Minu parim luuletus on plagiaat

Kui augustis jõudis lettidele minu esimene luulekogu “Stereofooniline vaikus. Luuletusi aastaist 1995-2002”, siis sai tehtud reklaampostitus, kus tutvustasin lähemalt selle kogu avaluuletuse saamislugu.

Tänasest on poodides müügil selle järg: “Ebakronoloogiline elu. Luuletusi aastaist 2003-2017”, mille avaluuletus on selline…

KUI ME OLEKSIME SÕNAD…

kui me oleksime sõnad
siis me riimuksime
aga me ei ole
me ei ole…

see on saatus
mitte õnn

See sai pandud kirja 2011. aasta kevadel, esialgu inglise keeles.

IF WE WERE WORDS…

if we were words
we would rhyme
but we are not
we are not…

this is fate
not luck

Luuletuse tekst on suuresti võetud kahest laulust, mida kuulates see mulle ühel hetkel lihtsalt pähe tuli.

Gruff Rhysi “If We Were Words (We Would Rhyme)” ja Christina Perri “Penguin” on mõlemad soojad, romantilised laulud, kus neid sõnu (if we were words / we would rhyme ja baby it’s fate / not luck) kasutati teatud helge meeleolu loomiseks.

Mina panin need killud kokku, kuid lisasin paar rida, mis pöörasid tähenduse justkui pea peale, muutsid käegakatsutava õnne hoopis kättesaamatuks unistuseks. Paradoks seisneb aga selles, et need on sõnad ja nad riimuvad…

Mida enam ma selle peale mõtlen, seda geniaalsem see mulle tundub.

Ma ei ole tegelikult kindel, et see on minu parim luuletus (käesoleva postituse pealkiri on võib-olla väikene liialdus), aga parimate hulka kuulub see kindlasti. Kuna see sisaldab paradoksismi elemente, mille ohtra kasutamise eest mind kuulutati 2004. aastal Rahvusvahelise Paradoksismi Ühingu auliikmeks, siis leidsin, et see sobib hästi kõnealuse luulekogu avanguks.

Kuigi tegelikult eelnevad sellele seal paar rida, mille on pannud paberile Ricardo Reis (Fernando Pessoa), ning väike tsitaat Piiblist.

Mis puudutab minu vanu ingliskeelseid luuletusi, siis neid ei ole mul lähiajal kavas sedasi luulekoguna välja anda. Pikemas perspektiivis peaks seda tegema, et kõik vanad luuletused kenasti kaante vahele saaksid, aga praegu ma sellega ei tegele.

EKRE ja saadikute tagasikutsumismehhanism

Artikkel ilmus 19. oktoobril 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Jaak Madison pidas mõne aja eest vajalikuks mulle Sakala veergudel meenutada, et EKRE on praegu Eestis ainuke erakond, mille programmis on sees lubadus seada sisse ja seadustada Riigikogu saadikute seotus mandaadiga ja nende tagasikutsumise kord. Samas pidas ta selle teostamist ise problemaatiliseks ning väljendas veendumust, et konkreetset lahendust ei ole välja pakkuda ka minul. Riigikogulane eksis.

2013. aasta kohalike valimiste järel sai minu eestvedamisel loodud MTÜ Radikaaldemokraadid, mille eesmärk oli toetada Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamist. Me panime küllaltki suure ja põhjaliku töö tulemusel kokku terve ettepanekute paketi, mis sai esitatud 2014. aasta augustis kõigile erakondadele, et nad saaksid arvestada nendega oma valimisprogrammide koostamisel. Üks tõstatatud punktidest oli just mehhanismi loomine saadikute tagasikutsumiseks.

Konkreetse lahenduse selleks pakkus siis välja Jaanus Raim, kes propageeris tegelikult juba 15 aasta eest võimaluse loomist nimeliseks hääletamiseks, mis annaks valijatele ühtlasi võimaluse oma saadiku väljavahetamiseks. Raim on kirjutanud neil teemadel ka väikese raamatukese “Igatsus osaluse järele” (2005). Soovitan lugeda.

Tehniliselt on lahendus väga lihtne: pikendada e-hääle ümberhääletamise võimalus ka valimistevahelisele perioodile. Tegelikult on seda teha muidugi keerulisem kui esimese hooga tundub (on vaja muuta põhiseadust jne.), aga tehniliselt on see põhimõtteliselt võimalik.

EKRE aseesimees Martin Helme märkis pärast meie ettepanekutega tutvumist, et erakond pooldab küll tagasikutsumismehhanismi, kuid mitte e-hääletust selle praegusel kujul. Hiljem kuulutati oma valimisplatvormis, et “on aeg viia sisse saadiku tagasikutsumismehhanism tema ringkonnas referendumi põhimõttel”.

Kordan nüüd vaid seda, millele juhtisin tähelepanu juba siis, kui selle jutuga välja tuldi: taoline tagasikutsumismehhanism sobib väga hästi majoritaarse valimissüsteemiga riikidesse, kus on ühemandaadilised valimisringkonnad, aga proportsionaalse süsteemi korral, nagu Eestis, ei ole see mõistlik mõte.

Riigikogu liige esindab enda valijaid ja õigus teda tagasi kutsuda peaks olema ainult neil. Kui rakendada EKRE poolt pakutud tagasikutsumismehhanismi mitmemandaadiliste valimisringkondadega süsteemi raames, siis võivad teiste erakondade toetajad tagandada parlamendist ju kõik EKRE saadikud. On kahetsusväärne, et oma valimisprogrammi kirjutades ei osatud sellise “pisiasjaga” arvestada.

