime prantsuse fotograafi Malcolm Scellier’ muusikaprojekt, mille ingliskeelse pealkirja, kuid venekeelsete sõnadega pala “A Gray Dull Life” võtab omal moel kokku tema elu, mis ei olnud kaugeltki igav ja hall, kuigi selline talle endalegi ehk kohati, aga kindlasti mitte alati näida võis, nagu ilmneb ka Stephanie Schusteri kirjutatud romaanist.

“Kafka on tema elu, kirjutamine ta kirg,” kuulutab teose täispikk pealkiri. Franz Kafkaga kohtub nooruke Milena selles esimest korda leheküljel 48, kui Ernst Pollak (hiljem Polak) teda talle ühes Praha kohvikus tutvustab, kuid ei vaheta temaga siis sõnagi. Pollak on andnud talle küll juba varem lugeda Kafka jutustust “Metamorfoos”, milles inimene muutub putukaks, aga otsene suhtlus läheb nende vahel käima alles alates leheküljest 103, kus Milena otsustab Kafkale kirjutada, et paluda luba tõlkida mõni tema lugu tšehhi keelde.

Selleks ajaks on tal juba seljataga pöörane armulugu Pollakiga, mis algas paljutõotavalt (Kuidas oli Milena küll enne suutnud ilma temata elada, kuidas hingata, süüa, magada? Kuidas oli ta üleüldse võinud uskuda, et teab, mis on armastus?), kuid lõppes õnnetu abieluga (Nagu nii sageli pärast nende abiellumist, oli Milena sellelgi ööl üksi. Ernst istus veel kuskil Viini kohvikus, kuni ta sealt enne keelutundi välja visati, või ööbis mõne oma armukese juures.).

Järgneb tihe kirjavahetus, mis viib ka paari kohtumiseni (on teada, et need leidsid aset ka päriselt, kuid pole kindel, et just täpselt sellisel kujul), kusjuures Kafka paistab silma ühe üsna eriskummalise tegelasena (Milena oli aimanud, et Kafkaga pole kerge, aga sääraste ekstravagantsustega polnud ta arvestanud. Kas kõik kirjanikud olid sellised? Kas nad kandsid oma veidraid fantaasiaid üle päris ellu?), kellel lastakse esineda muu hulgas järgmise mõtteavaldusega:

“Ma pole saanud seni kellegagi nii avameelselt kirjutamisest, kirjandusest ega raamatutest rääkida, välja arvatud ehk Max, aga temaga on see omamoodi sõbrameeste värk, mitte midagi peent, südamlikku, nagu sinuga. See käib ka elu kohta. Ja tõesti, Milena, ma igatsen perekonda, kuid samas on mul selle ees hirm. Mitte sellepärast, et ma liiga vana olen, või siiski, seda ka. Mured, mis perekonnaga kaasas käivad, et naine ja laps vajavad alati hoolt ja kaitset, veavad mind kirjutamisest kõrvale. Teenistus pole kirjanikel niikuinii suurem asi, ma ei saa oma raamatutega ehk kunagi peret ära toita.”

Milena ja Kafka käivad ka kinos, vaatamas Charlie Chaplini filmi “A Woman of Paris” (1923), millega seoses pillatud laused sobivad mingil määral iseloomustama selles romaanis endas esinevaid tegelasi, eriti mehi: “Tema kujudes on ka vastuolud, seal pole keegi läbini hea ega täielik koletis, vaid kõigil on oma iseloom. Enamasti tahavad nad teha head, aga teevad halba.” Siinkohal on oluline märkida, et päriselt ei saanud nad seda filmi 1920. aastal kuidagi koos vaadata, sest see valmis alles mõned aastad hiljem. Seega võib arvata, et Schuster tõi selle sisse just selleks, et tõstatada selle abil teatud teemasid.

Naisi on kujutatud siiski üldiselt positiivsemas võtmes – peategelane on selgelt autori lemmik, kellele ta kogu hingest kaasa elab: “Elu on täis imesid ja ühe ime nimi oli Franz Kafka. Nad lahkusid teineteisest tuhande lubaduse ja unistusega. Nende seas oli vahest tõesti ka plaan ühiseks eluks.”

