Wittman ja Kinney “Kurjuse päevik”

Tallinnas sündinud ja kasvanud Alfred Rosenberg (1893-1946) oli üks kummaline mees. Kriitikute sõnul ei voolanud temas endas tegelikult tilkagi saksa verd, kuid sellele vaatamata sai temast üks saksa natsionaalsotsialistide juhtivaid ideolooge, kurikuulus rassiteoreetik, kelle tuline antisemitism aitas ilmselt valmistada ette sobivat pinnast holokausti toimumiseks. Teise maailmasõja ajal sai temast Saksamaa poolt okupeeritud idaalade (Balti riigid, Valgevene ja Ukraina) riigiminister, kelle vastutusalas toimus ka juutide massiline hukkamine.

Nürnbergi protsessil mõisteti Rosenberg süüdi kõigis neljas punktis, mis seal kohtualuste vastu tõstatati: osavõtt vandenõust kuritegude sooritamiseks rahu vastu; ründesõdade kavandamine, algatamine ja toetamine; sõjakuritegude ning lihtsalt inimsusvastaste kuritegude sooritamine. Ta ise süüd omaks ei võtnud, vaid koguni eitas, et oli teadlik juutide massilisest tapmisest. Rosenberg väitis, et tema ei pidanud juudiküsimuse lahendamise all silmas sellist lõpplahendust. Kuid sellele vaatamata mõisteti ta 1946. aastal sõjasüüdlasena surma ja poodi üles.

Kõnealuse raamatu tagakaanelt võib lugeda, et Rosenberg oli üks vähestest juhtivatest natsidest, kes pidas sel ajal päevikut. See leiti sõja lõpul ühest Baieri lossist, kuid läks Nürnbergi protsessi ajal arusaamatul kombel kaotsi. Päevik ilmus uuesti välja 2001. aastal, kui seda pakuti miljoni dollari eest müüa USA holokaustimuuseumile (selle kättesaamiseks kulus veel tosin aastat). “Kurjuse päevik” olevat “ühtaegu ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest Rosenbergi silme läbi ning detektiivilugu selle ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest.”

Minu meelest on selline kokkuvõte veidi eksitav. See raamat on tõesti ühtaegu nii detektiivilugu ajaloolise dokumendi jahtimisest ja kättesaamisest kui ka ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest, kuid mitte “Rosenbergi silme läbi”. Seda päevikut, mille abil Wittman ja Kinney oma raamatut müüvad, on kasutatud selles tegelikult suhteliselt vähe. Üsna hea, kergesti loetav, kuigi ameeriklastele omaselt veidi sensatsioonimaiguline ülevaade Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest antakse siin siiski hilisemate ajaloouurijate, mitte Rosenbergi silme läbi.

Rosenberg on üks selle jutustuse peategelastest, kuid mitte ainus. Teine võtmetegelane, kelle ümber lugu kootakse, on Robert Kempner (1899-1993), juudi päritolu Saksa jurist, kes üritas saavutada 1930-ndatel Preisi siseministeeriumi õigusnõunikuna Hitleri vastutusele võtmist ja natsipartei keelustamist. 1935. aastal oli ta sunnitud kodumaalt lahkuma, kuid kümme aastat hiljem naasis ta sinna ameeriklaste teenistuses, osaledes nende süüdistusmeeskonnas Nürnbergi protsessil. Tema oligi siis see, kes Rosenbergi päeviku kõrvale toimetas.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et Rosenbergi päevikut kasutati Nürnbergi protsessil tõendusmaterjalina, ja seest võib lugeda, et sellele viidati tema esimesel ülekuulamisel, aga ka seda, et kui seda päevikut tahtsid kasutada tõendusmaterjalina Rosenbergi kaitsjad, siis ei suudetud seda enam leida. See võinuks ju olla põnev intriig, millele raamat üles ehitatakse. Seda enam, et toodud katked päevikust toetavad kohati Rosenbergi poolt Nürnbergi protsessil räägitut. Näiteks selles osas, mis puudutab tema vähest mõju idaalade riigiministrina ning soovi kohalikud rahvad sakslate poole võita, mitte kohelda neid nii brutaalselt, vaid võimaldada neile suuremat iseseisvust. Antud juhul on mindud aga teist teed.

Wittman tunnistas ajalehele New York Times, et selles päevikus ei ole ühtegi kohta, kus Rosenberg või Hitler ütleks, et juudid tuleb hävitada (räägitakse sellest, et nad tuleb Euroopast välja viia), kuid suur osa raamatust on pühendatud siiski sellele, et jutustada just juutide tagakiusamise ja hävitamise lugu.

Päevik ise on nüüd vabalt loetav USA holokaustimuuseumi veebilehel. Seal on avaldatud 425 lahtist lehte märkmetega aastaist 1936-1944, kuigi raamatus mainitakse vahepeal, et see võtab enda alla 500 lehekülge ja hõlmab kümmet aastat (alates 1934. aasta maist). Kuhu nüüd osa päevikust kadus või miks ei ole seda avalikustatud täielikult, seda ei ole kahjuks peetud vajalikuks selgitada.