Ja samas on täiesti loomulik, et härra Madison ei näe nüüd praktilist võimalust selle punkti ellurakendamiseks. Valimislubadused tuleks enne nende andmist korralikult läbi mõelda. Vastasel korral kipub jääma mulje, et need ei olegi mõeldud täitmiseks.

Tagasikutsumismehhanismi puhul on tegelik küsimus mitte tehnilises teostatavuses, vaid poliitilise tahte olemasolus. Selge see, et riigikogulased ei ole üldiselt huvitatud sellest, et anda valijatele võimalus neid ennast ennetähtaegselt ametist tagandada. Seetõttu ongi taolisi muudatusi väga raske parlamendi kaudu läbi suruda.

Mõnes riigis on see siiski õnnestunud. Kui mõni poliitik saab hakkama suurte sigadustega ja samal ajal leidub parlamendis jõud, mis sellist muudatust tõepoolest sisse viia tahab, siis on teistel erakondadel raske keelduda vastava algatuse toetamisest.

Vahetult pärast 2015. aasta Riigikogu valimisi näis selleks sobiv hetk saabuvat ka Eestis, kui äsja parlamenti pääsenud Madison langes oma varasema käitumise ning vanade blogipostituste tõttu, milles ta soovitas vaadata kunagi Saksamaad valitsenud natsionaalsotsialistliku režiimi “positiivseid pooli”, terava kriitika alla ja hakati nõudma tema lahkumist parlamendist.

Mina soovitasin toona kasutada tekkinud olukorda ära, et tulla Riigikogus välja algatusega tagasikutsumismehhanismi seadustamiseks. Sel hetkel olnuks teistel erakondadel raske keelduda selle toetamisest. Kahjuks otsustas EKRE jätta selle võimaluse kasutamata.

Pole suurt vahet, mida erakonnad oma programmidesse kirjutavad, kui need lubadused ei olegi tegelikult mõeldud täitmiseks.

Paraku ei ole EKRE selles osas erandlik. Näiteks praegune valitsuskoalitsioon koosneb erakondadest, mis kõik lubasid 2015. aastal oma valijatele, et töötavad välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks. Koalitsioonilepingus lubatakse vastavaid võimalusi üksnes “analüüsida”, eelmine koalitsioon lubas neid “kaaluda”, ning valijatele antud lubadused ilmselt jäävadki täitmata.

Probleemi tuum seisneb selles, et demokraatia süvendamine ei ole tegelikult elukutseliste poliitikute huvides. Neil on kasulik seda lubada, sest see toob hääli, aga samal ajal ei ole kasulik lubadusi täita, sest nii väheneks nende endi võim ja nad peaksid mõtlema välja midagi muud, millega valijaid peibutada. Nii käibki lihtsalt tegevuse imiteerimine, kestab üks lõputu protsess, mis ei vii reaalsete tulemusteni.

Just see äratundmine oli üks peamisi põhjusi, miks MTÜ Radikaaldemokraadid sai 2015. aasta lõpus likvideeritud. Jätkamine tundus lihtsalt perspektiivitu.

Lootust olukorra muutumiseks minu arvates seega ei ole. Seda enam on aga valijatel vaja kriitilist mõtlemist, et saada juba varakult aru, kui poliitikud pada ajavad. Jutud stiilis “põhimõtteliselt pooldame, aga praktiliselt ei ole see vist üldse võimalik” tähendavadki üldjuhul seda, millena need paistavad: lubadusi, mida ei ole kavaski täita.

Kurb, kui seda mõistetakse alles siis, kui hääl on juba antud ja seda enam tagasi võtta ei saa.

Nelja aasta pärast valimistel…

Valimisloosungid on enamasti kõlavad, kuid sisutud, aga nelja aasta eest riputati Paides üles üks selline, mis mulle väga meeldis: Rein Oselin teatas, et kandideerib nelja aasta pärast Paide linnavolikokku. “Jälgi mu tegemisi!” – kõlas tema üleskutse.

Vaatasin nüüd järgi, et volikokku ta ei pääsenud, kuigi hääli kogus päris korralikult.

Ma ei tunne Paide poliitikaelu, ei oska tema tulemust kuidagi kommenteerida, aga see nelja aasta eest välja pandud loosung oli minu meelest väga hea. Nii peakski ju asjale lähenema. Mitte ärkama mõned kuud enne valimisi ja siis hooga peale lendama, vaid kaaslinlastele juba aegsasti teada andma, kui on tekkinud selline kavatsus, et nad teaksid just selle pilguga teil silma peal hoida.

Mina ei kinnita nüüd kindlas kõneviisis, et kandideerin nelja aasta pärast Viljandi linnavolikokku. Teatan vaid, et võin seda teha – mõtlen selle peale. Ma ei ole enda jaoks seda otsust veel langetanud. See tähendabki, et tegelikult ei pruugi ma siis kandideerida.

2013. aastal osalesin ma kohalikel valimistel protestikandidaadina, kelle ainsaks lubaduseks oli valituks osutumise korral koheselt tagasi astuda, sest eesmärk oli mitte volikokku pääsemine, vaid teatud meelsuse registreerimine. See õnnestus. Ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele.

Et üksikkandidaatide võimalused valituks osutuda on praeguse valimisseaduse juures üsna kesised, siis tuleks päriselt volikokku pürgides kandideerida ilmselt mõne nimekirja koosseisus. Tänavu mind juba kutsuti mitmesse nimekirja, aga ma ei läinud.