See võib-olla kavandatud ühine elu jäi neil siiski saabumata. Kafka tegi loole lõpu ning suri 1924. aastal tuberkuloosi hoopis ühe teise naise hoole all, aga pärandas oma päevikud Milenale, kelle käest need jõudsid Max Brodi kaudu hiljem ka laiema lugejaskonna ette. Nii et kokkuvõttes üsna kurb lugu. Seda enam, et natside rajatud koonduslaagrites surid Teise maailmasõja ajal ka paljud siin nimeliselt mainimata kõrvaltegelased.

Urmas Paet “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”

Jaanuari keskel esitles Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet raamatut “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”. Nimetatud teos valmis ilmselt eelkõige ingliskeelset publikut silmas pidades, kuid ilmus trükist eesti keelde tõlgituna. Esitlusel avaldas autor lootust, et see raamat aitab ehk tekitada Eestis olukorda, kus inimesed selles käsitletud teemade peale rohkem mõtlevad, kuid suurt vastukaja ei paista see olevat seni pälvinud. Raamatu ilmumisest oli küll juttu nii teles kui ka raadios, aga mingit avalikku debatti ei ole see ühiskonnas tekitanud.

Nähtavasti ei ole viitsinud seda lugeda isegi Paeti konservatiividena esinevad kolleegid (eelistavad sellele ilmselt ööklubides jõlkumist), sest muidu ei oleks nad tõenäoliselt jätnud kasutamata võimalust talle mõningate selles esitatud mõtete osas oponeerida.

Paet soovib loobumist konsensuse otsimisest

Paet rõhutas juba raamatut esitledes ning järgnenud intervjuudes, et tema hinnangul ei ole Euroopa Liit suutnud oma potentsiaali rahvusvahelises poliitikas piisavalt realiseerida. Võimaliku lahendusena sellele probleemile näeb ta ette loobumist konsensuse otsimisest, vähemalt otseselt inimõigusi ja rahvusvahelise õiguse rikkumist puudutavates asjades, et Euroopa Liit saaks reageerida neis küsimustes kiiremini. Tõuke sellisele äratundmisele jõudmiseks, nagu tuleb välja ka teosest endast, andis talle Raman Pratasieviči juhtum, aga ka laiemalt Euroopa Liidu aeglane reageerimine Valgevenes ja üldse maailmas toimuvale.

“Nii mõnegi riigi valitsus on teinud põhimõttelise otsuse, et ühehäälsus peab säilima välispoliitika kõikides aspektides – jättes sisuliselt endale vetoõiguse,” kurdab Paet (lk 64-65), kes kunagi Eesti välisministrina ise sama seisukohta esindas. “Probleem on selles, et mitte keegi väljaspool Brüsseli mulli ei hooli tegelikult sisust, poliitikute jaoks on aga teema äärmiselt tänuväärne, sest nad võivad öelda kodumaisele publikule, et võitlevad jätkuvalt riigi veto eest ja kaitsevad seega rahvuslikke huve.”

Mõte on siis selles, et üleminek enamushääletusele võimaldaks vältida olukordi, kus mõni üksik liikmesriik blokeerib Euroopa Liidus välispoliitiliste otsuste langetamist. See idee ei ole muidugi iseenesest uus. Seoses praeguste sündmustega Ukrainas on mitmed erakonnad esitanud juunis toimuval ALDE Partei kongressil vastuvõtmiseks resolutsioonide eelnõusid, milles kutsutakse üles tegema just sama. Võib öelda, et Euroopa liberaalide peavool täna pigem toetab sellist lähenemist.

Juhtumisi käivad ALDE Partei üksikisikutest liikmete hulgas praegu arutelud ning hääletamine selle üle, kuidas peaksid meie delegaadid erakonna kongressil erinevate eelnõude osas hääletama. Neis aruteludes on toodud välja, et üleminek enamushääletusele võib viia jätkuvalt ka olukordadeni, kus hoopis passiivne enamus blokeerib aktiivse vähemuse soovi tegutseda, sest nii on Euroopa Liidu kui terviku jaoks mugavam.

