“Orgaaniline Hallutsinoos”

Ebastabiilne Element, tuntud ka nime all Kristel Mägedi, üllitas juba 2014. aastal luulekogu “Orgaaniline Hallutsinoos”, mille minagi eile õhtul lõpuks omandasin nii füüsilisel kui ka vaimsel kujul (st. ostsin raamatu ja lugesin läbi).

Ma olen jälginud pikemat aega Mägedi YT kanalit ja lühemat aega SC voogu, kuid pean häbiga tunnistama, et tema luuletusi ei olnud varem lugenud, kuigi võinuks – ikkagi ju kodulinna poeet, eakaaslane, kellest elan pealegi vaid 300-400 meetri kaugusel. Aga, noh, parem hilja kui mitte kunagi.

Orgaaniline hallutsinoos on psüühikahäirete klassifikatsiooni kohaselt “häire püsivate või korduvate, tavaliselt visuaalsete või akustiliste hallutsinatsioonidega, mis esinevad selge teadvuse foonil ja mida patsient ise ei pea haiguseks.” (Muide, see oli juba Sigmund Freud, kes märkis, et hullust ei tunne mitte kunagi ära keegi, kes on selles ise osaline.) Sellest lähtudes võiks arvata, et taolise pealkirja all ilmusid päris kreisid ja pöörased, lausa hullumeelsed värsid, aga nii see siiski ei ole.

Minu jaoks olid need ootamatult, rabavalt rahulikud, sest eeldasin midagi hoopis teravamat. Mõned valitud stiilinäited…

avaneb järgemööda uksi
mille taga keegi ei oota

*

ära kauaks vaatama jää
kui kardad kaduda endasse

*

vahel ei loe kui valmis on tiivad
vaid kui tugevad on kandvad tuuled

*

tahaksin joosta ära
kuid kuhu põgeneda
iseenda eest

*

mõtted on lihtsad ja tavalised
aastatega tajud nende
korduvust

Sellised meeleolud, sekka muidugi ka teisi ja segasemaid, kuid üldiselt minoorsed teemad. Luulekogu on sobilik lugejate laiemale ringile, aga hankida saab seda ainult autori enda käest.

Jaga seda lugu ka teistega!