Ühest küljest oli see tingitud eraelulistest põhjustest (leidsin, et kui perekonda sünnib laps, siis ei ole see õige aeg valimiskampaaniaga tegelemiseks, vaid tuleb keskenduda kodustele asjadele), aga teisest küljest ka sellest, et ma ei olnud selleks valmistunud.

Minu arvates võiksid inimesed ennast juba enne kandideerimist volikogus arutatavate teemadega korralikult kurssi viia. Viljandi linnavolikogu istungitest tehakse veebis otseülekandeid ja need on ka hiljem järelvaadatavad. Mina olen vaadanud sealt viimase nelja aasta jooksul kokku midagi umbes 6-7 korda. See tähendab ainult üksikute teemade kohta, mis on mind kuidagi eriti huvitanud.

Kuna ma ei ole kindel, kas viitsiksin üldse volikogu istungitel istuda, siis peaks enne sinna kandideerimist neid vähemalt mõne aasta jooksul korralikult kuulama. Samuti tuleks käia aktiivsemalt sellistel üritustel nagu täna õhtul sarjas “Linna mõtestajad” toimuv arutelu. Nii saaks ka selgemaks, kui palju mul endal volikogus midagi teistele lisada oleks. Lihtsalt nupule vajutama ma ju sinna ei läheks.

Lühidalt: hakkan nüüd uurima, kas mul on mõtet nelja aasta pärast Viljandi linnavolikokku kandideerida. Kui peaks selguma, et seda ei ole tegelikult vaja, sest asi toimib piisavalt hästi juba ilma minutagi, siis ma seda ei tee.

Uuringute käigust annan jooksvalt ülevaate leheküljel: fb.com/laiapea/notes/

Praegu panen siia lõpetuseks kirja vaid oma esimesed programmilised seisukohad:

* Kohalikel valimistel tuleks minna üle täielikele isikuvalimistele (selle otsustamine ei kuulu kohaliku omavalitsuse pädevusse, aga omavalitsused saavad esitada ettepanekuid seaduste muutmiseks) ja sisse tuleks viia ka linnapeade otsevalimine. Kuni seda ei ole tehtud, seni peab see ametikoht kuuluma valimistel enim hääli saanud nimekirja kandidaadile.

* Kaasava eelarve hääletusele peavad minema kõik nõuetele vastavaks tunnistatud ideed.

Prognoosid ja tegelikkus

Juba juunis tundus, et pärast neid valimisi ei pruugi Viljandis olla ühtegi head alternatiivi SDE ja Reformierakonna koalitsioonile. Valimistulemused kinnitasid seda muljet, kuid selgeltnägijaks ma ennast siiski pidada ei saa.

5. septembril, kui lõpes kandidaatide registreerimine, sai ennustatud: “Viljandis võidab need valimised Reformierakond, järgnevad sotsiaaldemokraadid. Keskerakond ei saa rohkem kui 12-13% häältest. Neist kolmest jääb üle 25-33% kõigist häältest. Kuidas IRL, EKRE ja Kogukondlik Viljandi need omavahel jagavad, seda ma ennustada ei oska. IRL on olnud Viljandis varasemalt tugev tegija, aga läheb nendele valimistele vastu nõrgestatuna. EKRE ja Kogukondlik Viljandi saavad mõlemad jõudu küll sellest, et on uued tulijad, kuid samas on nad ikkagi suht nõrgad. Kuna kõik kolm mängivad enam-vähem samas sektoris, siis on selles osas raske midagi ennustada.”

Septembri lõpus, kui oli toimunud esimene valimisdebatt, sai märgitud: “Kahtlen pärast seda üritust sügavalt, kas EKRE siin nüüd üldse valimiskünnise ületab. Või kui see juhtub, siis üksnes tänu erakonna kaubamärgile, mitte nende kohaliku nimekirja tugevusele.” Valimisliidu Kogukondlik Viljandi šansse hindasin veelgi kehvemaks, sest nad olid jäänud lihtsalt liiga varju, peaaegu märkamatuks.

4. oktoobril toimunud linnapeakandidaatide debatil olid minu meelest kõige tugevamad Helmen Kütt ja Madis Timpson. Seega ei olnud mingit kahtlust, et esikoha pärast käib rebimine SDE ja Reformierakonna vahel, kuid võitjaks pakkusin ma veel reedel Reformierakonda, sest viimased 10 aastat on viljandlased kaldunud eelistama üldiselt rohkem just seda. Arvasin, et nende kaotus 2013. aastal oli anomaalia, erandlik juhus, aga eksisin.

Viljandi saab populaarse linnapea

Võitsid sotsid, keda toetas 32.1% valijatest (3.8% rohkem kui eelmine kord). Helmen Kütt kogus 1140 häält, mis on Viljandis kohalikel valimistel saavutatud rekord. Reformierakonna saagiks jäi 28.4% – sisuliselt sama tulemus, mis saadi nelja aasta eest. Kahe erakonna vahe oli 271 häält. SDE sai üheksa, Reformierakond kaheksa kohta.

On selge, et sotsid rebisid ette just tänu Helmen Küti isiklikule populaarsusele. Hääli said nad juurde ilmselt Keskerakonna arvelt. Kui sotsid said nüüd 248 häält rohkem kui eelmine kord, siis Keskerakond sai 273 häält vähem.

Keskerakonna langus on kestnud Viljandis kohalikel valimistel juba pikemat aega. Nende kõrgpunkt oli siin 15 aastat tagasi, kui saadi 19.8% häältest ja kuus kohta volikogus. Pärast seda on kaotatud iga kord üks koht. Nii jäigi neid nüüd ainult kaks, hääli saadi 9.4%. Võinuks arvata, et nüüd Keskerakonna langus Viljandis lõpuks peatub, aga nähtavasti ei olnud põhi veel käes.