Mulle näib, et ummikseisusid aitaks pigem vältida loobumine ideest, et Euroopa Liit peab rääkima välispoliitikas tingimata ühel häälel. See tähendaks sisuliselt pöördumist kunagi David Cameroni poolt soovitud paljukiiruselise Euroopa poole. Kui tema ettepanekuid oleks omal ajal tõsiselt võetud, ei oleks Suurbritannia tõenäoliselt Euroopa Liidust lahkunud. Konsensuspõhimõtte asendamine enamushääletusega tähendaks seevastu lagunemisprotsessi jätkumist, sest nii olulises valdkonnas nagu välispoliitika ei ole paljud riigid valmis allutama oma rahvuslikke huve enamuse tahtele. See on ka põhjus, miks sellist muudatust kunagi ei tehta, kuigi rääkida võidakse sellest veel kaua.

Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikast

Teine Euroopa liberaalide hulgas populaarne ideestik, mida Paet innukalt toetab, puudutab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamist. Eriti just prantslased, keda kannustab nende üleilmne poliitilis-kultuuriline konkurents anglosfääriga, on rõhutanud, et Euroopa Liit peab saavutama selles vallas “täieliku strateegilise autonoomia” – selle president Emmanuel Macroni repertuaarist tuntud jutupunkti on võtnud üle ka Paet.

Samas kuulutab ta vastuväited, mille kohaselt hakkab Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamine paratamatult õõnestama NATO jalgealust, täiesti alusetuteks. Need olevat hoopis teineteist täiendavad ning võimendavad. “Alaline struktureeritud koostöö on hädavajalik, kui EL soovib omada sõjalist võimekust, mis toetaks riikide tegevust NATO kaudu ja kindlustaks liidu pehmet diplomaatilist võimu,” seletab meie kunagine välisminister (lk 222), kes leiab, et kaaluda tuleks ka Euroopa Komisjonis eraldi kaitsevoliniku ametikoha loomist (lk 237).

Nendeski ideedes ei ole midagi uut. Euroföderalistid on teinud selliseid ettepanekuid juba pikemat aega. Nagu paljud teisedki neist, nii rõhutab ka Paet, et pärast Donald Trumpi presidentuuri ei saa eurooplased USA antud julgeolekutagatiste peale enam kindlad olla. Joe Biden on küll asunud suhteid taastama ja parandama, aga “arvestades Ameerika poliitika ebastabiilset polariseeritud seisundit, ei saa olla kindel, et käeulatus koostööks kehtib kauem kui Bideni ametiaeg” (lk 131–133). Seega tunnistab Paet tegelikult isegi, kuigi väidab otsesõnu vastupidist, et kaitsekoostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus on mõeldud sisuliselt ameeriklaste ehk NATO asendamiseks.

NATO esimese peasekretäri lord Hastings Lionel Ismay tuntud ütluse kohaselt loodi see organisatsioon selleks, et “hoida Nõukogude Liit väljas, ameeriklased sees ja sakslased maas.” See on oma olemuselt ikkagi kaitseallianss, kuid julgeoleku- ja kaitsealase koostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus peaks aitama idee poolest suurendada muu hulgas võimekust osaleda sõjalistel välismissioonidel. Seda viimast möönab riivamisi ka Paet, kelle sõnul “võib ELi lipp tekitada konfliktide lahendamisel ja kriisiohjamisel vähem probleeme kui NATO lipp” (lk 232).

Minu arvates oleks mõistlikum jätta Euroopa kaitsmine siiski NATO ülesandeks, eriti pärast selle eelseisvaid laienemisi, ning saata võitlejaid rahutagamismissioonidele Aafrikas, Lähis-Idas ja teistes kaugemates piirkondades mitte Euroopa Liidu, vaid ÜRO lipu all, sinikiivritena. Kahtlemata vajavad NATO ja ÜRO reforme, et need paremini toimiksid, kuid Euroopa riikide endi kaitsealast koostööd on juba praegu võimalik süvendada ka NATO raames.

Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamise kaudu võib jõuda olukorda, kus maailmas süveneb rivaliteet mandrieurooplaste ja anglosfääri vahel, aga see ei oleks minu hinnangul Euroopa julgeoleku huvides. Paraku on aga just globaalne konkurents anglosfääri riikidega see, millest Macron ja paljud teised Lääne-Euroopa euroföderalistid tegelikult lähtuvad. Tundub, et Paet ei ole seda tõsiasja läbi hammustanud ning arvab siiralt, et Euroopa “täielik strateegiline autonoomia” ei tähendaks praktikas süvenevat rivaalitsemist demokraatlike lääneriikide endi vahel.