Kempner olla aastaid hiljem leidnud, et Nürnbergi protsess toimus vähemalt aasta aega liiga vara ja pärast seda ilmnenud tõendite valguses ei oleks Rosenbergi surma mõistetud, aga seda kõnealuses raamatus, mis kannab inglise keeles veelgi kurjakuulatavamat pealkirja (“The Devil’s Diary: Alfred Rosenberg and the Stolen Secrets of the Third Reich”), muidugi ei mainita.

Tuleb märkida, et see raamat on küll varustatud registriga, kuid see on äärmiselt ebatäielik (Kempner on sealt täiesti välja jäänud ning Rosenbergi ja teiste puhul ei ole toodud ära kaugeltki kõiki lehekülgi, kus neist juttu). Kui on tahtmine hiljem midagi üles leida, siis tasub selle kohta ise lugemise ajal eraldi märkmeid teha.

Ma ei ole luuletaja

Kuna ma olen mitteluuletaja, siis olen kirjutanud luuletusi peamiselt teadmata põhjusel ehk oma lõbuks (see tähendab: lihtsalt selle pärast, et olen inimene), aga nüüd sai osa neist koondatud luulekoguks “Stereofooniline vaikus: luuletusi aastaist 1995-2002”, mille väljaandmiseks praegu Hooandja kaudu toetust kogun.

Võib juhtuda, et ainus viis selle luulekogu hankimiseks ongi toetada selle väljaandmist, sest ei ole kindel, et seda hiljem kusagilt osta saab. Teine võimalus on jagada ühte Facebookis tehtud postitust ja jääda lootma õnne peale, sest kavatsen loosida välja ühe luulekogu iga kümne jagaja kohta (seda muidugi üksnes juhul, kui Hooandja kaudu vajalik toetus kokku tuleb).

See luulekogu on pühendatud neile, keda enam ei ole, sealhulgas mulle endale – tehtud valik võinuks ilmuda enam-vähem samal kujul juba 15 aastat tagasi, kui ma olin 21-aastane, sest uuemaid luuletusi selles ei ole. Mõnda teksti olen küll veidi kohendanud ka hiljem, nüüd luulekogu toimetamise käigus, aga suuri muudatusi ei ole neis teinud.

Need luuletused peegeldavad minu toonaseid otsinguid, väljendavad toonaseid mõtteid ja tundeid, salvestavad hetki möödunud ajast. Ma küll ei tea, kui hästi suudavad need kõnetada nüüd neid, kellel ei ole nendega seotud mingeid nostalgilisi mälestusi, kuid loodetavasti on neist võimalik enda jaoks siiski midagi leida.

Oma vanu luuletusi üle lugedes avastasin, et neis leidub palju siirust, aga ka teravmeelitsemist, irooniat ja sarkasmi, mis on noorukitele sageli omane. Teistele võib see kohati tabamata jääda, sest trükitud tekst ei suuda anda alati edasi seda tooni, millega miskit on mõeldud. Mõnda asja võidakse mõista hoopis teisiti kui mina seda mõtlesin.

Nii mõnegi teksti puhul võib tekkida ka küsimus, kas sellist pahna maksab üldse avaldada. Leidsin, et objektiivsuse huvides on need kõik seal omal kohal. Need annavad esindusliku läbilõike minu toonasest luuleloomingust. Tegelikult saigi sinna pandud pea kõik eestikeelsed luuletused, mis mul sellest ajast on säilinud. Kokku umbes 70-80 teksti.

Kuna mul ei ole vähimatki ettekujutust, kas või kui suurt huvi selle raamatukese vastu võidakse tunda, siis otsustasin anda selle välja suhteliselt väikeses tiraažis (200-250 eksemplari) ja koguda Hooandja kaudu nüüd nö. ettetellijaid. Kas ilmub ka järgmine kogu, mis sisaldab luuletusi aastaist 2003-2017, see sõltub sellest, kuidas läheb käesoleval projektil.

Ei ole ju mõtet lasta trükkida raamatuid lihtsalt selleks, et need hiljem endal kusagil toanurgas kastis seisaksid ja tolmuksid. Või siis niisama laiali jagamiseks inimestele, kes need ehk küll viisakalt tänusõnadega vastu võtavad, kuid pärast võib-olla kordagi ei ava. Maailm on juba niigi täis raamatuid, mida keegi ei loe.

Baudelaire “Kunstlikud paradiisid”

Prantsuse luuletaja, tõlkija, kriitik ja esseist Charles Baudelaire (1821-1867), kelle luulekogu “Kurja lilled” ilmus Loomingu Raamatukogus tema 100. surma-aastapäeva puhul 1967. aastal, esineb nüüd, mil tema surmast möödub peagi juba 150 aastat, eesti lugejate ees oma nö. osaluseksperimendi korras valminud traktaadiga hašiši ja oopiumi mõjust inimesele (prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Haljak). Lisaks on samas avaldatud “võrdlus veinist ja hašišist kui individuaalsuse mitmekordistamise vahendeist”.