Nimetatud kolmest erakonnast jäi üle ümmarguselt 30% häältest. Kogukondlik Viljandi kukkus oodatult läbi. IRL sai 19.8% häältest – 9.3% vähem kui eelmine kord, aga täpselt sama tase, mis neil oli siin enne seda (2009 ja 2005). Üleriigiliselt neil nii hästi ei läinud. Kõikjal peale Viljandi- ja Järvamaa kukkus IRL nüüd nendel valimistel sisuliselt siiski läbi. Tallinnas ja Tartus jäädi alla isegi EKRE-le.

Madison jäi alla enda ootustele, kuid läbis tuleproovi

EKRE linnapeakandidaat Jaak Madison ütles valimispäeva õhtul enne tulemuste selgumist Sakalale, et tema jääks rahule, kui EKRE saaks vähemalt 15% häältest. Ta lootis saada ise vähemalt 500 häält ja erakonnale volikogus minimaalselt kolm kohta.

Tegelikult sai EKRE ainult neli häält rohkem kui Keskerakond (saadi 9.5% häältest) ja volikogus kaks kohta. Madison enda loodetud hääli kokku ei saanud, kuid jõudis sellele üsna lähedale. Teda toetas 457 valijat. EKRE toetajatest suurem osa, 65.5%, valiski just teda. Kuna nimekiri tervikuna oli nõrk, siis koonduti tuntud esinumbri taha.

Minu hinnangul näitab Madisoni häältesaak, nagu kirjutasin juba augustis, kui palju on Viljandis tõeliselt avatud ja sallivaid valijaid. Selgus, et Viljandis leidub praegu vähemalt 457 väga liberaalset ja tolerantset valijat – kõik need, kes andsid hääle Jaak Madisonile.

Pärast tulemuste selgumist avaldas Madison arvamust, et EKRE võib sotsidega koalitsiooni minna. Tema kui varasem sotside valija tunneb nendega nähtavasti suurt ühisosa, kuid poliitilise aritmeetika kohaselt puuduks sellisel liidul Viljandis nüüd igasugunegi loogika. Seega jääb Madisonil abilinnapea koht tõenäoliselt saamata ja tal tuleb minna volikogu lihtliikmeks, kui ta oma valijaid petta ei taha.

Kohalikud valimised 2017

Ütlen kohe ära, et minu hääle sai tänavu Viljandi praegune abilinnapea Janika Kivistik (IRL), keda ma küll isiklikult ei tunne, aga kellest on jäänud mulje, et ta on konstruktiivne tegelane, kes üritab endale asjad korralikult selgeks teha ning tegeleda päriselt probleemide lahendamise, mitte nende ekspluateerimisega poliitilise omakasu huvides. Sarnaseid kandidaate on nüüd Viljandis muidugi kümneid. Valiku tegemisel said määravaks järgmised asjaolud:

* Erakondlik kuuluvus. Minu arvates ei peaks see mängima kohalikel valimistel üldse mingit rolli, need võiksid olla täielikult isikuvalimised. Kaalusin nüüdki teiste erakondade nimekirjades kandideerivaid isikuid (häid kandidaate on Viljandis palju). Kuna ma olen oma vaadetelt aga paljuski siiski liberaalne konservatiiv, siis olen huvitatud sellest, et Eesti poliitilisel maastikul leiduks ka seda suunda esindav jõud. IRL on seda küll vaid osaliselt, kuid selle erakonna jätkuv olemasolu, mis võib sõltuda nendel valimistel saadavast tulemusest, on minu meelest vajalik.

Eriti märgilise tähtsusega on nende tulemus just Viljandis, kus kandideerib ka erakonna esimees Helir-Valdor Seeder, keda ma ei valinud, sest ma ei poolda kahe tooli seadust ehk riigikogulaste istumist kohalikes volikogudes. Pealegi olnuks kevadel minu meelest mõistlikum valida erakonna juhiks Kaia Iva.

Praeguse valitsuse püsimine kuni Riigikogu valimisteni ning sellise koalitsiooni toimiv koostöö on Eesti jaoks tervikuna väga vajalik ning pikemas perspektiivis ka IRL-i kui erakonna huvides, aga Seeder võib hakata seda paati kõigutama, kui tundub, et muu IRL-i langusest ei päästa. Enne neid valimisi suudeti rapsimisest hoiduda, aga kui tulemus jääb nüüd väga tagasihoidlikuks, siis on täiesti loogiline järeldada, et selle põhjuseks on kuulumine praegusesse koalitsiooni. Seega toetasin nüüd oma häälega ka Eesti tänase valitsuse püsimist.

Nende linnapeakandidaati ei valinud, sest minu hinnangul ei ole ta siin parim linnapeakandidaat. Ta ei ole ilmselt ka lihtsalt formaalne kandidaat, nagu osad juba vahepeal arvasid, vaid tahab tõesti linnapeaks saada, aga minu meelest sobiksid Helmen Kütt (SDE) ja Madis Timpson (Reformierakond) sellele ametikohale siiski palju paremini. Arvan, et need valimised võidabki Viljandis Reformierakond, järgnevad sotsiaaldemokraadid, linnapeaks saab Timpson, volikogu esimeheks Juhan-Mart Salumäe (SDE) – see oleks Viljandi jaoks hea lahendus, mille puhul IRL võib järgmised neli aastat rahulikult opositsioonis olla.