Lõpetuseks

Paet on teinud raamatut kirjutades ära suure töö. Käsitletud on veel selliseid teemasid nagu Euroopa Liidu naabruspoliitika, infosõjad ja võitlus Arktika pärast, eraldi peatükid on pühendatud ka Hiinale ja Venemaale. Nõrk koht on see, et eriti raamatu algus mõjub nagu lihtsalt lõputu referaat erinevate mõttekodade raportitest ja uudistest selle kohta, mida üks või teine Euroopa poliitik millestki arvas või ütles, mistõttu võivad paljud lugejad selle enne kaugemale jõudmist käest panna.

Kahe ülaltoodud olulisema punkti osas, millele Paet läbivalt keskendub, jään ma isiklikult eriarvamusele, aga samas on muidugi sümpaatne see, et vähemalt üks Eestist valitud eurosaadik on kasutanud koroonakriisi ajal tekkinud vaba aega millegi mõistliku tegemiseks: lugemiseks, oma mõtete süstematiseerimiseks ja kirja panemiseks. Mingeid väga uusi ja enneolematuid ettepanekuid sellest raamatust küll ei leia, aga olukorra kirjeldusena ja sissevaatena Paeti enda mõtteilma on see täiesti päevakohane lugemismaterjal. Veidi kahju, kuigi mitte üllatav, et selle ilmumisele ei ole järgnenud Eestis nüüd neil teemadel mingit laiemat arutelu.

Byung-Chul Han “Läbipaistvusühiskond”

Korea päritolu saksa filosoof ja kultuuriteoreetik Byung-Chul Han on rahvusvaheliselt tuntud neoliberalismi kriitikuna. Tema käsitluse kohaselt võimendab kapitalism tänapäeval ühiskonna pornografiseerumist, mille puhul püüeldakse nn. väljapanekuväärtuse maksimeerimise poole: iga subjekt on ühtlasi enesereklaami objekt, kusjuures lööksõnaks on “läbipaistvus”, mis valitseb kogu avalikku diskursust.

“Läbipaistvusühiskond”, mis jõudis Hasso Krulli tõlkes nüüd viimaks ka eestikeelsete lugejateni, ilmus saksa keeles trükist juba kümme aastat tagasi. Seda ajalist distantsi on oluline mainida, sest vahepeal on meid ümbritsev maailm ehk kontekst mõnevõrra muutunud.

Täna võib jääda lugejatele arusaamatuks, miks on Han pidanud vajalikuks pöörata eraldi tähelepanu Piraadiparteile (see on ainuke erakond, mida ta oma teoses nimetab), mis on praegu Saksamaal suhteliselt marginaalne nähtus. Kümme aastat tagasi oli see aga kiiresti kasvava liikmeskonnaga liikumine, mis kogus valimistel juba tähelepanuväärselt palju hääli, eriti noorematelt valijatelt.

Berliini saadikutekoja valimisel sai Piraadipartei 2011. aasta septembris uue tulijana 8,9% häältest, mis andis 15 kohta 152-st – see oli esimene kord, mil piraadid mõne Saksa liidumaa parlamenti sisenesid, kuid ei jäänud viimaseks. Üleriigilistel valimistel toetanuks neid kümme aastat tagasi küsitluste kohaselt 12-13% valijatest. Hääli võeti siis kõigilt vanadelt erakondadelt, aga eelkõige rohelistelt, sotsidelt ja Vasakparteilt.

Han selle vaimustusega siis kaasa ei läinud. Tema kirjutas: “Piraadipartei kui läbipaistvuse erakond jätkab arengut postpoliitika suunas, mis võrdub depolitiseerumisega. See on antipartei, esimene värvitu partei. Läbipaistvus on värvitu. Värve kui ideoloogiaid ligi ei lasta, vaid tunnistatakse ainult ideoloogiavabu arvamusi. Mõjusat negatiivsust neis ei ole. Seetõttu jätab tänane arvamusühiskond juba olemasoleva puutumata. “Likviidse demokraatia” paindlikkus seisneb selles, et värve vahetatakse vastavalt olukorrale. Piraadipartei on värvitu arvamuspartei. Poliitika taandub haldusjuhtimise ees, mis tegeleb ühiskondlike vajadustega ega muuda sotsiaalmajanduslike suhete raamistikku, jäädes selle juurde nii, nagu see on. Kuna piraadipartei on antipartei, ei suudagi ta artikuleerida poliitilist tahet ega luua uusi ühiskondlikke koordinaate.”