Vikerkaare toimetaja Aro Velmet leidis, et “Kunstlikud paradiisid” on tegelikult poeem, kus “nagu luules ikka, on kirjutise objekt vaid pealispind”, ning see on lausa “geeniuse vääriline saavutus: kirjutada näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett, selle varjus aga lammutada kodanlikud väärtused pilbasteks ning ehitada üles uus, tõeliselt modernne moraalifilosoofia.”

Mina sellest küll nii suures vaimustuses ei ole. Baudelaire’i luuletused on kohati päris loetavad, aga see traktaat muutub sageli lihtsalt tüütuks heietamiseks, kuigi sisaldab tõesti ka kaunis poeetiliselt kõlavaid kohti, näiteks:

“Kuid järgmine päev! Kohutav järgmine päev! Kõik jõuetud, kurnatud organid, pingul närvid, pealetikkuvad nutuhood ja võimetus ühele tööle keskenduda annavad teile julmalt märku, et mängisite keelatud mängu. Eelmise päeva valgustatusest ilma jäetud närune loomus on ise nagu pidusöömaaja jäänused. Eelkõige on löögi all tahe, väärtuslikeim vaimuomadustest. Öeldakse, ja see on peaaegu tõsi, et aine ei põhjusta ühtki füüsilist vaevust, vähemasti mitte ühtki tõsist vaevust. Kuid kas võib väita, et teovõimetu mees, kes suudab üksnes uneleda, on tõepoolest heas vormis, olgugi et tema ihuliikmed kenasti töötavad?”

Mind veidi häirib see, et Baudelaire rõhutab korduvalt füüsiliste vaevuste puudumist. Lugejatele võib jääda sellest ekslik mulje, et nii ongi. Võis ju tõesti olla, et pidevas narkojoobes viibides tundis ta ise ainult tahtejõu nõrgenemist, aga meile on teada, et see lugu lõppes tema puhul ränga rabanduse ja halvatusega. Võib siis nähtavasti öelda, et tahtejõud jättis teda lõpuks täiesti maha.

Baudelaire rõhutab samas tabavalt, et meelemürgid ei ava indiviidile midagi peale tema enda ja inimesed võivad küll kujutleda, et “hašiš annab või vähemasti suurendab geniaalsust, kuid nad unustavad, et hašiši loomuses on vähendada tahtejõudu ja sedasi kingib ta ühest küljest juurde seda, mida teisalt võtab, andes meile kujutlusvõime, mida kasutada pole võimalik.”

Minu meelest ei ole see üksnes näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett. Baudelaire hoiatab nende eest päriselt, kiites seejuures täiesti otsesõnu ka keelupoliitikat. “Mitte ükski mõistlik riik ei suuda püsima jääda, kui seal pruugitakse hašišit,” leiab ta oma kogemustele tuginedes. “Kui mõne valitsuse huvides oleks valitsetavaid kõlbeliselt rikkuda, siis ei tarvitseks tal teha muud, kui julgustada neid hašišit pruukima.”

Ma ei tea. Võib-olla paistab see mingist “modernse moraalifilosoofia” vaatepunktist tõesti kuidagi teisiti ning ma tuginen liigselt nendele kodanlikele väärtustele, millest mõni on teinud endale klassikalise õlgmehikese, aga mulle tundusid need hoiatused küll päris siirad. Lihtsalt tekst muutus kohati liiga venivaks.

10 küsimust Madis Timpsonile

Intervjuu ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Reformierakonnast on tulnud sel sajandil juba kolm Viljandi linnapead. Nüüd on nende kandidaadiks sellele ametikohale Madis Timpson, jurist, praegu linnavolikogu liige. Timpson on ühtlasi Reformierakonna Viljandi piirkonna juht.

LAIAPEA: EKRE kandidaat Viljandi linnapea ametikohale on sageli klikimeedias figureeriv Jaak Madison. Kas reformierakondlased ei kaalunud võimalust tuua siia oma linnapeakandidaadiks mõni sarnane terava ütlemisega värvikas kuju, näiteks Jürgen Ligi, kelle nimi valijatele tutvustamist ei vaja? Sakala juhtkirjas ju nagu leiti, et teie nimi ei ole piisavalt kõlav, kuigi Viljandi linnavolikogu liikmeks valiti teid juba 2005. aastal.

TIMPSON: Eks see ole iga erakonna siseasi, kelle nad linnapeakandidaadiks ülesse seavad. Mina EKRE asemel oleks ikka kellegi kohaliku esitanud, sest praegusel puhul jätab härra Madison veidi sellise peibutuspardi mulje. Mis puudutab Reformierakonda, siis meil ei tulnud sellist mõtet kordagi isegi lauale. Kohalikud valimised peaks olema ikka kohalike inimeste asi. Mis minu kandidatuuri puudutab, siis erakonnakaaslased arvasid, et aeg oleks keerata uus lehekülg ning mind valiti linnapeakandidaadiks konsensuslikult. Tõepoolest, ma pole ehk nii kuulus kui mõni Riigikogu liige, aga ega ma ei kavatse nüüd igal õhtul sellepärast patjasid märjaks nutta. Eks juristidel olegi veidi raskem silma paista, hüvesid me otseselt ei jaga ja meile meeldib sisuline töö. Ma olen täiesti teadlikult valinud selle tee, et parem tegeleda probleemidega sisuliselt, mitte vormiliselt. Niisama targutada targutamise pärast mulle ei meeldi, kuigi see võib tuua tähelepanu ja kuulsust.