* Kandidaadi tegevus. Kivistik kandideeris esimest korda alles eelmistel kohalikel valimistel, kui ta ei kuulunud tegelikult veel erakondagi, kuid on tänaseks selle naiskogu aseesinaine ja kohalik juht ning plaanis paari aasta eest abilinnapeaks saades ennast ilmselt pikemaks ajaks poliitikaga siduda. Kuna ta jääb tõenäoliselt nüüd nimetatud ametikohast ilma, siis on korralik häältesaak nähtavasti parim preemia, mis võiks motiveerida teda selles liinis jätkama.

Minu arvates on hea, kui poliitikaga ei tegele ainult erakondade noortekogudest välja kasvanud inimesed, kelle pea kogu karjäär ongi kulgenud ühelt poliitiliselt ametikohalt teisele liikudes. Eriti just kohalik volikogu on see koht, kus peaksid olema esindatud erinevate elualade inimesed, asjatundjad, kohalikud elanikud. Ja Kivistikust oleks seal kahtlemata kasu. Need teemad, millega ta on tegelenud, on olulised.

Nelja aasta eest toetasin ma kohalikel valimistel loomulikult seda ideed, mida siis ise oma kandidatuuriga esindasin, aga 2009. aastal sai minu hääle üsna sarnastel kaalutlustel Jaak Sulg (IRL). Toona ei vaadanud ma erakondlikku kuuluvust, vaid pidasin silmas üksnes seda, et tema kuulumisest volikokku oleks linnale päriselt kasu. Nüüd valisin teise kandidaadi, sest mulle tundub, et Kivistik vajab neid hääli lihtsalt rohkem, aga oleks ilmselt hea, kui ka Sulg taas volikokku valituks osutuks. Ja sarnaseid inimesi, kellest oleks volikogus linnale päriselt kasu, on siin kandidaatide hulgas ju tegelikult palju.

* Geograafiline faktor. Kuna ma elan nüüd ise Paalalinnas, siis eelistasin sihilikult selle piirkonnaga seotud inimest. Viljandi on küll suhteliselt väike, aga siiski nii suur, et ükski inimene ei saa omada ühevõrra head ülevaadet kõigist linnaosadest, nende probleemidest ja soovidest. Paratamatult esindatakse ka volikogus ikkagi rohkem neid linnaosi, millega ise tihedamalt seotud ollakse. Seda arvestades oli Viljandi jagatud veel 1993. aasta kohalikel valimistel kolmeks valimisringkonnaks. Ma ei arva, et selle juurde peaks tagasi pöörduma, aga selliste asjadega tasub oma valikut langetades arvestada.

Nii. Valik põhjendatud. Tõrva vallas soovitan loomulikult valida oma isa (kandidaat nr. 216), kes lubab hakata andma volikogus arutatavast regulaarselt ülevaateid heino.laiapea.eu lehel. Ta kandideerib SDE nimekirjas, mis on sisuliselt suuresti senise Helme valla esindus (2013. aastal sai SDE nimekiri Helmes 60.15% häältest), aga ei kuulu, ei ole kuulunud ega kavatse astuda ühtegi erakonda. Tartlastele soovitasin eelmine kord Vabakunda, aga nüüd on seal lausa kolm omapärast valimisliitu ning Vabakunna linnapeakandidaat Gea Kangilaski kandideerib sel korral hoopis SDE nimekirjas. Ma ei tea, keda seal ise valiksin. Sama kehtib Tallinna kohta.

Üldiselt on nende valimiste puhul minu meelest kõige huvitavam oodata EKRE tulemust. Mina oleksin nende asemel koondanud nüüd raskekahurväe Tallinna, et saavutada seal kindel läbimurre, kuid selle asemel otsustati võtta neid kohalikke valimisi soojendusena Riigikogu valimisteks. Nimekirju suudeti panna välja arvuliselt suhteliselt palju, kuid sisuliselt on need enamasti üsna nõrgad.

KOV2017.EE

Ma tulin ise aasta tagasi välja algatusega nn. avatud nimekirjade põhimõttel toimivate valimisliitude loomiseks. Huvi selle vastu ilmutasid mõningad vasakparteilased, piraadid ja rohelised, nagu ka põhimõttelised mitteparteilased, kuid lõpuks langes see ära isegi Tallinna puhul, sest sai selgeks, et erakonnad tahavad osaleda seal valimistel kõik ikkagi oma nimekirjadega ja ka valimisliitude ühendamine ei õnnestu. Selle idee praktilisele teostamisele on jõudnud nüüd kõige lähemale Savisaare Valimisliit ja Tegus Tallinn, kus on koos väga erinevad osapooled, kuid neil on siiski ühine valimisprogramm ja selles mõttes ei ole tegemist sama asjaga.

Kui kevadel sai selgeks, et VLAN jääb Tallinnas ära, siis jäi ripakile selle algatuse tarbeks registreeritud domeen kov2017.ee – kuna tegemist on hea aadressiga, mida ei tahtnud lasta lihtsalt kasutult seista, siis hakkasin avaldama seal artikleid, tegema intervjuusid erinevate kandidaatidega, keskendudes eriti Viljandile. Et see domeen aegub juba mõned päevad pärast valimisi, siis kopeerisin sealt nüüd siia ümber lood, mis jätkuvalt huvi võivad pakkuda. Samuti panin toimetamata kujul üles Sakalas avaldatud arvamuslood kohalike valimiste teemal. Kogu lingistik:

EKRE tõetund läheneb
10 küsimust Jaak Madisonile
Ühe valimisliidu sünd
10 küsimust Juhan-Mart Salumäele
Vanad programmid uuesti välja
10 küsimust Madis Timpsonile
Käes on aeg täielikeks isikuvalimisteks
Jaak Madisoni tõetund (loe ka Madisoni vastulauset ja sellele jäetud kommentaare)
10 küsimust Martin Helmele
10 küsimust Harri Juhani Aaltonenile
Kolm küsimust erakondade noortekogudele
10 küsimust valimisliidule Tegus Tallinn
Kolm küsimust Tartu valimisliitudele
Põhimõtteline valik (loe ka Madisoni vastulauset ja sellele jäetud kommentaare)
Miks ma ei soovita nüüd EKRE toetajatel valida Jaak Madisoni
Kolm küsimust Viljandis kandideerivatele naistele
Esimene valimisdebatt Viljandis
Kohalikud valimised 35 aastat tagasi

Jaak Madison kujunes neis üheks läbivaks tegelaseks täiesti juhuslikult. Kui aasta alguses tundus, et EKRE tulek kohalikku poliitikasse võib olla suurim muutus, mis nendel valimistel Viljandis aset leiab, siis täna ma seda enam ei usu. Võib juhtuda, et nad ei ületa siin isegi valimiskünnist. Aga eks see selgub juba õige pea. No vähemalt mina ei näe, et nende pääsemine volikokku midagi juurde annaks. Pigem võib neist kujuneda seal üks suur peavalu, emotsionaalsete pingete ja stressi allikas.

Esialgu nõustus küsimustele vastama ka Keskerakonna linnapeakandidaat Helmut Hallemaa, kuid pärast nende saamist oli tema entusiasm kadunud. Samuti jätsid vastamata üks teine keskerakondlasest riigikogulane, Oudekki Loone, ning Savisaare valimisliidu esindaja ja rohelised. Rohelised küll lubasid seda korduvalt teha, aga läksid vastuseid koostades omavahel vaidlema ja sinna see asi jäi. Pöördusin tegelikult veel mõningate tegelaste poole, aga kuna ei saanud neilt mingit vastust, siis ei hakanud neile küsimusi nuputama.

Vahepeal oli mõte teha sarnaselt Viljandile intervjuud ka kõigi Tallinnas osalevate nimekirjade esindajatega, aga kui rohelistelt vastuste saamine venima jäi, Mart Luik päev pärast Tegusa Tallinna nimel vastamist sellest valimisliidust distantseerus ja samal ajal Savisaare Valimisliidult vastuseid ei saabunud, kuigi alguses vastata lubati, siis ei viitsinud enam vaeva näha. Kokkuvõttes saigi sedasi kõige rohkem reklaami EKRE.

Selliste kirjalikus vormis tehtud intervjuude juures on hea see, et vastajad saavad oma vastused korralikult läbi mõelda, need tulevad tavaliselt põhjalikumad kui suulises vestluses. Samas on puuduseks, et ei saa esitada kohe jätkuküsimusi. Mõnel juhul olnuks need ilmselt vajalikud. Õigekirja pidin enne avaldamist kõvasti parandama ainult ühe intervjuu puhul, aga see oli ka mõistetav, sest vastaja ei olnud eestlane ega isegi Eesti kodanik.

PS. Veel paari viimase kuu jooksul kutsuti mind ennast kandideerima mitmesse nimekirja, kusjuures üks neist osaleb valimistel hoopis Tartus. Keeldusin, aga võib-olla kandideerin nelja aasta pärast. Kirjutan sellest täpsemalt pärast valimisi.

“Kas siis selle maa keel…”

Endel Priideli koostatud kogumik “Kas siis selle maa keel…” peaks andma tutvustuse kohaselt läbilõike meie isamaalise luule kahesaja aasta pikkusest ajaloost, kuid pigem võiks seda nimetada valikuks, millele on vajutanud tugeva pitseri tema isiklik maitse.

Eesti Kirjanike Liidu 95. aastapäevaks ilmunud raamat (kirjanike liit asutati 8. oktoobril 1922) hõlmab pikka ajavahemikku Kristjan Jaak Petersonist Valdur Mikitani (100 luuletust, 67 autorit), sisaldades tekste aastaist 1818 kuni 2014, aga head läbilõiget see kõnealusest perioodist ei anna.

Enam kui pooled luuletused on pärit 1970-ndatest ja 80-ndatest, aga näiteks 30-ndatest ei ole toodud ühtegi. Kui ainuüksi aastast 1988 on kümme luuletust, siis kogu sõjaeelse iseseisvuse ajast kokku kõigest kolm, seejuures neist kaks aastast 1919. Ühelt autorilt toodud tekstide arvu järgi võttes tuleks lugeda Eesti läbi aegade kõige olulisemateks isamaalisteks luuletajateks Kalju Lepik (viis luuletust), Lehte Hainsalu ja Peep Ilmet (mõlemalt neli).

Kogumik kannatab mõnevõrra ülestruktureerituse all. See koosneb temaatilistest peatükkidest, mis ulatuvad 19. sajandi rahvuslikust ärkamisajast uue ärkamisaja ehk laulva revolutsioonini. Algus ja lõpp on loogilised, aga tekstid ei lähe kahjuks algusest lõpuni kronoloogiliselt, vaid neid on seal vahepeal kõvasti rühmitatud. Mõnel juhul õnnestunult, aga mõnel juhul mitte.