“Likviidseks demokraatiaks” on nimetatud selles tõlkes valgdemokraatiat, mille puhul on võimalik esindajatele antud volitusi otsuste langetamiseks jooksvalt muuta. Piraadipartei üritas seda rakendada ka praktikas, muutudes nii mingis mõttes tõesti justkui vaid tehnokraatlikuks projektiks. Samas olid neil siiski olemas ka konkreetsetest seisukohtadest koosnevad valimisprogrammid, mistõttu ei ole Piraadipartei taandamine valgdemokraatiale minu meelest õigustatud – see oli siis küll kahtlemata oluline, aga ikkagi vaid üks element suuremast võrrandist.

Ja ideena on valgdemokraatia minu arvates huvitav, kuid praktikas ilmnes selle mehhanismi kasutamisel kolm suurt probleemi: 1) esinduskogusse valitud esindajatel, kes pidid lähtuma otsuste langetamisel sel moel saadud volitustest, kippus tekkima konkreetsetes küsimustes sisemisi konflikte, sest altpoolt tulnud suunised ei pruukinud kattuda nende enda arusaamadega; 2) süvenev pettumine ja rahulolematus nende hulgas, kelle seisukohad sisehääletustel läbi ei läinud; 3) osalejate vähesus. Nii et praktikas see kuigi hästi ei toiminud. Ja see on kindlasti ka üks, kuigi mitte ainus põhjus, miks Piraadipartei on Saksamaal hääbunud (2012. aasta alguses oli erakonnal ligi 35 tuhat, aga praegu vähem kui 2000 hääleõiguslikku liiget, sügisel toimunud parlamendivalimistel toetas seda vaid 0,4% valijatest).

Han leiab, et läbipaistvuse seostamine üksnes korruptsiooni ohjeldamise ja informatsioonivabadusega on viga. Tema sõnul on sellest saanud süsteemne sund, mis hõlmab kõiki ühiskondlikke protsesse. Tekkinud on väljapanekuühiskond, mis on oma olemuselt pornograafiline, kus kõike mõõdetakse väljapanekuväärtusega, mis sõltub omakorda ilusast väljanägemisest, tekitades nii ilu- ja fitnessisundi, mille eesmärk on maksimeerida väljapanekuväärtust. Läbipaistvuse nimel nõutavat ka täielikku loobumist privaatsfäärist.

“Tänapäeva eeskujud ei vahenda mingeid sisemisi väärtusi, vaid väliseid mõõte, millele inimesed püüavad vastata, kas või vägivaldsete vahenditega. Väljapaneku imperatiiv viib nähtava ja välise absolutiseerimiseni,” arvab Han. “Intiimsuse türannia psühhologiseerib ja personaliseerib kõik. Sellest ei pääse isegi poliitika. Nii ei mõõdetagi poliitikuid enam nende tegudega. Üldsus tunneb huvi hoopis nende isiku vastu, tekitades poliitikutes etendamistungi. Avaliku sfääri kadumine jätab järele tühiku, kuhu valguvad intiimsused ja privaatsused. Avaliku elu asemele astub isikliku elu avalikustamine. Nõnda saab avalikkusest väljapanekuruum, mis ühistegevuse ruumist järjest kaugeneb.”

Tänapäeva maailmas, kus poliitikud postitavad Facebooki kassipilte vastavalt kommunikatsiooniplaanile ning etendavad avalikkuse jaoks isegi selliseid eraelulisi suhteid, mida tegelikkuses ei eksisteeri, kõlab see jutt muidugi üsna veenvalt. Samas on see minu meelest kohati siiski liiga lihtsustav ja üldistav. Han paneb ühte patta asju, nagu inimeste privaatsfääri kadumine ja suurema läbipaistvuse nõudmine poliitiliste otsuste langetamisel, mis võivad küll mingil tasandil olla omavahel seotud, kuid ei pea tingimata olema paralleelsed arengud. Vaatemänguline väljapanekuühiskond ei pruugi viia poliitiliste otsuste suurema läbipaistvuseni. Ja selle viimasega ei pea tingimata kaasnema inimeste privaatsfääri täielik kadumine – minu teada esindab sellist vaadet ka Saksamaa Piraadipartei ja piraadiliikumine laiemalt.