LAIAPEA: Töötasite aastaid nõunikuna erinevates ministeeriumites Tallinnas ja viskasite 2012. aastal koguni õhku idee lasta inimestel hääletada, võib-olla isegi kandideerida kohalikel valimistel mitmes omavalitsuses korraga. Kas oletegi nüüd päriselt Viljandis tagasi või jagate oma elu jätkuvalt mitme paiga vahel? Praeguse linnapea kogemus justkui näitab, et kui elukoht on tegelikult mujal, siis võib sellise ameti pidamine muutuda keeruliseks.

TIMPSON: Kõik sai alguse sellest, et lahkusin Viljandi linnavalitsusest 2007. aasta alguses, kus töötasin linnasekretärina. Kes veel ei tea, siis see on see ametikoht, kus seaduse järgi peab olema jurist ning kes siis kirjutab alla koos linnapeaga linna õigusaktidele. Ühel päeval helistas mulle tollane justiitsminister Rein Lang ja kutsus mind omale õigusnõunikuks. Otsustasin pakkumise vastu võtta, mis tähendas siis seda, et iga esmaspäeva hommikul startisin Tallinna poole ja reedel tagasi. Elukoht jäi ikka siia ja minu maksud pole kunagi kuhugi mujale laekunud kui Viljandi linna. Ja makse olen ma päris palju maksnud. Ausalt öeldes ega ma ise ka ei uskunud, et see pidev kurseerimine trassil Viljandi-Tallinn-Viljandi nii pikaks kujuneb. Ise ma pole ennast ühelegi ministrile pakkumas käinud, tavaliselt on nemad helistanud mulle.

Momendi seisuga ma enam ennast kahe linna vahel ei jaga, elan igapäevaselt Viljandis Paalalinnas, kuhu olen sisse kirjutatud juba aastast 1975, kui isale eraldati korter. Esimese eluaasta veetsin kunagise Viljandi linnapea August Maramaa kuulsas valges majas Uueveskil. Kuhugi kolida ei ole mul plaanis.

Mis seda mitmes kohas hääletamist puudutab, siis olen jätkuvalt seda meelt, et ideel on jumet.

LAIAPEA: Väljastpoolt vaadates paistab, et kuulute Reformierakonna siseringi või omate vähemalt häid suhteid selle erakonna tuumikuga. Keskvõimu tasandil on Reformierakond kompinud viimasel ajal võimalusi moodustada parempoolne koalitsioon, kuhu kuuluks ka EKRE. Kas see mõjutab kuidagi ka kohalikul tasandil tehtavaid valikuid? Näiteks: kui sügisel peaks tekkima Viljandis olukord, kus Reformierakonnal on valida kas koalitsioon sotsidega või parempoolne koalitsioon, kuhu tuleks võtta nii IRL kui ka EKRE ja võib-olla veel lisaks vabaerakondlaste valimisliit, siis kumba eelistate?

TIMPSON: Ma ei oska öelda, misasi see Reformierakonna sisering on ja kas ma kuulun sinna. Tõsiasi on see, et mind on kutsunud omale nõunikuks ja ma olen koos töötanud nii Rein Langi, Kristen Michali, Hanno Pevkuri kui ka Arto Aasaga. Viimase kümne aasta jooksul olen osalenud iganädalaselt nii peaminister Ansipi kui ka peaminister Rõivase ametiruumides Stenbocki majas erinevatel nõupidamistel. Eks aastatega teki ikka tuttavaid või õigem oleks öelda sõpru. Mulle tundub, et see siseringi temaatika on veidi ülemütologiseeritud. Kuigi ma polnud ei minister ega Riigikogu liige, ei tundnud mina, et mind poleks kuulatud, kui mul midagi öelda oli.

Viljandi Reformierakonnale ei tule peakontorist käske, kellega peab siinset koalitsiooni tegema. Me oskame siin ise ka mõelda. Oleme otsustanud, et ei hakka enne valimistulemuste selgumist mingeid eelleppeid sõlmima ega diile tegema ning olen selle ka välja öelnud. Eelmine kord sotsid ja IRL leppisid kokku enne valimisi, et Reform tuleb opositsiooni saata ja tegidki nii. Praeguseks on olukord taas muutunud. Partnereid peaks ühendama ikka ühised sisulised eesmärgid, mitte ärategemise rõõm. Üldiselt on viha ja poliitmängurlus halvad kaaslased, mille najal pikaajaliselt ei ole võimalik edukas olla. Aga mis erinevaid koalitsioone Viljandis puudutab, siis mina ei välistaks koalitsioone mitte ühegi partneriga. Kui meie eesmärgid klapivad, siis miks mitte.