Ligi poole raamatu mahust võtavad enda alla kommentaarid, täpsemalt autoreid ja nende loomingut tutvustavad kirjutised, mis võinuks olla kohe luuletuste järel ehk kõrval, mitte eraldi lugudena raamatu teises pooles, kust neid on lihtsalt kohutavalt tüütu otsida (peab lugedes pidevalt edasi-tagasi kerima, et vaadata mida on konkreetse autori kohta kirjutatud). Kommentaarid sisaldavad kohati pikki heietusi Eesti ajaloost, mis on küll informatiivsed, laiemaid taustu avavad, aga minu meelest üleliigsed (hakatakse pikalt ja laialt seletama asju, mida võinuks markeerida paari lausega).

Lühidalt: see kogumik ei ole väga lugejasõbraliku ülesehitusega ega anna head läbilõiget eesti isamaalise luule kogu ajaloost. Sellele vaatamata sobib see hästi kinkeraamatuks nii võhikuile kui ka neile, kellele eesti luule tõesti lähemat huvi pakub, sest sisaldab üldtuntud tekstide kõrval selliseid noppeid, mille peale sattumine eeldab küllaltki suurt lugemust.

PS. Tarvastust pärit Priideli valik on ühtlasi kergelt kaldu Viljandi ja Mulgimaa poole. Seega eriti sobiv siinsetele lugejatele.

Kohalikud valimised 35 aastat tagasi

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Nõukogude ajal ei olnud valimised vabad ega ausad, need ei toonud väga suuri muutusi, kuid valimistega seoses toimus siiski palju huvitavat.

“1982. aasta on NSV Liidu moodustamise juubeliaasta. 60 aastat tagasi loodi maailmas esimene sotsialistlike riikide liit. Kõik see edu, mis iseloomustab Nõukogude Eestit kogu tema arengus, on 1940. aastal sotsialistliku revolutsiooni tulemusel valitud tee õigsuse veenev tõend,” kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Käbin oma uusaastapöördumises. “Uude aastasse astume kindla veendumusega, et sellest tuleb edukas aasta, mis viib meid edasi rahu, progressi, õnne ja õitsengu teed.”

See oli ühtlasi ka valimiste aasta. 20. juunil toimusid kõigi kohalike rahvavõimuorganite saadikute valimised. Eestis oli moodustatud 11010 rajooni-, linna-, linnarajooni-, alevi- ja külanõukogu valimisringkonda. Igast ringkonnast valiti üks saadik, kuid üleski seati siis igas valimisringkonnas ainult üks kandidaat. Demokratismi tagas, ametliku retoorika kohaselt, valijate hulgaline osavõtt saadikukandidaatide ülesseadmisest. Enamik kandidaate seati üles töökollektiivide koosolekutel.

Kandidaatide ülesseadmine

Viljandi Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu valimiseks moodustati 150 valimisringkonda. Paar kuud enne valimisi toimus valimiseelne koosolek näiteks Viljandi näidissohvoosis, mille töökollektiiv sai esitada rajooninõukogusse kaheksa esindajat. Üles seati põhiliselt oma majandi hoolsaid töötajaid, aga ka toonane rajooninõukogu täitevkomitee esimees Uno Veeperv ja teisi kommunistliku partei funktsionäre. Kohaliku ajalehe Tee Kommunismile töökollektiivi poolt seati kandidaadina üles ajalehe toimetaja Johannes Tetsmann, NLKP liige.

“Tee Kommunismile” oli nõukogude perioodile iseloomulik nimi, mida Sakala kandis aastatel 1950-1988. Tetsmann töötas selle toimetuses 40 aastat, aastatel 1954-1994, ning oli kohaliku eluga kahtlemata hästi kursis. Kui tänapäeval peavad ajakirjanikud Eestis vähemalt näilise erapooletuse säilitamiseks otsesest poliitilisest tegevusest hoiduma, siis nõukogude ajal kehtisid teised reeglid: Tee Kommunismile oli päris ametlikult EKP Viljandi Rajoonikomitee ja Viljandi Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja ning ajalehe toimetaja kuulumine nimetatud organisse seega täiesti loomulik. Ilma parteipiletita taskus ei oleks siis saanud keegi sellisel ametikohal töötada.

Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu valimiseks moodustati 100 valimisringkonda. Toona registreeritud kandidaatidest on pidanud tänaseni poliitikas vastu ainult üks: Helmut Hallemaa. Tänane Keskerakonna linnapeakandidaat oli sel ajal noor komsomoliaktivist, ELKNÜ Viljandi Rajoonikomitee büroo liige. Hallemaa viibis samal aastal delegaadina ELKNÜ XIX kongressil, kuuludes seal häältelugemiskomisjoni. Sel puhul kohaliku ajalehe esiküljel avaldatud sõnavõtus teatas ta uhkelt: “Minu komsomolistaaž sai alguse VII klassis, astusin ÜLKNÜ ridadesse 1969. aastal. Praeguseks on juba ka NLKP liikme staaži üle kahe aasta.”

Tänapäeval võib selline avaldus tunduda muidugi veidi kompromiteeriv. Aja jooksul kipub inimestel ununema kui ulatuslikult meie ühiskond nõukogude ajal selliste struktuuridega seotud oli. Huvitav fakt on näiteks see, et 1982. aastal lõpetas Viljandi 1. Keskkooli Jaan Tätte, kes valiti juba IX klassis komsomolisekretäriks ning juhtis siis mitu aastat enam kui kolmesaja liikmega allorganisatsiooni, kuigi tundis ennast juba toona kõige paremini paadiga veel. Kui Tättest sai hiljem armastatud näitleja ja laulja, kes parteitööd ei tee, siis Hallemaa valis teise tee.