LAIAPEA: Olete muu hulgas Reformierakonnaga seotud Liberalismi Akadeemia liige. Selle mõttekoja eesmärgiks on “edendada liberaalset maailmavaadet, et seista vastu sotsialistlike meeleolude tõusule ühiskonnas.” Kas kavatsete teha seda kuidagi ka kohalikul tasandil? Kui lugeda Reformierakonna saadetud esimest valimisreklaami, siis on seal ju puha lubadused rajada, renoveerida, suurendada toetusi jne. Teisi sõnu: sisuliselt lubate omavalitsuse suuremat sekkumist, et parandada inimeste elukeskkonda. Mõned nimetavad seda sotsialismiks.

TIMPSON: Olen tõepoolest Liberalismi Akadeemia liige. Korraldame erinevaid konverentse, seminare, anname välja raamatuid jne. Viimane raamat, mille välja andsime, oli Coudenhove-Kalergi “Totaalne riik – totaalne inimene. Paneuroopast”. Ma ise sattusin seda lugema esmakordselt üle paarikümne aasta tagasi ja soovitan soojalt. Aga mis puudutab meie valimislubadusi, siis mul on tunne, et ei koolistaadione ega lasteaedasid ei renoveeri küll keegi muu kui omanik ehk kohalik omavalitsus. Kelle jaoks sotsialism, kelle jaoks omaniku hool oma vara üle.

LAIAPEA: Sotside linnapeakandidaat Helmen Kütt teatas sotsiaaldemokraatide valimisreklaamis: “Meie kõigi ühine eesmärk on luua Viljandi, kus saaks end koduselt tunda iga inimene.” Samas osaleb siin nüüd valimistel ka EKRE, mis tahab võtta kohalikel valimistel mittekodanikelt hääleõiguse ja saata koju tagasi kõik pagulased. Mõned neist ongi nüüd juba ise Viljandist lahkunud. Kuhu te sellel EKRE-SDE teljel paigutute? Kas pooldate kah muulaste vaenamist või olete nn. tolerast?

TIMPSON: Mina olen liberaal ja ausalt öeldes mind ei häiri muust rassist inimesed. Kui muust rassist inimene soovib olla meie ühiskonna osa, siis miks seda talle ette heita. Sõpradele EKRE-st ütlen, et muulaste valimisõiguse äravõtmine on õiguslikult päris problemaatiline, vähemalt senikaua kui me oleme Euroopa Liidus.

LAIAPEA: Reformierakonna suur eesmärk aastateks 2017-2021 on muuta Viljandi kasvava elanikkonnaga linnaks. Mäletan, et eelmiste kohalike valimiste eel rääkis sama juttu praegune linnapea Ando Kiviberg. Sellele vaatamata on Viljandi elanike arvu langus järjekindlalt jätkunud. Mida te nüüd siis reaalselt teha kavatsete, et seda protsessi peatada? On teil selles osas ka mingeid konkreetseid plaane?

TIMPSON: Ausalt öeldes pole see olnud ainult praeguse linnapea jutt. Ma arvan, et see ambitsioon peab olema. Pole ju mingi saladus, et Eestis on ainult kaks linna, kus elanike arv kasvab ja need on Tallinn ja Tartu, igalpool mujal väheneb. Samuti arvan, et selles pole midagi halba, kui noored inimesed lähevad Viljandist väljaspoole õppima, olgu siis kas Tartusse, Tallinnasse või hoopiski piiri taha. Aga nad võiks siia tagasi tulla, et pere luua jne. Ma ise õppisin viis aastat Tartu Ülikoolis ja tulin tagasi. Aga et inimesed siia tuleksid, on vaja häid töökohti ja mugavat elukeskkonda, üks ilma teiseta ei tööta. Üldiselt ma usun, et Viljandil potentsiaali on.

LAIAPEA: Viljandi on küll jätkuvalt suhteliselt turvaline paik, rahulik väikelinn, aga viimastel aastatel on leidnud siin aset mitmed laia tähelepanu äratanud mõrvad, mis on kahjustanud paratamatult ka linna mainet. Eesti esimene koolitulistamine, lasud trepikojas, kägistamine järve ääres. See pilt, mis avaneb krimiuudistest, ei muuda Viljandit võimalike uusasukate silmis ilmselt just kuigi ligitõmbavaks. Kas ka omavalitsus peaks midagi tegema, et see olukord kuidagi paraneks? Praegune siseminister on ju tulnud välja mõttega suurendada omavalitsuste õigusi avaliku korra tagamisel. Mida te sellest arvate?

TIMPSON: Need kolm sündmust on tõepoolest kurvad, aga kohalik omavalitsus ei lase inimesi ennetähtaegselt vanglast vabaks, ei tekita haiglasse kohti ega pane püssi lapsele kooli kaasa. Eks kogu see asi algab pihta ikka kodust, kui minu arvamust kuulda tahate.

Mõelda võiks küll aga linna kaamerasüsteemi uuendamisele. Mind ei sega kaamerad avalikus ruumis, kui need tagavad suuremat turvalisust. Terve London neid täis ja ometigi on sealkandis demokraatiaga hoopis pikaajalisemad kogemused kui meil.

Mis aga siseministri mõtet puudutab, siis mina näen siin soovi probleem “oma hoovi” pealt ära saada. Ühesõnaga, ma ei toeta seda. Pigem võiks mõelda selles suunas, et väljaõppinud politseinikud, kes on oma ala profid, ei peaks tegelema plekimõlkimiste registreerimisega ja muu taolise tühja-tähjaga.

LAIAPEA: Korjate nüüd linnakodanikelt ettepanekuid selle kohta, mida võiks Viljandis teha. Kui aktiivselt on teile vastuseid saadetud? Kas on tulnud ka selliseid uusi, säravaid ideid, millest ei ole varem avalikult juttu olnud?

TIMPSON: Otsustasime jah seekord küsida kõikide linnakodanike käest, mida nemad arvavad meie ideedest ning andsime võimaluse ka ise mõtteid välja pakkuda. Muidu kõik räägivad kaasamisest ja inimeste kuulamisest, aga tegudeni pole eriti jõutud. Tegime selle nüüd teoks ja ei kahetse. Vastuseid tuli päris suur hulk ja ma tänan neid inimesi, kes vaevaks võtsid oma aega kulutada. Mõtteid tuli seinast-seina, alates sellest, et lossimägedesse oleks vaja uus kiik teha kuni selleni, et peaksime kutsuma Edgar Savisaare Viljandi linnapeaks. Sellest viimasest pole tõepoolest ennem juttu olnud, aga kas ta nüüd särav mõte on, las see jääb igaühe otsustada.

LAIAPEA: Jaak Madisoni arvates tuleks korraldada Viljandis rahvahääletus nn. ametite maja lammutamise ja selle asemele Vabadussõja ausamba püstitamise küsimuses. Kas te pooldate sellise rahvahääletuse korraldamist või tuleks see asi lihtsalt ära teha?

TIMPSON: Minu arvates on see vana parteimaja lihtsalt kole ja pealegi amortiseerunud ning selle peaks maha võtma. See avaks lauluväljaku ja lossimäed rohkem linnale. Seda meelt olen küll, et kuidagi peaksime Vabadussõjas hukkunute panust meeles pidama ja ausamba püstitamise poolt olen ma ka. Ma ei välistaks rahvaküsitlust, aga ega ma eriti usu, et inimestel midagi ausamba vastu on.

LAIAPEA: Lõpetuseks. Viljandi linna ja valla võimalikust ühinemisest ei ole viimasel ajal küll enam eriti juttu olnud, aga kuna neli aastat on pikk aeg, siis võib see teema linnavolikogu järgmisel ametiajal taas päevakorda kerkida. Milline on teie seisukoht selles küsimuses?

TIMPSON: Ma ei tea, kas just nelja aasta pärast, aga pikas perspektiivis see ühinemise teema kindlasti lauale tõusetub. Minu arvates on see just see koht, kus peab korraldama rahvaküsitluse ja küsima inimeste käest, mida nad arvavad.

Vanad programmid uuesti välja

Artikkel ilmus 21. juunil 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Kohalike valimiste lähenedes on erakonnad ja valimisliidud asunud koguma elanikelt taas ettepanekuid selle kohta, mida nad võiksid võimule saades ära teha. Kõik uus ei ole küll ammu unustatud vana, aga uute valimisprogrammide koostamist on mõistlik alustada vanadest. Samuti tasub Viljandis uurida kaasava eelarve jaoks esitatud ideid, sest nendegi hulgast leiab palju häid mõtteid, mis väärivad teostamist.

Mõned võivad muidugi ironiseerida selle üle, kui valimistel tullakse nüüd välja samade lubadustega, millega esineti eelmine kord. Näiteks veekeskuse osas on need paljusid ammu ära tüüdanud, sest lubatud on seda korduvalt, aga muna on jäänud lõpuks ikkagi munemata. Kuid see ju ei tähenda, et mõte ise on põhimõtteliselt vale. Loodkem siis, et harjutamine teeb meistriks ja viimaks veekeskus siiski kerkib.

Kohaliku omavalitsuse toimimist võib lihtsustatult võrrelda arvutimänguga, kus tuleb järgmisele tasemele jõudmiseks lahendada hulk ülesandeid. Kui üks mängija sellega piisavalt hästi hakkama ei saa, siis on mäng tema jaoks läbi. Ja valijad võivad anda kellelegi teisele võimaluse kätt proovida. Lahendamist vajavad ülesanded jäävad seejuures suuresti samaks: teede ja tänavate remont ning teised sellised igapäevased, jooksvad asjad, millega kohalik võim pidevalt tegelema peab.

Lisanduvad veel muud valimislubadused, millega erakonnad üritavad valijate tähelepanu püüda, üksteisest eristuda, kuid nendegi osas on hea hoida järjepidevust. Kui iga kord tullakse enne valimisi välja uute suurte lubadustega, siis ei pruugi lõpuks midagi tehtud saada, vaid toimub lihtsalt sihitu rapsimine erinevates suundades.