Männimäe sai valimisjaoskonna

Viljandi oli sel ajal kiiresti kasvav linn ning eriti hoogsalt kerkis uusi hooneid Männimäele, kus oli valminud juba mitu üheksakordset ja teisi suuri korterelamuid. Kui varem käis Männimäe rahvas valimas kesklinnas, siis 1982. aastal avati uus valimisjaoskond, mis asus toonases Viljandi Kolhooside Ehituskontori ühiselamus, aadressil Riia mnt. 38. Selle jaoskonna alla käis 668 korterit, kus elas ligi 1200 valijat. Samas oli moodustatud kolm rajooninõukogu ja kuus linnanõukogu valimisringkonda. Männimäel kandideerisid nii Hallemaa kui ka Viljandi linnanõukogu täitevkomitee esimees Aleksander Sepp, tänapäeva mõistes linnapea.

Valimiste jaoskonnakomisjonide koosseisu määrati inimesi samuti töökollektiivide poolt. Nii sai näiteks Männimäel komisjoni esimeheks Harri Anton ja tema asetäitjaks Jaak Sulg, kes esindasid mõlemad Viljandi KEK-i töökollektiivi. Neist viimane on nüüd jätkuvalt rivis, kuuludes Isamaa ja Res Publica Liitu, kuid üldiselt on toonaste tegijate aeg tänaseks ümber saanud, paljud neist on surnud.

Valimiste tulemused olid teada juba enne nende toimumist, sest konkureerivaid kandidaate ju ei olnud. Ametliku teadaande kohaselt võttis Viljandi rajooninõukogu valimisest osa 99,99% ning saadikukandidaatide poolt hääletas 99,88% valijaist. Viljandi rajooni linnanõukogude ja alevinõukogude valimisest olla võtnud osa lausa 100% valijaist. Kuidas lugu tegelikult oli, seda vaevalt keegi täpselt teab.

Viljandi rajooni linnade, alevite ja külade rahvasaadikute nõukogudesse valiti kokku 645 saadikut. Nende hulgas oli mehi 329 ehk 51%, naisi 316 ehk 49%, NLKP liikmeid ja liikmekandidaate 276 ehk 42,80%, parteituid 369 ehk 57,20%, töölisi 275 ehk 42,65%, kolhoosnikke 171 ehk 26,51%, ÜLKNÜ liikmeid 145 ehk 22,48%. Esmakordselt valitud saadikuid oli 333 ehk 51,63%.

Kandidaatide nimekirjade koostamisel vaadati, et need annaksid ühiskonnast vähemalt mingil määral tasakaalustatud läbilõike, kuid juhtimises valimised suuri muutusi ei toonud: Viljandi rajooninõukogu täitevkomitee esimehena jätkas Uno Veeperv, linnanõukogu täitevkomitee esimehena Aleksander Sepp.

Tegutsesid valijate klubid

Valimisi siis küll sisuliselt ei toimunud, toimus hääletamine kommunistide ja parteitute bloki kandidaatide poolt, kuid sellele vaatamata mängiti kogu protsess läbi nii, nagu oleksid need tõelised valimised. Rahvasaadikud ja saadikukandidaadid kohtusid aktiivselt rahvaga ning tegutsesid isegi eraldi valijate klubid, mis selliseid kohtumisi korraldasid.

Nendel kohtumistel tutvustasid saadikukandidaadid enda elu, tööd ja ühiskondlikku tegevust, räägiti nõukogude ja töökollektiivide senistest saavutustest ja eelseisvatest ülesannetest. Ühtlasi andsid valijad saadikukandidaatidele juhiseid selle kohta, mida oleks vaja ära teha.

“Kõik saadikud ei ole kaugeltki kõnemehed, kuid lihtne esinemine, kui inimene räägib oma saadikukohustuste täitmisest, jõuab alati iga kuulajani,” kirjutas Viljandi valijate klubi nõukogu esimees Andres Marand ajalehes Tee Kommunismile. “Mõnus on esineda nendel saadikutel, kellel on tuua konkreetseid näiteid selle kohta, millega nad on suutnud toime tulla.” Ühe konkreetse näitena tõi ta siis välja, et eelmiste kohalike valimiste eel oli ühel kohtumisel “juttu värviliste tuledega purskkaevu rajamisest Viljandisse. Vastavalt valijate juhendile ongi selle ehitamine lõpukorral.”

Viljandis loodi ka eraldi noorte valijate klubi. Selle avaüritusel, millest ETV tegi 45-minutilise saate, peeti poliitilisi ettekandeid ning vaadati lühifilmi sotsialismi ülesehitamisest Nõukogude Liidus, aga lisaks esinesid ka iluvõimlejad, rahvatantsurühm ning vokaal-instrumentaalansamblid Paak ja Günf. Valijate kultuurilise teenindamise eest hoolitseti ka valimiste päeval, kui Viljandi kultuurimajas toimus rida kontserte ja näidati mitut mängufilmi ning lauluväljakul esines ansambel Kristjan.

Lühendite seletused

NSV Liit – Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit
Eesti NSV – Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik
NLKP – Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
EKP – Eestimaa Kommunistlik Partei
ÜLKNÜ – Üleliiduline Leninlik Kommunistlik Noorsooühing
ELKNÜ – Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing

Eesti NSV kuulus NSV Liidu koosseisu ning EKP oli NLKP ja ELKNÜ omakorda ÜLKNÜ allorganisatsioon. ELKNÜ ridadesse kuulus 1982. aastal 164 tuhat Eesti noort ja ka EKP liikmeid oli siis juba enam kui 100 tuhat ehk pea poole rohkem kui praegu kõigil Eesti erakondadel kokku.