Seetõttu soovitan mina erakondadel võtta nüüd kõigepealt ette enda varasemad valimislubadused. Kriipsutada nende hulgast maha need, mis on juba täidetud või tunduvad täna ebamõistlikud, kuid tulla ülejäänutega julgelt uuesti valijate ette, et saada rahvalt taas mandaat nende täitmiseks.

Veelgi enam. Soovitan võtta häbenematult üle ka teiste erakondade varasemaid lubadusi, kui need tunduvad mõistlikud. Valijate jaoks ei ole suurt vahet, kes vajalikud asjad ära teeb. Peaasi, et need lõpuks tehtud saavad.

Näiteks osales 2009. aastal Viljandis kohalikel valimistel erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, mis lubas muuta linnavalitsuse poolt korraldatavad üritused alkoholivabaks. Seda erakonda enam ei ole, aga minu arvates on see hea mõte. Nii näitaks linnavalitsus ühest küljest positiivset eeskuju, toetaks karskusliikumist, aga teisest küljest hoiaks ka veidi raha kokku – pole ju tegelikult vaja maksumaksjate raha eest šampust ja veini juua.

Karskusteema võib muidugi tunduda valimiste kontekstis triviaalne, tähtsusetu pisiasi, kuid see ei ole alati nii olnud. Juba vahva sõdur Švejk ju ütles, et valitsus, kes tõstab õlle hinda, ei püsi kaua. Jah, see oleks ilmselt ebapopulaarne teema. 90 aastat tagasi, kui Viljandimaa maavolikogu valimisel oli Eesti Rahvaerakonna ja Kristliku Rahvaerakonna töökavas sees kaks lubadust karskuse alal (“kaasaaitamine, et maal vähem joogikohti avataks ja praeguseid võimalust mööda suletaks” ning “salaalkoholi kauplemise vastu energiline võitlus”), ei saanud nende nimekiri maavolikogus ühtegi kohta. 2009. aastal ei ületanud Eesti Kristlikud Demokraadid valimiskünnist.

Sellegi poolest on huvitav vaadata, kas nüüd Viljandis kohalikel valimistel osalev Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mis üritab esitleda ennast teatavasti just kristlik-konservatiivse jõuna, mingis mõttes Jaan Tõnissoni ja Jaan Lattiku kunagiste erakondade ideoloogilise järglasena, nende valimiste eel karskusteema tõstatab või mitte. Ja kuidas reageerivad sellele siis teised erakonnad, eriti Isamaa ja Res Publica Liit.

Vanade programmide kõrval väärivad aga kindlasti tähelepanu ka need ettepanekud, mis juba esitati linnakodanike poolt kaasava eelarve jaoks. See ideekorje on toimunud Viljandis nüüd mitmeid aastaid ja nii on saadud kokku kümneid väga häid, sageli ka küllaltki praktilisi ettepanekuid, mis võiksid leida endale koha erinevate erakondade valimislubaduste hulgas. Pole tingimata vaja mõelda välja midagi täiesti uut. Võib lubada teha lihtsalt seda, mida rahvas on juba välja pakkunud.

Tartu kogemus näitab, et kaasav eelarve on omamoodi viitsütikuga pomm, mis võib tükk aega mulla all sisiseda, enne kui lõpuks plahvatab. Loodi ju seal nüüd lausa eraldi valimisliit, mis sündis seetõttu, et üks kaasava eelarve jaoks esitatud suurejooneline idee ei leidnud toetust erakondade poolt. Mina ei oska hinnata, kas Tartusse uhke linnahalli ehitamine oleks mõistlik või mitte (võib ju juhtuda, et sellest saabki hiljem sarnane koorem nagu on praegu Tallinna linnahall), aga asja eestvedajad on igatahes hakkamist täis ning nende valimisliidu pääsemine volikokku paistab üpriski tõenäoline.

Viljandis võiksid erakonnad sellest õppida ja ise linnakodanike poolt kaasava eelarve jaoks esitatud ideed omaks võtta. Seda enam, et siin ei ole pakutud välja nii kulukaid megaprojekte.

“Gifted” / “Before I Fall” / “The Last Word”

“Gifted” 8/10

Meeldivate näitlejatega südamlik peredraama tõsistel teemadel. Mary on väike tüdruk, keda tema onu Frank kasvatab ühes kõrvalises väikelinnas. Mary ema oli andekas matemaatik, kuid sooritas enesetapu. Frank on asetanud õetütre keskkonda, kus ta võiks saada tavalise lapsepõlve, aga kui Mary kooli läheb, siis tuleb kohe välja ka tema erakordne andekus matemaatika valdkonnas. Välja ilmub vanaema Evelyn, kes tahab saata Mary erikooli, kasvatada teda tema võimetele vastavalt. Frank usub, et tema õde oleks soovinud oma tütrele teistsugust lapsepõlve.

Järgneb kohtulahing hooldusõiguse pärast, mis päädib kompromissiga anda tüdruk hoopis kasuperre, mis asub geograafiliselt justkui kahe vaenupoole vahel. See oli minu arvates kõnealuse loo kõige nõrgem koht. Ma ei ole selles vallas muidugi mingi asjatundja (võib ju olla, et kusagil Ameerikas on laste hooldusõiguse üle vaieldes tõesti sõlmitud selliseid kummalisi kompromisse), aga see tundus täiesti absurdne ja ebausutav. Muidu päris hea film.

“Before I Fall” 7/10

Eelkõige teismelistele mõeldud müstiliste sugemetega draama. Samantha on umbes 17-aastane koolitüdruk, kes hukub ühel õhtul koos oma sõbrannadega inetuks läinud peolt lahkudes autoõnnetuses, kuid ärkab seejärel üles sama päeva hommikul, mäletades ise kõike, mis juhtus ehk juhtuma hakkab. See tsükkel tuleb tal läbida veel korduvalt. Ta saab elada seda päeva küll erinevalt, asju muuta, kuid lõpp on viimaks ikkagi pöördumatu. See film peaks ärgitama vaatajaid, eriti teismelisi, mõtlema selle üle, kuidas nad käituvad, kuidas nad tahavad teistele meelde jääda. Tegelaskujud on minu meelest küll kohati veidi liiga karikatuursed, kuid loo moraal kokkuvõttes positiivne ja tugev, just teismelistele sobilik.

“The Last Word” 7/10

Dramaatiline komöödia, kus sarnaseid teemasid lahatakse veidi teises võtmes. Harriet on vana ärinaine, kes valmistub elust lahkuma, kuid on harjunud kõike kontrollima ning tahab enne veel kindlustada, et saab korraliku järelehüüde. Kohalikus ajalehes nende kirjutamisega tegelev noor ajakirjanik Anne saabki nii ülesandeks tema tuttavad läbi kammida, et see nende ütlustele tuginedes valmis teha, kuid ei kuule neilt tema kohta midagi head. Harriet asub tegutsema, et jätta endast maha parem mälestus. Selle käigus areneb naiste vahel omamoodi sõprus. Ka see film lõpeb surmaga.

Sirpa Kähkönen “Graniitmees”

Sirpa Kähkönen on soome kirjanik, õppinud ka ajalugu, kelle “Graniitmees” (tõlkinud Piret Saluri) räägib 1920-ndatel Nõukogude Liitu põgenenud Soome vasaknoorte elust uuel kodumaal, nende illusioonide purunemisest ja oma koha otsimisest võõras ühiskonnas.

Lugu algab aastast 1922, kui noor minajutustaja, kes saab uueks nimeks Klara, pageb koos oma mehega suuskadel Soomest: “Seljataha jäi see, mida nad nimetasid kodumaaks, see, mis keeras meile selja juba enne, kui meie temale selja keerasime.”

Suurema osa romaanist moodustabki Klara jutustus. Hiljem selgub, et ta pani selle kirja 1935. aastal, kui oli suremas, ning see konfiskeeriti lõpuks ühe tšekisti poolt, kes esineb selles alguses tsirkuseartistina.

Klara jutustusele on lisatud veel sadakond lehekülge teksti, kus tegevus jõuab viimaks välja 1937. aasta terrorini. Kui Klara jutustus moodustab küllaltki kompaktse terviku, siis romaani lõpuosa vajub veidi ära, laguneb kohati laiali ja jääb natuke venima, aga huvitav on seegi…

Mesimurak, tsirgukiri,
karu itk ja täheke,
teelehtlehed, kasetohud,
rannaliiva valendus.

See oli katkend ühest runost, “Tikkija laul”, mille Klara kirjutas üles Ingerimaal valgutuskäigul viibides. Kohtume sellega alles siis, kui tema abikaasa naisest järelejäänud pabereid öösel ühes tünnis põletab.

Kähkönen rääkis Postimehes ilmunud intervjuus, et tegi intensiivset uurimistööd ja valmistus selle raamatu kirjutamiseks kümme aastat. Lugedes on tõesti tunda, et autor on ennast tolle ajajärgu eluoluga põhjalikult kurssi viinud. Eriti jääb kõlama tänavalaste-teema, mis oli üleval juba enne 1937. aasta isatust (siinkohal soovitan lugeda ka Vladimir Amlinski raamatut “Õigeks mõistetud saab iga hetk…”, mis lahkab sarnaseid teemasid), aga ka minajutustaja eksistentsiaalsed mõtisklused, mis omandavad kohati kaunis poeetilisi vorme.

“…ootamatult tabas mind seesama tunne, mis oli mulle sageli tulnud ka lapsest peast: ma imestasin, kas see siin olen mina ja kas see on maailm, kus pean elama. Lapsena olin alati mõelnud, et tuleb minema saada, suuremasse kohta, linna. Ja siia see soov oli mind toonud.”

Romaani pealkiri, “Graniitmees”, viitab siiski ühele teisele tegelasele (“Nad kõndisid kevadistel õhtutel koos Galkiniga Peterburi tänavatel ja panid elavatest piltidest mõttes kokku loo, mille pealkirjaks pidi saama Graniitmees.”), jääb veidi kaugeks ja külmaks. Minu meelest sobinuks selleks paremini “Tikkija laul”, aga siis tulnuks kirjutada muidugi ka veidi teistsugune romaan.

Väikest katkendit saab lugeda selle lingi taga.